Читать книгу Head kombed. Lihtne etikett ja käitumisjuhised - Gerda Kroom (koostaja) - Страница 6

Väljendites “jäine viisakus” ja “jahe viisakus” on kaunile inimlikule omadusele lisatud epiteedid, mis hävitavad viisakuse olemuse ja muudavad selle enda vastandiks. Ralph Waldo Emerson määratleb viisakust kui väikeste ohvrite summat, mida toome kaasinimestele, kellega igapäevaselt suhtleme. Kahjuks on käibelt kadunud Miguel de Cervantese suurepärane ütlus: “Miski pole odavam ja midagi ei hinnata kõrgemalt kui viisakust.“

Tõeline viisakus saab olla üksnes heatahtlik. See on siira ja omakasupüüdmatu heasoovlikkuse väljendus kõigi inimeste suhtes, kellega meil tuleb tööl, kodus ja avalikes kohtades kokku puutuda. Töökaaslaste või tavatuttavatega suheldes võib viisakusest saada sõprus, ent viisakuse aluseks on siiski üldine ja loomupärane heatahtlikkus inimeste vastu. Tõeline käitumiskultuur saab areneda vaid seal, kus inimese teod, nende sisu ja välised ilmingud lähtuvad igas olukorras kõlbelistest moraaliprintsiipidest.

Üheks viisakuse põhielemendiks on oskus mäletada inimeste nimesid. Dale Carnegie ütleb selle kohta järgmist: “Enamus inimesi ei jäta meelde nimesid sel lihtsal põhjusel, et nad ei taha raisata aega ega energiat keskendumisele, et konkreetne nimi fikseerida ja oma mällu kinnistada. Nad õigustavad end sellega, et on liiga hõivatud. Kuid vaevalt on nad rohkem hõivatud, kui oli Franklin D. Roosevelt, kes leidis aega, et meelde jätta ja vajadusel meelde tuletada isegi mehaanikute nimesid, kellega tal tuli kokku puutuda. Roosevelt teadis, et üks kõige lihtsamaid, mõistetavamaid ja efektiivsemaid mooduseid kaasinimeste austuse ja lugupidamise võitmiseks on pidada meeles nende nimesid ning teadvustada seeläbi neile nende väärtust.”