Читать книгу Abielu Rosiega - Graeme Simsion - Страница 3

Ma ei suutnud Rosie teadet korralikult töödelda. Hiljem oma reageeringut analüüsides mõistsin ma, et mu aju oli rünnatud teabega, mis trotsis loogikat vähemasti kolmes punktis.

Esiteks, formuleering „me oleme rasedad” on vastuolus bioloogia põhitõdedega. See andis mõista, et minu seisund on muutunud, nii nagu Rosielgi. Kindlasti ei oleks Rosie öelnud „Dave on rase”. Ometi ta seda oli, lähtudes Rosie väites sisalduvast implitsiitsest definitsioonist.

Teiseks, rasedus oli plaaniväline. Rosie oli maininud seda ühe tegurina, kui otsustas suitsetamise lõpetada, aga ma eeldasin, et ta oli rasestumise võimalust kasutanud lihtsalt motivaatorina. Lisaks olime seda teemat selgesõnaliselt arutanud. Me olime söönud lõunat Jimmy Watsoni restoranis Lygon Streetil Carltonis, Victoria osariigis Austraalias, möödunud aasta teisel augustil, üheksa päeva enne meie pulmi ning üks paar oli asetanud lapsemahuti põrandale meie laudade vahele. Rosie mainis soojätkamise võimalust.

Olime selleks ajaks teinud otsuse kolida New Yorki ja ma väitsin, et me peaksime ootama, kuni Rosie on lõpetanud oma meditsiiniõpingud ja valinud kitsama eriala. Rosie ei olnud nõus – tema arvates jääks see liiga hiliseks. Ajaks, kui ta on täieõiguslik psühhiaater, on ta kolmekümne seitsme aastane. Ma soovitasin oodata vähemalt senikaua, kui ta on lõpetanud meditsiiniõpingud. Psühhiaatri kvalifikatsioon ei olnud tema kui tulevase vaimuhaiguste kliinilise uurija jaoks vältimatu, seega, kui laps häirib pidevalt ta õpinguid, ei oleks mõju hukatuslik. Minu mälestuse järgi ei väljendanud ta mittenõustumist. Igal juhul nõuab eluliselt tähtis otsus

1. võimaluste formuleerimist, näiteks mitte lapsi saada; saada kindel arv lapsi; toetada üht või mitut last heategevuse kaudu;

2. loetelu kõigi võimaluste miinustest ja plussidest, näiteks vabadus reisida; võimalus pühenduda tööle; lapse tegudest põhjustatud võimalik häiritus või kurbus. Igale faktorile tuleb anda kindlaks määratud kaal;

3. võimaluste objektiivset võrdlust ülaltoodut kasutades;

4. teostusplaani, mis võib ilmsiks tuua uusi tegureid, mis omakorda võivad nõuda punktide 1, 2 ja 3 ülevaatamist.

Kõige loogilisem vahend punktide 1–3 eritlemiseks on arvutustabel, ja kui 4 osutub keerukaks – nagu valmistumine uue inimolendi eksistentsiks ja tema vajaduste rahuldamine mitmete aastate jooksul ilmselt ongi –, on kohane kasutada projektikavandamise tarkvara. Ma ei teadnud ühtegi lapseprojekti jaoks sobivat arvutistabelit ega Gantti graafikut.

Kolmandaks rikkus loogikat silmanähtavalt asjaolu, et Rosie kasutas suukaudset kontraseptiivset tabletti, mille veamäär on vähem kui 0,5 % aastas, kui kasutada „õigesti”. Selles kontekstis tähendab „õigesti” „üks pill iga päev”. Ma ei uskunud, et isegi Rosie võiks olla nii lohakas ja nii lihtsas rutiinis vea teha.

Ma olen teadlik, et mitte kõik ei jaga mu vaateid, mille järgi planeerida on parem, kui lasta juhuslikel sündmustel pillutada oma elu ettearvamatusse suunda. Rosie maailmas, mida ma olin otsustanud jagada, oli võimalik kasutada bioloogiakeele asemel populaarpsühholoogia keelt, tervitada ootamatust ja unustada võtta elutähtsat ravimit. Kõik kolm neist sündmustest olid toimunud, kulmineerudes asjaolude muutusega, mis muutsid tühiseks apelsinimahla probleemi ja isegi Gene’i vaba semestri.

See analüüs sai mõistagi toimuda alles märksa hiljem. Olukord, milles ma vannitoas seistes viibisin, ei oleks saanud vaimse stressi mõistes hullem olla. Ma olin viidud ebakindla tasakaalu servale ja siis saanud hoobi maksimaalse kujuteldava jõuga. Tulemus oli vältimatu.

Hullusehoog.

See oli esimene juhtum pärast seda, kui Rosie ja mina olime kohtunud – tegelikult esimest korda pärast seda, kui mu õde diagnoosimata emakavälise raseduse tagajärjel suri.

Võib-olla seepärast, et ma olen nüüd vanem ja tasakaalukam või seepärast et mu alateadvus tahtis kaitsta mu suhet Rosiega, oli mul mõni sekund ratsionaalselt reageerida.

„Kas kõik on korras, Don?” küsis Rosie.

Vastus oli ilmselge ei, aga ma ei püüdnudki seda kuuldavale tuua. Kõik vaimsed ressursid olid suunatud hädaplaani ellurakendamisele.

Tegin käega pausimärgi ja jooksin. Lift oli meie korrusel, aga näis kuluvat terve igavik, kuni uksed avanesid ja siis minu sisenemise järel jälle sulgusid. Viimaks ometi sain vallandada oma emotsioonid ruumis, kus ei olnud ühtegi eset lõhkuda ega ühtegi inimest vigastada.

Kahtlemata paistsin ma hull, tagudes rusikatega vastu liftiseinu ja karjudes. Ütlen kahtlemata, sest olin unustanud vajutada esimese korruse nuppu ja lift sõitis alla keldrisse välja. Kui uksed avanesid, ootas seal Jerome, käes pesukorv. Tal oli seljas lilla T-särk.

Ehkki mu viha ei olnud talle suunatud, näis see nüanss talle märkamatuks jäävat. Ta tõukas käe mu rinna vastu, arvatavasti püüdes rakendada ennetavat enesekaitset. Ma reageerisin automaatselt, haarasin ta käsivarrest ja keerutasin teda ringi. Ta prantsatas vastu liftiseina, siis ründas mind uuesti, seekord rusikahoobiga. Nüüd reageerisin ma vastavalt võitluskunstide õpetusele, mitte enam emotsioonide järgi. Tõmbusin hoobi eest kõrvale ja tõrjusin, nii et ta oli kaitsetu. Oli ilmne, et ta mõistis olukorda ning ootas, et ma talle virutaksin. Selleks ei olnud mingit põhjust ja ma lasksin ta lahti. Ta jooksis trepist üles, jättes pesukorvi maha. Mul oli vaja ahtast ruumist välja pääseda ning ma järgnesin talle. Me mõlemad jooksime välja tänavale.

Algselt ei olnud mul mõttes kindlalt suunda ja ma jäin jooksma Jerome’i järel, kes aina tagasi vaatas. Viimaks põikas ta kõrvaltänavale ja mu mõtted hakkasid selginema. Ma pöörasin põhja poole, Queensi suunas.

Ma ei olnud varem Dave’i ja Sonia korterisse jalgsi kulgenud. Õnneks oli navigeerimine lihtne tänu loogilisele tänavanummerdussüsteemile, mis peaks olema kohustuslik kõigis suurlinnades. Olin jooksnud kiiresti ligikaudu kakskümmend viis minutit ning ajaks kui ma hoone juurde jõudsin ja kella vajutasin, olin ma higine ja lõõtsutasin.

Mu viha oli kokkupõrkes Jerome’iga hajunud; tundsin kergendust, et see ei olnud ajanud mind teda lööma. Mu emotsioonid olid kontrolli alt väljunud, aga mu võitluskunstidistsipliin oli neist jagu saanud. See oli rahustav, aga nüüd täitis mind üldine lootusetuse tunne. Kuidas ma oma käitumist Rosiele seletan? Ma ei olnud hullusehoo probleemi kunagi maininud, seda kahel põhjusel:

1. nii pika aja järel ja kõrgenenud õnnetaseme juures ei uskunud ma, et see võiks korduda;

2. Rosie võinuks mind hüljata.

Hülgamine oleks nüüd Rosie jaoks ratsionaalne valik. Tal oli põhjust pidada mind vägivaldseks ja ohtlikuks. Ja ta oli rase. Vägivaldsest ja ohtlikust mehest. See oleks tema jaoks kohutav.

„Halloo?” Sonia hääl kostis uksetelefonis.

„Siin on Don.”

„Don? Kas kõik on korras?” Ilmselt oli Sonia suuteline tuvastama mu hääle järgi – ja ilmselt ka tavapärase tervituslausungi ärajätmisest – et on kerkinud mingi probleem.

„Ei. On toimunud katastroof. Mitu katastroofi.”

Sonia vajutas ukse lahti.

Dave’i ja Sonia korter oli meie omast suurem, ent juba tulvil lapsevarustust. Mulle kerkis pähe mõte, et termin „meie” ei ole võib-olla enam kohaldatav.

Tajusin äärmist erutatust. Dave läks õlut tooma ja Sonia nõudis, et ma istuksin, ehkki tundsin end ringi kõndides mugavamalt.

„Mis juhtus?” küsis Sonia. See oli enesestmõistetav küsimus, aga ma ei olnud suuteline vastust formuleerima. „Kas Rosiega on kõik korras?”

Hiljem mõtlesin ma selle küsimuse äärmise tabavuse üle. See oli kõige loogilisem koht alustada ja see aitas mul ka teataval määral olukorda kõrvalt vaadata. Rosiega oli kõik korras, vähemasti füüsiliselt. Tundsin end rahulikumana. Ratsionaalsus naasis korrastama segadust, mille olid tekitanud emotsioonid.

„Rosiega ei ole mingit probleemi. Probleem on minuga.”

„Mis juhtus?” küsis Sonia uuest.

„Mind tabas hullusehoog. Mul ei õnnestunud oma emotsioone kontrollida.”

„Sa keerasid ära?”

„Keerasin kuhu?”

„Kas nii Austraalias ei öelda? Kas sa keerasid arust ära?”

„Õigus. Mul on mingisugune psühhiaatriline probleem. Ma ei ole sellest Rosiele kunagi rääkinud.”

Ma ei olnud kunagi kellelegi rääkinud. Ma ei olnud kunagi möönnud, et olin põdenud mõnd vaimset haigust, välja arvatud kahekümnendate eluaastate alguses depressiooni, mis oli sotsiaalse eraldatuse otsene tagajärg. Ma leppisin sellega, et mu aju oli seadistatud teisiti kui enamikul inimestest, või täpsemalt öeldes paiknes mu aju seadistus inimese erinevate konfiguratsioonide spektri ühes ääres. Mu sünnipärased loogilised oskused olid märgatavalt paremad kui interpersonaalsed oskused. Minusuguste inimesteta ei oleks meil ei penitsilliini ega arvuteid. Aga kakskümmend aastat tagasi olid psühhiaatrid varmad diagnoosima vaimse häire. Olin alati arvanud, et nad eksisid, ning peale depressiooni ei oli kusagil jäädvustatud ühtegi kindlat diagnoosi, aga hullusehoo probleem oli mu argumentatsiooni nõrk koht. See oli reaktsioon irratsionaalsusele, aga see reaktsioon ise oli irratsionaalne.

Dave naasis ja ulatas mulle õlle. Ta oli kallanud ühe klaasi ka endale ja jõi poole sellest kiiresti ära. Dave’il on tõsise kaaluprobleemi tõttu keelatud õlut juua, välja arvatud meie ühistel õhtutel. Võib-olla oli nüüd tegu leevendavate asjaoludega. Olin konditsioneerist hoolimata ikka higine ja jook jahutas mind. Sonia ja Dave olid suurepärased sõbrad.

Dave oli pealt kuulanud ning kuulnud mu ülestunnistust psühhiaatrilise probleemi kohta. „Sa ei ole ka mulle seda kunagi öelnud,” ütles ta. „Mis laadi…?”

Sonia kakestas teda. „Vabanda meid korraks, Don. Ma tahan Dave’iga omavahel rääkida.” Tema ja Dave läksid kööki. Ma teadsin, et tavakohaselt oleksid nad pidanud kasutama mõnesugust ettekäänet varjamaks seika, et nad tahtsid rääkida minu kuulmata. Õnneks ei solvu ma kergesti. Dave ja Sonia teavad seda.

Dave naasis üksi. Ta õlleklaas oli jälle täis valatud.

„Kui tihti seda on juhtunud? Hullusehooge?”

„Rosiega on see esimest korda.”

„Kas sa lõid teda?”

„Ei.” Ma tahtsin vastata „loomulikult mitte”, aga miski ei ole kindel, kui loogiline mõtlemine on mattunud talitsematute emotsioonide alla. Olin ette valmistanud hädaplaani ja see oli töötanud. See oli ainus asi, mida võisin enda auks öelda.

„Kas sa tõukasid teda – või midagi?”

„Ei, vägivalda ei olnud. Füüsiline kontakt puudus.”

„Don, ma peaksin ütlema midagi sellist nagu „Ära jama minuga, semu”, aga sa tead, et ma ei oska niimoodi rääkida. Sa oled mu sõber – ütle mulle lihtsalt tõtt.”

„Sina oled samuti mu sõber ja seega teadlik, et ma olen pettuseks võimetu.”

Dave naeris. „Tõsi. Aga sa peaksid mulle silma vaatama, kui tahad mind veenda.”

Ma vaatasin ainiti Dave’i silmi. Need olid sinised. Üllatavalt helesinised. Ma ei olnud seda varem märganud, kahtlemata suutmatusest talle silma vaadata. „Vägivalda ei esinenud. Võimalik, et ma ehmatasin naabrit.”

„Kurat, ilma selle hullujäljenduseta oli asi parem.”

Mind kurvastas, et Dave ja Sonia arvasid, nagu oleksin ma võinud Rosiet rünnata, ent veidi lohutust pakkus mõistmine, et asjad oleksid võinud olla halvemini, ja et eelkõige muretsesid nad Rosie pärast.

Sonia viipas Dave’i kabineti lävelt, kus ta rääkis telefoniga. Ta tegi Dave’ile pöial-püsti märgi, siis hüples erutusest üles-alla nagu laps ja lehvitas vaba käega. See kõik oli täiesti arusaamatu.

„Heldus,” hüüdis ta, „Rosie on rase.”

Tundus, nagu oleks toas olnud kakskümmend inimest. Dave kõlksatas oma klaasi minu oma vastu, loksutades õlut maha, ning isegi pani käe mu õlgade ümber. Ilmselt tundis ta mu jäigastumist, seega eemaldas ta käe, ent siis kordas Sonia seda tegu ja Dave patsutas mulle seljale. Oli otsekui metroos tipptunnil. Nad võtsid mu probleemi kui põhjust tähistamiseks.

„Rosie on ikka veel telefoni otsas,” ütles Sonia ja ulatas selle mulle.

„Don, kas kõik on korras?” küsis Rosie. Ta oli mures minu pärast.

„Loomulikult. See seisund oli ajutine.”

„Don, palun vabandust. Ma ei oleks seda tohtinud sulle niimoodi näkku pahvatada. Kas sa tuled koju? Ma tahaksin väga sinuga rääkida. Aga Don, ma ei taha, et see oleks ajutine.”

Rosie arvas ilmselt, et ma viitasin tema seisundile – rasedusele –, ent tema vastus andis mulle elutähtsat teavet. Dave’i furgooniga koju sõites järeldasin ma, et Rosie on juba otsustanud, et see on ennemini hüve kui viga. Apelsinimahl oli veel üks lisatõend. Rosie ei tahtnud viljastatud munarakku kahjustada.

Töödelda tuli tohutut materjalihulka ja mu aju toimis nüüd normaalselt, vähemasti nii, nagu ma olin harjunud. Hullusehoog oli ilmselt psühholoogiline vaste taaskäivitusele, mis järgneb ülekoormusele.

Ehkki mu sotsiaalsete vihjete tuvastamise oskus oli kasvanud, jäi mul Dave’i oma peaaegu märkamata.

„Don, ma kavatsesin sult üht teenet paluda, aga ma arvan, et kõik see asi Rosiega ja…”

Suurepärane, oli mu esimene mõte. Siis mõistsin, et Dave’i lause teine pool ning hääletoon, millega see oli edastatud, vihjas soovile, et ma talle vastu vaidleksin, mis võimaldaks tal vältida süütunnet abipalumise pärast ajal, mil ma olen hõivatud teiste probleemidega.

„Pole probleemi.”

Dave naeratas. Tajusin endasse hoovavat naudingut. Kümneaastasena olin õppinud palli kinni püüdma, vajades selleks võrreldes koolikaaslastega tunduvalt rohkem harjutamist. Rahuldustunne, mida tundsin iga kord, kui sooritasin püüde, mis teistele oleks olnud rutiinne, oli sarnane tundega, mida kogesin nüüd sotsiaalsete oskuste paranemise tulemusena.

„See ei ole midagi suurt,” ütles Dave. „Ma sain valmis õllekeldri ühele Briti tegelasele Chelseas.”

„Õllekeldri?”

„Nagu veinikelder, ainult et õllele.”

„Tundub tavapärase projektina. Sisu peaks külmutuse seisukohast olema irrelevantne.”

„Oota, kuni sa seda näed. Läks kaunis kalliks maksma.”

„Kas sa arvad, et ta võib hinna üle vaidlema hakata?”

„See on veider töö ja tema on veider tegelane. Britt ja austraallane, kujutan – teil võiks omavahel klappida. Ma tahan ainult natuke moraalset toetust. Et ta must üle ei trambiks.”

Dave vaikis ja ma kasutasin võimalust järelemõtlemiseks. Mulle oli pakutud ajutist leevendust. Rosie oli ilmselt arvanud, et olin aja maha võtnud selleks, et tema teate tagajärgi vaagida. Hullusehoog jäi tal nägemata. Rosie näis raseduse üle äärmiselt õnnelik olevat.

Minu jaoks ei pruugi sel sündmusel olla vahetut mõju. Ma võin joosta hommikul Chelsea turule, õpetada võitluskunstide keskuses aikidot ja kuulaksin eelmise nädala „Teaduse-Ameerika” taskuhäälingut. Me võime uuesti käia loodusloomuuseumi konnanäitusel ja ma teeksin sušit, kõrvitsa-gyoza’t, misosuppi ja temperat suvalisest valgest kalast, mida Lobster Place’i töötajad soovitavad. Ma saan kasutada „vaba aega”, mida me Rosie nõudmisel nädalavahetuseks kavandasime – ja mida tema parajasti kasutas väitekirja jaoks – et Dave’i kliendiga kohtuda. Kodutarvete poest võin osta spetsiaalse korgi ja vaakumpumba, et säilitada veini, mida tavajuhul oleks tarvitanud Rosie, ning Rosie jaoks asendusmahla.

Kui jookide haldamises tehtav parandus välja arvata, jätkuks elu muutmatult. Muidugi mitte Gene’i jaoks. Selle probleemiga pidin ikka veel tegelema. Asjaolusid arvesse võttes näis mõistlik teatamisega viivitada.

Kell oli 21.27, kui ma Dave’i juurest koju jõudsin. Rosie heitis käed mulle ümber ja hakkas nutma. Olin õppinud, et parem oli mitte püüda seesugust käitumist kohe tõlgendada ega paluda täpsustust väljendatava emotsiooni osas, ehkki see informatsioon oleks vastuse formuleerimisel kasuks tulnud. Selle asemel võtsin kasutusele Claudia soovitatud taktika ning kehastusin Gregory Pecki tegelaskujuks filmist „Avar maa”. Tugev ja vaikne. See ei olnud minu jaoks raske.

Rosie toibus kiiresti.

„Ma panin karbid ja muu kraami ahju, kui telefoni otsast pääsesin,” ütles ta. „Need peaks korras olema.” See oli võhiklik väide, ent ma järeldasin, et kahju ei suureneks märgatavalt, kui need jätta ahju veel tunniks.

Ma kallistasin Rosiet uuesti. Tundsin end eufooriliselt õnnelikuna, see on inimese iseloomulik reaktsioon ähvardava ohu kadumise korral.

Me sõime kammkarpe pidžaama väel ja seitse minutit hiljem. Kõik kavandatud tegevused olid sooritatud. Välja arvatud Gene’i teade.