Читать книгу Abielu Rosiega - Graeme Simsion - Страница 1

1

Оглавление

Reedeti ei olnud apelsinimahla ette nähtud. Ehkki Rosie ja mina olime standardiseeritud einesüsteemi hüljanud, tagajärjeks paranenud spontaansus ostlemisaja, toiduvarude ja ülejäägi arvel, olime kokku leppinud, et iga nädal sisaldab kolme alkoholivaba päeva. Kindla kavandamiseta osutus see eesmärk raskesti saavutatavaks, nagu ma olin ennustanudki. Rosie sai viimaks mu lahenduse loogikast aru.

Reeded ja laupäevad olid ilmselgelt alkoholi tarbimiseks kõige sobivamad päevad. Kummalgi meist ei olnud nädalavahetusel loenguid. Võisime magada kaua ja võimaluse korral seksida.

Seksi ei tohtinud mingil juhul ette planeerida, vähemasti avaliku arutelu teel, ent ma olin selgeks saanud sündmuste jada, mis tõenäoliselt selleni viis: mustikamuffin Blue Sky Bakeryst, kolmekordne espresso Otha juurest, minu eemaldatud särk ja mina kehastamas Gregory Pecki Atticus Finchi rollis filmist „Tappa laulurästas”. Olin õppinud, et ei tohi iga kord sooritada nelja tegevust samas järjekorras, kuna mu kavatsus oleks sel juhul ilmne. Ettearvamatuse elemendi lisamiseks tavatsesin visata kaks korda kulli ja kirja, et valida kavast eemaldatav komponent.

Olin asetanud külmkappi pudeli Elk Cove’i Pinot gris’d, täiendamaks hommikul Chelsea turult ostetud mahekammkarpe, ent kui naasin keldrist pesu toomast, leidsin laualt kaks klaasi apelsinimahla. Apelsinimahl oli veiniga ühildamatu. Kui mahla juua esimesena, tuimastaks see meie maitsepungad jääksuhkru suhtes, mis on Pinot gris’ iseloomulik joon, seega tekitades happesuse mulje. Oodata, kuni vein on joodud, oleks samuti vastuvõetamatu. Apelsinimahl rikneb kiiresti – just seetõttu toonitavad hommikusöögiasutused, et see on „värskelt pressitud”.

Rosie oli magamistoas, seega vahetuks aruteluks kättesaamatu. Meie korteris oli kahe inimese tarvis üheksa võimalikku asukohakombinatsiooni, millest kuues sisaldub paiknemine eraldi tubades. Meie ideaalkorteris, nagu olime enne New Yorki saabumist ühiselt määratlenud, oleks olnud kolmkümmend kuus võimalikku kombinatsiooni, tulenevalt magamistoast, kahest kabinetist, kahest vannitoast ja köök-elutoast. See etalonkorter oleks asunud Manhattanil, 1 või A-rongi läheduses Columbia ülikooli meditsiiniosakonda pääsemiseks, sel oleks olnud vaade veekogule ning rõdu või katusepealne grillimisala.

Et meie sissetulek koosnes ühest akadeemilisest palgast, mida täiendas kaks osaajaga kokteilivalmistustööd, ent vähendas Rosie õppemaks, oli vajalik mõningane kompromiss ning meie korteril puudusid kõik viidatud omadused. Olime omistanud suure kaalu asukohale Williamsburgis, kuna seal elasid meie sõbrad Isaac ja Judy Esler ning nemad olid seda soovitanud. Ei olnud ühtki loogilist põhjust, miks (tollal) neljakümneaastane geneetikaprofessor ja kolmekümneaastane arstiteaduse doktorant sobituksid samasse ümbruskonda kui viiekümne nelja aastane psühhiaater ja viiekümne kahe aastane keraamik, kes olid omandanud oma elukoha enne hindade kerkimist. Üür oli suur ning korteril oli rida puudusi, mida juhatus tõrkus eemaldamast. Praegusel ajahetkel ei suutnud õhukonditsioneer kompenseerida kolmekümne nelja kraadist välistemperatuuri, mis oli Brooklynis juunilõpu oodataval tasemel.

Väiksem tubade arv kombineerituna abieluga tähendas, et olin sunnitud pidevalt viibima suuremas läheduses teise inimolendiga kui kunagi varem. Rosie füüsiline kohalolu oli naiseprojekti äärmiselt positiivne tulemus, ent pärast kümmet kuud ja kümmet päeva abielu pidin ikka veel kohanema asjaoluga, et olen üks osa paarist. Veetsin vannitoas mõnikord rohkem aega kui rangelt võttes vajalik.

Kontrollisin kuupäeva telefonist – päris kindlasti reede, 21. juuni. See tulemus oli parem kui stsenaarium, mille järgi mu ajus oleks tekkinud viga, mille tõttu see tuvastanuks päeva vääralt. Ent see kinnitas alkoholireeglite rikkumist.

Mu mõtisklused katkestas Rosie, ilmudes magamistoast, kehakatteks ainult rätik. See oli mu lemmikkostüüm, eeldusel, et „ilma kostüümita” ei kvalifitseeru kostüümina. Taas kord rabas mind tema erakordne ilu ja seletamatu otsus mind oma partneriks valida. Ja nagu alati järgnes mõttele soovimatu emotsioon: intensiivne hirmutunne, et ühel päeval mõistab ta oma viga.

„Mis küpseb?” küsis ta.

„Mitte midagi. Küpsemine ei ole alanud. Olen koostisainete kogumise faasis.”

Ta naeris toonil, mis viitas, et olin küsimust valesti tõlgendanud. Loomulikult ei oleks küsimust üldse vaja olnud, kui standardiseeritud einesüsteem oleks kehtinud. Edastasin informatsiooni, mida Rosie minu arvates taotles.

„Mahekammkarbid porgandist, sellerist, šalottsibulast ja paprikast mirepoix’ga ning seesamiõlikaste. Soovitatav jook on Pinot gris.”

„Kas ma peaksin midagi tegema?”

„Me kõik peaksime täna öösel veidi magama. Homme läheme Navaronele.”

Gregory Pecki repliigi sisu oli irrelevantne. Efekt sõltus täielikult esitusest ja tekitatud muljest: juhtimine ja enesekindlus pruunistatud kammkarpide valmistamisel.

„Ja mis siis, kui ma ei saa magada, kapten?” küsis Rosie. Ta naeratas ja kadus vannituppa. Ma ei tõstatanud käteräti asukoha küsimust: olin ammu lepppinud, et tema oma paikneb juhuslikult kas vannitoas või magamistoas, hõivates seega põhimõtteliselt kaks kohta.

Meie korraeelistused paiknevad skaala eri otstes. Kui me Austraaliast New Yorki kolisime, pakkis Rosie kolm maksimumsuurusega kohvrit. Ainuüksi rõivaste kogus oli uskumatu. Minu isiklikud asjad mahtusid kahte käsipagasi ühikusse. Ma kasutasin kolimist selleks, et varustust uuendada ning andsin oma stereo ja lauaarvuti vend Trevorile, tagastasin voodi, linad ja köögitarvikud perekonnakodusse Sheppartonis ja müüsin maha oma jalgratta.

Seevastu Rosie rohkendas oma üüratut omandikogumit, ostes dekoratiivseid esemeid mõni nädal pärast meie saabumist. Tulemuseks oli silmanähtav kaos meie korteris: potitaimed, lisatoolid ja ebapraktiline veiniriiul.

Küsimus ei olnud mitte ainult esemete hulgas: ilmnes ka organiseerimisprobleem. Külmkapp oli tulvil pooltühje leivamäärete, dippide ja riknevate piimatoodete mahuteid. Rosie tegi koguni ettepaneku hankida teine külmkapp mu sõbralt Dave’ilt. Kummalegi üks külmkapp! Kunagi varem ei olnud nii eredalt ilmnenud eelised, mida pakkus standardiseeritud einesüsteem oma ettemääratud einega igaks nädalapäevaks, standardiseeritud ostunimekirja ja optimeeritud varudega.

Rosie süsteemitus lähenemises oli täpselt üks erand. See erand oli variaabel. Vaikimisi oli selleks ta meditsiiniõpingud, ent praegu oli see ta doktoritöö, mis käsitles keskkonnariske bipolaarse häire varajasel ilmnemisel. Talle oli mööndud Columbia meditsiiniõpingute programmis edasijõudnu staatus, tingimusel, et ta väitekiri valmib suvepuhkuse jooksul. Tähtaeg oli nüüd vaid kahe kuu ja viie päeva kaugusel.

„Kuidas saad sa olla nii süstemaatiline ühes asjas ja nii süsteemitu kõiges muus?” küsisin ma Rosielt, kui ta oli installinud oma printerile väära draiveri.

„Just sellepärast, et ma keskendun väitekirjale, ei muretse ma teiste asjade pärast. Mitte keegi ei küsi, kas Freud kontrollis piima kõlblikkuskuupäeva.”

„Kahekümnenda sajandi alguses ei olnud kõlblikkuskuupäevi.”

Oli uskumatu, et kahest nii erinevast inimesest oli saanud edukas paar.

Abielu Rosiega

Подняться наверх