Читать книгу Maali mulle lootus II osa. Vennad - Erika Nessel - Страница 5

Kuigi mul oli nüüd oma korter, meeldis mul üsna tihti ööbida ka Onnis. Lihtsalt seepärast, et nii oli seltsim. Onnis olid ju sõbrad, kellega sai naerda ja lobiseda ning lõbusalt aega veeta. Vahel juhust kasutades sattusin õnnetul kombel Dangeri või Funkie sängi. Alati see hästi ei lõppenud, sest tasus vaid natuke eelistada Funkie't, kui otsekohe tundsin enesel kahelt poolt torkivaid pilke. Ühelt poolt sihtis armukade Karpoid, teiselt mossitas Danger. Ma keeldusin taipamast, et Funkie'le lähenemine on mulle samahästi kui keelatud.

Minu kunagine paaniline hirm kõigi meeste ees oli nüüdseks jäljetult kadunud. Ma usaldasin neid taas, lihtsalt teadsin, et need tüübid ei tee mulle iialgi haiget. Nemad hoiavad ja kaitsevad ja on jumalast loodud selleks, et pakkuda naistele naudingut.

Kui Danger püüdis vahel etteheitvalt meelde tuletada, et ma võiksin kuuluda talle, tegin kindlameelselt selgeks, et ma ei armasta kedagi ega hakka kellelegi ka kuuluma! Need olid Funki'lt laenatud sõnad.

Tagasi tulles tõusin ma oma positsioonilt isegi kõrgemale kui Karpoid. Oli äärmiselt nauditav näha kõrvalt, kuidas Frankie Stafford lipitseb oma lemmiku ees ning lõpuks teeb meie mr. Universum otsuse, et täna öösel tahab ta enda kõrval näha hoopis Hüdrat.

Mulle oli see suurim tunnustus, sest polnud ju kellelegi uudiseks, et Funk on lits-mees ja oskab naisel ja naisel vahet teha. Aga vaene Karpoid pidas teda põhimõtteliselt oma poisiks ja keeldus Dannyt teistega jagamast. Minu olemasolu, muide, ajas teda ka ilma selleta marru.

Loomulikult polnud Hüdral midagi selle vastu, et kamba liider teda voodisse kaisuloomaks võtab. Funkie iga keharakk oli väärt seda, et igal ööl hellitaks teda kasvõi mitu naist.

Aga iseloom – vaat iseloom oli tal pehmelt öeldes natuke õel. Üldiselt aga lihtsalt rõve! Vahel näis ta küll õilsa rüütlina, kuid enamasti oskas ta oma häid omadusi osavalt varjata. Võib-olla talle lihtsalt meeldis olla nõme.

Eriti armastas ta mõnitada Dangerit. Liiga tihti meenutas aega, kui Bill tema ees käpuli roomas, milline äpu ja narkar too oli. Ja ainult tänu temale on Bill jõudnud nii kõrgele, et on nüüd tema enese kõrval kamba hierarhias teisel kohal. Alati teisel! Ja vaevalt kunagi esimeseks tõuseb. Ilmselgelt ei sallinud Danger, et inetut minevikku sellisel moel alatasa meenutatakse. Igasugune viha väljendamine see-eest andis Funkie'le ainult hoogu juurde.

Ta ei ilkunud ainult Dangeri kallal. Olenevalt tähtede seisust langes Funkie ohvriks kordamööda igaüks meist.

Slipp võttis kõike naljana. Minu arvates ei osanudki ta ülde vihastada. Tema ja Danny vaheline sõnaduell kujunes alati meeletuks naeruetenduseks. Slipp ei rääkinud iialgi endast ja keegi ei teadnud tema minevikust midagi, seega polnudki Dannyl millestki kinni hakata.

Mina püüdsin samuti pöörata kõike naljaks, kuid vahel oli see keeruline, sest Funkie suuvärk oli mõnitav, otsekohene ja julm. Ta ei mõelnud kunagi selle peale, kui haiget ta teistele teeb.

Plikadel polnud sugugi kergem. Nad võitlesid oma tunnetega. Kui Funkie'l tekkis tuju neid narrida, siis tuli valida kolme variandi vahel: põgeneda ja nutta (Horror), naerda kaasa (Kera), või sõimata ja rünnata (Karpoid).

Kõige raskem oli siiski Dangeril, kellel Funkie kõrval jätkus minevikku tervelt kaheksa aastat, selle algus polnud just romantiline. Danger näis olevat mees, kes keeldub mõtlemast minevikule, kuna Funk seda aga ei mõistnud, läks nii mõnigi kord kähmluseks. Ent nad ju olid kõigele vaatamata parimad sõbrad ning samas ka võrdsed vastased. Seepärast rahunesid ruttu, olles mälestuseks endale ja teiselegi mõne sinika jätnud.

Meie õnn, kui Kenzo juhtus olema lähedal. Siis oli Funkie tõeline rüütel. Viisakas ja igas mõttes korralik. Ent paraku viibis Kenzo meiega harva, aga Dan tundis tema suurt rusikat – see sobis tema silmaauku päris hästi.

Funkie laul oli see, mis meid endast välja viis. Tal oli kombeks kätte võtta kitarr, istuda voodil, jalad ristis ning uneleda. Kellelegi tähelepanu pööramata tinistas ta seda melanhoolselt, kirjutas vahel midagi üles... Või laulis meile omaloodud laule.

Meie mängisime samal ajal kaarte. See teda ei seganud. Slipp oli meie põhiline kaardikangelane. Tema kaotas üliharva. Enamasti käis mäng riiete peale, sest raha ju iialgi kellelgi niikuinii polnud. Nii sundis O'Steen meid riidest lahti võtma. Halastamatult nautides poolalasti kaardimänguohvreid, saatis ta lõplikud kaotajad Funkie juurde voodisse. Aga kui Funkie'l kestist parasjagu muusikatund, lendasid lohutuseotsijad kolinal tagasi, sest Dan röögatas:

„Kuradi päralt! Ega ma mingi tõupull ole, et sa oma naisi mulle ette laod!” Ja meid jättis ta ilma lohutusauhinnast. Siis naersime ja mõnitasime veidi oma muusikust imelast, kuni see meid kõiki ropult persse saatis.

Jah, mõnikord ta laulis, laulis armastusest, vabadusest ja sõprusest. Laulis nii, et me unustasime sootuks nõmeda kaardimängu. Lihtsalt jätsime pooleli ja kuulasime vaikselt, julgemata hingatagi. Funkie armastas publikut, ta nautis seda, süvenes muusikasse ja puistas sellesse killukesi omaenese elust.

Vahel, kui laul läbi sai, sõnas äkki Slipp:

„Kuulge, ma pole sellist lugu varem kuulnud. Kes seda originaalis laulab?”

„Funkie – alates tänasest päevast!” kuulutas Danny uhkelt.

„Ära valeta!” nähvasin tavaliselt mina, sest teadsin, kuidas meie muusik vahel suurustada oskab. Siis langetas Danny häbelikult pilgu ja ütles:

„Mõtlesin eile välja, päris ausalt. Siis, kui te kõik magasite ja mind ei seganud.”

Vapustav! Ta luuletas ja pani muusika sinna külge niisama lihtsalt nagu teised klapivad kokku võileibu. Ta kirjutas kõik oma laulud üles, pooled olid tal peas nii, et ta ei vaadanud neid esitades ei noote ega sõnu. Paberid andis ta aga Kenzo kätte, uskudes ilmselt, et ainult nii jäävad need igavesti alles.

Dan lootis ikka veel, et too punt, mis esines Karpoidi sünnipäeval „Orhidees”, tuleb kord tagasi ja täidab oma lubaduse. Aga möödusid kuud ja üle poole aasta, kuid neist polnud midagi kuulda. Ja teised bändid teda miskipärast ei huvitanud. Funkie oli solvunud või loobunud üritamast, ei tea.

Lisaks oli tema karjääril veel üks karm takistus. Võttes Funkie käest järjekordsed paberid, muutus Kenzo ilme alati süngeks. Kulm kortsus, vaatas ta oma hoolealusele silma, nägi seal igatsust teistsuguse elu järele ega varjanud tema eest oma kurbust.

„Funkie,” ütles ta tasa. „Sa ju tead, et mul on sind vaja. Ma ei saa sind praegu aidata.”

„Ma polegi seda palunud,” pomises meie löömamees, ise alandlikult kõrvale vaadates. „Lihtsalt hoia need alles.”

Kenzo noogutas, ohkas ja pani paberid taskusse.

„Ära muretse,” lubas pühalikult.

Vahel laulis Funkie oma kodust. Emast ja isast, kuid mitte nii, nagu lastelauludes – ülistades oma vanemaid. Need laulud olid täis nurjunud lootusi, valu ja kibestumust. Me ei osanud tema sõnumit deśifreerida, sest mitte kunagi ei rääkinud ta oma lapsepõlvest otsesõnu.Me võisime vaid oletada, et ta on läbi elanud midagi väga jubedat ja see oli kindlasti tõsi.

Üks laul, mis mulle väga hinge jäi, rääkis nooremast õest. Ja selle rängad sõnad võtsid mul alati hinge kinni:

Oh, ema, korraks sa mu poole vaata, sa ei märka, et olen su poeg!

Ära vaid hoia ja armasta teda, sest kahjuks minagi olemas olen...

Vägisi meenus seoses sellega omaenese lapsepõlv. Kuidas mind nurka visati niipea, kui mulle sündis noorem õde.

Funkie ei olnud loomult kinnine, ent ta ei nõustunud eales kellelegi rääkima, mis nimelt oli temaga juhtunud, et ta tänavale sattus. Kes olid tegelikult tema vanemad? Sellest, kuidas tema silmade läbi nägi välja elu 12-aastasena, mis oli enne-Kenzo-aegne minevik, lõi ta hirmuäratava laulu: Prügikastide linn. Just sellise nime andis ta loole, kus ta meenutas nälga, vargusi, külma ja ehtsat hulkurielu.

„Sinine Orhidee” oli meile sama tähtis koht, nagu iga teinegi. Ainult me käisime seal harvem kui mujal. Põhjuseks muidugi hulga kõrgemad hinnad. Need ei olnud tavaliselt meile eriti taskukohased. Aga loomulikult vaatamisväärsust oli seal ka hulga rohkem kui näiteks „Õllekeldris” või „Ämblikus”, sest viimases oli ainsaks turismiobjektiks lai, naeratav, tihti vindine, pirnitaolise figuuriga vana Miles.

„Orhidee” oli minu jaoks liiga peen koht. Lisaks ei meeldinud mulle siinsed ettekandjad – ülbed, poolalasti näitsikud, kes alailma rahva seas liikudes suupisteid pakkusid. Neilt kandikutelt võis nii mõnigi kord midagi näpata, aga üldiselt oleks mulle rohkem meeldinud, kui nende asemel kõnniksid ringi alasti mehed. Lihtsalt niisama polnud kindlasti mõtet „Orhideesse” oma nina toppida. Pealegi ei vajatud siin isegi meie turvamehi. Mingil põhjusel lasti meid tasuta sisse, me kuulusime ilmselt klubi liikmete hulka. Selles oli kindlasti hulganisti Kenzo teenet, aga vaevalt põhinesid tema suhted omanikega vaid ülimal headusel. Eriti just „Orhidee” puhul häiris mind alati, kuidas turvad meid, Kenzo omi, erilise tähelepanuga jälgisid. Kuigi nad eal meid ei puutunud, jäi mulle alati mulje, nagu oleksime me neile midagi võlgu.

Meie poisid käisid seal muidugi rohkem, sest striptiisi ei näinud ju kusagil mujal ja polnud ka teistes kõrtsides paljaid ettekandjaid, keda vaene Funk oleks võinud näppida. Ma vähemalt oletan, et just sellepärast nad sinna kippusidki.

Ühel ilusal päeval aga avastas äkki Danger, et üks kena baaridaam „Orhideest” on temasse kõrvuni armunud. Muidugi oli ta valmis neiu tunnetele vastama (ma pole eales näinud, et meie poisid oleks midagi kasutamata jätnud). Vaatamata teiste irvitamisele hakkas Bill tihedamini oma uut kallikest külastama. Saatis neiukese mõned korrad kojugi ja ilmselt jõudis mingil moel suure usalduseni.See romaan kestis kahjuks vaevu paar nädalat. Siis ühel päeval tuli Danger Onni mossis ja pahurana. Põhjust polnud tarvis kaugelt otsida, ta ütles selle ise välja, endal hapuvõitu muie suunurgas: „Kuradi libu! Tal on mees ja kaks last! Ja ta unistab lisaks veel mustanahalisest armukesest! Abielus juba teist korda! Ja, raisk, nutab kah veel! Otsigu lolli!” Bill vandus, et eluilmaski ei tõsta enam oma jalga „Orhideesse”!” Ei tasu vist mainida, kui lõbus oli tema kulul naerda.

Ühel õhtul saabusime terve pundiga „Kellameest” üle vaatama. Siin töötas üks mõistlik baaridaam nimega Ann. Mulle meeldis väga temaga pikalt lobiseda. Ta oli minust hulga-hulga vanem, aga samas palju enam sõbranna kui kõik Kenzo tüdrukud kokku.

Seekord tulime lausa seitsmekesi. Ma jäin üksi leti juurde, samal ajal kui ülejäänud pudenesid laudade ümber, et endale head istekohad vallutada. Tuju oli kõigil suurepärane. Enne minekut võtsid Danger ja Slipp Annie´lt liitrise veini ja teise viskit. Klaasid ja jääkillud viis Ann neile järele. Kerjasid ka midagi süüa, kuid Ann jäi enesele kindlaks – iga päev küll tasuta ei saa! Nii oleks „Kellamees” varsti pankrotis.

Minul oli veidike raha taskus. Mõtlesin, et ega ma palju vaesemaks ei jää, kui teen kamba peale ühe suure prae välja. Kõhtu see päris ei täida, aga poistel on juba paar päeva näpud põhjas, rääkimata plikadest. Kenzo on ju tükk aega kadunud ja elatusraha on kõigil saamata.

Kui ma niiviisi, olles leti juurde Annie´ga kahekesi jäänud, oma soovi esitasin, kummardus Ann minu poole, et salapäraselt sosistada mulle kõrva:

„Hüdra, kas sa tahad rikast kutti?”

„Tahan!” vastasin kõhklemata.

„Mu nõbu tuleb varsti siia. Ma lubasin, et teen teid omavahel tuttavaks. Vaata, et sa oma sokukarja temast siis eemal hoiad!”

Ma lubasin. Samas küsisin ruttu:

„On tal ikka veidi nägu ka peas?”

„On! Kena kutt selline– hästi tõmmu!”

„Vau!” tegin lõbusalt sõrmedega nipsu.

Ann tõi mulle prae kätte ja lisas:

„Tead, talle kindlasti ei meeldiks, kui su sõbrad vahele segavad. Ma lootsin väga, et tuled täna üksi.”

„Ei, täna on see tühi lootus,” tõdesin kahetsevalt ja viisin oma bandele prae kätte. Nemad olid vahepeal rahad kokku klappinud, pistsid mulle paberid pihku ning saatsid tagasi. Ise kargasid möirates kuuekesi ühe prae kallale.

„Täna on raske päev, eks ole?” irvitas Ann kui sama palvega tagasi tulin. Pani raha kassasse.

Peale meie polnudki hetkel baaris kedagi. Aeg oli veel varajane.

„Oo-jaa,” vastasin kurvalt. „Kõigil on raha otsas. Boss on kadunud. Mina ootan palgapäeva.”

„Mehed tahavad palju süüa,” ohkas Ann kaastundlikult, silmitsedes eemalt õgardeid laua ümber.

„Parem, kui neid ei olekski!” turtsatasin mina.

Ann hakkas südamest naerma ja asutas end minekule.

„Arvad, et saaksid hakkama?”

Kehitasin lihtsalt õlgu ja muigasin alles siis, kui Ann oli läinud. Ta tõi mulle prae ja ma viisin selle taas lauale. Esimesel juba ots peal! Haarasin metselajatel taldriku eest ära, muidu kopsivad veel kahvlitega puruks! Viisin tagasi.

Samal ajal vajusid uksest sisse veel korraga tervelt viis nägu. Tellisid miskit ja jagunesid laudade vahel laiali. Mõne hetke pärast veel mõned, üksikult ja kahekesi ning lõpuks, kui ma olin arvamusel, et Ann tegi lihtsalt mu kulul nalja, ilmus välja see kauaoodatu.

Märkasin teda tänu Annie laiale naeratusele. Meile lähenes tõmmu, mustajuukseline noormees. Teda tutvustati mulle kui Richardit. Mind talle kui Lawrence'it. Kummaline, mõtlesin endamisi, kust Ann minu nime teab? Mina seda talle kindlasti pole iialgi öelnud ja kipun seda ka ise juba unustama.

Viisakalt vahetasime Rickiga mõned sõnad ning kuna letiesine tutvus pole eriti romantiline, arvas noorhärra pärast shampuseklaasi, et üks tants ei teeks paha. Loomulikult olin ma nõus. Mõned juba tantsisid enne meid ja me läksime nende hulka. Vaikne muusika lubas imetleda oma partneri näojooni, tutvuda tema käte puudutusega. Pidin tunnistama, et Rick oskas väga hästi tantsida, hoida rütmi ja juhtida mind. Polnud mõtet küsidagi, ma olin kindel, et ta on seda kunsti kusagil õppinud. Selle kõrvalt rääkis ta mulle usaldavalt oma elust. Tal polnud saladusi, ta ei varjanud oma tundeid ega minevikku. Kahju, kuid ma ei suutnud talle samaga vastata. See suhtumine oli nii võluv ja imeline, et ma sootuks unustasin ebardid, kes minust laua juurde maha jäid.

Kõige ebasobivamal hetkel, nii valel ajal kui veel vähegi võimalik, kasvas nagu maa alt välja mustanahaline kolge. Lai naeratus üle näo ning õllekann peos.

„Hüdra, sul kurk kuivab, võta üks lonks!” Ta lükkas mulle järsult kannu nina alla. Ma pidin peatuma ja selle vastu võtma, kui ei tahtnud, et õlu mulle krae vahele lärtsataks.

„Kust sa selle said?” karjatasin vihaselt. „Teil pidi ju raha otsas olema!”

„Reservid, reservid, neiu!” lõõritas neeger.

Ma võtsin vastumeelselt ühe lonksu tema kannust, sest muidu ju Dangerist lahti ei saa. Lõpetuseks lisasin rangelt:

„Nüüd kao mu silmist! Ära sega mind, sest ma arendan tutvust.”

„Mida sa teed?” venitas Bill, imestusest kael õieli ja hakkas samas vastikult irvitama.

Märkasin, kuidas mu kaaslane näost ära vajus. Küllap arvas ta, et käin alati „Kellamehes” üksinda joomas. Richard oli vait, kõõritas vaid kahtlustavalt Dangeri poole.

„MA ARENDAN TUTVUST!” röögatasin Dangerile näkku ning viipasin otsustavalt käega. „Tõmba uttu, ma PALUN sind!”

Bill pahvatas valjusti naerma ja pööras lõpuks meile selja. Kõndis minema.

„Sinu kutt?” küsis Rick, püüdes oma pettumust varjata.

„Ei, Jumalale tänu! - ainult sõber.”

„Kas teised kah?”

Ma vilksasin korraks laua poole vaadata, kus viis isikut ninapidi koos istusid ja kahtlemata meid taga rääkisid. Danger seisis laua kõrval ning seletas midagi, viibates aina peaga meie poole.

„Jah, paraku,” pidin ohates tunnistama.

„Nagu oma kamp või?” uuris Richard.

„Eks ta ole,” nõustusin alandlikult.

Meie tants ja jutt olid loomulikult rikutud. Arvasime, et on targem tagasi leti juurde minna ja veel üks pits võtta. Rick tegi mulle välja hea veini. Mina rõõmustasin sel õhtul teist korda, et mõnikord ka miskit teiste kulul saab. Ning Ann arvas, et me sobime hästi.

„Mis sa arvad, kui läheksime korraks minu poole?” pakkus Rick järsku. „See lärm siin ei sobi mulle. Saaksime rahulikult rääkida ja...”

„OK.,” nõustusin kõhklemata. Küllap veininatuke juba mõjus. Ma tahtsin tõesti oma väärakate kambast eemale saada.

„Mul on auto ukse taga, tunni aja pärast toon su tagasi, kui soovid. Ann jääb kella jälgima.”

„OK.,” olin jälle päri. Ma ei usu, et Rickil olid mingid halvad plaanid. Ta nägi välja nii siiras, et võisin usaldada teda esimesest pilgust. Anni jutu järgi oli ta hiljuti lahutuse läbi teinud ja otsis tõsiselt sõbrannat, kes aitaks valusast kogemusest üle saada.

Me lahkusime Annie juurest rõõmsas meeleolus ja täis unistust romantilisest õhtust tema kenas kodus. Rick meeldis mulle. Nii sümpaatne, viisakas, rikas, usaldusväärne... Seda kõike koos leiab harva.

Ukse juures pöördusin hetkeks, et lehvitada hüvastijätuks Annie´le. Samal hetkel põrkusin külgepidi kellegagi kokku. See keegi oli pikk ja tugev kui kapp. Haaras mul kahe käega õlgadest kinni ja tõstis oma teelt kõrvale nagu ülearuse eseme. Mul ei tarvitsenud isegi ülespoole vaadata, sest kahtlemata oli see Funkie.

„Räägi mulle mees, mis teoksil on?” alustas ta ähvardavalt.

Mul läks tõsiselt kops üle maksa.

„Kao mu teelt, tõbras!” karjatasin Funkie´le. „See on puhtalt minu mure, kellega ma käin!” Ma olin maruvihane, tõesõna. Funkie käed olid rusikas, näol muhe naeratus. Ma teadsin ammu, et ta on tülinorija, aga et ta topib nina minu asjadesse...

„Sa ei käi temaga,” sõnas Funkie mulle. „Sa lohised temaga kaasa. Arvad nüüd, et leidsid uue ohvri, kelle seljas liugu lasta?”

Ma püüdsin rahulikuks jääda. Hingasin sügavalt sisse, enne kui ütlesin:

„Danny, saa aru, sul pole mingit õigust minu üle otsustada. Võib-olla tahan ma inimese moodi elama hakata! Võib-olla see kutt tõesti meeldib mulle!”

„Ükskord sa juba elasid nagu INIMENE!” meenutas mulle Funkie. „Said üle päeva peksa ja tulid – lupsti!- tagasi, nagu kuldkalake! Tea, et ma löön sel tüübil hambad sisse, kui sa teda kohe pikalt ei saada!”

Ma sain närvivapustuse. Vaatasin abiotsivalt Richardi poole. Ta oli niisamuti segaduses, kui minagi. Tõenäoliselt polnud ta kakleja ega norija tüüp nagu Funk. Ta ei tahtnud ka mu kamba käest kesta peale saada. See laiaõlgne, ähvardava moega tõbras, kellel ka lisaks sõbrad seljatagust valvamas, võis küll Rickile tubli portsu hirmu nahka ajada. Mõtlesin, et kui nüüd kakluseks läheb, siis mina olen kindlalt see, kes Funkie´le noa selga lööb. Ta ei tohi...!

Aga samas trügis meie vahele Slipp. Energiat täis, naerul näoga lõuapoolik. Astus kartmatult Ricki kaitseks välja. Ta lihtsalt kargas vahele ning lükkas kahe käega pikakasvulise Funkie eemale.Olles üllatunud säärasest rünnakust, astus see sammu tagasi. Ma arvasin, et Funkie tõstab käe, äigab korra meie Slipile ning ongi mu hea sõbra elunatuke läbi, kuid kummalisel kombel omas Slipp alati teiste silmis autoriteeti. Kakluste vältimisel oli ta lausa asendamatu isik. Kiirkõnes sõim Funkie aadressil ei ärritanud, vaid hoopis leevendas pinget. Lõpuks ajas see möla Funkie´t hoopis laginal naerma. Rick vahetas minuga üllatunud pilgu ja julges samuti muiata.

Vahepeal ilmus meie vahele ka Bill Tanger, haaras ilma pikema jututa Funkie´l turjast ja vedas tülinorija ukse juurest minema. Viipas meile Rickyga, et minge. Nii nad siis jäidki kolmekesi edasi hirnuma, kui ma Ricky ees baari uksest väljusin.

Kõigest läbielatust oli võõras kutt parajalt shokis.

„On sinul alles sõbrad!” muigas Rick auto juurde minnes närviliselt. „Kas nad on alati sellised?”

„ Oh ei, tavaliselt on nad veel hullemad,” turtsatasin pahaselt vastu.

„Kas see pikk on teil mingi pealik või?” Rick vihjas ilmselt Funkie´le.

„Funkie või? Ei ole. Pealik on veel mustastki pikem. Kas sa Kenzo nimest oled midagi kuulnud?”

„Kenzo?!” ahhetas Rick. „Noh, temast küll midagi head ei räägita. Kas sa tõesti oled Kenzo kambast?” Mulle näis, et päevavalges näeksin hästi, kuidas ta seda nime kuuldes kahvatab.

„Olen küll,” naeratasin siiralt. „Mida sa ise temast arvad?”

„”Las ma jätan selle parem enda teada,” naeratas Rick mulle vastu. „Su kaaslased pole eriti sõbralikud. Ma ei taha pahandusi.”

Ma ütlesin selle peale, et minu arvates pole maailmas teist nii väärt bossi kui Kenzo. Et ta on meile tõesti kui isa.

„Jah, Lorie, ma täitsa usun sind. Ta on kindlasti suurepärane – kuid ainult nii kaua, kuni sa tema viha alla ei satu, eks ole,” mainis Rick.

„Seda küll. Tüli meiega norida ei tasu.”

Rick avas autoukse, olles valmis rooli istuma.

„Kas tuled minuga kaasa või oled ümber mõelnud?” küsis ta, olles juba ette valmis mõlemaks vastuseks. Ma nägin, et ta oli ühtäkki mu vastu huvi kaotanud, ilmselgelt ei olnud tal tahtmist jännata nii hästi turvatud naisterahvaga. Kenzo nimi polnud talle just meelepärane. Mõtlesin hetke vältel, et milleks anda üldse talle lootust? Milleks minna, kui ma pole valmis alustama uut suhet? Mike sai minu pärast haiget, mulle endale oli see õpetlik kogemus... Ei, minust ei saa rikkuri naist. Ma ei oska elada nende moodi, kellel on raha. Ja pealegi rikub see neetud jõuk niikuinii jälle kõik ära. Ja siis ütlesin ma talle puhtast südamest:

„Ei, ma ei tule, Rick. Meil ei tuleks midagi välja. Ma kuulun siia.”

„Kahju,” ohkas Rick nukralt, ent samas naeratas mulle julgustavalt. „Mul on hea meel, et sul on säärased sõbrad. Nendega sa hätta ei jää. Ole tubli ja... kõike head sulle!”

Ma viipasin talle käega, kui auto vaikselt baarist eemaldus. Imelik tunne oli õhus – justkui oleksin ma jälle saatust alt vedanud. Mis siis, kui õnn oleks mulle just nimelt selle noormehega naeratanud? Kuid nüüd oli hilja, ta oli läinud oma teed, jäädavalt. Pöördusin nukralt tagasi, astusin muusikast rõkkavasse kõrtsi. Ma teadsin, et nad ei lase mind enam ära. Kas on see egoism või armastus või sõprus? Ma ei tea. Kuid nad on mulle kallid.

Möödusid vaid mõned päevad ja oligi käes augustikuu. Juba tunnetasin varahommikuses karges õhus eemalt- kaugelt ähvardavat talveohtu. Teades, et talvekülmadeni on veel hulk aega, tegi see tunne mind siiski ajuti nukraks. Miks nii lühike on suvi ja nii metsikult pikk talv? Milleks ometi? Ja õigupoolest pole ma sellest suvest osanud midagi meelde jätta. Ainult töö, uni ja puhkepäevadel joomingud. Ikka päeval töö ja õhtuti needamad baarid. Pingelised suhted töökollektiivis, tagarääkimine, kuulujutud, üks ja seesama müügilett, irisev ülemus, palgapäevade ootus... Ja paralleelselt selle jamaga lõõgastus öisetes kõrtsides, mõttetus, lõbu, seks, muusika. Kokkuvõttes aga lihtsalt ükskõiksus, tühisus ja elupäevade sihipärane raiskamine omaenese lõpu poole. Mõnikord tekib tunne, eriti hommikuti, kui pohmell elu võimatuks muudab, et on viimane aeg ses elus midagi muuta. Muidu lõpevad mu päevad ja ma ei saagi teada, mida suur Jumal mulle saatuseks õieti määras, kui mind eostamise hetkel võlukepiga lõi.

Järsku, augusti teisel nädalal, öeldi mulle, et firmas on rasked ajad ning mitte- kõigeparemad töötajad tuleb kiiresti vallandada. Olukord oli enam kui tõenäoline. Mind lüüakse esmajärjekorras minema, et teistele plats puhtaks teha. Aga mis siis edasi saab? Talv on ju tulekul, uut tööd pole kusagilt võtta. Mul oli villand enesealandamisest ja ülemustele hea mulje jätmisest. Kuid kui jään ilma tööta, siis ei suuda ma maksta üüri ja olen ka oma väikesest korteriparadiisist ilma.

Kuid veel polnud ju lõpp. Veel ma lootsin, et küll kõik laabub ja läheb hästi. Ja ka tujul polnud sel silmapaistvalt ilusal hommikul häda midagi. Oli pühapäeva imeliselt vaba hommik. Ma kiirustasin poodi, et osta midagi head ja paremat süüa. Samas oli tarvis raha raisata kasulikult, enne kui satun Onni ja see sõrmede vahelt vägisi minema voolama hakkab.

Lühikesed teksad ja särgik, mis kõhu mõnusalt paljaks jätab – see oli mu suvine lemmikriietus. Noor ja nõtke, jooksin ma rõõmsas tujus trepikoja uksest välja. Mööda tolmunud musta asfalti astudes võtsin suuna kesklinna poole, suurematesse poodidesse, mis asusid paari kvartali kaugusel.

Ilm oli tõesti vapustavalt ilus. Augustikuu moodi mitte liiga kõrvetav päikesepaiste, ei pilveräbalatki taevas. Tänav oli täis lõbutsevaid põngerjaid, kes oma valju kisaga ähvardasid rahulikke jalakäijaid jalust maha joosta. Nagu öeldud, oli mu tuju suurepärane. Nii muheldes omaette, mõtlesin teab juba mitmendat korda Slipi sõnadele, et tõepoolest, see maailm on nii naljakalt ilus!

Just nimelt ilus! Niikaua vähemalt, kuni oma tuttavalt räpasest agulist välja jõudsin. Siin algas juba vaeste inimeste äripiirkond, poed teine-teise kõrvale lükitud nagu helmed kaelakee niidil. Milleks jalavaev, kui nii saab palju paremini klientide taskuid tühjendada. Ka minu töökoht oli ühes nende hulgast. Tee-äärsetel parkimisplatsidel oli autosid hulgi, üks valge „Hyundai” teiste värviliste seas ei tähendanud ju õigupoolest midagi. Võib-olla liiga särav ja puhas, võib-olla just seepärast tõmbaski mu tähelepanu enesele. Mu süda jõnksatas tahtmatult rinnus, kui silme ette kerkisid mälestused, mis seotud just sellise auto omanikuga. Muidugi kokkusattumus. Steven Jasonil pole siia agulipiirkonda asja. Ma jäin mõõdukalt rahulikuks. Ei saa ju ometi olla terve suure linna peale üksainuke sihuke auto. Kuid siiski kibelesid mu jalad otsekohe instinktiivselt jooksu pistma ja hing värises erutusest, kui ma, püüdes mitte vaadata auto suunas, püstipäi valgest „Hyundaist” mööda kihutasin. Selle aknad olid tumedad, ma ei saanukski näha, kes istub roolis. Vastumeelselt pidin endale tunnistama, et kardan meeletult juba seda autotki, rääkimata Steven Jasonist, kelle auto see loomulikult ei ole. Lase jalga! - vasardas tungiv mõte peas. Lase kohe jalga, enne kui on hilja, enne kui ta sind märkab! Kuid ma ei hakanud siiski jooksma, kiirendasin vaid sammu ja vaatasin otse enda ette – nii, igaks juhuks. Sain autost mööda... jumal tänatud, see oligi eksitus...

„Hei, Lawrence!” Väga tuttav hääl hüüdis selja tagant mu nime. Ma pöördusin ja peatusin, uskumata oma ebaõnne. Kuid ilmselgelt tundis ta mu ära ja joosta polnud enam mõtet. Nüüd oli valge „Hyundai” uks avali ja Steven Jason seisis, toetades küünarnukki oma varanduse katusele. Esiteks säilitagem eneseväärikust, seltsimehed! Ei passi ju kuidagi tuttava inimese eest ummisjalu põgeneda. See neetud pikajuukseline blondiin lõi ukse hooletu pauguga kinni ja tuli mulle vastu, lai naeratus näol, vaat et tuleb kaisutama! Ma astusin ruttu sammu tagasi, et ta seda ei teeks. Täna olid tema juuksed lahti, langemas õlgadele. Tumedad kulmud moodustamas rangelt nukilised kaared terashallide silmade kohal. Eriliselt meeldejääv efekt. Tema välimus lausa sööbis mällu. Ja nii iga kord, kui ma teda kohtasin. Seekord naeratas ta üllatavalt siiralt, heatahtlikult.

„Tere Lawrence! Kuidas sul läheb?” hüüdis ta ligi astudes justkui üks ammune sõber, keda pole tükk aega nähtud. Minu poolest oleks ta võinud igavesti nägemata jäädagi! Kas ta tõesti unustas juba vahejuhtumi? Ma otsustasin kaasa mängida.

„Väga hästi, mr. Jason!” Ma ei suutnud varjata mõnitavat tooni ja ta märkas seda.

„Noh, seda ma näen,” naeratas tema. „Sa näed täna suurepärane välja, ainult palun, võta veidi hoogu maha, ära sisise mu peale nagu madu. Ma pole ju veel oma juttu alustanudki. Mul on tõepoolest kahju, et viimati meie kohtumine sind nii marru ajas. Mis oleks, kui lepiks õige mõneks ajaks ära, oleme ju ometi suured inimesed.”

„Sinuga leppida!? Mitte iialgi!” urisesin ärritunult vastu.

Steven otsis pugemiseks sobivaid sõnu.

„O.K.,” arvas ta siis leplikult. „Lepime siis vähemalt viieks minutiks. Rohkem ma ei palu. Edasi võid minu poolest oma suure vihaga edasi elada, mind see ei koti.”

„Olgu nii,” nõustusin napisõnaliselt.

„O.K.,” kordas Jason ja tuli siis välja oma südantkriipiva murega: „Mida sa mulle vastad, kui ma räägin sulle, et Mike käskis mul sind üles otsida?”

„Imestan, mis ajast saadik on teie rollid vahetunud ja saadan teid mõlemaid persse!”

Steve pahvatas selle peale laginal naerma.

„Kuule, Mike on sinusse endiselt armunud. Kas sa ei usu või? Ta soiub iga jumala päev, et ma tema kadunud Lorie kasvõi maa alt üles otsiksin.”

„Sa valetad,” ütlesin veendunult, uurides teda altkulmu.

„Tõsijutt,” kinnitas Steve. „Ta on sinu pärast arust ära. Andestab sulle kõik, kui sa vaid tema juurde tagasi tuled.”

Tema sõnad panid mind mõtlema. Mälestus Mike´ist jahutas veidi mu viha Steve´i vastu. Jälle tundsin südames torget. Eks olin ma ju Mike´i vastu ülekohtune. Ma olin vastikult käitunud.Ma ei osanud temast hoolida. Olles nende mõtete mõju all, ütlesin alandlikult:

„Sa tead ju, et ma ei saa tagasi tulla. Ütle talle edasi, et sel poleks mõtet. Meie vahel sai kõik läbi ammu enne seda, kui ma läksin.” Ma vaikisin hetke ja Steve ootas kannatlikult, aimates, et mul on veel midagi öelda. „Steve, kas... kas ta jäi tookord ikka terveks?”

Vanema Jasoni huuled kõverdusid irooniliseks muigeks.

„Mitte eriti, Lorie. Ta oli haiglas. Ei saa just hästi terveks jääda kui sulle liitrine pudel pähe kinni lüüakse! Hea, et te taipasite vähemalt ise kiirabi kutsuda. Ma rääkisin Mike´i pehmeks, et ta teid politseisse ei kaebaks. Kelle tegu see siis tegelikult oli?”

Mulle see teema enam ei meeldinud. Ütlesin Steve´ile ausalt, et Mike tahtis mind tappa, seepärast ei jäänud Lance´ile muud võimalust kui talle äiata. Lance päästis mu elu.

„Niisiis ta ikkagi oli su armuke, eks ole,” jõudis Steve järeldusele.

„Ei, ta oli vaid sõber. Käis mõned korrad jah, aga viimasel korral oli tal sünnipäev. Ma tahtsin teda rõõmustada.” Nii ma talle puhtsüdamlikult valetasingi.

„Nojah, ega see ju tegelikult ei puutugi minusse,” ütles Steve, silmis mõnitav naerusäde. Näis, et ta teab minu suhtest Lance´iga palju rohkem, kui ma ise aimatagi oskan. Ta mõistis suurepäraselt, et ma ajan talle udu. Kasutades seejuures juhust, et ma veidike leebusin ja isegi tema venda mainida julgesin, esitas pealtnäha täiesti süütu küsimuse:

„Kas sa pole endiselt Lance´i kohanud?”

„Ei, isegi mitte tema helget varju.” Ma tundsin, kuidas viha uue hooga üles kerkib. Steve´il pole õigust Lance´i nimegi suhu võtta!- mõtlesin kasvava raevuga, olgu nad pealegi vennad... unustagu ära!

„Ma ei mõista hästi, mismoodi ta sind niiviisi alatult maha jättis! Ajas teid Michaeliga lahku, vedas su minema ja... lihtsalt kadus ära...?”

„Just nii, Steven, kuid ma ei süüdista teda. Ta tõi mind omade juurde, aga mis temast enesest sai, seda ma ei tea. Sinu juurde tagasi ei julgenud ta enam minna, minuga kaasa tulla ei tahtnud... nii ta siis läkski oma teed. See oli tema valik. Ta ei jätnud mind maha, ta hoolitses mu eest.”

„Sa kaitsed teda endiselt, hoolimata sellest, et ta sind lolliks tegi. Kui ta sinust hooliks, hoiaks ta sinuga sidet, kas pole nii. Ma ju ütlesin kohe, et ta vaid kasutab sind ära. Kas ma valetasin? Ma ju tunnen teda läbi ja lõhki. Sina aga oled lihtsalt üks järjekordne sinisilm, kes usub pimesi tema lubadusi. Te, naised olete kõik ühesugused!” Ta näis olevat nördinud.

„SINA see-eest näed temas ainult kõike halba!” tõstsin ma reavukalt häält. „ Sa isegi ei ürita näha temas ka midagi head! Mina nägin see-eest tema paremat poolt - ja seda on palju enam kui halba! Ta pole ei loll ega argpüks – selliseks teeb teda vaid sinu enese suhtumine! Ta on kõige vapram poiss, keda ma tunnen! Ja ta on tark ja kaval ja ma usun, et sa ei leia ilmaski teda üles, kui ta ise end sulle kätte anda ei taha!”

„Pea nüüd kinni, kaunitar! Sul on karmid sõnad, ei tasu neid karjuda üle terve tänava!” püüdis Steven Jason mind ruttu vaigistada.

„Siis jäta lõpuks oma vend rahule! Las ta olla kuskil seal, kus ta on, jäta sina ta lihtsalt rahule! Ma vihkan sind kõige selle eest, mis sa talle teinud oled! Sest ajast, kui taipasin, milline rõve pervo sa oled, kuidas sulle meeldib nõrgemaid alandada! Sa pole mingi jumal, Steve, et otsustad teiste elu üle! Sa oled sama palju väärt, kui koerapask tänavanurgal!” Seda viimast ma juba täitsa karjusin talle näkku, teades juba ette, et säärane rünnak paneb tema suu ruttu kinni. Steve ei salli, kui tema patte kõigile kuulutatakse. Ülejäänu mind hetkel ei huvita.

”Olgu siis nii, HÜDRA!” vangutades ähvardavalt pead, surus Steve läbi hammaste. Ta taganes minust samm-haaval oma lumivalge „Hyundai” poole. „Ega Lance ei pääse mu käest. Ja mida kauem ta end peidab, seda halvem talle endale. Ja sina, Lorie, vaata temaga ette, sa võid kergesti kahe tule vahele jääda. Ära minuga niimoodi mängi, plika!” Hüvastijätuks saatis ta mulle ühe väga kurjakuulutava pilgu, istus autosse ning „Hyundai”, keerates end vurrina keset tänavat ringi, sööstis täiskiirusel minema.

Ma seisin kui soolasammas ning vaatasin talle järele, teades kindlalt, et see polnud kaugeltki mitte viimane kohtumine mr. Steven Jasoniga.

Õnneks ei näinud ma Steven Jasonit veel niipea. Ta kadus taas ning Jumal olgu selle eest tänatud.

Juba nädala pärast koondati mind lõplikult. Jälle jäin ma oma tööotsast ilma. Püüdsin kohe leida ruttu uut kohta, kuid peagi loobusin ja lõin lihtsalt käega. Esialgu võib ju elada edasi Onni kulul, küll ehk aeg pöördub ükskord taas minu kasuks.

Danger oli see alatu tüüp, kes kasutas kohe olukorda ära, et ma jälle rohkem hakkasin Onnis viibima ning puges osavalt mulle külje alla. Äkki avastasin, et meil on temaga päris palju ühiseid jooni. Ma justnagu keeldusin varem uskumast, et Bill Tanger oskab käituda nagu tõeline gentelman. Miski tärkas mu hinges ja ajas taas võrseid. Kas on võimalik, et ma hakkasin temasse tõesti armuma?

Ta polnud iialgi nii nahhaalselt pealetükkiv nagu Funkie. Ta mõistis luua romantilist suhet ka ilma seksita, sellega näitas ta igati, et arvestab kõiges minu sooovidega. Polnud ju kellelegi uudis, et ta algusest peale on minust kõrvuni sisse võetud, kuid see, mida ta nüüd tegi, oli midagi uut. Ta jättis mulle alles vabaduse, ei maininud poole sõnagagi oma tegelikke soove. Ta lihtsalt kutsus mind parki jalutama, rääkis endast ja imetles looduse ilu. Ta oli valmis mind otsast-lõpuni ära kuulama, ei katkestanusd ka siis, kui julgesin talle rääkida Lance Jasonist, meenutades oma tundeid tema vastu. Ta kuulas ja lohutas, justnagu tahaks ta tõepoolest uskuda ja loota koos minuga, et Lance ei ole lõplikult kadunud. Et ükskord tuleb ta kindlasti veel tagasi. Loomulikult ei uskunud ma tema siiraid sõnu. Armunud mees ei talu iialgi konkurenti. Nii on alati olnud ja nii ka alati jääb, kuid Danger oskas oma tõelisi tundeid hämmastavalt hästi varjata. Ilmselt oleks ta meelsasti Lance ´ile juba praegu haua valmis kaevanud, et mitte raisata aega, kui ta tõesti kord tagasi ilmub. Niisiis püüdsin ma enamuse mõtteid siiski enda teada jätta, sest ma teadsin, et Danger on armukade, ükskõik, kui hästi ta seda ka ei varjanud. Sel teemal oli targem rääkida Slipiga, sest tema oli tõesti mulle ainult sõber.

Ühel kaunil kuuvalgel augustikuu õhtul kutsus Danger mind oma autoga sõitma nagu ta nii mõnigi kord varem oli teinud. Seekord lubas ta mind viia varemetesse. Mitte sinna, kus vanas koolimajas lootis Horror uute kogemuste varal targemaks saada. Olid meil läheduses veel ühed varemed. Ammuilma maha põlenud mõis natuke linnast väljas, pargi serval.Kõrge künka tipul seisid sellest veel püsti tontlikud varemed, ei midagi muud. Puud- põõsad püüdsid seda suve jooksul endi taha ära peita, nii et ega see hästi enam igaühele silma ei paistnudki. Ma teadsin, et Dangeril on sääraste kohtade suhtes oma nõrkus. Ta ütles, et ka majadel on hing ja see seal kindlasti leinab pererahvast just nii nagu inimene, kes õnnetuse tagajärjel kaotab kõik, mis tal kunagi oli.

Lähenedes tondilossile hakkas mul veidi kõhe. Ma küll usaldasin Dangerit täiesti, kuid see koht iseenesest ei meeldinud mulle.

„Miks sa mind siia tõid?” küsisin ma kõhklevalt, olles siiski valmis temaga kaasa minema, kui ta mind varemete poole tulema kutsus. Hoidsin kinni tema käest, kõndides vihmaniiskes pikas rohus. Kuu säras vaid üürikest aega, sest üks pilv oli läinud ja teine, äikese müristades eemalt tulemas.

„Ma tahaksin tutvustada sulle oma veidrusi,” ütles ta. See oli tema poolt ka kogu selgitus toimuva kohta. Nii me kõndisime künka tippu ja sisenesime varemete kõrgete seinte vahele. Pimedus mähkis meid endasse, kui mööda kitsast keerdtreppi astusime käsikäes teisele korrusele. Meie kohale jäi veel kolmaski korrus. Ma tundsin end halvasti, miski õhkus seintest – kurjus... või mitte. Mulle ei meeldinud see koht, see oli ohtlik, kuidagi ähvardav. Või mina ei meeldinud sellele majale. Mälestused minevikust muutusid piltideks kuskil mu ajus. Ma ei näinud, ma tunnetasin mingi seitsmenda meelega, kuidas maja mulle oma sündmustest räägib.

Danger usub kaljukindlalt, et kõigil esemetel ja hoonetel ja kõigel loodul – olgu ta Jumala või inimkäega tehtud – on olemas hing ja mingi isemoodi teadvus. Inimesed ei peatu, neil on alati kiire ja enamasti ei vaevu nad tähelegi panema, mis toimub nende kõrval. Kui nad ei kuula isegi teine- teise muresid, pole ju siis ka midagi imestada, kui nad ei suuda hoomata teistsuguse olendi ehk teadvuse tasandeid, tundeid või mõtteid. Sellest on raske aru saada ja ega minagi hästi taibanud, mida nimelt Danger oma teooriatega mulle selgitada püüdis. Nüüd aga tundus mulle, et see majajäänuk siin igatseb tohutult inimeste ja suhtlemise järele, et ta samas tervitab Dangerit, kuid põlgab ära mind, kes ma teda ei mõista. Ta peaks ju olema ammuilma surnud, kuid ilmselt siiski ei ole. Ei lõpe tema elu enne, kui viimnegi kivi oma kohalt minema veetakse. Ja võib-olla jääb temast ka siis veel midagi alles.

Bill näitas mulle lääne poolt lähenevaid hirmuäratavaid äikesepilvi. Nad tulid kiiresti lähemale, all nende sähvimas nooled. Taevas oli päikeseloojangust veel natuke punane, värvis altpoolt pilvi,nii et nad meenutasid justkui roiskuva liha räbalaid. Mul käisid judinad üle selja. Äike polnud just mu lemmikute hulgast. Just selline võiks välja näha maailmalõpp... võ põrgu. Vaade teise korruse aknast oli tontlikult lummav, tõeliselt võimas, ja näis, et Danger kogu täiega nautis seda vaadet.

Ma vaatasin silmanurgast Dangerit, kes näis sootuks mind unustanud olevat. Näol mänglemas kummaline naer, pea kuklasse heidetud, ootas ta midagi võimsat ja kaunist, justkui mõni võlur muinasjutust, kes ootab õiget hetke, et hakata nõiduma. Esimene vali kõuekõmin pea kohal pani mind Billyle lähemale nihkuma. Ta embas mind ühe käega ja julgustas vastu võtma tema erakordset hullust. Järgmine tuulehoog surus puud all pargis looka ja keerutas lehti üles varemete poole. Mõni keerles minust mööda, langes tuppa. Tuul sasis juukseid, ta oli külm, värskusest tulvil, metsikult vabastav iil.Siis langesid esimesed vihmapiisad, korraks vaid, kuni saabus tohutu vihmasein. Just halli seinana kihutas see meile vastu, kattis taeva musta linaga ja puistas vihmapiisku meile armutult näkku. Bill naeris ja hüples nagu väike laps, kastes end meelega märjaks. Ta oli nii õnnelik nagu ei kunagi varem. Lasi oma tunded valla, embas mind ja hüüdis üle tohutu piksekärgatuse: „See on ju nii vahva! Hüdra, see on vägev!” Ebamaiselt sinakas valgus pimestas mind, kui Bill, suutmata end enam talitseda, mind äkki sealsamas kirglikult suudles. Tuul tuhises läbi varemete, pannes mind külmast kössi tõmbuma, rebis meie riideid ja laperdas juustes. Danger tõstis käed üles ning hüüdis midagi. Ta oli ekstaasis, rõõmust hull, piiritu vabaduse tundest pöörane. Aga samas paugutas äike ikka veel otse meie kohal, lõi välku ja müristas hullumoodi.

Kui pilv üle läks, rahunes maha ka Bill. Ma olin juhtunust shokis – pole ju tihti näha inimesi, kes jumaldaks niiviisi äikest. Mina arvasin, et Billy ülakorrusel pole kõik hästi.

Öö ritsikad ärkasid ellu niipea, kui mürin eemale kandus. Maailm oli kui uuestisündinud. Vihmasadu eemaldus meist koos pilvede ja nende all toimuva põrguga. Bill haaras mul ümbert kinni, ma tundsin, kuidas tema süda rinnus peksleb – ta oli kui laetud pomm, energiat ajas lausa üle ääre. Ta vedas mind endaga kaasa vastasoleva akna juurde ning me vaatasime koos kaugenevat möllu. Äkki näis mullegi, et see kõik toimus liiga kiiresti.

„Järgmise korrani!” ütles Bill, „kahju, et tal on alati kiire.”

„Ma teadsin ennegi, et sa oled imelik, aga ei uskunud, et sa nii põrunud oled!”sõnasin otse.

„Mida!?” pahvatas Bill naerma. „Nojah, muidugi olen ma põrunud! See on mu haigus, mu nõrkus, minu narkots, mida Kenzo keelata ei saa. Ma armastan äikest ja mul on tunne, et kui ta ka kõik ümberringi põlema süütaks, ei puutuks ta mind. Vaata, sellised asjad nagu surm, äike või pimedus – nad on justkui olendid – neid tuleb austada, mitte karta.”

„Danger,” püüdsin ma talle ettevaatlikult avaldada oma arvamust. „ Me seisame siin künka otsas. Tont teab, mitmeid kordi on välk siia varemetesse sisse löönud. Mind ei võlu sugugi, et võin saada paartuhat volti keresse mitte millegi eest! Kas sa, mees, ei taipa üldse füüsikast midagi?”

„Ma pole just palju koolis käinud, jah, aga sinu füüsika ei klapi minu enesetundega praegu üldsegi kokku. Kas sa ise ei tunne, nagu oleksid hetk tagasi puhastustulest läbi käinud? Ma ütlen sulle, et kui Jumal on üldse kusagil olemas, siis on ta just nimelt neis pilvedes! Vaata ringi – kõik maailm rõkkab pärast äikesetormi! Kõik lõhnab ja särab! Kõik on nii puhas - ja rtitsikad laulavad hoopis rõõmsamalt kui enne. Maailm on juba kord niiviisi loodud, et millegi loomiseks peab midagi hävitama. Ära pea mind idikaks, aga mul on praegu tunne, et võiksin käia sajast lahingust läbi ja seejuures ikkagi ellu jääda. Ma olen kuulikindel, Hüdra! Põhiline on, et ma seda usun ja tulen iga äikese ajaks siia, kui vähegi saan. See siin on minu tempel! Sulle see värk vist ei meeldi, eks ole?” vajus ta järsku näost ära.

„Vabandust, ma... ma hakkasin kartma.” tunnistasin ausalt oma argust. „ Muidu oli küll äge, jah!”

„Ta aimab su hirmu. Hirm tõmbab alati õnnetust ligi. Järgmine kord usalda end tema kätte, ole temaga koos niisamuti kui sa oled minuga, nagu sa usaldad Funkie´t... See on nagu orgasm, hull tunne, millele ei pea vastu hakkama.”

„Ei, Bill, sa oled tõega segane!” turtsatasin nördinult.

Bill irvitas naerda, silmitses pilve tagant äsja väljunud kullakarva kuud.

„Ütle mulle, Hüdra, miks ma tookord ellu jäin, kui need tõprad mulle noa selga lõid?”

„Sest Funkie päästis su ära, jobu!” nähvasin tüdinult.

„Ei, sest ma olin ka siis laetud. Ja olen koguaeg laetud. Vaata Dannyt, tal pole ainsatki noast saadud armi. Mina aga trehvan koguaeg justkui meelega noameestega kokku. Ma olen haavu täis, kuid surma ei saa. Ma tean, et seesama välgunooltega Jumal kaitseb mind. See on minu oma usk ja muud ma ei vaja. Ma ei taha preestrit ega kirikut ega voodood. Mulle jätkub täiega sellest, et äike mind kaitseb, kuigi... kui ma kord lähen, siis jällegi tema süü läbi. Ma lihtsalt tean seda. See on siis tasu selle eest, et ta mul praegu elada laseb.”

„Sa oled talle, niisiis, nagu Saatanale, hinge maha müünud, eks ole,” tõdesin süngelt.

„ Võib-olla küll, kuid valikut pole. Ma ammutan jõudu või suren noahoobi läbi. Esialgu eelistan igatahes esimest.” Danger jäi mõttesse. Seisis mu kõrval – pikk ja tugev, eneses alati nii kindel. Ma ei saanud kahelda tema tunnetes. Sulasin hetkeks kokku tema mälestustega, nii nagu kord varem olin tunnetanud Slipi omi. Nägin nägusin enese bümber, tüli ja karjumist. Ma võitlesin... Löök selga, külm valu, pimedus vajub peale... Kukkumine... Ma võpatasin end ärkvele. On mul tõesti seitsmes meel, et tunda teiste elu jubedamaid hetki?

„Vaata, Hüdra!” Billy käsi on ette sirutatud otse poolümmarguse kuu suunas ja sellest mööduvad tumedad varjud, mis öise taeva taustal hoopis vaevu märgatavad. Tasa- tasa kostab mu kõrvu üks unine „kruu...” Mõni neist piiksub.

„Mis need on?” küsin sosinal.

„Sookured,” sosistab Bill vastu. „Kesköised kured. Ilmselt näed sa neid üksainus kord elus.”

„Miks nii?”

„Mõtle nüüd ruttu oma suurima salasoovi peale. Võib-olla nad kuulevad sind ja täidavad selle?”

Ma hoidsin kõvasti tema käest kinni ning mõtlesin ise tegelikult hoopis teisele. Ma mõtlesin Lance Jasonile, et ta tuleks peagi tagasi, et temaga oleks kõik korras ja et ta ikka hooliks veel minust.

Bill mõtles samal ajal oma soovidele, kuni kurgede vaiksed hääled kauguses musta öhe lõplikult kadusid.

Danger ohkas kurvalt, hoides ikka veel mu kätt oma peos. Niisamuti vaikides läksime varemetest ka ära. Juba olles uksest väljas, leides end lageda taeva alt, kumeralt künkanõlvalt, sõnas ta mulle tõsiselt:

„Nad täidavad su soovi.”

„Aga sinu?” küsisin kohe vastu. Ma pole iialgi olnud ei usklik ega ka ebausklik, minu arvates oli see lihtsalt üks kena mäng, mida tahtsin praegu Dangeriga kaasa mängida.

„Minu soov oli liiga keeruline. See käib neil vist üle jõu...” ütles ta nukralt.

Ma muigasin skeptiliselt. Uskumatu, et Bill võtab neid muinasjutte nii tõsiselt, mida iseenda jaoks välja mõtleb!

„Kust sa tead, et nad minu soovi täidavad, aga sinu oma mitte?”

„Ma tundsin või... kuulsin – nad vastasid sulle.”

„Ja sulle ei vastanud?”

Pearaputus.

See lõi mu küll pahviks. Kuidagi ebamugav hakkas. Kas ma pean eluaeg hulludega kurameerima või? Lance sai kõvasti põrutada, Funkie on lihtsalt idioot, Bill on kah kiiksuga... ülejäänud kõik muidu perverdid. Kas maailmas üldse ongi veel kuskil alles ajudega meest? Ma ütlesin alandlikult:

„Need kured on ainult linnud. Nad ei räägi. See kõik on sinu fantaasia.”

Danger peatus poolel teel künkast alla ning istus sealsamas lihtsalt rohu sisse maha. Me olime niigi juba vihmast läbimärjad, seega ei teinud rohi meid hullemaks. Siit võisime näha linnaserva parki, selle suuri vanu puid ja pargi taga majade tulukesi kui jaadimardikaid öös. Kenzo maadest olime kaunis kaugel, ikka mitu head kvartalit ja nime poolest hoopis teine linnaosa. Mul polnud varem aimugi, et Bill siin nii tihti käib. Just nii tihti, kui ilmateade äikest lubab.

„Ma vist väljendusin ebaselgelt,” taipas Bill omast tarkusest. Sügas siis tükk aega pead ning lõi siis hooletult käega. „O.K., ma ütlen seda teisiti: ma lihtsalt tean, et nad täidavad su soovi. Loomulikult linnud ei räägi, ära nüüd mind sellepärast päris maha kah kanna, eks. Ma püüan sulle siis oma mõtet selgeks teha. Vaata, kui sa juhtud öösel kureparve nägema, võid neile soovida oma soovi. See ei tohi olla midagi suvalist. See soov peab tulema otse südamest, muidu ei võta nad seda kuulda. Lindudel on võime läbi käia maailmaga, kus on kõikide mõtted ja soovid. Nimeta seda Soovide Täitumise Maaks, kui tahad. Meie sinna ei pääse, ainult meie unistused ja mõtted, sest see pole mingi materiaalne maailm. Needsamad kured viivad su unistuse sinna ja kui see on nende arvates vaeva väärt, toovad sealt ka vastuse. Ainult see soov peab olema hea, puhas, ilma inimliku vihata.”

„Miks sa arvad, et nad sinu soovi ei täida?” Tegelikult hakkas mulle täitsa meeldima muinasjutuline idee Soovide Täitumise Maast.

„Enese arvates ei soovinud ma midagi võimatut, kuid...” Bill nokitses rohukõrrega maad. Tema hääl kõlas kurvalt. „Nad ei saa muuta inimeste tundeid. See kõik on inimeste endi teha. Sinu soov oli tähtsam, selgem, nad said sellest aru. Aga las mina unistan veel, ega ma nii lihtsalt ei loobu...”

Mul oli natuke kõhe. Tahtsin kontrollida oma kahtlusi ning küsisin tasa:

„Sa siis tead, mida ma soovisin?”

„Ei tea,” hakkas Bill tasa endamisi naerma,” ja kui teaksin, siis ei ütleks kah. Ma üritan sulle teooriat selgeks teha, ei midagi muud. Aga kui sa mind hulluks pead, siis sa ju minuga enam välja ei tule, on nii? Ole rahulik, plika, su soov täitub varsti. Võimalik, et mitte nii, nagu sa päriselt tahaksid, aga see täitub, pane tähele!”

Alt pargist kostus meieni mingi häälte kakofoonia. Joomane jutt, naer, valjusti hüütavad ropud sõnad... Mingi punt noori lähenes pargi servale, seega ka Bill Tangeri vanaaegsele „Porschele” ja ka meile. Bill jäi vait, mina muutusin ärevaks. Kuni me istume vaikselt siin künka nõlval, oma viiskend meetrit autost eemal, ei pane keegi meid tähelegi. Autost paistis hädavaevu vaid siluett kuuvalguses. Mu mõtted püsisid veel teema juures ning lõpuks ma ütlesin Billyle vaikselt:

„Sinu usk on väga kummaline, Danger.”

„See ongi vaid minu usk. Teosoofilist loengut sel alal pole mõtet hakata pidama.”

Kamp ilmus nurga tagant nähtavale. Otsekohe märkasid nad vana autot ning tormasid miskipärast hõisates jalamaid selle juurde. Ilmselt lootsid nad sellega sõitma minna, kuid uksed olid lukus. Selle asemel, et lihtsalt aken ära lõhkuda ja minekut teha, hakkasid nad autot julmalt kommenteerima ning jalgadega taguma. Neid paistis olevat viis noorukest poissi ja üks pikajuukseline, juhmilt käituv plika sealhulgas.

Ma kiikasin vaadata Dangeri poole. Pealtnäha istus ta rahulikult. Vaid silmad tõmbusid ähvardavalt kissi ning vägevad lihased paisusid käsivartel. Nii vaatas ta üha kasvava raevuga kamba tegutsemist all pargi servas.

„Kuule, sa ei lähe ometi ju nendega praegu kaklema! Neid on viis kutti, Danger! Sa ei saa neist jagu!”

Selsamal hetkel pani ootamatu klaasiklirin mind lausa võpatama. Bill tõusis järsult, surudes vaid teravalt läbi hammaste:

„Seda ma neile ei kingi! Usust ja maailmavaadetest räägime hiljem. Hoia sina eemale!” Tema hääl kõlas kähedalt, võõralt. Juba lisas ta kiirust ning liikus poolkkülitsi joostes künkast alla – et päästa üksinda oma autot viie lõhkuja käest. Ehk oleks targem öelda siiski kuue, sest too plika ei tundunud olevat oma sõpradest häbelikum.Mind valdas korraks surmahirm. Nad ju tapavad ta ära...

„Bill, ära mine, jumala eest!” karjusin talle järele, kuid ta ei reageerinud. Viha oli teda kurdiks ja pimedaks teinud. Seevastu kamp meie vana „Porsche” ümber märkas teda kohe ja astus vastu, nagu oleksid nad teda ammu avasüli oodanud. Nad jätsid otsekohe auto rahule ning pöördusid teda vastu võtma. Ma aimasin, et neil võivad olla relvad, samas kui Bill käib ringi paljakäsi, heal juhul vaid nuga saapasääres, kuid ta iial ei kasuta seda, arvates, et relvaga vehivad vaid argpüksid. Hetke vältel olin ma hirmust krampis, kuid... kui Bill läheb kartmatult paljaste kätega oma saatusele vastu, ei sobi ju minulgi temast maha jääda. Kuuekesi ühe vastu – lootusetu. Kui nii peab, siis olgu parem juba kahe vastu.Ma võtsin südame rindu ning järgnesin talle kõhklevalt.

Olles veel poolel teel, kuulsin lausekatkeid. Bill püüdis ilmselt end sõnadega maksma panna, kuid see polnud üldiselt tema moodi. Kohe, kui ta nendega silmitsi jäi, surusid nad end peale ja sulgesid Dangerit ümber piirates tagasitee. Ma ei taibanud, miks ta ometi ise ei ründa. Taganemine polnud talle ombeks. Nüüd aga näis mulle, et Bill ise on hirmust täiesti tegutsemisvõimetu. Ta kartis neid, ometigi läks ise ju võitlema. Milles asi? Nad surusid teda juba seljaga vastu „Porschet” ja aina irvitasid naerda, samas kui Bill neid mingil põhjusel lüüa ei julgenud. See vaatepilt oli halb. Ma liikusin vargsi veel lähemale, sest näis, et nad ei märganud minu olemasolu üldse. Siis tuli kuu pilve tagant välja ning ma nägin, kuidas ühe peos läigatas nuga. Teine keerutas käes ketijuppi. Jestas! Kui Bill kohe midagi ette ei võta, löövad nemad esimesena ja see võib olla Bill Tangeri lõpp! Mulle meenusid sõnad, mida kord oli mulle ütelnud Slipp: on üksainus asi, mida Bill kardab... ja see on nuga! Ma ei arvanud siis, et ta seda nii hirmsasti kardab. Nüüd mõistsin, et uskumatu – kuidas ta üldse julgeb võõrastega tüli norida? Sekundi jooksul mõtlesin tagajärgedele. Kui Danger praegu ühte ründab, võivad teised ta vagaseks teha, kui ta araks lööb, susatakse ta nalja pärast surnuks. Aga tema on hirmust halvatud. Ta ei julge noamehe vastu paljakäsi minna. Ta mäletab neetult hästi hoopi selga. Kuid enam ei tohi ju viivitada, on viimane aeg see neetud kamp segi lüüa, sest selja taga on auto ja ta on ümber piiratud ning taganeda pole mitte kusagile. Ei, mina ei lase neil Dangerit tappa!

„Danger!” röögatasin äkki kogu jõust, et teda tardumusest välja tuua. „Danger, viruta neile!”

Uskumatu, aga see mõjus. Tõmbas hetkeks kamba tähelepanu minule ja kui mõni neist üle õla minu poole tagasi vaatas, hüppas Bill nagu vedrudel üles. Välkkiirelt ründas ta ees seisvat noameest, haaras tal paremast käest, virutades samas teisega näkku. Võib-olla õnnestus tal nuga käest lüüa, sest juba tõusis jalg, et tabada teist ja siis kolmandat. Noorukid põrkusid ehmunult tagasi, kuid proovisid uuesti teda rünnata, nüüd juba täie vihaga. Bill Tanger keerles nende vahel kui vurr, tõrjudes saadavaid hoope ning kasutades kogu oma kätteõpitud osavust.

Mu adrenaliin vajas väljapääsu, tormasin kohale tigedana kui fuuria, mõtlemata sugugi selle peale, et enamasti just sekkuja saab surmava hoobi. Plika jäi mulle ette, tema pikad heledad juuksed olid kui loodud selleks, et neist kinni krahmata. Kargasin talle selja tagant kallale ja kui ta ringi pööras, lajatasin rusikaga vastu vahtimist. Ta polnud mingi tossike, hakkas ägedalt vastu, lõi küüned näkku ja rebis juustest, nii et lõpuks mõlemad hunnikusse maha kukkusime. Põlved ja käed marraskil, peksime teine- teist, kuidas juhtus. Samal ajal, kui Bill elu eest teistega võitles, rabelesime meie kaks maas, kiljudes ja vandudes nagu metsikud kassid.

Siis kui silmanurgast märgatud politseisireeni vilkumine meid peatuma sundis, oli mul hea meel, et olin Dangeri võitlusse ka oma panuse andnud.

„Käed üles! Teie kõik! Püsti!” Tukk näppude vahel, astus väljasirutatud kätega noor võmm meie poole. Me olime plikaga mõlemad sihikul. Tõusin aeglaselt jalule ning tõstsin alistudes käed. Vahtisin raevukalt hingeldades noorukest võmmi, kes polnud vist sugugi vanem kui mu kaaslane Bill Tanger. Ma otsisin Dangerit pilguga, püüdes vältida eredat autotulede valgust. Seal ta oligi! Bill oli näoli politseiauto kapotil ning vanem võmm otsis teda parasjagu läbi. Ta ei leidnud relva ning kuna Bill käitus üsna rahumeelselt, käskis tal lõpuks ringi keerata. Danger tõusis, kuid käsu peale hoidis siiski käed üleval.

„Mis pagan siin juhtus?” nõudis vanem mees Billylt. „Hakkad rääkima siin või viime sind jaoskonda?” Danger pööras pilgu kõrvale, kuid eelistas vaikida.

„Nad tulid meile kallale!” hüüdis plika kuskil mu selja taga. „See tüüp noris tüli ja vaadake, mida see eit minuga tegi!”

Ka mina kiikasin nutuse hääle suunas. Sorakil juuste vahelt, mis enne olid hoolsalt kammitud, paistis lõhkise huule ja sinikatega ehitud nägu.

„Ja mitmekesi te olite, kui nad teid ründasid?” küsis noorem võmm.

Plika jäi kõhklema, lõpuks ütles, osutades poisile, kes istudes autost veidi eemal, hoidis kahe käega peast kinni ja ainult oigas:

„Me olime kahekesi.”

„Ja kelle oma too seal on?” küsis vanem mees, juhtides meie tähelepanu põõsa all meelemärkuseta lamavale noorukile.

„Ta valetab!” ütlesin mina.”Meie olime Billyga kahekesi ja nemad lõhkusid ära meie auto! Neid oli kuus ja Bill pidi üksi oma autot kaitsma!”

„Kuuekesi?” ei tahtnud võmmid mu sõnu uskuda. „kuule, plika, sa vist luuletad. Või äkki nägid sa topelt?”Nad irvitasid õelalt.

„Ei, Hüdra ei valeta! Neid oli viis kutti ja seesama eit. Ma pidin oma varandust kaitsma. See ju ometi on seadusega lubatud?” Danger lasi ettevaatlikult käed alla, kirtsutades valu pärast nina. „Kuule, boss, luba käed alla lasta, eks ole. Kuradi valus on!”

„O.K., lase. Ära lollusi tee!” Revolver sihtis meid endiselt. Noorem mees astus minust eemale ja katsus lamajal pulssi. „Täiesti elus!” kuulutas ta head uudist oma partnerile. „Noh, kuhu siis ülejäänud jäid?”

„Kolm panid plehku, te hirmutasite nad oma saabumisega ära.”

„Ja kaks neist lõid sa nokauti?” imestas too noorem.

„Jah. Vaata õige auto alla, üks puss lendas vist sinna. Teine peaks olema võsas. Ketiga tüüp ja teised kaks panid jooksu.”

Mind käsutati Billy kõrvale. Astusin tema juurde ja ootasin, kuni noorem võmm Dangeri auto alt nuga otsis. Võidurõõmsal ilmel tõi ta selle lagedale. Pikajuukseline neitsi seisis teisel pool Dangerit ning aina üritas oma sõpru õigustades süü meie kaela veeretada. See ei tulnud tal eriti hästi välja, sest kõik tõendid, mida Bill kätte juhatas, näitasid tõe kätte. Ta ise hõõrus aina oma paremat käsivart ja vandus tasa omaette kõiki maailma narkareid ja jobusid.