Читать книгу Cthulhu kutse - H. P. Lovecraft - Страница 7

Mu vaevatud kõrvus kõlab katkematult painajalik vurin ja laperdamine ning justkui mõne tohutu koera kauge, ähmane haukumine. See pole uni – kardan, et isegi mitte hullumeelsus – sest juhtunud on liiga palju, et sääraseid halastavaid kahtlusi õigustada. St. Johnist on järel moonutatud laip – vaid mina tean, kuidas see juhtus, ning kuna ma tean, lasen ma kohe enda ajud välja, et ka mind nii ei moonutataks. Tontlike ulmade valguseta, lõputa koridoridest tuleb see must vormitu Nemesis, kes mind enesehävitusele kihutab.

Andku taevas meile andeks me rumalus ja ebaterve huvi, mis meid mõlemaid nõnda koletu lõpuni viis! Väsinud banaalsest igapäevaelust, mis isegi armastuse ja seiklemise rõõmud peagi tüütavaks muudab, järgisime mina ja St. John entusiastlikult iga kunsti- ja intellektuaalset voolu, mis meile meie hävitavast tülpimusest leevendust tõotas. Meie päralt olid sümbolistide mõistatused ja prerafaeliitide ekstaas, ent iga uus mõte kaotas oma meelelahutusliku värskuse ja võlu liiga ruttu. Ainult dekadentide morn filosoofia suutis meid köita, ja seegi oli küllalt kange vaid siis, kui me oma süüvimiste sügavust ja diaboolsust järk-järgult suurendasime. Baudelaire’i ja Huysmans’i põnevus sai peagi otsa, kuni viimaks jäid meile ainult otsesemat sorti stiimulid ebaloomulike isiklike kogemuste ja seikluste näol. See kohutav emotsionaalne vajadus juhtiski meid lõpuks põlastusväärsele teele, millest ma isegi oma praeguses hirmus vaid häbi ja argusega räägin. Selleks oli inimliku jultumuse koledaim äärmus – jäle harrastus nimega hauarüüstamine.

Ma ei saa avaldada meie šokeerivate ekspeditsioonide üksikasju ega isegi osaliselt üles loetleda hirmsamaid trofeesid, mis kaunistasid meie nimetut muuseumi suures kivimajas, kus me üksi ja teenriteta elasime. Meie muuseum oli mõeldamatu, pühadustteotav paik, kuhu me olime saatanliku maitse ja neurootilise virtuoossusega loonud oma kalestunud meelte erutamiseks õuduse ja lagunemise maailma. See asus salajases toas kaugel maa all, kus tohutud basaldist ja oonüksist tahutud tiivulised deemonid sülgasid laiade irvitavate mokkade vahelt veidrat rohelist ja oranži valgust ning kus varjatud pneumaatilistest torudest puhuv õhk pani paksude mustade kardinate vahele põimitud punastest surilinadest vanikud kaleidoskoopilises surmatantsus laperdama. Neist torudest tuli tellimise peale aroome, mida me oma tujudes enim ihkasime – vahel kahvatute matuseliiliate lõhna, vahel kujuteldavate idamaiste kuninglike hauaaltarite viirukihõngu, ning vahel – kuidas selle meenutamine mind judisema paneb! – avatud kalmu koledat hingepööritavat lehka.

Selle eemaletõukava kambri seinte ääres olid vaheldumisi kirstud vanade muumiatega, taksidermia abil täiuslikult säilitatud kaunid, elutruud surnukehad ning maailma vanimatest kirikuaedadest varastatud hauakivid. Siin-seal asuvad nišid sisaldasid erineva kujuga kolpasid ning erinevas lagunemisastmes hoitud päid. Sealt võis leida nii kuulsate aadlike kiilaid mädanevaid skalpe kui äsjamaetud laste värskeid ja kiirgavkuldseid peakesi. Leidus kuratlikke teemasid käsitlevaid kujusid ja maale, mõned tehtud St. Johni või minu enda poolt. Üks lukustatud ja inimnahka kätketud portfoolio sisaldas avalikkusele tundmatuid ja nimetamatuid joonistusi, mille oli väidetavalt teinud Goya, julgemata neid aga omaks tunnistada. Leidus eemaletõukavaid muusikainstrumente, nii keelpille kui vask- ja puupuhkpille, millel St. John ja mina vahel erakordselt morbiidseid ja deemonlikke disharmooniaid kuuldavale tõime. Hulk inkrusteeritud eebenipuust kappe varjasid kõige uskumatumat ja kujuteldamatumat hauasaagikogu, mille inimlik hullus ja perverssus eales kokku kuhjanud oli. Eriti just sellest saagist ei taha ma midagi rääkida – tänu Jumalale, et mul jätkus julgust see hävitada ammu enne seda, kui ma enda hävitamisele mõtlema hakkasin!

Röövretked, mille käigus me oma nimetamatuid aardeid kogusime, olid alati kunstiliselt meeldejäävad sündmused. Me polnud labased vandaalid, vaid tegutsesime ainult siis, kui olid täidetud teatud tingimused õhustiku, maastiku, ümbruse, ilma, aastaaaja ja kuuvalguse osas. Need ettevõtmised olid meie jaoks ülim esteetiline väljendusvorm ja me pöörasime detailidele piinlikku tähelepanu. Ebasobiv tund, pilkuriivav valgus või niiske pori kohmakas käitlemine hävitas meie jaoks peaaegu täielikult ekstaatilise närvikõdi, mis järgnes mõne pahaendelise, irvitava maapõuesaladuse väljakaevamisele. Meie vajadus uute paikade ja erakordsete tingimuste järele oli palavikuline ja täitmatu – St. John oli meist kahest alati juht, ja tema viiski meid viimaks tollesse mõnitavasse, äraneetud paika, kus kole ja vältimatu hukatus meid viimaks kätte sai.

Mis kuri saatus see oli, mis meid sinna kohutavasse Hollandi kirikuaeda meelitas? Ma arvan, et meid tõmbasid sünged kuuldused ja legendid, lood kellestki, kes maeti viie sajandi eest, kes oli ka ise olnud eluajal hauaröövel ning varastanud uhkest hauakambrist mingi vägeva eseme. Mäletan tolle stseeni viimaseid hetki: kahvatu sügisene kuu haudade kohal, mis heitis pikki õudseid varje; kummastavalt kolossaalsete nahkhiirte arvukad leegionid, mis kuu taustal lendasid; antiikne luuderohtu kasvanud kirik, mis suunas ainsa tontliku sõrme kaame taeva poole; helendavad putukad, kes tantsisid virvatulukestena ühes aia kaugemas nurgas jugapuude all; kopituse, taimestiku ja vähemselgete asjade lõhnad, mis segunesid vabalt üle kaugete soode ja merede tuleva öötuulega, ning kohutavaim kõigest, ähmane sügavakõlaline haukumine mingi tohutu koera suust, keda me ei näinud ja kelle suunda me määrata ei suutnud. Me värisesime haukumise kaja kuuldes, meenutades lihtrahva räägitud lugusid. See, keda me otsisime, leiti sajandite eest siitsamast paigast mingi nimetamatu elaja küünte ja hammaste poolt lõhki kistult ja moonutatult.

Mulle meenub, kuidas me oma labidatega tolle guuli hauda tungisime, ning kuidas meid erutas vaatepilt meist endist, hauast, kahvatust kuusilmast, õudsetest varjudest, grotesksetest puudest, hiiglaslikest nahkhiirtest, antiiksest kirikust, tantsisklevatest tulukestest, öökimaajavaist lõhnadest, vaikselt oigavast öötuulest ning kummalisest vaevukuuldavast, kindla suunata haukumisest, mille olemasoluski me päris kindlad ei olnud. Siis tabasid meie labidad midagi kõvemat kui niiske hallitav muld ning me nägime kõdunevat pikergust kasti, mis oli kaetud pikast maa sees viibimisest tekkinud mineraalsete setetega. See oli äärmiselt tugevast ja paksust puidust, aga nii vana, et me saime selle lõpuks ikkagi lahti ja hakkasime oma näljaste pilkudega selle sisu uurima.

Hoolimata viiesaja aasta möödumisest oli säilinud palju – hämmastavalt palju. Skelett, ehkki siin-seal selle tapnud olendi lõugade poolt purustatud, püsis üllatavalt hästi koos, ning me õgisime pilkudega puhast valget koljut, pikki tugevaid hambaid ja tühje silmakoopaid, kus oli kunagi lõõmanud samasugune palavikuline leek kui meie endi silmis. Kirstus vedeles omapärase ja eksootilise tegumoega amulett, mis oli nähtavasti magaja kaela ümber olnud. Väiksest nefriiditükikesest amuletile oli iidses idamaises stiilis nikerdatud seletamatult levinud kükitava tiivulise koera või koeranäoga sfinksi kujutis. Olevuse kõik tunnused olid äärmuslikult eemaletõukavad, otsekui ülistanuks need korraga surma, loomalikkust ja pahatahtlikkust. Amuleti serval oli kiri, mille märke ei mina ega St. John ei tundnud, ning selle tagaküljele oli otsekui kunstniku pitserina graveeritud groteskne ja kohutav pealuu.

Amuletti nähes teadsime kohe, et pidime selle endale saama, et see aare oli ainumõeldav saak sest sajanditevanusest hauast. Me oleks seda ihanud niisamagi, aga lähemalt vaadates nägime, et selle üldmulje polnud meie jaoks tundmatu. Ehkki täiesti võõrik võrreldes kunsti ja kirjandusega, mida teavad tervemõistuslikud ja tasakaalukad lugejad, tundsime meie selle ära kui eseme, millele vihjatakse hullu araablase Abdul Alhazredi keelatud «Necronomiconis» – jubeda hingesümboli, mida kasutas Kesk-Aasias ligipääsmatus Lengis tegutsenud kannibalikultus. Liigagi hästi märkasime süngeid tunnusjooni, mida iidne Araabia demonoloog kirjeldas – kujutist, mis oli araablase väitel loodud mingi koolnupilastajate ja -õgijate hingede obskuurse üleloomuliku kehastuse põhjal.

Võtnud rohelise nefriidist eseme, heitsime viimase pilgu selle omaniku pleekinud ja aukussilmsele näole ning sulgesime haua selliselt, nagu me selle leidnud olime. Kui me õudsest kohast minema kiirustasime, varastatud amulett St. Johnil taskus, näis meile, nagu oleksid nahkhiired laskunud ühtse massina maalapile, kus me äsja tegutsesime, justkui otsides mingit äraneetud ja ebapüha toidust. Ent sügisese kuu sära oli nõrk ja kahvatu ning me ei võinud olla kindlad. Samuti tundus meile, et me kuulsime järgmisel päeval Hollandist koju purjetades taamal mingi tohutu koera kauget ähmast haukumist. Kuid sügistuul ulgus kurvalt ja vaevatult ning me ei võinud olla kindlad.

II

Vähem kui nädal pärast meie naasmist Inglismaale hakkasid juhtuma imelikud asjad. Me elasime kui erakud, sõpradeta, üksi ja teenriteta igivana mõisahoone üksikutes tubades kõledal nõmmel, kus vähe käidi. Ustele koputavad külalised häirisid meid harva. Nüüd aga valmistasid meile muret sagedased öised kobistamised – mitte üksnes uste, vaid ka akende juures, ja mitte ainult alumisel, vaid ka ülemisel korrusel. Kord tundus meile, kuidas suur läbipaistmatu kogu varjutas raamatukogu aknasse paistva kuu, ning kord me kuulsime mitte kaugelt vurisevat või laperdavat heli. Kummalgi korral ei avastanud me vaatama minnes midagi ning me hakkasime neid juhtumeid pidama üksnes oma kujutlusvõime viljadeks – tollesama veidralt häiritud kujutlusvõime, mis lasi ikka veel meil kõrvus kõlada kaugel ähmasel haukumisel, mida me arvasime end kuulvat tolles Hollandi kirikuaias. Nefriitamulett asus nüüd nišis meie muuseumis ning vahel põletasime me selle ees kummaliselt lõhnavaid küünlaid. Alhazredi «Necronomiconist» lugesime palju selle omaduste kohta, ning guulide hingede seostest esemetega, mis neid sümboliseerisid, ning loetu häiris meid. Siis algas õudus.

24nda septembri öösel kuulsin ma koputust oma toauksele. Pidades seda St. Johniks, palusin koputajal siseneda, ent vastuseks kostis vaid kile naer. Koridoris polnud kedagi. Kui ma St. Johni unest äratasin, väitis ta end asjast mitte midagi teadvat ja muutus sama murelikuks kui ma ise. Tol ööl sai ähmane, kauge haukumine nõmmel meie jaoks kindlaks ja kardetavaks reaalsuseks. Neli päeva hiljem, kui me olime mõlemad oma peidetud muuseumis, kostis ainsa ukse juurest, mis viis salaraamatukogu trepikotta, vaikset ja ettevaatlikku kraapimist. Asju, mille üle ärevust tunda, oli nüüd mitu, kuna lisaks hirmule tundmatu ees olime alati kartnud ka meie kohutava kollektsiooni avastamist. Kõiki tulesid kustutades läksime ukse juurde ja lõime selle järsult pärani. Me tundsime seletamatut õhuvoogu ning kuulsime justkui kaugusse kadumas veidrat segu krabinast, naerukihinast ning artikuleeritud jutuvadast. Me ei püüdnudki selgust saada, kas me olime hullud, nägime und või olime täielikult mõistuse juures. Me hoomasime vaid sünget tõsiasja, et pealtnäha kehatu loba oli ilma mingi kahtluseta hollandi keeles.

Pärast seda elasime kasvavas õõvas ja ärevuses. Enamasti uskusime teooriat, mille kohaselt ajas ebaloomulike lõbudega täidetud elu meid mõlemaid ühiselt hulluks, aga vahel meeldis meile rohkem dramaatiline ettekujutus meist kui mingi hiiliva ja kohutava hukatuse ohvritest. Veidraid ilminguid juhtus nüüd liiga tihti, et neid kokku lugeda. Meie üksildane maja näis kihavat mingi pahatahtliku olendi kohalolust, kelle olemusest meil aimugi polnud, ning igal ööl kaikus üle tuulise nõmme deemonlik haukumine, aina valjemalt ja valjemalt. 29ndal oktoobril avastasime raamatukogu akna alt pehmelt mullalt rea jalajälgi, mida on võimatu kirjeldada. Need olid niisama jahmatavad kui suurte nahkhiirte hordid, kelle arvukus vanas mõisahoones oli ennenägematu ja aina kasvav.

Õudus kulmineerus 18ndal novembril, kui St. John, kes pärast päikeseloojangut kaugest raudteejaamast koju kõndis, mingi hirmsa kiskja poolt kinni püüti ja ribadeks kisti. Tema karjed kostsid majani ning ma jõudsin kohutava stseenini piisavalt kiirelt, et kuulda tiibade vurinat ning näha tõusva kuu taustal ebaselge musta pilvetaolise asja siluetti. Kui ma teda kõnetasin, oli mu sõber suremas ega suutnud selgelt vastata. Ta suutis vaid sosistada: «Amulett… põrgusigidik…» Siis varises ta moondunud, elutu lihatombuna kokku.

Matsin ta järgmisel südaööl ühte meie hooletussejäetud aedadest ning pomisesin tema maise keha kohal deemonliku rituaali sõnu, mida ta eluajal armastanud oli. Viimast hirmsat lauset kõneldes kuulsin kaugelt nõmmelt mingi tohutu koera nõrka haukumist. Taevas oli kuu, aga ma ei julgenud selle poole vaadata ja kui ma nägin ähmaselt valgustatud nõmmel suurt hägust varju, mis künkalt künkale kihutas, sulgesin ma silmad ja heitsin end näoli maha. Kui ma teab kui palju hiljem värisedes tõusin, komberdasin majja ning sooritasin rohelise nefriitamuleti ees jäledaid austusavaldusi.

Kartes nüüd elada üksi tolles iidses majas nõmmel, läksin järgmisel päeval Londonisse. Ma võtsin amuleti endaga kaasa, olles eelnevalt põletanud või matnud ülejäänud jumalateotusliku kollektsiooni muuseumis. Kuid kolm ööd hiljem kuulsin ma taas haukumist ja enne nädala lõppu tundsin endal hämaras kummaliste silmade pilku. Ühel õhtul Victoria Embankmendil kõndides ja värsket õhku hingates nägin, kuidas ühe lambi peegelduse veepinnal varjas ära must kogu. Minust kihutas mööda öötuulest tugevam iil, ning ma teadsin, et mis oli juhtunud St. Johniga, pidi varsti juhtuma ka minuga.

Järgmisel päeval pakkisin ma rohelise nefriitamuleti hoolikalt ära ja seilasin Hollandi poole. Ma ei teadnud, missugust halastust mul seda selle vaiksele, magavale omanikule tagastades oodata oli, aga ma tundsin, et pean vähemalt proovima ükskõik millist loogilist sammu. Mis koer see oli ja miks see mind jälitas, oli ikka veel lahtine, aga esimest korda olin ma kuulnud haukumist tolles iidses kirikuaias ning kõik järgnevad sündmused, kaasa arvatud sureva St. Johni sosin, näisid siduvat needuse amuleti vargusega. Seetõttu vajusin ma sügavaimasse meeleheitekuristikku, kui avastasin ühes Rotterdami võõrastemajas, et vargad olid võtnud minult mu ainsa päästerõnga.

Haukumine oli tol õhtul vali, ning hommikul lugesin ma kohutavast teost linna kõige jälgimas kvartalis. Pööbel oli arust ära, kuna üht halva kuulsusega maja oli külastanud punane surm moel, mis jättis varju ümbruskonna senised jõledaimad roimad. Ühes räpases varaste urkas oli terve pere kistud tükkideks mingi tundmatu olevuse poolt, kes endast jälgi maha ei jätnud, ning ümberkaudsed elanikud olid kuulnud kogu öö lisaks harilikule joobnud käratsemisele nõrka, sügavat, järjepidevat häält, mis oleks otsekui kuulunud tohutule koerale.

Viimaks seisin ma taas tolles haiglases kirikuaias, kus kahvatu talvine kuu koledaid varje heitis, kus lehitud puud närbunud, härmas rohu ning murenevate kiviplaatide kohal süngelt koogutasid, kus luuderohtu kasvanud kirik pilkliku sõrmega ebasõbraliku taeva poole osutas ning üle külmunud soode ja jäiste merede puhuv öötuul maniakaalselt ulgus. Haukumine oli nüüd väga nõrk ja katkes üldse, kui ma olin jõudnud iidse hauani, mida ma kord rüvetasin ja kust ma praegu peletasin minema ebanormaalselt suure nahkhiirteparve, kes olid selle kohal pentsikult ringi tiirutanud.

Ma ei tea, kas ma läksin sinna selleks, et paluda Jumalat või pudrata segaseid palveid ja vabandusi vaikse valge asja poole, mis seal all lamas. Mis iganes mu eesmärk oli, ründasin ma poolkülmunud pinda meeleheitlikkusega, mis tuli osalt minust endast ja osalt mingilt domineerivalt tahtelt väljastpoolt mind. Kaevamine oli palju kergem, kui ma ootasin, ehkki korraks katkestas mu tööd veider vahejuhtum, kui külmast taevast sööstis alla kõhn raisakull ja asus hullunult hauamulda nokkima, kuni ma ta labidahoobiga tapsin. Viimaks jõudsin ma pikliku kastini ja eemaldasin sellelt niiske katteplaadi. See jäi minu viimaseks ratsionaalseks teoks.

Sajanditevanuses kastis kükitas hiiglaslike, sooniliste, magavate nahkhiirte luupainajalikust õukonnast ümbritsetud luine asi, keda mina ja mu sõber olime röövinud. Ainult et see polnud puhas ja rahulik nagu toona, vaid kaetud hüübinud vere ning liharibade ja juustega, mis ei olnud tema omad. See kõõritas mõistuslikuna minu poole, silmakoopad kumamas ning teravad verised kihvad kõveras irves paljastumas, mõnitades minu vältimatut hukatust. Kui nonde irvitavate lõugade vahelt kostis otsekui tohutu koera sügav, sardooniline haukumine ning kui ma nägin tema veriste, räpaste küünte vahel kadunud, saatuslikku rohelisest nefriidist amuletti, siis ma vaid kisendasin ja jooksin sõgedana minema, mu karjed peagi lahtumas hüsteeriliseks naerulaginaks.

Tähetuultel ratsutav hullus… küüned ja hambad, mida sajandeid koolnute peal teritatud… nõretav surm, mida toob Beliali maetud templite öömustist varemeist kerkiv nahkhiirte bakhanaal… Nüüd, kui tolle surnud, lihatu monstrumi haukumine aina valjemaks ja valjemaks muutub ning nonde neetud võrktiibade salalik vurin ja laperdamine aina läheneb ja läheneb, otsin ma revolvrist unustust, mis on mu ainus pääsemine nimetu ja nimetamatu käest.