Читать книгу Tuli ja veri - George R. R. Martin - Страница 4

Kuningas Aegon I Targaryeni pikk valitsusaeg (1–37 PV) oli suuresti rahumeelne … eelkõige tema kõrgemas eas. Aga enne Lohe Rahu, nagu nimetasid Tsitadelli meistrid tema valitsuse viimast kaht aastakümmet, leidsid aset Lohe sõjad, millest viimane oli julm ja verine lahkheli, mille sarnast pole Westeroses aset leidnud.

Kuigi räägiti, et Vallutussõjad lõppesid siis, kui ülemseitsmik Muinaslinnas Säravas Seitsmekojas Aegoni kroonis ja võidis, polnud kõik Westerose isandad talle veel alistunud.

Hammastevahes olid Kolme Õe isandad Aegoni Vallutusega kaasneva segaduse ära kasutanud ning end vabaks riigiks kuulutanud ja Sunderlandide Koja emand Marla enda kuningannaks krooninud. Kuna Arrynite laevastik oli Vallutuse käigus enamjaolt hävitatud, käskis kuningas Põhja valdjal, Talitundru Torrhen Starkil sõsarlaste mäss maha suruda ning põhjalaste malev asus palgatud braavoslaste galeerilaevastikul ser Warrick Manderly juhtimisel Valgest Sadamast teele. Laevastiku purjede märkamisel ning kuninganna Visenya ja Vhagari äkilisel ilmumisel Sõsarlinna kohale sõsarlaste vaprus hajus; kuninganna noorema venna nimel tõukasid nad kuninganna Marla viivitamatult troonilt. Steffon Sunderland vandus Kotkapesale uuesti truudust, nõtkutas kuninganna Visenya ees põlve ja andis sõnapidamise kinnitamiseks oma pojad talle pantvangideks, ühe kasupojaks Manderlydele, teise Arrynitele. Tema õde, troonilt tõugatud kuninganna, saadeti eksiili ja vangistati. Viie aasta pärast lõigati tal keel suust ning ülejäänud elu veetis ta vaikivate õdedega ja hoolitses surnud ülikute eest.

Westerose teises otsas valitses Raudsaartel tohuvabohu. Hoare’ide Koda oli pikki sajandeid raudsaarlaste üle valitsenud vaid selleks, et ühe ööga lõplikult põrmu langeda, kui Aegon Balerioni leegid Harrenhali vastu vallandas. Kuigi Harren Must ja tema pojad leekides hävisid, kuulutas Harlaw Qhorin Volmark, kelle vanaema oli olnud Harreni esiisa noorem õde, end musta liini õiguspäraseks järeltulijaks ning kuningaks.

Kõik raudsaarlased tema nõudega aga ei leppinud. Vanal-Wykil, Merelohe Nagga luude all asetasid Uppunud Jumala preestrid ajupuust krooni pähe ühele endi seast, paljasjalgsele pühamehele Lodosele, kes kuulutas end Uppunud Jumala elavaks pojaks ja kuulu järgi suutis ta imetegusid korda saata. Suur-Wykil, Pyke’il ja Orkmontil tõusid esile ka teised trooninõudlejad ning nende pooldajad taplesid üksteisega nii maal kui ka merel kauem kui aasta. Räägitakse, et saartevahelised veed olid laipadest nii ummistunud, et vere lõhn tõmbas kohale sadu ja sadu kaheksajalgu.

Raudsaarlaste kaklusele tegi lõpu Aegon Targaryen. Ta laskus Balerioni seljas saartele aastal 2 PV. Koos temaga tulid Lehissaare, Mägiaia ja Lannisporti sõjalaevastikud ning isegi paar Torrhen Starki teele saadetud pikklaeva Karusaarelt. Raudsaarlased, kelle jõud olid aastapikkuse vennatapusõja käes kokku kuivanud, ei osutanud suurt vastupanu … paljud isegi tervitasid lohede saabumist. Kuningas Aegon tappis Qhorin Volmarki Mustleegiga, aga lubas tema imikust pojal pärida isa maad ja kantsid. Vana-Wykil kutsus preesterkuningas Lodos, Uppunud Jumala arvatav poeg, kaheksajalgu sügavikest välja pinnale tõusma ja sissetungijate laevu merepõhja kiskuma. Kui seda aga ei juhtunud, toppis Lodos oma põue kive täis ja sammus merre „oma isa käest nõu küsima”. Talle järgnesid tuhanded. Meri uhtus nende pundunud ja krabide söödud surnukehi Vana-Wyki kallastele veel aastaid.

Seejärel kerkis esile küsimus, kes peaks kuninga nimel Raudsaari valitsema. Pakuti, et raudsaarlased antakse Vetevoo Tullyde või Casterly Kalju Lannisteride läänimeesteks. Mõned pakkusid isegi, et nad antakse Talitundru valitsuse alla. Aegon kuulas kõiki soovitusi, kuid otsustas lõpuks, et lubab raudsaarlastel endil oma asevalitseja valida. See ei tulnud kellelegi üllatusena, et nad valisid ühe endi seast: Vickon Greyjoy, Pyke’i turmaisanda. Isand Vickon vandus kuningas Aegonile truudust ning Lohe lahkus koos oma laevastikega.

Kuid Greyjoy valduste alla käisid ainult Raudsaared; ta ütles lahti nõudest kõigile Hoare’i Koja vallutatud valdustele maismaal. Aegon kinkis Harrenhali varemed ja selle valdused ser Quenton Qoherysele, oma võitlusõpetajale Lohekivil, aga nõudis, et mehe lääniisandaks saab Vetevoo isand Edmyn Tully. Äsjasel isand Quentonil oli pärilusliini kindlustamiseks kaks kanget poega ja tüse pojapoeg, aga kuna tema esimene naine oli kolm aastat varem tähntõppe surnud, nõustus ta lisaks võtma omale mõrsjaks isand Tully ühe tütardest.

Pärast Kolme Õe ja Raudsaarte alistamist valitses nüüd peale Dorne’i kogu Westerost Müürist lõunas Aegon Targaryen. Seega pööras Lohe järgmiseks oma tähelepanu Dorne’ile. Esmalt püüdis Aegon dornlased enda poole võita sõnadega, saates Päikeseodale suurisandatest, meistritest ja seitsmikest koosneva delegatsiooni pidama läbirääkimisi printsess Meria Martelli, niinimetatud Dorne’i Kollase Kärnkonnaga, ja kõnelema talle kasust, mida toob nende valduste liitmine. Läbirääkimised kestsid suurema osa aastast, kuid tulemusteta.

Esimese Dorne’i sõja alguseks peetakse üldiselt aastat 4 PV, mil Rhaenys Targaryen Dorne’i naasis. Seekord tuli ta lubatud tule ja verega. Kuninganna langes Meraxese seljas selgest taevast ja süütas Planklinna põlema – leegid kargasid ühelt paadilt teisele, kuni terve Rohevere suue oli põlevast risust ummistunud ja suitsusammast võis näha isegi Päikeseodal. Ujuva linna elanikud otsisid leekide eest pääsu jõevees, mistõttu suri rünnakus vähem kui sada inimest ja suurem osa neist uppus, mitte ei põlenud lohetule käes. Kuid esimene veri oli valatud.

Teisal juhtis Orys Baratheon tuhandet valitud rüütlit mööda Konditeed, sellal kui Aegon ise marssis läbi Printsi kuru kolmekümne tuhandese maleva eesotsas, mille eelväe moodustasid ligi kaks tuhat ratsarüütlit ning kolmsada isandat ja läänimeest. Isand Harlan Tyrelli, Lõuna valdjat kuuldi ütlemas, et neil on isegi Aegoni ja Balerionita enam kui piisavalt jõudu purustada iga dornlaste vägi, kes neile vastu julgeb hakata.

Kahtlemata oli tal õigus, kuid seda väidet ei pandud proovile, sest dornlased ei andnud neile ühtki lahingut. Selle asemel taandusid nad kuningas Aegoni maleva ees, põletades teel kogu saagi ja mürgitades iga kaevu. Sissetungijad leidsid Punastes Mägedes olevad dornlaste vahitornid rüüstatute ja hüljatutena. Kõrgkurudes leidis Aegoni eelvägi tee nülitud ja söömiseks liiga roiskunud lambakorjustest tõkestatuna. Selleks ajaks, kui kuninga vägi Printsi kurust Dorne’i kõrbesse ilmus, oli nende moon ja sööt juba otsakorral. Seal jagas Aegon oma maleva kaheks, saates isand Tyrelli lõunase Põrgupalu isanda Uthor Ulleri vastu ja pöördus ise itta, et asuda piirama isand Fowlerit tema Taevaaluse mägikantsis.

Oli sügise teine aasta ja arvati, et talv on tulekul. Sissetungijad lootsid, et sel aastaajal on kõrbekuumus talutavam, vett külluslikumalt. Kuid Dorne’i päike oli järeleandmatu, kui isand Tyrell Põrgupalu peale marssis. Säärases kuumuses jõid mehed rohkem ja kõik maleva teele jäävad kaevud ja oaasid olid mürgitatud. Hobused hakkasid surema, iga päev üha rohkem, ning neile järgnesid ratsanikud. Uhked rüütlid hülgasid oma lipud, kilbid ja isegi turvised. Isand Tyrell kaotas Dorne’i kõrbele ligi neljandiku oma meestest ja pea kõik hobused ning kui ta lõpuks Põrgupalu alla jõudis, leidis ta selle eest hüljatuna.

Orys Baratheonil ei läinud palju paremini. Tema hobused vaevlesid kitsaste ja käänuliste kurude kivistel kallakutel ja paljud lõid perutama, kui nad jõudsid teekonna kõige järsematele lõikudele, kus dornlased olid mäekülgedele astmed raiunud. Tormimaalastele nähtamatud vaenlased tõukasid Käe rüütlitele kaela rahne. Seal, kus Konditee ületas Wyli jõe, ilmusid sellal, kui kolonnid silda ületasid, äkitselt nähtavale Dorne’i vibukütid ja taevast hakkas sadama tuhandeid nooli. Kui isand Orys oma meestel taanduda käskis, blokeeris röögatu kivilaviin nende taganemistee. Nüüd, kus tee edasi ja tagasi oli blokeeritud, tõurastati tormimaalasi kui orikaid sulus. Orys Baratheoni ja tosina muu lunarahaväärilise isanda elu säästeti, kuid nad leidsid end olevat Lesearmuks kutsutava halastamatu mägede isanda Wyli Wyli vangistuses.

Kuningas Aegonil endal oli rohkem õnne. Marssides mööda eelmäestikku, kus kõrguste tulvad pakkusid vett ja jahiloomi oli orgudes küllaga, vallutas ta tormijooksuga Taevaaluse ning võitis lühikese piiramise järel ka Raudsalu. Tori isand oli hiljuti surnud ning tema kojaülem alistus lahinguta. Veelgi kaugemal idas saatis Tondimäe isand Toland oma esivõitleja kuningaga üks ühele võitlusse. Aegon nõustus ja tappis mehe, avastades hiljem, et tegu ei olnud Tolandi esivõitleja, vaid hoopis tema tolaga. Isand Toland ise oli lahkunud.

Niisamuti Meria Martell, Dorne’i printsess, kui kuningas Aegon Balerioni seljas Päikeseodale laskus ja oma õe Rhaenyse sealt juba eest leidis. Planklinna põletamise järel oli ta vallutanud Sidrunisalu, Tähnilaane ja Haisuvee, võttes vastu eakate naiste ja laste austusavaldused, leidmata tegelikku vaenlast. Isegi varjulinn Päikeseoda müüride ees oli pooleldi hüljatud ja ükski kohale jäänutest ei osanud öelda Dorne’i isandate ja emandate asupaika. „Kollane Kärnkonn on liiva mattunud,” rääkis kuninganna Rhaenys kuningas Aegonile.

Aegoni vastuseks oli võidukuulutus. Ta kutsus Päikeseoda suursaali kokku kõik alles jäänud mõjuisikud ja ütles neile, et Dorne on nüüd osa kuningriigist ja nemad tema truud alamad, nende endised isandad mässajad ja lindpriid. Nende peade, eelkõige Kollase Kärnkonna, printsess Meria Martelli eest pakuti tasu. Isand Jon Rosby nimetati Päikeseoda lossivardjaks ja Liivade valdjaks, et valitseda Dorne’i kuninga nimel. Kojaülemad ja lossivardjad määrati ka kõikidele muudele Vallutaja võetud maadele ja lossidele. Seejärel lahkus Aegon ja tema malev tuldud teed mööda eelmäestikku läände ja läbi Printsi kuru.

Nad olid vaevu Kuningalinna jõudnud, kui Dorne nende seljataga plahvatas. Dorne’i odamehed ilmusid eikusagilt välja, justkui kõrbelilled pärast vihma. Taevaaluse, Raudsalu, Tor ja Tondimäe vallutati kõik kahe nädala jooksul tagasi ning nende kuninglikud kaitsesalgad tapeti viimse meheni. Aegoni määratud lossivardjatel ja kojaülematel lubati surra alles pärast pikka piinamist. Räägiti, et Dorne’i isandad panustasid sellele, kes suudab oma vangil jäsemeid küljest raiudes kõige kauem hinge sees hoida. Isand Rosbyt, Päikeseoda lossivardjat ja Liivade valdjat tabas teistest leebem saatus. Kui dornlased lossi vallutamiseks varjulinnast välja sööstsid, seoti ta kätest ja jalust, lohistati Odatorni tippu ja ei keegi teine kui elatanud printsess Meria ise paiskas ta aknast välja.

Õige pea püsis veel vaid isand Tyrell ja tema malev. Kuningas Aegon oli lahkudes Tyrelli maha jätnud. Põrgupalu, tugevat kantsi Väävlikivi veerel, arvati mässude mahasurumiseks heas kohas paiknevat. Kuid jõgi oli väävlirikas ning sellest püütud kalad tegid mägiaednikud haigeks. Liivakivi Qorgyle’ide Koda polnud alistunud ning Qorgyle’i odamehed tapsid kõik liiga kaugele läände ekselnud Tyrellide moonavarujad ja valvesalgad. Vaithi Vaithid toimisid samuti itta ekselnutega. Kui sõna Päikeseoda kaitsjate hukkamisest Põrgupallu ulatus, kogus isand Tyrell oma järelejäänud jõu ja asus üle liivade teele. Ta kuulutas kavatsusest hõivata Vaith, marssida piki jõge itta, vallutada Päikeseoda ja varjulinn tagasi ning karistada isand Rosby mõrtsukaid. Kuid Tyrell ja terve tema leer kadus kusagil Põrgupalust idas keset punaseid liivasid. Ühtki meest ei nähtud enam kunagi.

Aegon Targaryen ei olnud mees, kes kaotusega leppinuks. Sõda kestis veel järgmised seitse aastat, ehkki pärast aastat 6 PVmandus taplemine lõpututeks veristeks jõledusteks, rüüsteretkedeks ja kättemaksudeks, mida katkestasid pikad tegevusetuseperioodid, tosin lühikest vaherahu, arvukad veretööd ja salamõrvad.

Aastal 7 PVlunastas Kuningalinn Orys Baratheoni ja teised Konditeel vangistatud isandad nende kaaluga kullas, kuid kui nad naasid, nähti, et Lesearm oli iga mehe mõõgakäe otsast raiunud, et nad ei saaks enam iial Dorne’i vastu relvile tõusta. Vastutasuks laskus kuningas Aegon Balerioni seljas Wyli mägikantsidele ning muutis pool tosinat kantsi ning vahitorni sulakivihunnikuteks. Wylid aga varjusid mägedes olevatesse koobastesse ja käikudesse ning Lesearm elas veel kakskümmend aastat.

Aastal 8 PV, äärmiselt kuival aastal, ületasid Dorne’i retklejad Dorne’i mere Jalgkivide piraatkuninga laevadel, rünnates poolt tosinat Raevuneeme lõunakaldal olevat linna ja küla ning süüdates tulekahjusid, mis levisid läbi poole Vihmalaane. „Tuli tule eest,” kuuldi printsess Meriat teatamas.

Sellele ei saanud Targaryenid vastamata jätta. Hiljem samal aastal ilmus Visenya Targaryen Dorne’i taevasse ning Vhagari leegid süütasid Päikeseoda, Sidrunisalu, Tondimäe ja Tori.

Aastal 9 PV Visenya naasis ja seekord lendas tema kõrval Aegon ise ning Liivakivi, Vaith ja Põrgupalu põlesid.

Dornlased vastasid järgmisel aastal, kui isand Fowler maleva läbi Printsi kuru Avarmaale juhtis, liikudes nii kärmelt, et suutis põletada tosin küla ja hõivata Öölaulu-nimelise vägeva piirikantsi enne, kui rajamaa isandad taipasid, end nad on vaenlase rünnaku all. Kui kuuldus rünnakust Muinaslinna jõudis, saatis isand Hightower oma poja Addami tugeva väega Öölaulu tagasi vallutama, kuid dornlased just seda ootasidki. Tähesajust väljus teine dornlaste malev ser Joffrey Dayne’i juhtimisel ning ründas linna. Muinaslinna müürid olid dornlaste jaoks liiga tugevad, kuid Dayne põletas linnast kahekümne penikoorma ulatuses kõik põllud, talud ja külad ning tappis isand Hightoweri noorema poja Garmoni, kui poiss tema vastu väljatungi juhtis. Kui ser Addam Hightower Öölaulu juurde jõudis, oli isand Fowler kantsi süüdanud ning selle kaitsesalga tapnud. Isand Caron ja tema naine ning lapsed viid vangidena tagasi Dorne’i. Jälitamise asemel naasis ser Addam viivitamatult Muinaslinna vabastama, kuid ser Joffrey ja tema malev olid samuti tagasi mägedesse tõusnud.

Vana isand Manfred Hightower suri peagi pärast seda. Isa järel sai Hightoweri isandaks ser Addam ja Muinaslinn karjus kättemaksu järele. Kuningas Aegon lendas Balerioni seljas Mägiaeda Lõuna valdjaga nõu pidama, kuid Theo Tyrell, noorisand, oli pärast tema isa tabanud saatust tõrges arutama uut sissetungi Dorne’i.

Kuningas lasi oma lohed veelkord Dorne’i vastu lahti. Aegon ise ründas Taevaalust, vandudes, et muudab Fowlerite kantsi „teiseks Harrenhaliks”. Visenya ja Vhagar tõid tuld ja verd Tähesajusse. Ning Rhaenys ja Meraxes naasid taas Põrgupallu … kus neid tabas tragöödia. Targaryenide lohed olid tapluseks aretatud ja treenitud, korduvalt läbi odade ja noolte raju lennanud ning pea puutumatuna jäänud. Täiskasvanud lohe soomused olid tugevamad kui teras ja isegi märki tabavad nooled suutsid vägevaid peletisi vaid raevu ajada. Aga kui Meraxes Põrgupalu kohal keerutas, vallandas kaitsja kantsi kõrgeimas tipus raskeammu ning jardipikkune raudnool tabas kuninganna lohe paremasse silma. Meraxes ei surnud kohe, vaid kukkus surmaagoonias alla, hävitades surmatõmblustes torni ja suure lõigu Põrgupalu ringmüürist.

Vaieldakse siiani, kas Rhaenys Targaryen elas oma lohest kauem või mitte. Mõned räägivad, et ta kukkus sadulast surnuks, teised väidavad, et ta jäi kantsihoovis Meraxese alla. Paari kuulujutu kohaselt jäi kuninganna pärast lohe langemist ellu ja piinati Ullerite vangikongides aeglaselt surnuks. Tema surma tegelikud asjaolud ei tule ilmselt kunagi päevavalgele, aga Rhaenys Targaryen, kuningas Aegon I õde ja kuninganna hukkus kümnendal aastal pärast Vallutust Põrgupalus Dorne’is.

Järgmist kaht aastat tuntakse Lohe Raevu aastatena. Kõik Dorne’i lossid põletati kolm korda maatasa, kui Balerion ja Vhagar kord korra järel naasid. Põrgupalu ümbritsevad liivad sulatati kohati klaasiks, nii tuline oli Balerioni leegitsev hingus. Dorne’i isandad sunniti varjuma, aga isegi see ei taganud ohutust. Isand Fowler, isand Vaith, emand Toland ja Põrgupalu neli isandat mõrvati järjepanu, sest Raudtroon oli pannud välja kuningliku tasu iga Dorne’i isanda pea eest. Vaid kaks mõrtsukat suutsid oma tasu välja nõuda ning dornlased maksid vere eest kätte verega. Greifikoja isand Connington tapeti jahil, Udulaane isanda Mertynsi terve koda mürgitati vaadi Dorne’i veiniga, isand Fell kägistati lõbumajas Kuningalinnas.

Ei säästetud ka Targaryene endid. Kuningat rünnati kolmel korral ja ta oleks ihukaitsjate abita kahel neist langenud. Kuninganna Visenyat rünnati ühel ööl Kuningalinnas. Tema kaks saatjat tapeti enne, kui Visenya viimase ründaja Tumeda Õega surmas.

Tolle verise ajastu kõige kurikuulsam tegu leidis aset aastal 12 PV, mil Lesearm Wyli Wyl kutsumata ser Jon Caffereni, Hirvelinna aujärjepärija ja Alys Oakhearti, Vanatamme isanda tütre pulmapeole saabus. Reeturliku teenija abil kõrvalväravast sisse pääsenuna tapsid ründajad isand Oakhearti ja suurema osa pulmakülalistest ning sundisid mõrsjat pealt vaatama, kui nad tema abikaasa kohitsesid. Seejärel vägistasid nad kordamööda emand Alyse ja tema ümmardajad ning müüsid seejärel myrlasest orjapidajale.

Selleks ajaks oli Dorne’ist alles vaid suitsev kõrb, mida laastasid nälg, katk ja häving. „Räsitud maa,” ütlesid selle kohta kaupmehed Vabalinnadest. Aga Martellide Koda oli ikka Alistumatu, Paindumatu, Murdumatu, nagu nende tunnuslause lubas. Üks Dorne’i rüütel, kes vangina kuninganna Visenya ette toodi, kinnitas, et Meria Martell laseb oma rahval pigem surra, kui langeda Targaryenide Koja orjusesse. Visenya vastas, et tema ja ta vend täidavad printsessi soovi suurima rõõmuga.

Viimaks said vanus ja põdur tervis hakkama sellega, millega lohed ja malevad ei saanud. Aastal 13 PV suri Meria Martell, Dorne’i Kollane Kärnkonn oma voodis (tema vaenlaste sõnutsi täkuga sugutades). Päikeseoda isandaks ja Dorne’i printsiks sai tema poeg Nymor. Kuuskümmend aastat vana ning juba põdura tervisega Dorne’i uus prints ei janunenud edasiste tapatalgute järele. Oma valitsusaega alustas ta esindajate saatmisega Kuningalinna, kaasas lohe Meraxese kolp ja kuningas Aegonile esitatavad rahutingimused. Delegatsiooni juhtis tema enda tütar ja aujärjepärija Deria.

Prints Nymori rahupakkumist tabas Kuningalinnas tugev vastumeelsus. Eriti oli selle vastu kuninganna Visenya. „Ei mingit rahu alistumiseta,” kuulutas ta ning tema sõbrad kuninga nõukogus kiitsid takka. Orys Baratheon, kes oli vanas eas küürakaks ja kibestunuks muutunud, nõudis, et printsess Deria saadetakse tagasi isa juurde ühe käega vähem. Isand Oakheart saatis kaarna ja pakkus, et dornlasest plika müüdaks „kõige räpasemasse pordumajja Kuningalinnas, et kõik kerjused end temaga rahuldada saaksid”. Aegon Targaryen heitis kõik sellised pakkumised kõrvale; printsess Deria oli saabunud rahulipu all ning tema kojas ei kõverdata tal juuksekarvagi, vandus ta.

Kõik nõustusid, et kuningas on sõjast kurnatud, aga dornlastele alistumiseta rahu pakkumine võrduks tunnistamisega, et tema kalli õe Rhaenyse surm ning kogu valatud veri oli olnud asjata. Aegoni väikese nõukogu isandad manitsesid teda, et säärase rahu sõlmimist nähakse nõrkusena ja see võib julgustada uusi mässe, mis tuleb omakorda maha suruda. Aegon teadis, et Avarmaa, tormimaad ja rajamaad olid tapluste käigus rängalt kannatanud ega andesta või unusta. Kuningas ei julgenud isegi Kuningalinnas dornlasi tugeva saatkonnata Aegoni Kantsist välja lubada, peljates, et linnarahvas kisub nad tükkideks. Selle kõige tõttu, kirjutas suurmeister Lucan hiljem, soovis kuningas dornlaste pakkumisest keelduda ja sõda jätkata.

Siis andis printsess Deria kuningale üle pitseeritud kirja oma isalt. „Ainult teie silmadele, Teie Hiilgus.”

Kuningas Aegon luges prints Nymori sõnu kivisel ilmel ja vaikides õukonna ees Raudtroonil istudes. Kui ta püsti tõusis, räägitakse, tilkus tema käsi verd. Ta põletas kirja ega rääkinud sellest kunagi, aga tol ööl istus ta Balerioni selga ja lendas üle Mustvee lahe Lohekivile selle suitseval mäel. Järgmisel hommikul naastes nõustus Aegon Targaryen Nymori pakutud tingimustega. Peagi kirjutas ta alla igavese rahu lepingule Dorne’iga.

Tänasel päevalgi ei teata kindlalt öelda, mis võis Deria kirjas seista. Mõned väidavad, et see oli kõigest palve ühelt isalt teisele, siirad ja kuningas Aegoni liigutavad sõnad. Teised kinnitavad, et see oli loetelu kõikidest sõja käigus elu kaotanud isandatest ja üllastest rüütlitest. Teatud seitsmikud läksid veelgi kaugemale ja väitsid, et läkitus oli nõiutud, et selle oli pannud kirja Kollane Kärnkonn enne oma surma, kasutades tindina kuninganna Rhaenyse enda verd ja kuningas oli selle nurjatu maagia ees abitu.

Suurmeister Clegg, kes saabus Kuningalinna aastaid hiljem, järeldas, et Dorne’il polnud enam jõudu sõda jätkata. Clegg pakkus, et meeleheitest ajendatuna võis prints Nymor ähvardada, et kui tema pakutud rahust keeldutakse, palkab ta Braavose Näota Mehed tapma kuningas Aegoni poega ja aujärjepärijat, kuninganna Rhaenyse last Aenyst, kes oli sel ajal kõigest kuueaastane. See võis nii olla … kuid tõde ei saa keegi teada.

Nii lõppes Esimene Dorne’i Sõda (4–13 PV).

Dorne’i Kollane Kärnkonn oli saanud hakkama sellega, mis Harren Mustal, Kahel Kuningal ja Torrhen Starkil luhta läks; ta võitis Aegon Targaryeni ja tema lohesid. Aga Punastest Mägedest põhjapool sai tema taktika ainult põlguse osaliseks. „Dornlaste vaprus” sai Aegoni kuningriigi isandate ja rüütlite seas araverelisuse võrdkujuks. „Ohustatud kärnkonn poeb peitu,” kirjutas üks kirjatark. Teine ütles: „Meria võitles nagu naine, valede ja reeturlikkuse ja nõidusega.” Dornlaste „võitu” (kui seda saab võiduks nimetada) nähti kui autut ja sõja üle elanud, langenute pojad ja vennad, vandusid tol päeval üksteisele, et kord tuleb tasumise tund.

Nende kättemaks peab ootama tulevasi põlvkondi ja noorema ning verejanulisema kuninga trooniletõusu. Ehkki ta istub Raudtroonil veel kakskümmend ja neli aastat, oli konflikt Dorne’iga Aegon Vallutaja viimane sõda.