Читать книгу Tuli ja veri - George R. R. Martin - Страница 3

Westerose ajaloole pühendunud Tsitadelli meistrid on möödunud kolmesaja aasta alguspunktina kasutanud just Aegoni Vallutust. Sünnid, surmad, lahingud ja muud sündmused on dateeritud kas PV (pärast vallutust) või EV (enne vallutust).

Tõelised õpetlased teavad, et säärane dateerimine pole sugugi täpne. Aegon Targaryeni Seitsme Kuningriigi vallutamine ei saanud teoks ühe päevaga. Aegoni maabumise ja Muinaslinnas kroonimise vahele jäi rohkem kui kaks aastat … ja ka siis polnud vallutus täielik, sest Dorne jäi alistamata. Üksikud püüdlused dornlased riigiga liita jätkusid kogu kuningas Aegoni valitsusajal ja tema poegade valitsusaegadelgi, mistõttu pole Vallutussõdade lõpule kindlat kuupäeva võimalik määrata.

Vääriti mõistmine painab isegi selle algust. Paljud eeldavad, ja valesti teevad, et kuningas Aegon I Targaryeni valitsusaeg algas päeval, mil ta maabus Musta Kärejõe suudmes kolme künka jalamil, kuhu lõpuks ehitati Kuningalinn. See pole nii. Aegoni maabumist tähistasid kuningas ja tema järglased, aga Vallutaja luges oma valitsusaja alguseks päeva, mil Usu ülemseitsmik ta Muinaslinna Säravas Seitsmekojas kroonis ja võidis. Kroonimine leidis aset kaks aastat pärast Aegoni maabumist, tükk aega pärast seda, kui kõik Vallutussõdade kolm peamist lahingut olid tapeldud ja võidetud. Seega võib mõista, et Aegoni-poolne tegelik vallutamine leidis aset 2–1 EV, enne vallutust.

Targaryenid olid puhastverd valüürlased, iidsest sugupuust pärinevad loheisandad. Kaksteist aastat enne Valüüria Hukku (114 EV) müüs Aenar Targaryen oma valdused Priivallas ja Pika Suve Maadel ning viis kõik oma naised, vara, orjad, lohed, õed-vennad, hõimlased ja lapsed Lohekivile, kõledasse saarkindlusesse suitseva mäe veerel kitsas meres.

Kõrgajal oli Valüüria kogu tuntud maailmas võimsaim linn, tsivilisatsiooni keskus. Linna kiiskavate müüride taga pistsid nelikümmend rivaalitsevat dünastiat õukonnas ja nõukogus võimu ja hiilguse nimel rinda, tõustes ja langedes lõputus, riuklikus ja tihti ka metsikus heitluses ülekaalu pärast. Targaryenid polnud kaugeltki kõige võimsamad loheisandad ning vastased võtsid nende pagemist Lohekivile allaandmise, araveresusena. Aga isand Aenari neitsist tütar Daenys, kes sai hiljem igaveseks tuntuks kui Daenys Uneleja, oli näinud ette Valüüria hävimist tules. Ja kaksteist aastat hiljem Huku saabudes olid Targaryenid ainsad pääsenud loheisandad.

Lohekivi oli kaks sajandit olnud Valüüria läänepoolseim eelpost. Selle asukoht Neelus andis selle isandatele Musta Kärejõe kõri nende haardesse ning võimaldas nii Targaryenidel kui ka nende liitlastel, Triivmargi Velaryonidel (Valüüria päritolu vähemtähtis suguvõsa) täita oma varakirste seda läbivate kaupmeeste arvelt. Velaryonide laevad koos veel ühe liitlasest Valüüria koja, Küünissaare Celtigaride omadega, valitsesid kitsa mere keskosa ning Targaryenid oma lohedega taevast.

Isegi siis oli suurem osa sajast aastast pärast Valüüria Hukku (õigusega Veresajandiks nimetatud) Targaryenide Koja pilk suunatud itta, mitte läände, ja nad ei pööranud Westeroses toimuvale suuremat tähelepanu. Gaemon Targaryenist, Daenys Uneleja vennast ja abikaasast sai Aenar Pagendatu järel Lohekivi isand ning ta sai tuntuks kui Gaemon Hiilgav. Pärast tema surma valitsesid koos Gaemoni poeg Aegon ja tütar Elaena. Nende järel said valitsejaks nende poeg Maegon, tema vend Aerys ja Aeryse pojad Aelyx, Baelon ning Daemion. Kolmest vennast noorim oli Daemion, kelle järel sai Lohekivi valitsejaks tema poeg Aerion.

Aegon, kes saab ajaloos tuntuks kui Aegon Vallutaja ja Aegon Lohe, sündis Lohekivil aastal 27 EV. Ta oli Aerioni, Lohekivi isanda ja Velaryonide Koja emand Valaena, kes oli ema poolt ka ise poolenisti Targaryen, ainus poeg ja teine laps. Aegonil oli kaks puhastverd õde; vanem õde Visenya ja noorem õde Rhaenys. Valüüria loheisandad olid vereliini puhtana hoidmiseks juba ammusest ajast venna õega nainud, aga Aegon võttis mõrsjateks mõlemad õed. Kombe järgi oodati temalt ainult vanema õe, Visenya naimist; Rhaenyse teiseks naiseks võtmist peeti tavatuks, ehkki mitte ennenägematuks. Räägiti, et Aegon nais Visenya kohuse ja Rhaenyse iha tõttu.

Kõik kolm õde-venda olid juba enne naimist end loheisandatena näidanud. Viiest Aenar Pagendatuga Valüüriast kohale lennanud lohest elas Aegoni ajal veel ainult üks: vägev elajas nimega Balerion, Must Hirm. Lohed Vhagar ja Meraxes olid nooremad ja koorunud munast Lohekivil endal.

Tavaline, tihti võhikute suust kuulduv valearusaam on, et Aegon Targaryen polnud enne vallutusretke Westerose pinnale kunagi jalga tõstnud, aga see ei saa tõele vastata. Kaardilaud – massiivne, ligikaudu viiskümmend jalga pikk ja Westerose kujuliseks lõigatud ning kõiki Seitsme Kuningriigi metsi ja jõgesid ja linnu ja losse kujutav puulahmakas – nikerdati ja kaunistati isand Aegoni käsul aastaid enne vallutusretkele asumist. Ilmselgelt tundis Aegon Westerose vastu huvi juba enne sündmuseid, mis ta sõtta viisid. Niisamuti on usaldusväärsetest allikatest teada, et Aegon ja tema õde Visenya külastasid nooruses Muinaslinna Tsitadelli ning pidasid isand Redwyne’i külalistena Lehissaarel pistrikujahti. Ta võis külastada ka Lannisporti, kirjeldused lahknevad.

Aegoni noorepõlve Westeros oli jagunenud seitsmeks tülitsevaks kuningriigiks ning neid aegu nappis, mil kaks või kolm kuningriiki polnud omavahel sõjajalal. Määratut, külma ja kivist põhja valitsesid Talitundru Starkid. Dorne’i kõrbetes olid võimul Martelli printsid. Kullarikastes läänevaldustes Casterly Kalju Lannisterid, viljakal Avarmaal Mägiaia Gardenerid. Org, Sõrmed ja Kuumäed kuulusid Arrynite Kojale … kuid Lohekivile kõige lähemal asusid Aegoni aja kõige sõjakamate kuningate, Harren Musta ja Argilac Upsaka valdused.

Durrandoni Koja Tormikuningad olid kord oma vägevast Tormiotsa tsitadellist valitsenud Westerose idaosa Raevuneemest kuni Krabide laheni, aga nende vägevus oli juba sajandeid hääbunud. Läänest nakitsesid nende valduseid Avarmaa kuningad, lõunast kimbutasid neid dornlased ning Harren Must ja tema raudsaarlased olid nad tõrjunud Kolmjõelt ja Mustast Kärejõest põhjapoole jäävatelt maadelt. Kuningas Argilac, viimane Durrandon, oli sellele hääbumisele veidikeseks piiri pannud, lüües poisieas tagasi dornlaste sissetungi, ületades kitsa mere ja astudes võimsasse liitu Volantise keiserlike „tiigrite” vastu ning tappes kakskümmend aastat hiljem Suveväljade lahingus Avarmaa kuninga Garse VII Gardeneri. Kuid Argilac oli jäänud vanaks, tema kuulsad pikad mustad juuksed olid läinud halliks ning käteramm kuhtunud.

Kärejõest põhjas valitses veriselt jõgedevahet Hoare’i Koja Harren Must, Saarte ja Jõgede kuningas. Harreni raudsaarlasest esivanem, Harwyn Karmkäsi vallutas Kolmjõe Argilaci esivanemalt, Arrecilt, kelle enda esivanemad olid sajandite eest alistanud viimase jõgede kuninga. Harreni isa laiendas oma valdusi itta Viduoru ja Rosbyni. Harren ise pühendas suurema osa oma pikast valitsusajast, ligi nelikümmend aastat, Jumalasilma kõrvale jumitu lossi ehitamiseks ja kui Harrenhal oli peaaegu valmimas, oleksid raudsaarlased peagi olnud vabad võtma ette uusi vallutusretki.

Ühtki Westerose kuningat ei kardetud rohkem kui Harren Musta, kelle jõhkrus oli tuntud kõikjal Seitsmes Kuningriigis. Ükski Westerose kuningatest ei tajunud suuremat ohtu kui Argilac Tormikuningas, viimane Durrandon ja vananev sõdalane, kelle ainsaks pärijaks oli neitsist tütar. Seega pöördus kuningas Argilac Lohekivi Targaryenide poole ja pakkus oma tütart isand Aegonile naiseks, kaasavaraks kõik Kolmjõel Jumalasilmast itta Musta Kärejõeni ulatuvad valdused.

Aegon Targaryen põlgas Tormikuninga pakkumise ära. Tal oli juba kaks naist, osutas ta, ega vajanud kolmandat. Ning kaasavaraks pakutud valdused olid juba rohkem kui põlvkonna vältel Harrenhalile kuulunud. Argilacil ei olnud õigusi nendele valdustele. Ilmselgelt soovis vananev Tormikuningas Targaryenid puhvrina oma maade ja Harren Musta maade vahele Kärejõele asutada.

Lohekivi isand tegi vastupakkumise. Ta võtab kaasavarana pakutud maad vastu juhul, kui Argilac loobub ka Massey säärest ning metsadest ja tasandikest Kärejõest lõunas kuni Loogajõeni ja Eksijõe ülemjooksuni. Sobimus kinnitatakse Argilaci tütre ja Orys Baratheoni, isand Aegoni lapsepõlvesõbra ja killamehe vahelise abieluliiduga.

Argilac Upsakas keeldus nendest tingimustest raevukalt. Levitati jutte, et Orys Baratheon oli isand Aegoni alamast seisusest poolvend ning Tormikuningas ei soovinud oma tütart häbistada tema kätt sohikule pakkudes. Juba ainuüksi selline pakkumine ajas ta raevu. Argilac lasi Aegoni saadikul käed otsast raiuda ja tagastas need laekas. „Need on ainsad käed, mida ma su sohikule pakun,” kirjutas ta.

Aegon ei vastanud kirjale. Selle asemel kutsus ta oma sõbrad, läänimehed ja peamised liitlased Lohekivile enda juurde. Neid ei olnud palju. Targaryenide Kojale olid truudust vandunud Triivmargi Velaryonid, niisamuti Küünissaare Celtigarid. Massey säärelt saabus Teravneeme Bar Emmon ning Kivitantsu isand Massey, kes mõlemad olid vandunud truudust Tormiotsale, aga olid Lohekiviga lähemalt seotud. Isand Aegon ja tema õed pidasid nendega nõu ning ta külastas ka lossi seitsmekoda, et palvetada Westerose Seitsme ees, ehkki teda ei olnud varem kunagi vagaks meheks peetud.

Seitsmendal päeval tõusis Lohekivi tornidest lendu kaarnate parv, et edastada isand Aegoni sõnad Westerose Seitsmesse Kuningriiki. Nad viisid sõna seitsmele kuningale, Muinaslinna Tsitadelli, nii vägevatele kui ka alamatele isandatele. Nad kõik kandsid ühte ja sama sõnumit: alates sellest päevast valitseb Westerost vaid üks kuningas. Nood, kes Targaryenide Koja Aegoni ees põlvi nõtkutavad, säilitavad oma valdused ja tiitlid. Nood, kes tema vastu relvile tõusevad, alistatakse, alandatakse ja hävitatakse.

Kirjeldused lahknevad selles osas, kui palju relvakandjaid koos Aegoni ja tema õdedega Lohekivilt teele asus. Mõned väidavad nende arvuks kolm tuhat; teised loendavad neid kõigest sadades. See Targaryenide tagasihoidlik vägi maabus Musta Kärejõe suudme põhjakaldal, kus väikese kaluriküla kohal kõrgus kolm metsast küngast.

Saja Kuningriigi päevil olid jõe suudme oma valduseks kuulutanud paljud tähtsusetud kuningad, nende seas Viduoru Darklyni kuningad, Kivitantsu Masseyd ning vanad jõgede kuningad, olgu nendeks Muddid, Fisherid, Brackenid, Blackwoodid või Hookid. Eri aegadel olid kolme küngast krooninud tornid ja kantsid ainult selleks, et need ühes või teises sõjas hävitataks. Nüüd tervitasid Targaryene vaid murtud rahnud ja umbekasvanud varemed. Ehkki jõe suudme olid enda omaks kuulutanud nii Tormiotsa kui ka Harrenhal, oli see kaitsmata ning lähimad lossid kuulusid jõu ja sõjalise võimekuseta pisiisandatele, pealegi isandatele, kel polnud mingit põhjust armastada nime järgi nende ülemvalitsejat, Harren Musta.

Aegon Targaryen püstitas kolmest künkast kõrgeimale kärmelt palkja muldtara ning saatis oma õed lähimaid losse allutama. Rosby alistus Rhaenysele ja kuldsilmsele Meraxesele lahingut andmata. Stokeworthis vallandasid paar amburit nooled Visenya poole, kuni Vhagari leegid lossikantsi katused lõõmama panid. Siis alistusid ka nemad.

Vallutajad panid esimest korda tõsisemalt proovile väed ühendanud Viduoru isand Darklyn ja Neitsiallika isand Mooton, kes marssisid kolme tuhande mehe eesotsas lõunasse sissetungijaid tagasi merre paiskama. Aegon saatis Orys Baratheoni neid keset teekonda ründama, kuni ta ise Musta Hirmuga neile taevast kaela langes. Järgnevas ühepoolses tapluses hukkusid mõlemad isandad; seejärel pidid Darklyni poeg ja Mootoni vend loobuma oma kantsidest, ning vandusid oma mõõgad Targaryenide Koja teenistusse. Tol ajal oli Viduoru westeroslaste peamine sadam kitsa mere ääres ning oli seda läbiva kauba tõttu lodevaks ning jõukaks kasvanud. Visenya Targaryen ei lubanud linna rüüstata, aga ta ei kõhelnud nõutamast selle rikkusi, paisutades nii Vallutajate varakirste märkimisväärselt.

Nüüd on ehk õige hetk kõneleda Aegon Targaryeni ja tema õdede ning kuningannade isiksustest.

Visenya, õest ja vennast vanem, oli Aegoni endaga võrdväärne sõdalane ja tundis end mugavalt nii rõngashames kui ka siidis. Ta kandis valüüria terasest pooleteisekäemõõka Tume Õde ja oli lapsepõlvest saati venna kõrval väljaõpet saanuna selle käsitsemises osav. Ehkki tal olid valüürlaste hõbevalged kiharad ja sirelikarva silmad, oli tema ilu karm ja askeetlik. Isegi nood, kes teda kõige enam armastasid, pidasid Visenyat vankumatuks, tõsiseks ja halastamatuks; räägiti ka, et ta oli saanud koolitust mürkide vallas ning harrastas musta maagiat.

Rhaenys, kolmest Targaryenist noorim, oli kõike, mida tema õde mitte: lustakas, uudishimulik, talitsematu ja heitliku meelega. Rhaenys polnud päris sõdalane ja armastas muusikat, tantsimist ja poeesiat ning pidas üleval mitut lauljat, pajatsit ja nukunäitlejat. Ja ikkagi väidetakse, et Rhaenys veetis lohe seljas rohkem aega kui tema vend ja õde kokku, sest üle kõige meeldis talle lennata. Kord kuuldi teda lausumas, et kavatseb enne surma Meraxese seljas üle Loojangumere lennata ja heita pilgu selle läänekallastele. Kui Visenya truuduses vennale ja abikaasale ei kahelnud keegi, ümbritses Rhaenys end nägusate noormeestega ja (sosistati, et) lahutas mõne meelt ka oma magamiskambris öödel, mil Aegon tema vanema õega oli. Kõigist nendest kuulujuttudest hoolimata pidid kõik õukonna liikmed tunnistama, et kuningas veetis iga Visenyaga veedetud öö kohta kümme ööd Rhaenysega.

Veidral kombel oli Aegon Targaryen oma kaasaegsetele sama suur mõistatus kui meilegi. Kandes valüüria terasest Mustleeki, peeti teda oma ajastu üheks osavamaks sõdalaseks, aga ta ei nautinud mõõgavõitlust ega võtnud osa ühestki piigivõitlusest ega segataplusest. Tema ratsuks oli Balerion, Must Hirm, aga ta lendas tema seljas vaid lahingusse või kiirelt üle maa ja mere jõudmiseks. Tema aukartustäratav isiksus tõmbas mehi tema lippude alla, kuid tal polnud ühtki lähedast sõpra peale Orys Baratheoni, tema lapsepõlvekaaslase. Naised heitsid talle pilke, aga Aegon jäi truuks oma õdedele. Kuningana usaldas ta oma väikest nõukogu ja õdesid, jättes suurema osa riigi igapäevasest valitsemisest nende õlule … aga ei kõhelnud haaramast ohje, kui selleks vajadus tekkis. Ehkki ta suhtus mässajatesse ja reeturitesse karmikäeliselt, võttis ta tema ees põlvi nõtkutanud endised vaenlased vastu avasüli.

Esimest korda täheldati seda Aegoni Kantsis, tahumata palk- ja muldlinnuses, mille ta oli lasknud püstitada künkale, mis sai edaspidi tuntuks kui Aegoni Suurküngas. Vallutanud tosin kantsi ja kindlustanud Musta Kärejõe suudme mõlemad kaldad, käskis ta alistatud isandatel enese ette ilmuda. Seal asetasid nad oma mõõgad tema jalge ette ning Aegon palus neil tõusta ja tagastas neile nende maad ja õigused. Oma ustavaimatele toetajatele andis ta uued ametikohad. Daemon Velaryon, Voogude isand, sai laevastikuülemaks, kuningliku mereväe ülemaks. Triston Massey, Kivitantsu isand nimetati seaduseloojaks, Crispian Celtigar riigi varahoidjaks. Ning Orys Baratheoni kuulutas ta enda „kilbiks, kindluseks ja tugevaks paremaks käeks”. Seega tunnistavad meistrid teda kui esimest Kuninga Kätt.

Westerose isandad olid vapikujundeid kasutanud juba iidsetest aegadest saati, kuid vana Valüüria loheisandad mitte. Kui Aegoni rüütlid tema suure siidist lahinguplagu, millel oli kujutatud mustal taustal tuld purskav kolmepäine punane lohe, valla päästsid, tunnistasid isandad seda märgina, et viimaks on ta tõesti üks neist, väärikas Westerose suurkuningas. Kui kuninganna Visenya rubiinidega kaunistatud valüüria terasest võru oma vennale pähe asetas ja kuninganna Rhaenys hüüdis: „Aegon, Esimene Omanimeline, kogu Westerose Kuningas ja Rahva Kaitsja,” lohed möirgasid ning isandate ja rüütlite suudelt vallandusid rõõmuhõisked … kuid kõige valjemini hõiskas lihtrahvas – kalurid ja sulased ja perenaised.

Seitse kuningat, kellelt Aegon krooni kavatses võtta, aga ei hõisanud. Harrenhalis ja Tormiotsal olid Harren Must ja Argilac Upsakas oma läänimehed kokku kutsunud. Läänes ratsutas Avarmaa kuningas Mern mööda mereteed põhja Casterly Kaljule, et kohtuda seal Lannisteride Koja kuningas Loreniga. Dorne’i printsess saatis Lohekivile kaarna ning pakkus Aegonile liitu Tormikuningas Argilaci vastu … kuid seda võrdse ja liitlasena, mitte alamana. Veel üks liidupakkumine saabus Kotkapesa poisskuningalt, Ronnel Arrynilt, kelle ema küsis Oru toetuse eest Musta Harreni vastu kõiki Kolmjõe Rohelisest harust itta jäävaid maid. Isegi põhjas venis kuningas Torrhen Starki nõupidamine läänimeeste ja nõunikega poolde öösse, kus arutati selle üle, mida selle vallutajahakatisega peale hakata. Terve riik ootas hinge kinni pidades Aegoni järgmist sammu.

Kõigest mõne päeva jooksul pärast kroonimist oli Aegoni vägi taas teel. Suurem osa tema malevast ületas Musta Kärejõe ja suundus Orys Baratheoni juhtimise all lõunasse Tormiotsa peale. Temaga oli kaasas kuldsete silmade ja hõbedaste soomustega Meraxese seljas ratsutav kuninganna Rhaenys. Targaryenide laevastik Daemon Velaryoni juhtimise all lahkus Mustvee lahelt ja pöördus põhja, Kajakalinna ja Oru peale. Nendega olid ka kuninganna Visenya ja Vhagar. Kuningas ise marssis loodesse, Jumalasilma ja Harrenhali, jumitu kantsi ja kuningas Harren Musta uhkuse ning kinnismõtte peale.

Kõik Targaryenide kolm äkkrünnakut kohtasid ägedat vastupanu. Tormiotsa läänimehed, isandad Errol, Fell ja Buckler üllatasid Orys Baratheoni eelväge, kui see Loogajõge ületas, tappes enne tagasi metsa kadumist rohkem kui tuhat meest. Arrynite kiiruga kokku klopsitud merevägi, mida täiendas tosin braavoslaste sõjalaeva, põrkus Targaryenide laevastikuga ja hävitas selle Kajakalinna lähistel. Surnute seas oli ka Aegoni admiral, Daemon Velaryon. Aegonit ennast rünnati Jumalasilma lõunakaldal ja mitte üks, vaid kaks korda. Kõrkjate Lahingu võitsid Targaryenid, aga Halavate Pajude Lahingus kandsid nad suuri kaotusi, kui kuningas Harreni kaks poega mähitud aerudega pikkpaatidel järve ületasid ja neile selja tagant kallale tungisid.

Siiski ei saanud Aegoni vaenlased tema lohede vastu. Oru mehed lasid kolmandiku Targaryenide laevastikust põhja ja hõivasid pea sama palju, aga kui kuninganna Visenya neile taevast kaela langes, süttisid nende endi laevad põlema. Isandad Errol, Fell ja Buckler varjusid tuttavates laantes, kuni kuninganna Rhaenys Meraxese valla päästis ning tulemüür läbi metsa tungis ja puud tõrvikuteks muutus. Ning üle järve Harrenhali naasvad Halavate Pajude võitjad ei olnud valmis aovalguses ründavaks Balerioniks. Harreni pikkpaadid põlesid. Harreni pojad niisamuti.

Aegoni vaenlaseid piirasid ka teised vingamehed. Kuni Argilac Upsakas Tormiotsale mõõku kogus, maabusid Raevuneemele nende puudumisest kasu lõikama piraadid Jalgkividelt ning Punastest Mägedest kobrutasid alla ja üle rajamaade dornlastest retklejad. Orus pidi noor kuningas Ronnel tegelema mässuga Kolmel Õel, kui sõsarlased hülgasid liidu Kotkapesaga ja kuulutasid oma kuningannaks emand Marla Sunderlandi.

Võrreldes Harren Mustale osaks langenuga valmistasid need vaid veidi meelehärmi. Ehkki Hoare’ide Koda oli valitsenud jõgedevahel juba kolm sajandit, ei tundnud Kolmjõe rahvas raudsaarlastest ülemvalitsejate vastu mingit poolehoidu. Harren Must oli vägevat Harrenhali kantsi ehitades tuhandeid surma saatnud, jõgedevahe materjalide hankimiseks rüüstanud ning oma kullahimus laostanud nii isandaid kui ka lihtrahvast. Nüüd hakkas jõgedevahe Vetevoo isanda Edmyn Tully juhtimisel mässama. Kui Tully Harrenhali kaitsele kutsuti, vandus ta truudust hoopis Targaryenide Kojale, heiskas oma lossis lohelipu ja liitis oma rüütlid ja amburid Aegoni malevaga. Tema trotslikkus julgustas ka teisi jõeisandaid. Üksteise järel hülgasid Kolmjõe isandad Harreni ja vandusid truudust Aegon Lohele. Blackwoodid, Mallisterid, Vance’id, Brackenid, Piperid, Freyd, Strongid kutsusid kõik oma läänimehed relvile ja Harrenhali ründama.

Äkitselt ülekaaluka vastasega silmitsi, varjus kuningas Harren Must oma eeldatavasti vallutamatusse kantsi. Suurima iial Westeroses ehitatud kantsina uhkeldas Harrenhal viie määratu torni, põhjatu mageveeallika, hiiglaslike maa-aluste ja moonaga täidetud varakambrite ning massiivsete mustast kivist müüridega, mis olid kõrgemad kui ükski redel ja liiga paksud, et lõhkuda ühegi müürilõhkujaga või purustada katapuldiga. Harren sulges oma väravad ning asus allesjäänud poegade ja toetajatega piiramisele vastu seisma.

Lohekivi Aegonil olid aga teised plaanid. Kui ta oli oma väe Edmyn Tully ja teiste jõeisandatega liitnud ja kantsi ümber piiranud, saatis ta rahulippu kandva meistri väravate ette läbirääkimisi pidama. Harren väljus temaga kohtuma: vana ja hallipäisena näis ta oma mustas turvises ikka veel raevukas. Iga kuninga kaaskonda kuulusid lipukandjad ja meistrid, mistõttu mäletatakse vahetatud sõnu tänapäevalgi.

„Alistuge kohe,” alustas Aegon, „ning te jääte Raudsaarte isandaks. Alistuge kohe ja pärast teid valitsevad teie pojad. Mul on teie müüride taga kaheksa tuhat meest.”

„Mis asub teispool minu müüre, ei tee mulle mingit muret,” vastas Harren. „Need müürid on murdumatud ja paksud.”

„Aga mitte nii kõrged, et lohed eemal hoida. Lohed lendavad.”

„Ehitasin oma müürid kividest,” kostis Harren. „Kivi ei põle.”

Sellele vastas Aegon: „Päikese loojudes loojub ka teie sugupuu.”

Räägitakse, et Harren sülitas sellele ning naasis oma lossi. Müüridevahele jõudnuna saatis ta odade ja vibude ja ambudega relvastatud mehed müüririnnatistele, lubades maid ja rikkuseid nendele, kes suudavad tappa lohe. „Oleks mul ka tütar, võiks lohetapja ka tema endale naiseks nõuda,” kuulutas Harren Must. „Selle asemel annan ma talle ühe Tully tütardest või kõik kolm, kui ta seda soovib. Või valigu endale üks Blackwoodide plikadest või Strongide omadest või ükskõik millise Kolmjõe reeturi, selle kollase pori isandate tütardest.” Siis suundus kojavalvuritest ümbritsetud Harren Must oma torni allesjäänud poegadega õhtustama.

Päikesevalguse hääbudes põrnitsesid Musta Harreni mehed kramplikult odadest ja ambudest hoides saabuvasse pimedusse. Kui ühtki lohet näha ei olnud, arvasid paljud, et Aegoni ähvardused olid vaid tuul. Kuid Aegon Targaryen lendas Balerioniga kõrgele taevasse, läbi pilvede üha kõrgemale, kuni lohe oli kui kärbes kuu taustal. Alles siis hakkas ta müüride vahele laskuma. Pigimustade tiibadega Balerion sööstis läbi öö ja kui Harrenhali vägevad tornid tema all nähtavale ilmusid, möirgas lohe raevukalt ja ujutas need punaselt viirutatud musta leegiga üle.

Kivi ei põle, oli Harren hoobelnud, kuid tema kants ei olnud ehitatud ainult kividest. Puit ja vill, kiud ja kõrkjad, leib ja soolaliha ja vili võtsid kõik tuld. Niisamuti polnud kivist Harreni raudsaarlased. Suitsevate, kisendavate ja leekidesse mattunutena punusid nad mööda hoovi ringi ja kukkusid müüririnnatistelt, et surra maapinnal. Ja isegi kivi mõraneb ja sulab, kui leek on piisavalt tuline. Väljaspool müüre olevad jõeisandad teadsid hiljem rääkida, et Harrenhali tornid hõõgusid öös punaselt justkui viis suurt küünalt … ja nagu küünlad, hakkasid ka tornid väänduma ja sulama, kui sulakivi voolmed külgi mööda alla lahisesid.

Harren ja tema viimased pojad surid leekides, mis tol ööl tema tohutu kantsi enda alla matsid. Koos temaga sai otsa ka Hoare’ide sugu ning Raudsaarte võim jõgedevahe üle. Järgmisel päeval võttis kuningas Aegon Harrenhali suitsevate rusude juures vastu Vetevoo isanda Edmyn Tully truudusevande ning nimetas ta Kolmjõe ülemlääniisandaks. Ka teised jõeisandad vandusid truudust Aegonile kui kuningale ja Edmyn Tullyle kui nende lääniisandale. Kui rusud olid piisavalt jahtunud ja mehed võisid turvaliselt lossi siseneda, koguti langenute mõõgad kokku, paljud neist lohetule käes murdunud või sulanud või teraslintideks väändunud, ja saadeti vankrites tagasi Aegoni Kantsi.

Lõunas ja idas olid Tormikuninga läänimehed märkimisväärselt lojaalsemad kui kuningas Harreni omad. Argilac Upsakas kogus Tormiotsale enda ümber vägeva maleva. Durrandonite Koja pärusloss oli võimas kants, selle suur ringmüür isegi paksem kui Harrenhali müürid. Ka seda peeti rünnakuga vallutamatuks. Peagi jõudis aga sõna kuningas Harreni lõpust ka tema vana vaenumehe, kuningas Argilaci kõrvu. Läheneva maleva ees taanduvad isandad Fell ja Buckler (isand Errol oli tapetud) saatsid talle sõna kuninganna Rhaenysest ja tema lohest. Vana sõdalaskuningas pasundas, et tema ei kavatse surra Harreni kombel omaenda lossis kui piimapõrsas, õun lõugade vahel. Taplustes karastatuna kavatseb tema minna saatusele vastu, mõõk käes. Nii ratsutas Argilac Upsakas viimast korda Tormiotsa müüride vahelt välja, et kohtuda vaenlasega lagedal väljal.

Tormikuninga otsus ei tulnud Orys Baratheonile ja tema meestele üllatusena; Meraxese seljas lendav kuninganna Rhaenys oli olnud tunnistajaks Argilaci lahkumisele Tormiotsalt ning suutis anda Käele teada nii vaenuväe suurusest kui ka paigutusest. Orys asus tugevale positsioonile Pronksiväravast lõunasse jäävatel küngastel ning jäi sinna tormimaalaste saabumist ootama.

Malevate kohtudes tunnistasid tormimaad oma nime väärilisust. Tol hommikul hakkas sadama lausvihma ning keskpäevaks oli sellest saanud ulguv maru. Kuningas Argilaci läänimehed soovitasid tal rünnakuga järgmise päevani viivitada, lootuses, et sadu lõpeb, aga Tormikuninga väes oli Vallutaja omaga võrreldes kaks korda rohkem mehi ning pea neli korda rohkem rüütleid ja sõjaratsusid. Oma valdusesse jäävatel küngastel laperdavate ja vettinud Targaryeni lippude nägemine ajas kuninga marru ning karastunud vanal sõduril ei jäänud ka tähelepanuta, et vihma ladises lõunast, otse küngastel olevatele Targaryeni meestele näkku. Seega andis Argilac Upsakas käsu rünnata ning nii algas taplus, mida ajaloolased tunnevad kui Viimast Raju.

Verine ja palju vähem ühepoolne taplus kui Aegoni Harrenhali vallutus kestis poolde öösse. Argilac Upsakas viis oma rüütlid kolm korda Baratheoni meeste vastu rünnakule, kuid nõlvad olid järsud ja vihm oli muutnud pinnase pehmeks ja poriseks, mistõttu sõjaratsud koperdasid ja komistasid ning rünnakud kaotasid ühtsuse ja kiiruse. Tormimaalastel läks paremini siis, kui nad saatsid küngastest üles jalaodamehed. Vihmast pimestatud sissetungijad märkasid künkast üles ronivaid mehi liiga hilja ja vibuküttide märjad vibukeeled muutsid nende relvad kasutuks. Üks küngas langes ja siis teine ning Tormikuninga ja tema rüütlite neljas ja viimane rünnak murdis läbi Baratheoni väe keskosa … ainult selleks, et sattuda vastamisi kuninganna Rhaenyse ja Meraxesega. Isegi maapinnal olev lohe osutus hirmuäratavaks vaenlaseks. Eelväge juhtivad Dickon Morrigen ja Mustpelgu Sohik mattusid koos kuningas Argilaci ihukaitserüütlitega lohetulle. Sõjaratsud sattusid paanikasse ja pagesid kabuhirmus, tuisates otsa nende taga tulevatele ratsanikele ja muutes rünnaku kaoseks. Sadulast paisati ka Tormikuningas ise.

Argilac jätkas siiski taplemist. Kui Orys Baratheon oma meestega poriselt künkalt laskus, leidis ta vana kuninga tõrjumas poole tosina mehe rünnakuid, teist sama palju surnuna tema jalge ees. „Astuge kõrvale,” käskis Baratheon. Ta tuli sadulast maha, et astuda võrdväärsena kuninga vastu ja andis Tormikuningale viimase võimaluse alla anda. Selle asemel needis Argilac teda maapõhja. Ja nii nad võitlesid: vana, pikkade voogavate valgete juustega sõdurkuningas ja Aegoni raevukas musta parraga Käsi. Räägitakse, et mõlemad mehed lõid teineteisele reigasid, aga lõpuks sai viimane Durrandon oma soovi ja suri mõõk käes ning needused huulil. Kuninga surm röövis tormimaalastelt viimsegi võitlustahte ja kui sõna Argilaci langemisest levis, heitsid isandad ja rüütlid mõõgad käest ning pagesid.

Paar päeva peljati, et Tormiotsa tabab sama saatus, mis Harrenhaligi, sest Argilaci tütar Argella sulges Orys Baratheoni ja Targaryenide maleva lähenedes väravad ja kuulutas end Tormikuningannaks. Selle asemel, et põlve nõtkutada, surevad Tormiotsa kaitsjad viimse meheni, lubas ta, kui kuninganna Rhaenys Meraxese seljas lossi juurde läbirääkimistele lendas. „Võite vallutada minu lossi, kuid võidate vaid minu kondid ja vere ja tuha,” kuulutas ta … aga lossigarnisoni mehed ei olnud nii innukad surema. Sel õhtul võtsid nad kätte rahuplagu, avasid lossiväravad ning tõid suutroppi kandva emand Argella ahelates ja alasti Orys Baratheoni laagrisse.

Räägitakse, et Baratheon oli ta oma kätega ahelatest vabastanud, oma mantli naisele ülle asetanud, talle veini valanud ja temaga leebel toonil rääkinud, kõneledes talle tema isa vaprusest ja suremisest. Seejärel, langenud kuninga austamiseks, võttis ta enda omaks Durrandonite vapikujundi ja tunnussõnad. Tema tunnuseks sai kroonitud hirv, aujärjeks Tormiotsa ning kaasaks emand Argella.

Nüüd, kus nii jõgedevahe kui ka tormimaad olid Aegon Lohe ja tema liitlaste valduses, mõistsid ülejäänud Westerose kuningad, et kätte on jõudmas nende endi kord. Talitundrus kutsus kuningas Torrhen oma läänimehed kokku; tundes Põhja suurust teadis ta, et maleva kokku-kogumine võtab aega. Oru kuninganna Sharra, asevalitseja oma poja Ronneli nimel, varjus Kotkapessa, hoolitses selle kaitserajatiste eest ja saatis maleva Arryni Oru ligipääsu, Verise Värava ette. Tema nooruses kiideti kuninganna Sharrat kui Mägede Õit, kõige kaunimat neitsit terves Seitsmes Kuningriigis. Ehk lootes Aegoni oma iluga võrgutada, saatis ta mehele portree endast ja pakkus talle enda kätt eeldusel, et Aegon nimetab tema poja Ronneli enda aujärjepärijaks. Ehkki portree jõudis viimaks kuninga kätte, pole teada, kas Aegon Targaryen üldse tema pakkumisele vastas; tal oli juba kaks kuningannat ja Sharra Arryn oli selleks ajaks närbunud õis, mehest kümme aastat vanem.

Samal ajal sõlmisid lääne kaks vägevat kuningat liidu ja kogusid kokku oma malevad eesmärgil teha Aegonile ots peale. Mägiaiast asus võimsa väe eesotsas teele Gardenerite Koja Mern IX, Avarmaa kuningas. Rowanite Koja aujärje, Kuldsalu lossi müüride ees kohtus ta Loren I Lannisteriga, Kalju kuningaga, kes oli tulnud oma malevaga läänemaadelt. Kahe kuninga selja taga seisis suurim iial Westeroses nähtud vägi: viiskümmend viis tuhat meest, nende seas ligikaudu kuussada suuremate ja väiksemate kodade isandat ning rohkem kui viis tuhat ratsarüütlit. „Meie raudne rusikas,” uhkeldas kuningas Mern. Tema kõrval ratsutasid tema neli poega ning kannupoistena teenisid teda tema mõlemad noored pojapojad.

Kaks kuningat ei jäänud Kuldsallu kauaks; nii suur malev peab liikuma või sööb ümbritsevad valdused paljaks. Liitlased asusid viivitamatult teele, marssides üle rohumaade ja kuldsete nisupõldude kirdesse.

Kuuldes nende lähenemisest oma laagris Jumalasilmal, kogus Aegon ka oma väe kokku ning asus teele, et kohtuda uute vaenlastega. Tema käsu all oli ehk viiendik jõust, mida käsutasid kaks kuningat, ja suurem osa sellestki koosnes jõgedeisandatele truudust vandunud meestest, kelle lojaalsus Targaryenide Kojale oli värske ning veel katsumata. Väiksema malevaga suutis aga Aegon oma vaenlastest palju kiiremini liikuda. Kivi-Seitsmekoja linna juures ühinesid temaga kaks kuningannat ja nende lohed – Rhaenys Tormiotsalt ja Visenya Murdsõra neemelt, kus ta oli võtnud vastu kohalike isandate innukad truudusevanded. Kolm Targaryenit jälgisid taevast, kuidas Aegoni vägi Musta Kärejõe ülemjooksu ületas ja lõunasse kiirustas.

Kaks malevat kohtusid Kärejõest lõunasse jäävatel suurtel ja avaratel tasandikel kohas, kus kunagi hakkab jooksma kullatee. Kaks kuningat hõiskasid rõõmust, kui nende luurajad naasid ja andsid teada Targaryenide väe suurusest ja paigutusest. Näis, et neil on iga Aegoni mehe kohta viis ning isandate ja rüütlite arvuline erinevus oli veelgi suurem. Lisaks oli maastik lai ja avatud, silmapiirini vaid rohumaad ja nisupõllud – ideaalne maastik sõjaratsudele. Aegon Targaryeni käes polnud ka kõrgendikud, nagu Orys Baratheonil Viimases Rajus; maapind oli kõva, mitte porine. Niisamuti ei tülita neid vihmahood. Päev oli pilvitu, ehkki tuuline. Vihma nähti viimati kahe nädala eest.

Kuningas Mern oli kogunud kokku poole rohkem mehi kui kuningas Loren ja nõudis seega maleva tuumiku juhtimise au endale. Tema poja ja aujärjepärija Edmundi juhtimise alla usaldati eelvägi. Kuningas Loren ja tema rüütlid moodustasid parema tiiva, isand Oakheart vasaku. Targaryenide liini kaitsvate looduslike tõkete puudumine tähendas, et kaks kuningat kavatsesid Aegoni mõlemalt tiivalt ümber piirata ja teda selja tagant rünnata sellal, kui nende raudne rusikas, vägev turvises rüütlite ja suurisandate kiil, läbi Aegoni väe keskosa tungib.

Aegon Targaryen moodustas turritavate odade ja piikidega relvastatud meestest poolkaare, vibu- ja ammukütid kohe nende seljataga ning kergeratsavägi mõlemal tiival. Ta usaldas oma väe Jon Mootoni, Neitsiallika isanda ja ühe esimesena talle truudust vandunud vaenlase juhtimise alla. Kuningas ise kavatses oma kuningannade kõrval taevast tapelda. Ka Aegon oli täheldanud vihma puudumist; vaenuleere ümbritsev rohi ja nisu oli kõrge ja saagikoristusküps … ning äärmiselt kuiv.

Targaryenid ootasid, kuni kaks kuningat lasid pasunatel kõlada ning hakkasid lippudemere all edenema. Aegoni väetuumiku vastu juhtis kuldsel täkul rünnakut kuningas Mern ise, kõrval tema poeg Gawen lipuga, millel kujutati suurt rohelist kätt valgel väljal. Möirates ja röökides ning sarvehelide ja trummipõrina utsitusel tormasid Gardenerid ja Lannisterid läbi noolteraju vaenlasele kallale, purustades Targaryenide odameeste rivi ja pühkides selle teelt. Aga selleks ajaks olid Aegon ja tema õed juba õhus.

Aegon lendas Balerioni seljas vaenuleeri rivide kohal läbi odade- ja kivide- ja noolteraju, sööstes korduvalt alla, et vastased leekidesse matta. Rhaenys ja Visenya süütasid tulekahjud vaenlasest vastutuult ja nende taga. Kuiv rohi ja nisuväljad süttisid kohe. Tuul õhutas leeke ja puhus kahe kuninga läheneva lahingurivi näkku suitsu. Tulelõõma lõhn tekitas nende ratsudes kabuhirmu ja kui suits tihenes, pimestati nii hobused kui ka ratsanikud. Tulemüüridest ümbritsetud, hakkas nende lahingurivi murduma. Isand Mootoni mehed, turvaliselt tulemöllust väljas ja ülestuult, ootasid vibud ja odad peos ning said tulepõrgust vaaruvatest põlenud ja põlevatest meestest hõlpsalt jagu.

Hiljem anti lahingule nimeks Tuletander.

Leekides hukkus rohkem kui neli tuhat meest. Veel tuhat jättis elu mõõkade ja odade ja noolte käes. Kümned tuhanded said põletushaavu, mõned nii hulle, et kandsid arme elu lõpuni. Surnute seas oli koos oma poegade, pojapoegade, vendade, nõbude ja muude hõimlastega ka kuningas Mern IX. Üks vennapoeg vaakus kolm päeva hinge. Kui ta põletushaavadesse suri, heitis koos temaga hinge ka Gardenerite Koda. Kalju kuningas Loren, märgates, et lahing on kaotatud, jäi läbi leekide- ja suitsumüüri ratsutades ellu.

Targaryenid kaotasid vähem kui sada meest. Kuninganna Visenya sai noole õlga, kuid taastus sellest peagi. Kuni lohed end surnutest täis õgisid, käskis Aegon tapetute mõõgad kokku koguda ja allajõge saata.

Loren Lannister tabati järgmisel päeval. Kalju kuningas asetas oma mõõga ja krooni Aegoni jalge ette, nõtkutas põlve ja vandus truudust. Aegon, pidades lubadusest kinni, aitas lüüa saanud vaenlase jalule ja tagastas talle tema maad ja isandaseisuse, nimetades ta Casterly Kalju isandaks ja Lääne valdjaks. Isand Loreni läänimehed järgisid eeskuju, niisamuti paljud Avarmaa isandad, need, kes olid lohetulest pääsenud.

Lääne vallutamine polnud sellega aga veel läbi, mistõttu lahkus kuningas Aegon oma õdede juurest ja marssis viivitamatult Mägiaia peale, lootuses tagada selle alistumine enne, kui mõni muu nõudleja selle enda kätte haarab. Lossi leidis ta olevat selle kojaülema, Harlan Tyrelli valduses, kelle esiisad olid teeninud Gardenere juba sajandeid. Tyrell andis lossi võtmed üle lahinguta ja vandus vallutajast kuningale truudust. Tasuks kinkis Aegon talle Mägiaia ja kõik selle valdused, nimetas ta Lõuna valdjaks ja Eksijõe asehalduriks ning määras ta Gardenerite Koja kõigi endiste läänimeeste valitsejaks.

Kuningas Aegonil oli plaanis marssi lõunasse jätkata ja kindlustada Muinaslinna, Lehissaare ja Dorne’i alistumine, kuid Mägiaias olles jõudsid tema kõrvu uudised uuest proovikivist. Põhja kuningas Torrhen Stark oli ületanud Kaela ja jõudnud kolmekümne tuhande metsiku põhjalase eesotsas jõgedevahesse. Aegon asus talle vastu hakkamiseks viivitamatult teele, kihutades oma leeri eesotsas Balerioni, Musta Hirmu tiivul. Ta saatis sõna ka oma kahele kuningannale ning kõigile isandatele ja rüütlitele, kes olid pärast Harrenhali ja Tuletandrit tema ees põlve nõtkutanud.

Kui Torrhen Stark Kolmjõe kallastele jõudis, leidis ta enda väest poole suurema maleva jõe lõunakaldal juba ootamas. Jõeisandad, läänlased, tormimaalased, Avarmaa sõdurid … saabunud olid kõik. Ning nende laagri kohal taevas üha suuremaid ringe tehes luusisid Balerion, Meraxes ja Vhagar.

Torrheni luurajad olid näinud Harrenhali varemeid, kus rusude all hõõgus ikka veel tuli. Põhja kuninga kõrvu olid jõudnud ka lood Tuletandrist. Ta teadis, et kui ta üritab jõge ületada, võib sama saatus ka teda tabada. Mõned tema läänimehed utsitasid teda kõigest hoolimata ründama, kinnitades, et põhjalaste vaprus toob neile võidu. Teised õhutasid teda taanduma Cailini kantsi ja seista vaenuvägedele vastu põhjamaade pinnal. Kuninga sohivend Brandon Snow pakkus, et ületab Kolmjõe pimeduse katte all üksinda ja tapab lohed, kuni need magavad.

Kuningas Torrhen lubas Brandon Snow’l Kolmjõe ületada. Aga ta tegi seda kolme meistriga ja mitte selleks, et tappa, vaid läbirääkimisi pidada. Sõnumeid saadeti edasi ja tagasi terve öö. Järgmisel hommikul ületas Kolmjõe kuningas Torrhen isiklikult. Seal, Kolmjõe lõunakaldal, laskus ta põlvili, asetas Talvekuningate muistse krooni Aegoni jalge ette ja vandus talle truudust. Ta tõusis Talitundru isanda ja Põhja valdjana, mitte enam kuningana. Sellest päevas peale mäletatakse Torrhen Starki kui kuningat, kes põlvitas … kuid Kolmjõe äärde ei jätnud oma põlenud surnukeha ükski põhjalane ja mõõgad, mis Aegon isand Starkilt ja tema läänimeestelt kokku kogus, ei olnud väändunud ega sulanud.

Nüüd läksid Aegon Targaryeni ja tema kuningannade teed lahku. Aegon pöördus taas lõunasse ja marssis Muinaslinna peale, kuni tema kaks õde istusid lohede selga ja Visenya suundus Arryni Oru ning Rhaenys Päikeseoda ja Dorne’i kõrbete poole.

Sharra Arryn oli Kajakalinna kaitset tugevdanud, viinud Verisesse Väravasse tugeva väe ning kolmekordistanud Kivi, Lume ja Taeva, teed Kotkapesa kaitsevate eelkantside väeüksuseid. See kõik oli kasutu Visenya Targaryeni vastu, kes lendas Vhagari nahksetel tiibadel nendest kõigist üle ja maandus Kotkapesa sisehoovis. Kui Oru asevalitseja tosina valvuri saatel talle vastu tormas, leidis ta Visenya koos Ronnel Arryniga tema põlvedel imestunult lohet jõllitamas. „Ema, kas ma võin koos emandaga lendama minna?” päris poisskuningas. Kuuldavale ei toodud ühtki ähvardust ega vahetatud ühtki vihast sõna. Selle asemel naeratasid kaks kuningannat teineteisele ja vahetasid viisakusi. Seejärel laskis emand Sharra tuua kolm krooni (asevalitseja peaehte, oma poja väikese krooni ning Mägede ja Oru pistrikukrooni, mida Arryni kuningad olid kandnud juba tuhat aastat) ja loovutas need koos väeüksuse mõõkadega kuninganna Visenyale. Räägitakse, et seejärel lendas väike kuningas kolm tiiru ümber Hiiglase Piigi tipu ja avastas maandudes, et temast on saanud väike isand. Nii tõi Visenya Targaryen Arryni Oru oma venna kuningriigi rüppe.

Rhaenys Targaryenil nii hõlpsalt ei läinud. Printsi kuru, läbipääsu Punastest Mägedest kaitses Dorne’i odameeste malev, aga Rhaenys ei rünnanud neid. Ta lendas üle kuru, üle punaste ja valgete liivade ning laskus Vaithi juures, et nõuda selle alistumist, leides kantsi eest tühja ja hüljatuna. Selle müüride ees olevasse linna olid jäänud vaid naised ja lapsed ja vanamehed. Kui neilt küsiti, kuhu on nende isandad läinud, vastasid nad vaid: „Ära.” Rhaenys järgis jõge allavoolu Jumalaarmu, Allyrionide Koja päruslossi juurde, kuid leidis ka selle hüljatuna. Ta lendas edasi. Seal, kus Rohevere suubub merre, leidis ta Planklinna, kus sajad köite ja ahelate ning plankudega ühte seotud tõukepaadid, kalalootsikud, parved, paatmajad ja laevavrakid moodustasid päikese käes kõrbeva ujuva linna, aga ülal tiirutavale Meraxesele ilmusid pilke heitma vaid paar eakat naist ja väikest last.

Viimaks viis kuninganna lend teda Päikeseodale, Martellide Koja iidsesse päruslossi, kus ta leidis oma hüljatud lossis ees ootamas Dorne’i printsessi. Meistrite suu kaudu teame, et Meria Martell oli kaheksakümmend aastat vana ja dornlaste üle valitsenud neist kuuskümmend aastat. Ta oli väga paks, pime ja peaaegu kiilas, tema nahk sapikarva ja lotendav. Argilac Upsakas oli teda kutsunud Dorne’i Kollaseks Kärnkonnaks, aga ei vanus ega pimedus olnud nüristanud naise mõistust.

„Ma ei võitle teiega,” ütles printsess Meria Rhaenysele, „aga ma ei nõtkuta teie ees ka põlve. Dorne ei tunnista ühtki kuningat. Öelge seda oma vennale.”

„Ma teen seda,” vastas Rhaenys, „aga me tuleme uuesti, printsess, ja järgmine kord tuleme me tule ja verega.”

„Need on teie sõnad,” kostis printsess Meria. „Meie omad on Alistumatu, Paindumatu, Murdumatu. Võite meid põletada, mu emand … aga te ei alista meid, ei murra meid ega sunni meid põlve nõtkutama. See siin on Dorne. Te pole siin oodatud. Naaske omal vastutusel.”

Nõnda jätsid kuninganna ja printsess hüvasti ning Dorne jäi vallutamata.

Läänes kohtas Aegon Targaryen soojemat vastuvõttu. Kogu Westerose vägevaimat linna, Muinaslinna, ümbritsesid massiivsed müürid ja seda valitsesid Pikktorni Hightowerid, vanim, rikkaim ja vägevaim Avarmaade ülikutekoda. Muinaslinn oli ka Usu keskus. Siin elas ülemseitsmik, Ustavate Usuisa, uute jumalate hääl maapeal, kellele kuuletusid miljonid usklikud kõikides kuningriikides (peale põhja, kus omasid mõjuvõimu vanad jumalad) ja ususõdalased, sõdalaste ordu, mida lihtrahvas nimetas Tähtedeks ja Mõõkadeks.

Aga kui Aegon Targaryen ja tema malev Muinaslinnale lähenesid, leidsid nad linnaväravad avatuna ja isand Hightoweri alistunult ees ootamas. Juhtumisi oli ülemseitsmik end Aegoni maabumisest kuuldes seitsmeks päevaks ja seitsmeks ööks Säravasse Seitsmekotta lukustanud ja jumalatelt juhatust otsinud. Ta ei võtnud muud kehakinnitust kui leiba ja vett ning veetis kogu ärkveloleku palvetades, liikudes ühe altari eest teise ette. Ja seitsmendal päeval oli Vanaeit tõstnud oma kuldse laterna ja näidanud talle teed. Kui Muinaslinn hakkab Aegon Lohele vastu, nägi Tema Pühadus, hävib linn tules ning Pikktorn ja Tsitadell ja Särav Seitsmekoda tehakse maatasa ning hävitatakse.

Manfred Hightower, Muinaslinna isand, oli ettevaatlik ja jumalakartlik isand. Üks tema noorematest poegadest teenis Sõdalase Poegades ja teine oli alles andnud seitsmikuvande. Kui ülemseitsmik talle Vanaeide näidatud ilmutusest rääkis, otsustas isand Hightower, et ta ei hakka Vallutajale jõuga vastu. Seega ei põlenud Tuletandril ükski Muinaslinna meestest, ehkki Hightowerid olid Mägiaia Gardenerite läänimehed. Ja nii ratsutas isand Manfred välja Aegon Lohet tervitama ja pakkus talle oma mõõka, oma linna ja oma truudust. (Räägitakse, et isand Hightower pakkus ka ühe oma noorema tütre kätt, millest Aegon viisakalt keeldus, et mitte oma kahte kuningannat välja vihastada.)

Kolm päeva hiljem võidis Tema Pühadus Säravas Seitsmekojas ise Aegonit seitsme õliga, asetas talle pähe krooni ja nimetas ta Targaryenide Koja Aegoniks, Esimeseks Omanimeliseks, andaalide, rhoynlaste ja Esimese Rahva kuningaks, Seitsme Kuningriigi Valitsejaks ja Riigi Kaitsjaks. (Kasutati nimetust „Seitse Kuningriiki”, ehkki Dorne ei olnud alistunud. Ega alistu rohkem kui sajandi jooksul.)

Aegoni esimest kroonimist Kärejõe suudmes oli tunnistanud vaid käputäis isandaid, aga tema teist kroonimist tunnistasid sajad ning kui ta hiljem Balerioni seljas üle Muinaslinna tänavate lendas, hõiskasid tema nime kümned tuhanded. Aegoni teise kroonimise tunnistajate seas olid ka Tsitadelli meistrid ja ülemmeistrid. Ehk just sel põhjusel kinnitati Aegoni valitsusaja algusena seda kroonimist, mitte Aegoni maabumise päeval Aegoni Kantsis aset leidnud kroonimist.

Nii ühendati Westerose Seitse kuningriiki Aegon Vallutaja ja tema õdede tahtel üheks suureks riigiks.

Paljud arvasid, et kuningas Aegon valib sõdade lõpus oma kuninglikuks aujärjeks Muinaslinna, teised aga arvasid, et ta hakkab valitsema Lohekivilt, Targaryenide Koja iidsest saarkantsist. Kuningas üllatas neid kõiki, kui kuulutas, et kavatseb valida aujärjeks Musta Kärejõe suudmes, kus tema ja ta õed Westerose pinnale olid astunud, olevale kolmele künkale juba kerkiva linna. Uue linna nimeks pidi saama Kuningalinn. Sealt valitseb Aegon Lohe oma riiki ja istub suurel, langenud vaenlaste sulatatud, väändunud ja murtud mõõkadest troonil, ohtlikul istmel, mida terve maailm saab peagi tundma kui Westerose Raudtrooni.