Читать книгу Cthulhu kutse - H. P. Lovecraft - Страница 8

Endisesse Exham Priory abikloostrisse kolisin ma 16. juulil 1923, kui viimane ehitaja oli oma töö lõpetanud. Kuna sellest ammu hüljatud hoonest olid säilinud üksnes tühjaks põlenud varemed, tuli tema taastamiseks näha uskumatut vaeva. Ometi oli Exham Priory minu esivanemate residents ja just sel põhjusel ei hoolinud ma kulutustest. Endine abiklooster oli püsinud asustamata alates James I valitsusajast, kui selle tolleaegne omanik, tema viis last ja mitu teenrit langesid mingi uskumatult võika ning seletamatu kuriteo ohvriks. Omaniku kolmas poeg, minu esivanem ning ühtlasi ainuke ellujäänu sellest neetud soost, oli sunnitud õudusest ja kahtlustustest jälitatuna Inglismaalt pagema.

Kuna ainuke pärija oli ametlikult kuulutatud mõrvariks, läks Exham Priory üle kuninga valdusse. Süüdistatu ei püüdnudki temal lasuvatest kahtlustustest vabaneda või endale kuuluvat vara tagasi nõuda. Vapustatuna seletamatust õudusest, mis pidi olema tugevam kui südametunnistus või õigusemõistmine, ning soovides iga hinna eest selle iidse hoone nägemisest ja meenutamisest pääseda, põgenes Walter de la Poer, üheteistkümnes Exhami parun, Virginiasse, et panna seal alus suguvõsale, kes järgmisel sajandil sai tuntuks Delapore’i nime all.

Inimtühjaks jäänud Exham Priory liideti hiljem Norryse perekonna valdustega. Abikloostrit on palju uuritud tema iseäraliku ja mitmekesise arhitektuuri tõttu, mis ühendab nii saksi ja romaani alusmüüre kui gooti stiilis torne. Kui kohalikke legende uskuda, on need omakorda rajatud veelgi varasemast perioodist pärinevate Rooma või koguni druiidi või kõmri ehitiste asemele. Tähelepanuväärne on seegi, et hoone vundamant toetub ühe küljega massiivsele lubjakivist kaljujärsakule, mille harjalt avaneb vaade Anchesteri külast kolm miili läänes laiuvale kõledale orule.

Arhitektidele ja antiigihuvilistele pakkus see möödunud aegade veider jäänuk suurt huvi, kuid kohalikud elanikud vihkasid seda. Nad olid abikloostrit vihanud juba sadu aastaid tagasi, kui seal elasid minu esivanemad, ning vihkasid nüüdki, kui hoone oli ammu maha jäetud ning samblasse kasvanud. Ma polnud veel päevagi Anchesteris viibinud, kui sain aru, et olen pärit neetud majast. Nüüd, sel nädalal lasti Exham Priory õhku ning töömehed on ametis tema viimaste jäänuste maapinnalt pühkimisega.

Teadsin oma esivanemate kohta üksnes kuivi fakte ning seda, et minu esimene Ameerika esivanem oli kolooniatesse saabunud üsna segastel asjaoludel. Lähematest üksikasjadest polnud mul Delapore’ide vankumatu salatsemistraditsiooni tõttu vähimatki aimu. Erinevalt naaberplantaatoritest polnud meie suguvõsal kombeks hoobelda ristisõdijatest või renessansiajastu kangelastest esivanematega; meie perekonnas ei pärandatud edasi ühtegi saladust, kui mitte arvestada pitseeritud ümbrikku, mille iga mõisaomanik kodusõja algul oma surma puhuks vanima poja kätte andis. Kuulsus, mille üle Delapore’id uhkust tundsid, oli saavutatud pärast kolooniatesse saabumist, see oli uhke ja auväärse, kuigi vahest veidi reserveeritud ning seltsimatu Virginia suguvõsa reputatsioon.

Delapore’ide perekonna varandus hävis sõja ajal ning Carfaxi, meie Jamesi jõe kaldal asunud koduistanduse rüüstamine muutis meie kõigi edasist käekäiku. Minu eakas vanaisa hukkus tulemöllus; koos temaga hävis ümbrik, mis sidus meid meie minevikuga. Mäletan tulekahju niisama selgesti, nagu ma seda seitsmeaastase lapsena pealt nägin; mäletan föderaalarmee sõdurite juubeldamist, naiste nuttu ning neegrite huilgeid ja palveid. Minu isa kuulus Richmondi kaitsvasse armeesse ning pärast arvutuid formaalsusi lubati meil emaga üle rindejoone minna, et temaga liituda.

Pärast sõda asusime kõik elama Põhja, kust pärines minu ema. Meheea ning lõpliku jõukuse saavutasin juba ehtsa jänkina. Ei mina ega mu isa ei teadnud, mida meie suguvõsas edasi antud ümbrik võis sisaldada. Sedamööda, kuidas ma kodunesin Massachusettsi üksluise ärimaailmaga, kahanes ka minu huvi meie suguvõsa mõistatuste vastu. Kui oleksin vähegi aimanud, mis mind ees ootab, oleksin hetkegi kõhklemata loovutanud Exham Priory tema samblavaibale, nahkhiirtele ja ämblikuvõrkudele!

Minu isa suri 1904. aastal, jätmata ühtegi hoiatust minule või mu ainsale pojale Alfredile, kes oli tol ajal kümneaastane emahooleta kasvanud poisike. Ometi oli just temale määratud meie päritolu puudutavate teadmiste edastamise korda tagurpidi pöörata. Mina oskasin minevikusündmuste kohta välja pakkuda üksnes naljatlevaid oletusi, aga Alfred, kes sattus viimase sõja ajal 1917. aastal lennuväeohvitserina Inglismaale, kirjutas mulle sealt üsnagi huvitavatest legendidest de la Poeride kohta. Üks tema sõpru, kuningliku lennuväe kapten Edward Norrys, pärines meie suguvõsa endise residentsi lähedalt Anchesterist ja oli seetõttu tuttav kohalike talupoegade ebausklike pärimustega, mida vaid vähesed romaanikirjanikud suudaksid uskumatuse ja metsikuste poolest üle trumbata. Norrys ise ei võtnud sedasorti lugusid muidugi tõsiselt, kuid need lõbustasid mu poega ja pakkusid tänuväärset materjali minule saadetud kirjadeks. Just need legendid juhtisid mu tähelepanu ookeanitagusele maavaldusele ning sundisid langetama otsust meie suguvõsa kantsi tagasiostmiseks ja ülesehitamiseks. Norrys näitas hoone varemeid nende maalilises hüljatuses Alfredile ning nõustus kogu krundi loovutama üllatavalt mõistliku hinna eest, seda enam, et tegelik omanik oli tema onu.

Omandasin Exham Priory 1918. aastal, kuid esialgu pidin taastamisplaanid edasi lükkama, sest minu poeg naasis sõjast invaliidina. Alfredi kahe viimase eluaasta jooksul piirdusin ma üksnes tema eest hoolitsemisega, jättes äriasjad oma partnerite hoolde.

1921. aasta leidis mu eest üksiku, elusihi kaotanud ja ärist loobunud ettevõtjana, kes polnud enam noor. Otsustasin kõik allesjäänud eluaastad pühendada oma uuele valdusele. Detsembris Anchesteri külastades peatusin esialgu kapten Norryse pool. Too armastusväärne tüsedusele kalduv noormees oli sõja ajal lahkelt hoolt kandnud minu poja eest. Leppisin kapteniga kokku, et ta kogub eelseisvateks taastamistöödeks vajalikke plaane ja ajaloolisi pärimusi. Exham Priory ise jättis mu täiesti külmaks. Tol ajal oli see üksnes järsul kaljueendil kõrguv varisemisohtlik ning sammaldunud ahervare, täis künnivareste pesi. Põrandad ja igasugune sisustus puudusid, kui mitte arvestada eraldi torne ühendavaid müürilõike.

Kui olin saanud mingi ettekujutuse sellest, milline võis too hoone olla rohkem kui kolm sajandit tagasi, kui minu esivanem ta maha jättis, hakkasin taastamistöödeks ehitusmehi palkama. Peaaegu kõiki neid tuli kusagilt kaugemalt otsida, sest Anchesteri külaelanikud tundsid Exham Priory vastu lausa uskumatut hirmu ja viha. Need tunded, mis paistsid hõlmavat nii endist abikloostrit kui selle elanikke, olid nii tugevad, et kandusid pahatihti üle ka mujalt palgatud ehitajatele, sundides neid ette teatamata töölt lahkuma.

Alfred oli jutustanud, kuidas teda tema külaskäikude ajal Anchesterisse välditi, sest ta kuulus de la Poeride hulka. Nüüd leidsin mina end samal põhjusel tõrjutuna, kuni mul õnnestus külaelanikke veenda, kui vähe ma oma pärandist tegelikult tean. Ka pärast seda ei lakanud nad mind süngelt ignoreerimast, nii et lõviosa kohalikest pärimustest kuulsin Norryse käest. Võib-olla ei suutnud kohalikud elanikud andestada, et olin saabunud neile nii põlastusväärset sümbolit taastama, sest nemad pidasid (olgu siis põhjendatult või mitte) Exham Prioryt kui mitte hullemaks, siis kummituste ja libahuntide urkaks.

Võrreldes Norryse poolt kogutud pärimusi abikloostri varemeid uurinud teadusmeeste uurimustulemustega, jõudsin järeldusele, et Exham Priory asub mingi eelajaloolise templi kohal, mis pidi olema niisama vana kui Stonehenge. Enamiku õpetlaste arvates oli seal toimetatud kirjeldamatult jubedaid riitusi ning mõnede legendide kohaselt jätkusid need roomlaste poolt sissetoodud jumalanna Kybele kultuse osana.

Hoone alumises keldris võis veel näha sedasorti ühemõttelisi raidkirju nagu «DIV … OPS … MAGNA MAT…» – viide Magna Materile, kelle sünget kultust üritati Rooma riigi elanikele asjatult keelata. Nagu arvukad muinasleiud tõestasid, asus Anchesteri kohal keiser Augustuse III leegioni laager; sealne Kybele tempel olevat lausa kubisenud loendamatutest palveränduritest, kes ühe Früügia preestri juhatusel osalesid tseremooniates, millel pole nime. Ka selle muistse usundi allakäik ei toonud templiorgiatele lõppu, sest preestrid austasid vanu kombeid ka pärast uue usu võitu. Väideti sedagi, et niisugused rituaalid ei lõppenud pärast Rooma riigi hukku. Saksid olevat templit omakorda laiendanud ja andnud sellele tänapäevani säilinud välisilme, muutes ta poole heptarhia vältel peljatud kultuse keskuseks. Umbes aastal 1000 mainis üks kroonika võimsat kivist abikloostrit Exhamis, kus pesitses veider, kuid mõjuvõimas mungaordu ja mida ümbritsesid tohutud aiad, mille kaitseks argliku lihtrahva eest polnud vaja mingeid tõkkeid. Ka taanlased jätsid Exham Priory rahule, aga pärast normannide vallutusretke pidi ta ilmselt hirmsal kombel alla käima, sest kui Henry III 1261. aastal endise abikloostri minu esivanemale Gilbert de la Poerile, esimesele Exhami parunile annetas, ei leidunud sellele läänile teisi taotlejaid.

Kui enne seda pole minu suguvõsa kohta midagi halba üles tähendatud, pidi just siis juhtuma midagi kohutavat. Ühes 1307. aastast pärinevas kroonikas meenutatakse kedagi de la Poeri kui «Jumalast neetut». Ka selle perioodi rahvapärimused jutustavad süngevõitu kõhedusttekitavaid lugusid lossist, mis rajati iidse templi ja hilisema abikloostri varemetele. Kõige jubedamad olid muidugi sedasorti lood, mida oli kombeks rääkida õhtuti koldetule valgel; pelglik sõnaahtrus ja mõistukõne lisasid neile omalt poolt õõva. Minu esivanemaid on neis lugudes kujutatud deemonitena, kelle kõrval Gilles de Rais ja markii de Sade tunduvad mannetute asjaarmastajatena. Vihjamisi väideti sedagi, et nad olid süüdi külaelanike kadumises mitme põlvkonna jooksul.

Exhami paruneid ja nende otseseid järeltulijaid peeti ilmselt kõige hullemateks või vähemasti neist räägiti kõige rohkem. Tolleaegsed allikad kinnitasid, et kui selles suguvõsas sündiski mõni normaalne poisslaps, siis peagi heitis ta eriskummalistel asjaoludel hinge, loovutamaks oma koha mõnele tüüpilisele järeltulijale. Näis, et ka perekonna sees eksisteeris mingi salatraditsioon, mida säilitasid perekonnapead ja mille üksikasjadesse pühendati ainult väljavalitud pereliikmeid. Valiku aluseks polnud üksnes sugupuu, sest asjassepühendatute hulka kuulus mitu võõrast, kes olid de la Poeride perekonda tulnud abielu kaudu. Viienda paruni teise poja Godfrey abikaasast, Cornwallist pärinevast leedi Margaret Trevorist sai kogu ümbruskonna laste lemmikhirmutis. Tema on ka ühe eriti võika ballaadi deemonlik kangelanna, mida Walesi piirialadel pole tänini unustatud. Mitme ballaadi peategelane on ka leedi Mary de la Poer, kelle varsti pärast abiellumist Shrewsfieldi krahviga tapsid tema mees ja ämm. Vaimulik, kellele mõrtsukad pihtisid seda, mida nad ülejäänud maailmale korrata ei julgenud, andis selle patu mõlemale kurjategijale andeks.

Niisugused müüdid ja ballaadid kui primitiivse ebausu tüüpilised näited tekitasid minus suurt vastumeelsust. Nende ühetaolisus ning viited paljudele minu esivanematele mõjusid eriti tüütavalt. Süüdistused mingites ebardlikes pattudes tuletasid meelde ainsat minu otseste sugulastega seotud skandaali, mille kangelaseks oli mu Carfaxist pärit noor nõbu Randolph Delapore, kes pärast Mehhiko sõjast tagasipöördumist neegrite keskele elama asus, et voodoo preestriks hakata.

Hoopis vähem häirisid mind segasevõitu lood lubjakivikalju jalamil asuvast viljatust orust kuuldud huiletest ja ulgumisest, kevadiste vihmade järel maapinnast tõusnud kalmistulehast, valkjast, siplevast ja kriiskavast olendist, kes sattus ühel ööl keset lagedat välja Sir John Clave’i hobusekapjade alla, või teenrist, kes lossis nähtu mõjul päise päeva ajal mõistuse kaotas. Need olid täiesti tüüpilised äraleierdatud tondijutud ning mina kuulusin tol ajal veendunud skeptikute kilda. Lood kadunud talupoegadest olid veidi tõepärasemad, kuid keskaegseid kombeid arvestades polnud neiski midagi iseäralikku. Liigset uudishimu karistati tol ajal surmaga ning Exham Priory müüre olevat sageli ehtinud maharaiutud inimpead.

Mõned lood olid iseäranis värvikad, sundides mind siiralt kahetsema, et ma polnud nooruses võrdleva mütoloogiaga tegelenud. Üks pärimus kinnitas näiteks, et terve leegion nahkhiiretiivalisi kuradeid kogunes igal öösel abikloostrisse sabatit pidama. Ilmselt nende toitmiseks kasvatatigi selle asutuse aedades uskumatult palju koredaid köögivilju. Kõige meeldejäävam oli muidugi lugulaul rottidest – sibavast jälkide söödikute armeest, kes oli lossist välja tunginud kolm kuud pärast tragöödiat, mille tõttu see maha jäeti. Ablas, räpane ja pidurdamatu sõjasalk õgis kõik ettesattunud kodulinnud, kassid, koerad, sead, lambad ja isegi kaks talumeest, enne kui tema hoog rauges. Nende näriliste unustamatu rünnakuga on seotud terve kohalike legendide tsükkel, sest külahoonete vahele hargnedes külvas nende vägi kõikjal hukatust ja õudu.

Just niisugused rahvapärimused painasidki mind tol ajal, kui olin vana mehe jonnist innustatuna esivanemate kantsi taastamist lõpetamas. Muidugi ei tasu arvata, et muinasjutud kujundasidki mind ümbritsenud vaimset õhkkonda. Nii kapten Norrys kui taastamistöödega seotud antiigiala eriteadlased olid mulle pidevalt seltsiks ja toeks. Kui see üliraske ülesanne oli kaks aastat hiljem viimaks lõpule viidud, võisin uhkusega imetleda avaraid siseruume, paneeltahveldisega seinu, võlvlagesid, keskpiidaga mitmepoolseid aknaid ning laiu treppe. See uhke vaatepilt hüvitas täielikult hoone restaureerimisega seotud uskumatud kulutused.

Kogu keskaegne interjöör suudeti tõetruult taastada ning uued osad sobitusid laitmatult kokku algupäraste müüride ja vundamendiga. Minu esiisade kants oli täiesti valmis. Edaspidi kavatsesin ma kasvõi osaliselt vabaneda kurjast kuulsusest, mida seostati suguvõsaga, kelle viimane järeltulija ma olen. Otsustasin päriselt Anchesteri elama asuda ja kohalikele elanikele tõestada, et iga de la Poer – olin taastanud meie perekonnanime algupärase kuju – ei pruugi olla vaenlane. Kes teab, vahest lisas mulle enesekindlust seegi, et kuigi Exham Priory kujundus oli keskaegne, oli hoone sisemus tegelikult uhiuus ning ühtviisi vaba nii vanadest kahjuritest kui vanadest kummitustest.

Nagu öeldud, kolisin sisse 16. juulil 1923. Minu kaaskonda kuulusid seitse teenrit ja üheksa kassi; viimased on mulle eriti meelepärased. Vanim kõuts Nigger-Man oli seitsmeaastane ja pärines minu endisest kodust Boltonis Massachusettsi osariigis; ülejäänud olin omandanud abikloostri restaureerimise ajal kapten Norryse pool elades.

Esimesed viis päeva möödusid täiesti rahulikult. Suurema osa ajast veetsin meie suguvõsa ajalugu puudutavate vanade dokumentide dešifreerimisega. Vahepeal oli minu kätte sattunud üksikasjalik kirjeldus Walter de la Poeri tragöödiast ja põgenemisest. Tõenäoliselt oli just selle dokumendi koopia hävinud kodusõjas Carfaxi tulekahju ajal. Selgus, et minu esivanemat ja tema nelja teenritest kaasosalist süüdistati küllaltki põhjendatult kõigi ülejäänud lossielanike une pealt tapmises. See juhtus kaks nädalat pärast mingit vapustavat avastust, mis muutis täielikult Walteri käitumist, kuid millest ta ei rääkinud kellelegi, kui mitte arvestada tema kaasosalisi, kes hiljem põgenesid väljapoole tabamisulatust.

See ettekavatsetud mõrv, mille ohvriteks langesid tapja lihane isa, kolm venda ja kaks õde, pälvis külaelanike üksmeelse heakskiidu. Õigusemõistmise esindajad olid sedavõrd hooletud, et ainsal kahtlusalusel õnnestus tervelt ja takistamatult Virginiasse põgeneda. Nagu kohalikud elanikud isekeskis sosinal kinnitasid, oli Walter de la Poer oma kuriteoga vabastanud Exham Priory sellel lasunud igipõlisest needusest. Ma ei osanud isegi oletada, milline avastus võis teda sundida nii jäledat roima toime panema. Arvatavasti oli Walter korduvalt kuulnud süngeid legende oma suguvõsa kohta, nii et vaevalt need teda selleks hirmuteoks ajendasid. Võib-olla oli ta juhtunud pealt nägema mõnda iidset jäledat riitust või siis avastanud endises abikloostris või selle ümbruses mõne jubeda tunnismärgi? Inglismaal peeti teda ujedaks ja õrnahingeliseks noorukiks; ka Virginias jättis ta pigem tagakiusatud ja kartliku kui karmi või kibestunud inimese mulje. Francis Harley, üks teine aadlimehest seikleja Bellview’st, kirjeldab teda oma päevikus kui eeskujulikult õiglast, ausat ja delikaatset meest.

Esimene iseäralik vahejuhtum leidis aset 22. juulil. Tookord sai see kohe kergemeelselt peast heidetud, kuid järgnevaid sündmusi arvestades oli tal lausa üleloomulik tähtsus. Juhtunu oli iseenesest nii triviaalne, et tundus täiesti ebaolulisena: muidu ehk polekski seda tähele pandud, kuid tasub meenutada, et olin elama asunud niisama hästi kui uhiuude hoonesse, kus mind ümbritsesid hoolikalt väljavalitud teenrid. Eksootilisest ümbrusest hoolimata oleks igasugune kartus olnud sõna otseses mõttes kohatu.

Nüüd, tagantjärele, tundub mulle endalegi kahtlane, et vana must kass, kelle kombeid ma hästi tundsin, oli tookord ebatavaliselt rahutu. Ta hiilis toast tuppa ning nuuskis igal pool müüre, mis moodustasid algupärase gooti perioodi ehitise. Ma tean, kui triviaalselt see kõlab – nagu too vältimatu koer tondijuttudes, kes alati urisema hakkab, kui tema peremees silmab looritatud kogu, aga ma ei saa seda detaili ka mainimata jätta.

Järgmisel päeval ilmus minu teise korruse kabinetti üks teener, kes kurtis, et kõik majas asuvad kassid on kuidagi rahutuks muutunud. See ristroidvõlviga lae ning mustast tammepuust seinapaneelidega avar ruum asus hoone lääneküljel. Kolmeosalisest gooti stiilis aknast avanes vaade lubjakivikaljule ja kõledale orule. Sel ajal, kui teener rääkis, nägin Nigger-Mani pigimusta kogu piki läänepoolset seina hiilimas ja iidseid kive varjavaid uhiuusi paneele kraapimas.

Ütlesin teenrile, et ilmselt eritub vanast kivimüüritisest mingit iseäralikku lehka või kiirgust, mida inimene ei taju, kuid mida kassi meeleelundid aduvad isegi uue puitvooderdise tagant. Ma uskusin seda tõemeeli ja kui teener söandas väita, et majja on siginenud rotid või hiired, pidin talle meenutama, et selles hoones polnud juba kolmsada aastat rotte olnud. Isegi ümbruskonda rüüstavatest põldhiirtest polnud Exham Priory kõrgete müüride vahel kunagi kuuldud. Samal pärastlõunal külastasin kapten Norryst, kes kinnitas omakorda, et põldhiired ei saaks kuidagi nii äkilisel ja enneolematul viisil abikloostrisse ilmuda.

Õhtul, kui olin toapoisi nagu tavaliselt minema saatnud, naasin läänetornis asuvasse ruumi, mille olin valinud oma magamistoaks. Kabinetist pääses sinna mööda kivitreppi ja lühikest galeriid; trepp oli osaliselt algupärane, kuid galerii täielikult uus. See oli ümmargune kõrge laega tuba, mille seinu katsid paneelide asemel Londonist ostetud gobeläänid.

Kui olin veendunud, et Nigger-Man samuti toas viibib, sulgesin massiivse gootipärase ukse, võtsin riided seljast ja kustutasin tule (elektrilambid olid kõikjal osavalt maskeeritud küünaldeks). Heitsin pikali nikerdustega kaunistatud baldahhiinvoodisse, auväärt kass oma tavalises kohas minu jalutsis, kuid eesriiet ma ette ei tõmmanud, vaid jäin peatsi vastas asuvast kitsast põhjapoolsest aknast välja vaatama. Taevas võis aimata koidupuna, mis rõhutas mahedalt akna habrast ehisraamistikku.

Ilmselt olin vahepeal tukastanud, sest mäletan selgesti, et nägin und, kui kassi äge rabelemine mu äratas. Nigger-Man seisis kahvatus koidukumas, pea välja sirutatud, esikäpad minu pahkluudele toetumas ja tagakäpad taha suunatud. Ta uuris pingsalt mingit punkti seinal, aknast veidi lääne pool, kus minu silmad midagi ei märganud, kuid kuhu ma nüüd kogu oma tähelepanu koondasin.

Hoolikamalt vaadates sain aru, et Nigger-Man pole asjatult erutatud. Ma ei oska kindlalt väita, kas seinavaip liikus või mitte – arvan, et natuke siiski liikus. Võin vanduda, et kuulsin selle tagant tasast krabinat, nagu seda tekitavad rotid või hiired. Välkkiirelt hüppas kass seinale, tõmmates oma raskusega ühe vaiba alla ning paljastades iidse, rõske kiviseina, mida ehitajad olid siin-seal kohendanud. Närilistest polnud ühtegi jälge.

Nigger-Man jooksis selle koha juures edasi-tagasi, küünistades mahalangenud vaipa. Näis, nagu püüaks ta käppa müüri ja tammepuust põranda vahele lükata. Ometi ei leidnud kass midagi ja mõne aja pärast tuli ta väsinult mu jalutsisse tagasi. Sel ööl ei suutnud ma enam sõba silmale saada.

Hommikul küsitlesin kõiki teenreid, kuid keegi polnud midagi iseäralikku tähele pannud. Ainult kokk pani imeks tema magamistoa aknal lesinud kassi käitumist. Südaöö paiku oli too valjusti näuguma hakanud ning kui kokk üles ärkas, nägi ta, kuidas kass toa avatud uksest välja, treppi mööda alla jooksis.

Tukkusin keskpäevani välja ja pärastlõunal külastasin uuesti kapten Norryst, kellele minu jutt suurt huvi pakkus. Sedasorti imelikud vahejuhtumised, olgugi tühised, aga ometi kummalised, kannustasid tema romantilist natuuri, kutsudes esile hulgaliselt assotsiatsioone tondilugudega. Rottide majasse ilmumine hämmastas meid võrdselt. Norrys laenas mulle mitu lõksu ja natuke «Pariisi rohelist». Tagasi jõudes käskisin teenritel lõksud ja rotimürgi kõikidesse tähtsamatesse kohtadesse üles panna.

Heitsin varakult puhkama, aga unes vaevasid mind luupainajad, üks jubedam kui teine. Mulle näis, nagu vaataksin tohutust kõrgusest alla hämarasse grotti, mis oli põlvesügavuseni täidetud rämpsu ja prahiga. Valge habemega deemonlik seakarjus valvas seal oma lodevaid käsnadega kaetud kariloomi, kelle väljanägemine tekitas minus kirjeldamatut jälestust. Kui karjus seisma jäi ning viivuks tukastas, sööstis haisvasse kuristikku loendamatu jõuk rotte ning neelas nii elukad kui nende valvuri.

Sellest košmaarist äratas mind Nigger-Man, kes oli nagu tavaliselt voodi jalutsis maganud. Seekord ei tulnud mul mõistatada, miks kass sisises ja mida peljates ta oma küüned mulle jalga surus. Toas võis igast suunast kuulda iiveldamapanevaid helisid – hiigelsuurte ablaste rottide jälkusttekitavat krabinat. Puudus koidukuma, mis oleks võimaldanud seinavaiba seisukorda kontrollida (allalangenud osa oli vahepeal uuesti üles riputatud), kuid ma polnud siiski nii hirmul, et peljata tuld põlema panna.

Kui lambid süttisid, nägin seinakatteid korraks nii ägedasti vappumas, et neil olevad veidrad figuurid lausa surmatantsu lõid. Järgmisel hetkel olid nii liikumine kui seda saatvad helid lõppenud. Hüppasin voodist välja ning tõstsin kättejuhtunud voodisoojendusnõu pika varrega ühe gobelääni üles, et vaadata, mis selle all toimub. Seal polnud midagi peale lapitud kivimüüri; isegi kass ei tajunud enam mingite ebaloomulike olendite juuresolu. Toas ülesseatud hiirelõksu uurides leidsin, et kuigi kõik avad olid kinni langenud, polnud kinnipüütud saagist mingit jälge.

Nüüd ei tulnud magamine enam kõne alla. Süütasin küünla, avasin ukse ja hakkasin läbi galerii kabineti poole minema, Nigger-Man kannul. Aga enne kivitrepile jõudmist sööstis kass minust mööda, iidseid astmeid pidi alla. Kui ma kõutsile järgnesin, kuulsin allpool asuvast suurest keldriruumist helisid, mida ei saanud vääriti tõlgendada. Tundus, et tammepaneelidega tahveldatud müürid lausa kubisevad rottidest, kelle keskel Nigger-Man ülekavaldatud küti jõuetus raevus ringi tuiskas. Ülemisse keldrisse jõudes lülitasin valguse sisse, kuid seekord müra ei vaibunud. Rotid jätkasid oma möllu, tungeldes sellise hoo ja sihikindlusega, et ma lõpuks taipasin – nende liikumisel oli kindel suund. Need närilised, keda näis olevat arvutu hulk, laskusid võimsa voona kujuteldamatutest kõrgustest kuhugi sügavikku.

Kuulsin koridorist samme ja kohe avasid kaks teenrit keldri massiivse ukse. Nad otsisid põhjust, miks kõik kassid olid kogu hoones paanikasse sattunud ja ülepeakaela ülemistelt korrustelt alla tõtanud, et koguneda kräunudes alumise keldri suletud ukse taha. Uurisin, kas teenrid olid ka rottide liikumist kuulnud, kuid mõlemad mehed vastasid eitavalt. Juhtisin nende tähelepanu puitpaneelide tagant kostvatele häältele, kuid samas taipasin, et müra oli lakanud.

Läksin mõlema teenri saatel alumise keldri ukse taha, kuid seal leidsime, et kassid olid juba taandunud. Seda ruumi kavatsesin ma hiljem uurida ning esialgu piirdusin hiirelõksude ülevaatusega. Kõik hoones ülesseatud lõksud olid kinni langenud, kuid saagist polnud mingit jälge. Veendudes, et üksnes mina ja kassid olime rottide liikumist kuulnud, jäin koidiku saabumiseni kabinetti istuma, et juhtunu üle järele mõelda ning meenutada kõiki legende selle hoone kohta, kus ma nüüd elasin.

Hommikupoolikul tukkusin natuke raamatukogus mugaval toolil, millest ma kogu hoone keskaegsest stiilist hoolimata loobuda ei suutnud. Pärastpoole helistasin kapten Norrysele, kes tuli ise kohale, et aidata mul alumist keldrit üle vaadata. Midagi iseäralikku me ei avastanud, kuid teadmine, et see krüpt oli püstitatud Rooma ehitusmeistrite kätega, pani meid mõlemaid põnevusest värisema. Kõik need madalad võlvid ja massiivsed piilarid olid ehtsalt roomapärased – mitte võltsis romaani stiilis või sakside poolt vusserdatud, vaid tseesarite ajastu klassitsistlikult ranges ja harmoonilises ehituslaadis. Vähe sellest, keldri müüre katsid raidkirjad, mida antiigiasjatundjad olid korduvalt uurinud: P. GETAE. PROP … TEMP … DONA … ja L. PRAEC … VS … PONTIFI … ATYS …

Attise nimi ajas mulle kananaha ihule, sest olin Catullust lugenud ja teadsin nii mõndagi tollele idamaisele jumalusele pühendatud jubedatest rituaalidest. Attise kummardamine oli ju Kybele kultusega otseselt seotud. Püüdsime Norrysega laterna valgel aru saada pooleldi kustunud kujutistest ebakorrapärastel neljakandilistel kivitahukatel, mida üldiselt peeti altariteks, kuid see ei läinud meil korda. Meile meenus, et üks konkreetne sümbol – kiirtega ümbritsetud päikeseketas – polnud õpetlaste arvates Rooma päritoluga. Nemad väitsid, et Rooma preestrid olid need altarid üle võtnud mingist tunduvalt vanemast ning võib-olla koguni kohalike elanike püstitatud pühamust. Ühte kivitahukat katsid pruunid laigud, mis andsid mu fantaasiale uut hoogu. Ruumi keskel asuva kõige suurema altari pealispinnal oli jälgi kokkupuutest tulega; tõenäoliselt oli seal põletatud ohvriande.

Niisugune oli too krüpt, mille ukse taha kassid olid kräunuma kogunenud ning kus meie Norrysega otsustasime Nigger-Mani seltsis järgmise öö veeta. Teenrid, kes olid sinna meie jaoks sohvad toonud, said käsu kasside öisest käitumisest mitte välja teha. Otsustasime keldri suure tammepuust ukse (tegelikult oli see muidugi moodne ventilatsiooniavadega varustatud koopia) tihedalt sulgeda. Kui uks oli kinni pandud, jäime laternavalgel ootama, mis edasi saab.

Kelder asus endise abikloostri alusmüüritises ning ühtlasi esileulatuva lubjakivikalju sügavaimas osas. Kahtlemata oligi see kalju rottide seletamatu rännu siht, kuigi ma ei osanud arvata, mida nad sealt otsisid. Keldri ukse taga lesides ja oodates kippusid mind taas kimbutama segasevõitu unenäod, millest sohva jalutsis valvava kassi rahutud liigutused mind iga natukese aja tagant üles äratasid.

Ükski unenägu polnud küll terviklik, aga kõik nad olid ühtviisi jubedad nagu too, mis mind eelmisel ööl painas. Nägin jälle hämarat grotti, kus seakarjus valvas keset prahimägesid hulkuvaid käsnakasvanud elajaid. Vaadates tundusid sead aina lähemale jõudvat ja selgemaks muutuvat, nii et võisin juba nende vahel vahet teha. Jäin ühe eluka lõusta silmitsema… ja ärkasin nii valjusti karjatades, et Nigger-Man püsti kargas ja kapten Norrys laginal naerma puhkes. Kui Norrys oleks teadnud, mis mind ehmatas, oleks ta veelgi rohkem naernud – aga võib-olla ka vähem. See, mida ma olin näinud, meenus mulle alles hiljem. Ülim õudus suudab mälu sageli säästval kombel halvata.

Kui etendus algas, äratas Norrys mu uuesti üles. Toibusin sellestsamast õudsest luupainajast kapteni raputuse peale, kes soovitas mul kasside kisa kuulata. Suletud ukse tagant kostis lausa košmaarset kräunumist ja kraapimist. Nigger-Man ei pööranud oma liigikaaslastele vähimatki tähelepanu, vaid jooksis erutatult piki paljaid kivimüüre, mille suunast ma kuulsin sedasama tuttavat rottide krabinat, mis oli mind ka eelmisel ööl häirinud.

Mind valdas kohutav hirm, sest seisin taas vastamisi mõistatusega, mida oli võimatu seletada. Kui need rotid polnud üksnes meelepete, mis vaevas nii mind kui kasse, siis pidid nad liikuma Rooma-aegsete massiivsetest lubjakivitahukatest müüride sisemuses. Võib-olla oli enam kui seitsmeteistkümne sajandi jooksul nõrgunud vesi uuristanud kivide vahele tunnelid, mille loendamatud närilised suutsid oma kehadega piisavalt avaraks lihvida? Ent isegi see oletus ei vähendanud mind vaevavat hirmu. Kui need olid tõepoolest rotid, siis miks Norrys ei kuulnud nende jälki krabinat? Miks palus ta mul jälgida Nigger-Mani ja kuulata ukse taga kräunuvaid kasse? Miks esitas tema täiesti totraid oletusi kasside ärevuse põhjuste kohta?

Kui ma lõpuks suutsin kaptenile selgeks teha, mida ma arvasin kuulvat, kostis veel üksnes vaibuvat sahinat, mis oli laskunud sügavamale kõige sügavamast keldrisopist; viimaks tundus, nagu kihiseks terve kalju meie jalge all rändlevatest rottidest. Norrys polnudki nii skeptiline, kui olin arvanud – minu selgitus vapustas teda südamepõhjani. Ta pööras mu tähelepanu asjaolule, et kassid keldri ukse taga olid oma kontserdi lõpetanud, nagu leppides sellega, et nende saak on põgenema pääsenud. Nigger-Mani tabas seevastu uus ärevushoog ja ta hakkas erutatult Norryse sohva lähedal asuva suure kivialtari alust kraapima.

Jälle valdas mind suur hirm tundmatuse ees. Meie silme all oli juhtunud midagi ilmvõimatut ja ma nägin, et kapten Norrys, noorem, vastupidavam ja tõenäoliselt ka hoopis materialistlikuma maailmavaatega mees, oli niisama vapustatud nagu ma ise. Võib-olla oli selle põhjuseks tema eluaegne tihe kokkupuude kohalike legendidega? Esialgu ei jäänud meil muud üle, kui jälgida vana musta kõutsi, kes üha kahaneva innuga altari alust kraapis, vaadates aeg-ajalt meie poole ja näugudes, nagu tal minu käest midagi nurudes ikka kombeks oli.

Norrys lähendas oma laterna altarile ja uuris kohta, mida Nigger-Man oli kraapinud. Ta laskus põlvili ja eemaldas sajanditevanuse samblakihi, mis oli kasvanud massiivse Rooma-eelse kiviploki ja malemustrilise põranda liitumiskohale. Ta ei avastanud midagi ning tahtis juba käega lüüa. Siis aga märkasin mina üht detaili, mis pani mu ärevusest värisema, ehkki midagi sellesarnast ma olingi oodanud.

Ma ütlesin Norrysele, milles asi, ja me jäime avastamisrõõmust innustatuna tükiks ajaks seda peaaegu tähelepandamatut ilmingut tunnistama. Altari lähedale asetatud lambi leek võbises kergelt tuuletõmbuse käes; tuul puhus sealtsamast altari ja põranda vahelisest praost, kust Norrys oli sambla eemaldanud.

Kogu ülejäänud öö veetsime eredasti valgustatud kabinetis, arutledes, mida edasi teha. Tegelikult oleks meile piisanud juba ainuüksi avastusest, et hoone all, roomlaste vanimast müüritisest sügavamal asub mingi ruum, mille olemasolu teadlased polnud kolme sajandi jooksul isegi mitte aimanud. See mitmekordistas avastuse võlu ja me jäime viivuks kõhklema, kas loobuda otsingutest ja abiklooster ebauskliku ettevaatuse ajel igaveseks hüljata või järgida oma seiklushimu hoolimata sellest, millised õudused meid seal tundmatutes sügavikes võivad ees oodata.

Hommikuks olime otsustanud sõita Londonisse, et moodustada arheoloogidest ja teistest teadusmeestest koosnev ekspeditsioon abikloostri saladuse lahendamiseks. Olgu veel märgitud, et enne alumisest keldrist lahkumist püüdsime peaaltarit tulemusteta paigast nihutada. Meie Norrysega olime veendunud, et seal peabki asuma nimetu õuduse värav. Targemate meeste hooleks jäi välja nuputada, kuidas seda avada.

Londonis esitasime kõik meie käsutuses olevad faktid, oletused ja ajaloolised legendid viiele üldtunnustatud autoriteedile. Olime veendunud, et võime neid mehi usaldada, ükskõik milliseid perekondlikke saladusi eelseisvad väljakaevamised ka ei paljastaks. Enamik asjaosalisi oli meie jutust tõsiselt huvitatud. Pole vajadust kõiki nimepidi nimetada; piisab, kui mainida Sir William Brintoni, kelle väljakaevamised Troojas hoidsid omal ajal põnevil kogu tsiviliseeritud maailma. Koos ülejäänud seltskonnaga Anchesteri rongile asudes ma juba teadsin, et seisan mingi hirmuäratava avastuse lävel; seda tunnet tugevdas paljude ameeriklaste lein presidendi ootamatu surma puhul teisel pool ookeani.

Jõudsime Exham Priorysse tagasi 7. augusti õhtul. Teenrid kinnitasid mulle, et vahepeal polnud midagi iseäralikku juhtunud. Kassid, nende seas ka vana Nigger-Man, olid jäänud täiesti rahulikuks ning ükski majas ülespandud lõks polnud kinni langenud. Kavatsesime juba järgmisel päeval uuringuid alustada; seniks saatsin kõik külalised neile määratud tubadesse puhkama.

Heitsin ka ise läänetorni puhkama, Nigger-Man jalutsis. Uni tuli ruttu, kuid taas vaevasid mind painajalikud unenäod. Alguses viirastus mulle pidu Vana-Roomas, mis meenutas Trimalchio oma, kuid mille käigus serveeriti kaanega kaetud vaagnal midagi jubedat. Sellele järgnes tüütult korduv unenägu seakarjusest ja tema räpastest elajatest kusagil hämaras grotis.

Kui ma ärkasin, oli väljas juba täiesti valge. Hoone alumiselt korruselt kostis igapäevaste toimetuste hääli. Nii elavad kui kujuteldavad rotid polnud mind enam häirinud ja Nigger-Man magas veel rahumeeli. Alumisele korrusele jõudes leidsin sealgi valitsemas samasuguse meeleolu. Üks minu külalisi nimega Thornton, kes oli meediumina pühendunud hingeeluga seotud nähtuste uurimisele, püüdis seda vaikelu üpris absurdselt seletada väitega, et ma olin juba näinud, mida teatud jõud tahtsid mulle näidata.

Kõik vajaminev oli selleks ajaks valmis pandud ning kell 11 ennelõunal laskus meie seitsmeliikmeline grupp tööriistu ja võimsaid elektrilampe kandes alumisse keldrisse, mille ukse me enda järel riivi panime. Ka Nigger-Man tuli kaasa, sest õpetlased nõudsid kassi juuresolekut juhuks, kui peaksime närilistega vastamisi sattuma. Rooma-aegsetele raidkirjadele ning altarikujundusele pöörasime võrdlemisi vähe tähelepanu, sest kolm eksperti olid neid juba näinud ja kõik ülejäänud teadsid, millega tegemist on. Hoopis põhjalikumalt uurisime keskmist altarit. Vähem kui tunni aja pärast õnnestus Sir William Brintonil seda mingi tundmatu konstruktsiooniga vastukaalu abil paigast nihutada ja tahapoole kallutada.

Meie silmadele avanes nii õudne vaatepilt, et ilma eelneva ettevalmistuseta oleks see võinud meid kergesti jalust rabada. Mosaiikpõrandas haigutavast nelinurksest avausest sai alguse laiade kiviastmetega trepp, mis oli nii kulunud, et selle keskosas oli moodustunud ebaühtlane kaldpind. Treppi kattis võigas inimluude kuhi. Nendel kontidel, mis veel koos püsisid, võis kõikjal märgata näriliste hambajälgi. Luustike asend väljendas kabuhirmu; nende koljud võisid kuuluda üksnes täielikult mõistuseta olenditele või primitiivsetele poolahvidele.

Kohutavalt risustatud astmete kohal kaardus laskuv võlvlagi, mis paistis olevat raiutud otse kaljusse. Sealtkaudu tulvas keldrisse tugev õhuvool. See polnud mürgine pahmakas, mis vallandub pikka aega suletud koobastest, vaid jaheda, isegi värske tõmbetuule hoog. Me ei kõhelnud kaua, vaid hakkasime kergelt lõdisedes endale läbikäiku rajama. Just siis tegigi Sir William tunneli tahutud seinu uurides veidra tähelepaneku: peitlilöökide suuna järgi oli seda hakatud rajama altpoolt!

Pean nüüd hoolikalt juhtunut meenutama ja iga oma sõna valima.

Kui olime endale läbi kontidevalli aste-astmelt teed rajanud, nägime eespool valgust. See polnud mingi ebamaine kiirgus, vaid hämar päevavalgus, mis võis tulla üksnes lageda oru kohal kõrguva kalju lõhedest. Selles, et neid avasid polnud seni märgatud, ei olnud iseenesest midagi iseäralikku, sest orus pole ühtegi elanikku ning kalju ise on nii kõrge ja järsk, et ainult mõni lendur võiks selle pealispinda uurida. Veel mõni samm ning meil kõigil jäi jahmatusest hing kinni. Meedium Thornton minestas ja vajus tema taga seisja käte vahele. Norrys, kelle ümar nägu oli lubivalge, puhkes seosetult nutma; mina ohkasin või ahhetasin ning katsin silmad kätega.

Minu järel laskuv mees, kes oli kogu seltskonnas ainsana minust vanem, lausus: «Mu jumal!» ja see oli kõige ragisevam inimhääl, mida ma eales kuulnud olen. Seitsmest õpetatud mehest suutis üksnes Sir William Brinton enesevalitsuse säilitada, mis on seda tähelepanuväärsem, kuna tema liikus kõige ees ja pidi kõike esimesena nägema.

Me olime sattunud tohutu suurde ja kõrgesse hämarasse koopasse, mis ulatus kaugemale, kui silm seletas. See oli tõeline maa-alune ilm täis piirituid saladusi ja jubedaid vihjeid. Seal leidus palju hooneid ja teisi arhitektuurimälestisi – üheainsa ehmunud pilguga silmasin kalmekääbaste veidraid ridu, dolmenite rohmakat ringi, madala kupliga Rooma hoone rususid, lösakile vajunud saksi onni ja iidset Inglise puitkoda, kuid siinse maapinna väljanägemine varjutas neid peaaegu täielikult. Juba trepiastmete lõpus kerkis mitme jardi kõrgune luuderägastik; need jäänused meenutasid inimeste omi vähemalt niisama palju kui need, mis treppi katsid. Luud ja kondid ulatusid kaugusse nagu vahuse mere lained; osa neist oli juba lagunenud, kuid ülejäänud püsisid veel tervelt või osaliselt skelettidena koos, kusjuures viimased olid tardunud deemonlikku raevu väljendavatesse poosidesse, kas mingit hädaohtu tõrjudes või kannibalistliku kavatsusega teiste luukerede külge klammerdudes.

Kui meie antropoloog doktor Trask asus koljusid klassifitseerima, avastas ta mingi iseäraliku segavormi, mis teda äärmiselt üllatas. Evolutsiooniredelil asus see Piltdowni inimesest madalamal, kuid kahtlemata olid kõik need koljud ikkagi inimeste omad. Osa oli ka kaugemale arenenud, kuid väga vähesed kuulusid mõistusega olenditele. Kõik kondid olid kaetud hambajälgedega, mis pärinesid suuremalt jaolt rottidelt, kuid mõned ka poolinimeste karja liikmetelt. Nendega segamini vedeles loendamatu hulk peeni luid, mis kuulusid rottidele – iidsele legendile lõpu teinud surmatoova armee langenud sõduritele.

Ma imestan seniajani, kuidas me sel hirmsate avastuste päeval ellu jäime ja mõistuse säilitasime. Ei Hoffmann ega Huysmans poleks suutnud välja mõelda nii metsikult uskumatut, pööraselt eemaletõukavat ja gootipäraselt groteskset vaatepilti kui see hämar grott, millest me nüüd seitsmekesi läbi vaarusime, iga mees komistamas üha uutele ja uutele avastustele, püüdes seejuures iga hinna eest hoiduda mõtlemast sündmustele, mis pidid siinsamas aset leidma kolmsada (või tuhat? Kaks tuhat? Kümme tuhat?) aastat tagasi. See oli põrgu eeskoda ja vaene Thornton minestas uuesti, kui Trask talle seletas, et ilmselt olid mõnede skelettide omanikud viimase paarikümne põlvkonna vältel läbi teinud taandarengu neljajalgseteks.

Kui asusime hoonete rususid üle vaatama, järgnes üks õudus teisele. Nii neljajalgseid kui osa kahejalgseid olendeid oli hoitud kivist sulgudes, kust neil õnnestus arvatavasti näljahädas või hirmust rottide ees välja tungida. Neid arvutuid karju oli nuumatud koredate juurviljadega, mille mürgiseks siloks muutunud jäänused avastasime sügavate kivikaevude põhjas, mis olid vanemad kui Rooma riik. Nüüd ma taipasin, miks mu esivanematel olid nii suured aiad – taeva pärast, kui ma vaid suudaksin seda jälle unustada! Mis otstarbel neid karju kasvatati, on küsimatagi selge.

Elektrilamp käes, kirjeldas Rooma kabeli varemete vahel seisev Sir William meile valjusti kõige šokeerivamat rituaali, mida ma eales kuulnud olen. Ta jutustas meile ka senitundmatu veeuputuseelse kultuse järgijate söögisedelist, mille Kybele preestrid olid avastanud ja üle võtnud. Norrys, kes oli harjunud kaevikute õudustega, ei suutnud pärast Inglise puitkojast väljumist end enam sirgu ajada. Nagu ta arvas, asusid seal köök ja lihuniku töökoda, kuid tuttavate tarbeasjade nägemine sellises kohas ja tuttavad graffiti’d seinal, millest viimased olid kirja pandud aastal 1610, olid talle liiga rängaks katsumuseks. Mina ei suutnudki siseneda hoonesse, milles deemoneid väärivate roogade valmistamine oli lõppenud üksnes minu esivanema Walter de la Poeri pistoda läbi.

Ometi julgesin käia madalas saksi hoones, mille tammine uks oli maha langenud. Avastasin sealt kümme roostes trellidega kivikongi, mille asukad pidid kuuluma mõistusega olendite hulka. Ühe luukere nimetissõrmes märkasin omaenda suguvõsa vapiga sõrmust. Sir William leidis Rooma kabeli alt võlvkeldri veelgi vanemate vangikongidega, mis olid tühjad. Kongide all asus madal koobas, kus olid kastid korralikult rittalaotud inimluudega, millest osa kandis ühe ja sama jubeda sisuga kirjamärke ladina, kreeka ja früügia keeles.

Vahepeal oli doktor Trask lahti kaevanud ühe eelajaloolise hauakääpa ja toonud päevavalgele mitu koljut, mis sarnanesid inimese omadega niisama vähe nagu gorilla kolp. Ka need olid kaetud arusaamatute piltkirjamärkidega. Minu kass jalutas häirimatult kõigi nende õuduste keskel. Hetkeks nägin teda peletislikult troonimas ühe kondikuhja tipus ja ma arutlesin endamisi, mis liiki saladused võiksid küll peidus olla tema kollaste silmade taga.

Kui olime saanud põgusa ettekujutuse hämaralt valgustatud ala õudustest, mida mu korduvad unenäod nii võikalt ette kuulutasid, suundusime uurima seda näiliselt põhjatut kottpimedat sügavikku, kuhu kaljupinnalt ei suutnud tungida ükski päikesekiir. Me ei saa iialgi teada, millised ennenägematud manalamaailmad haigutavad selle lühikese vahemiku taga, mille meie läbisime, sest oli otsustatud, et seesugused saladused pole inimeste jaoks. Me polnud veel kuigi kaugele jõudnud, kui meie elektrilampide ees avanes arvutu hulk kaevusid, kus rotid olid kunagi pidutsenud; ootamatu toidunap­pus oli ajendanud ablast näriliste armeed esmalt ründama näljast nõrkenud olendite karju ja seejärel abikloostrist välja tungima selle unustamatu hävitusorgia saatel, mida siinsed talupojad ei suuda ealeski unustada.

Jumal! Need mustavad raipekaevud, täis puruksnäritud konte ja lõhkilöödud kolpasid! Need luupainajalikud sügavikud olid lugematute patuste sajandite jooksul täitunud pitekantroopuste, keltide, roomlaste ja inglaste luudega. Mõned kaevud olid juba ääreni täis ja keegi poleks osanud öelda, kui sügavad need kunagi võisid olla; teised paistsid meie lampide valgel põhjatutena ning neid täitsid vaid nimetud pettekujutlused. Ma mõtlesin, mis võis saada nendest õnnetutest rottidest, kes oma retkedel siia õudsesse Tartarosesse juhtusid pimedas lõksu langema?

Korraks libises mu jalg haigutava sügaviku serva lähedal ning mind valdas joovastav hirm. Jäin vist tükiks ajaks sellisesse seisundisse, sest toibudes nägin meie seltskonnast ainult kapten Norryse tüsedat kogu. Ja siis kostis tintjast, mõõtmatust kaugusest heli, mida ma arvasin tundvat. Nägin oma musta kõutsi nagu mõnd tiivulist Egiptuse jumalat endast mööda, otse teadmatuse kuristikku sööstmas. Ega minagi temast maha jäänud, sest juba järgmisel hetkel kuulsin põrgulike rottide tontlikku krabinat, kes kavatsesid mind juhtida nende haigutavate sügavike kaudu otse maakera keskpunkti, kus Nyarlathotep, see hull näota jumal, pimeduses ulub, saadetuna kahest kuju ja mõistuseta flöödimängijast.

Mu lamp kustus, kuid ma jooksin ikka edasi. Kuulsin ulgeid ja karjeid, mida summutas aeglaselt valjenev õel, kurjakuulutav krabin. See tõusis tasakesi, nii nagu jäik, pundunud laip tõuseb õlija jõe pinnale, mis lõputute oonükssildade alt musta roiskuva mere poole voolab.

Põrkusin millegi otsa: see oli pehme ja ümar. Küllap need olid rotid, kleepuv, limane, ablas sõjasalk, kes pidutseb nii surnute kui elavate kulul… Miks ei peaks rotid õgima üht de la Poeri, kui too sööb keelatud vilja?… Sõda õgis mu poja, olgu nad kõik neetud… ja jänkide tuli õgis nii Carfaxi, vanaisa Delapore’i kui tema saladuse…

Ei, ei, ma kinnitan teile, mina ei ole too deemonlik seakarjus hämaras grotis! Sellel lodeval käsnakasvanud elukal ei olnud Edward Norryse nägu! Kes ütleb, et minagi olen de la Poeride soost? Tema jäi ellu, aga minu poeg hukkus! Kas tõesti peab mingi Norrys pärima de la Poeride maa? See on voodoo, ma ju ütlesin teile… see täpiline madu… Ole sa neetud, Thornton, ma õpetan sulle, kuidas minestada minu suguvõsa tegude pärast!… See on veri, närukael, kas tead, kuidas see maitseb… wolde ye swynke me thilke wys?… Magna Mater! Magna Mater! … Atys … Dia ad aghaidh’s ad aodaun … agus bas dunach ort! Dhonas’s dholas ort, agus leat-sa! … Ungl … unl … rrlh … chchch …

Nad väidavad, et mina olevat neid sõnu korranud, kui nad leidsid mu kolm tundi hiljem pimedas kapten Norryse pooleldi õgitud laiba kohal kükitamas. Mu oma kass olevat mu kõri rebinud ja küünistanud. Nüüdseks on nad Exham Priory õhku lasknud, Nigger-Mani ära võtnud ning sulgenud mu trellitatud kongi Hanwellis, sosistades ise omavahel kartlikult minu pärilikkusest ja üleelatud õudustest. Thorntonit hoitakse naaberkongis, kuid nad ei luba mul temaga rääkida. Niisamuti püüavad nad kõike abikloostris juhtunut maha vaikida. Iga kord, kui ma küsin midagi vaese Norryse kohta, süüdistatakse mind kohutavas kuriteos, kuid nad peavad aru saama, et see polnud minu süü. Need olid rotid, krabinal sibavad rotid, kelle sagin ei lase mul sõba silmale saada; deemonlikud rotid, kes jooksevad ka selle kongi polsterdatud seinte taga ja kutsuvad mind veel suuremate õuduste juurde kui need, mida ma iganes olen kogenud; rotid, keda teised kunagi ei kuule, rotid müüri taga.