Читать книгу Perekonnata - Hector Malot - Страница 6

Järgmisel päeval asusime varakult teele.

Vihma enam ei sadanud, taevas oli taas sinine ja tänu kuivale tuulele, mis puhus öösel pärast vihma, polnud ka tee liialt porine. Linnud laulsid rõõmsalt teeäärsetes põõsastes ja koerad hüplesid meie ümber. Capi tõusis aeg-ajalt oma tagumistele jalgadele ning saatis mulle kaks või kolm haugatust, mille tähendust ma väga hästi mõistsin.

„Julgust, julgust!” ütlesid mulle need haugatused.

Sest Capi oli ju äärmiselt tark koer, kes mitte ainult kõike ei mõistnud, vaid oskas ka ennast alati arusaadavaks teha. Väga sageli öeldi, et tal puuduvad vaid sõnad kõnelemiseks. Mina pole aga seda kunagi arvanud. Juba tema saba üksi väljendas rohkem arukust ja ilmekust, kui seda paljude inimeste keel ja silmad. Igatahes pole meie teineteisest arusaamiseks iialgi sõnade järele tarvidust tundnud: meie mõistsime teineteist esimesest päevast peale.

Kuna ma polnud iialgi lahkunud oma külast, siis tundsin ülimat uudishimu näha kord ka linna.

Ent pean tunnistama, et Ussel ei pimestanud mind sugugi. Linna vanad tornikestega majad, mis kahtlemata valmistavad rõõmu arheoloogidele, jätsid mind täiesti külmaks.

Tõtt-öelda otsisin ma majadest kõige vähem küll maalilisust.

Ainult üks mõte täitis mu pead ja tumestas mu silmi või vähemalt ei lubanud mul midagi muud näha: kingsepapood.

Mu kingad, Vitalise lubatud kingad – oli tulnud tund need jalga panna!

Kus ometi asus see imepärane pood, mis need mulle pidi muretsema?

Ainult seda poodi otsisid mu silmad. Kõik muu: tornikesed, kaared ja kolonnid – nende vastu ei tundnud ma mingit huvi.

Nii pole Usselist mu mälestusse jäänud midagi muud kui turuhoone läheduses asuv hämar, suitsunud seintega pood, mille vaateakent kaunistasid vanad püssid, hõbeõlakute ja poorditud õmblustega kuub, hulk lampe ja korvid rauakoluga – peamiselt tabalukkude ja roostetanud võtmetega.

Laskusime kolm trepiastet allapoole ja leidsime end suurest ruumist, kuhu päikesevalgus polnud kindlasti tunginud sellest ajast alates, mil majale ehitati katus.

Kuidas võidi nii kauneid asju, kui seda on kingad, müüa nii koledas urkas!

Aga Vitalis teadis, mida ta tegi, kui ta just sellesse poodi sisse astus, sest peatselt oligi mul õnn tõmmata jalga rautatud kingad, mis olid mu puukottadest vähemalt kümme korda raskemad.

Kuid mu isanda suuremeelsus ei piirdunud veel sellega. Peale kingade ostis ta mulle sinisest sametist vesti, villased püksid ja viltkaabu – kõik, mis oli lubanud.

Sametriietus minule, kes ma seni olin kandnud ainult linast, siis kingad, siis veel kaabu, kuna seni olid mu ainsaks peakatteks juuksed – ei, kindlasti oli Vitalis kõige parem, kõige suuremeelsem ja kõige rikkam inimene maailmas.

Tõsi küll, samet oli kortsunud ja püksid olid kantud; tõsi oli ka see, et polnud kerge kindlaks määrata viltkaabu esialgset värvi – sedavõrd olid vihm ja tolm talle liiga teinud, kuid pimestatud nii rohkest toredusest, ei märganud ma puudusi, mis olid peidus selle hiilguse taga.

Tahtsin neid ilusaid riideid kohe selga panna; ent enne kui need minu kätte anti, sooritas Vitalis nende juures muudatuse, mis valmistas mulle valurikka üllatuse. Kui me olime pöördunud tagasi võõrastemajja, võttis Vitalis oma seljakotist käärid ja lõikas mu pükstel sääred põlvist saadik maha.

Kuna ma vaatasin talle jahmunud silmadega otsa, sõnas ta mulle:

„See on ainult selleks, et sa ei sarnaneks igaühega. Me viibime praegu Prantsusmaal ja ma riietan su itaallaseks; kui me aga läheme Itaaliasse, mis on võimalik, siis riietan su prantslaseks.”

See seletus aga ei hajutanud mu hämmeldust ja ta jätkas:

„Kes me oleme? Artistid, eks ole? Komödiandid, kes juba ainult oma välimusega peavad uudishimu äratama. Kui me läheksime praegu avalikule väljakule, olles riietatud nagu linnakodanikud või talupojad, kas sa usud, et me suudaksime siis sundida inimesi peatuma ja meie etendust pealt vaatama? Kas pole tõsi? Sellepärast pea meeles, et väline koor on elus mõnikord hädatarvilik. See on muidugi vastik, kuid meie ei või sinna midagi parata.”

Nii muutusingi mina, kes ma alles hommikul olin prantslane, õhtuks itaallaseks.

Kuna mu püksid ulatusid nüüd ainult põlvedeni, siis sidus Vitalis mu sukkade ümber kogu sääre pikkuses ristamisi punase nööri, mu kaabu ümber sidus lindi ja kaunistas selle villasest riidest valmistatud kunstlillede kimbuga.

Ma ei tea, mida teised võisid minust mõelda, kuid ütlen avameelselt, et leidsin enese olevat ülitoreda ja arvatavasti ma ei eksinud, sest mu sõber Capi, olles mind üsna kaua silmitsenud, ulatas mulle rahuloleval ilmel oma käpa.

Heakskiit, mida Capi minu muutumise puhul väljendas, oli seda meeldivam, et sel ajal, kui ma end ümber riietasin, seadis JoliCoeur end minu ette istuma ja ahvis järele minu liigutusi, neid tugevasti liialdades. Ja kui ma oma tualetitegemise olin lõpetanud, pani ta mõlemad käed puusa, heitis pea selga ja puhkes väikeste pilkavate häälitsustega naerma.

Ma olen kuulnud, et teadus tunneb huvi küsimuse vastu, kas ahvid naeravad või mitte. Arvan, et need, kes on esitanud selle küsimuse, on kabinetiteadlased, kes pole iialgi vaevaks võtnud ahve tegelikult uurida. Mina, elanud pikka aega koos Joli-Coeuriga, võin kinnitada, et ta naeris sageli ja tegi seda viisil, mis mind väga tüütas. Muidugi ei sarnanenud tema naer inimese naeruga. Aga niipea kui miski asi talle nalja valmistas, kiskus ta oma suunurgad taha, kibrutas silmalauge, ta lõuapärad hakkasid kiiresti liikuma ja ta mustad silmad lõid leegitsema nagu kaks väikest põlema puhutud söetükikest.

Ja muide, neid iseloomulikke naerutunnuseid pidin ma JoliCoeuri juures peatselt märkama olukordades, mida mu enesearmastusel polnud kerge taluda.

„Nüüd, kus su riietus on korras,” ütles Vitalis, kui ma panin pähe oma kaabu, „asume tööle, et võiksime anda homme, turupäeval, ühe suurema etenduse, milles sina debüteerid.”

Ma küsisin, mis tähendab „debüteerima” ja Vitalis selgitas mulle, et see tähendab esimest korda publiku ees mängima.

„Homme anname esietenduse, komöödia, milles ka sina esined. Sellepärast on tarvis, et sa õpiksid selgeks osa, mille ma sulle määran.”

Mu imestunud silmad ütlesid talle, et ma ei saanud temast aru.

„Ma mõtlen osa all seda, mida sul tuleb sellel etendusel mängida. Kui ma võtsin su enesega kaasa, siis mitte päriselt selleks, et sa võiksid matkamisest lõbu tunda. Ma pole selleks küllalt rikas. Kavatsesin sind tööle panna. Ja sinu töö seisab selles, et sa mängid komöödiat mu koerte ja Joli-Coeuriga.”

„Aga ma ei oska komöödiat mängida!” hüüdsin ma hirmunult.

„Just sellepärast ma peangi sind õpetama. Sa kindlasti ei arva, et Capi juba loomupäraselt nii kenasti oma tagajalgadel kõnnib ja Dolce vaid iseenda lõbuks nööriga hüppab. Capi pidi käppadel püstiseismist õppima, samuti pidi Dolce nöörihüppeid õppima. Nendel tuli kaua ja palju töötada, et omandada neid oskusi ja saada heaks komödiandiks. Noh, ja sina pead samuti vaeva nägema, et ära õppida erinevad osad, mida sa nendega koos hakkad mängima. Hakkame siis kohe tööga pihta.”

Tol ajal oli mul tööst veel väga algeline ettekujutus. Ma arvasin, et töötamine tähendab kaevata labidaga maad, puid maha saagida või olla kiviraiuja – mingit muud tööd ma kujutleda ei osanud.

„Näidend, mida me etendame,” jätkas Vitalis, „kannab nime: „Härra Joli-Coeuri teener ehk rumalam kahest pole mitte see, keda arvatakse”. Näidendi sisu on aga järgmine: Härra Joli-Coeuril oli senini teener Capi, kes teda väga korralikult teenis. Kuid Capi on jäänud juba vanaks ning härra Joli-Coeur soovib palgata endale uut teenrit. Capi võtab selle ülesande enda peale. Kuid see pole mitte koer, kelle ta leiab endale järglaseks, vaid noor maapoiss nimega Rémi.”

„Niisugune nagu mina?”

„Mitte niisugune nagu sina, vaid sina ise. Sa saabud maalt, oma külast, et astuda härra Joli-Coeuri teenistusse.”

„Ahvidel pole teenreid.”

„Komöödiates on neil teenrid. Niisiis, sa saabud kohale ja härra Joli-Coeur leiab, et sa näed välja lollpea.”

„See pole meeldiv.”

„Aga mis see sulle loeb, kui teed seda vaid naljaks? Kujuta endale lihtsalt ette, et astud tõepoolest kellegi isanda juurde teenriks ja sul kästakse näiteks katta laud. Ja näed, siinsamas ongi laud, mida me oma etendusel kasutame. Astu juurde ja hakka katma.”

Sellel laual olid taldrikud, klaas, nuga ja kahvel ning valge laudlina.

Seisin ja mõtlesin, mida kõigi nende asjadega peale hakata.

Samal ajal, kui ma esitasin endale selle küsimuse, käed välja sirutatud, keha kallutatud ettepoole, suu lahti, teadmata, millega alustada, plaksutas mu isand käsi ja puhkes kõvasti naerma.

„Braavo, braavo! Suurepärane!” hüüdis ta. „Su miimika on haruldane. Poiss, keda ma kasutasin enne sind, tegi kavala näo, millega ta selgesti ütles: „Näete, kui hästi ma lollpead mängin!” Sina ei püüa aga midagi ütelda ja oled just niisugune nagu tarvis. Sinu loomulikkus on otse imetlusväärne.”

„Ma ei tea, mida ma pean tegema.”

„Just sellepärast sa imetlusväärne oledki. Homsest peale tead sa juba väga hästi, mida sul teha tuleb. Ja edaspidi pole sul muud tarvis, kui vaid meeles pidada kohmetust, mida sa praegu tunned, ja seda mängida, mida sa siis enam ei tunne. Kui sa suudad uuesti leida oma miimika ja kogu oma oleku ja seda korrata, siis ennustan ma sulle kõige suuremat menu. Keda sa minu komöödias kujutad? Noort maapoissi, kes pole midagi näinud ega tea midagi, kes tuleb ahvi juurde ja märkab, et ta on ahvist palju rumalam ja kohmetum. Siit tulenebki teine pealkiri: „Rumalam kahest pole mitte see, keda arvatakse”. Rumalam kui Joli-Coeur – see ongi sinu osa. Et seda osa hästi mängida, pole sul vaja midagi muud kui jääda selleks, kes sa oled praegu. Kuna see aga on võimatu, siis pead enesele meelde tuletama, missugune sa olid, ja seda näitlema, mida sa loomupäraselt enam ei ole.”

„Härra Joli-Coeuri teener” polnud kuigi pikk komöödia ja selle esitamine ei kestnud üle kahekümne minuti. Kuid meie proovid kestsid peaaegu kolm tundi, sest Vitalis laskis nii koertel kui ka minul ühte ja sama etteastet kaks korda, neli korda ja isegi kümme korda läbi võtta.

Koerad olid mõned kohad oma osadest unustanud ja neile tuli neid uuesti õpetada.

Olin väga üllatatud, nähes meie peremehe kannatlikkust ja leebust. Ta ei kohelnud loomi üldse nii, nagu seda tehti meie külas, kus vandesõnad ja löögid olid ainsaks kasvatusvahendiks ja neid kasutati oma äranägemise järgi.

Kogu selle pika proovi kestel ei saanud Vitalis kordagi pahaseks ega öelnud ühtki vandesõna.

„Hüva, algame uuesti,” sõnas ta tõsiselt, kui sellega, mida ta nõudis, toime ei tuldud. „Läks halvasti, Capi. Teie ei ole küllalt tähelepanelik, Joli-Coeur, saate tõrelda.”

Ja see oligi kõik, kuid sellest piisas.

„Noh,” küsis ta minult, kui proov oli lõppenud, „mis sa arvad, kas harjud komöödiat mängima?”

„Ma ei tea.”

„Kas tüütab sind ära?”

„Ei, see lõbustab mind väga.”

„Noh, siis läheb kõik hästi. Sa oled taibukas ja mis võib-olla on veelgi hinnatavam, sa oled tähelepanelik ning kuulekas: nende omadustega võib kõik saavutada. Vaata mu koeri ja võrdle neid Joli-Coeuriga. Ahvil on võib-olla tulisust ja mõistust rohkem kui koertel, kuid ta ei ole kuulekas. Ta omandab kerge vaevaga, mis talle õpetatakse, aga unustab kõik jälle niisama kiiresti. Pealegi ei tee ta kunagi rõõmuga seda, mis tema käest nõutakse; meeleldi hakkab ta vastu ja alati otsib ta riidu. Aga see tuleb tema loomusest ja seepärast ei saa ma ta peale pahaseks. Ahvil ei ole kohusetunnet, nagu seda on koeral, ning ta seisab seepärast koerast palju madalamal. Kas saad sellest kõigest aru?”

„Vist saan.”

„Ole ikka tähelepanelik ja kuulekas, mu poiss. Mida on tarvis teha, seda tee alati nii hästi, kui suudad. Sellest oleneb sul elus kõik.”

Tema jutt andis mulle julgust öelda, et kõige rohkem imetlesin ma selle proovi ajal tema muutumatut kannatlikkust, millega ta kohtles nii Joli-Coeuri, koeri kui ka mind.

Ta vaid naeratas sõbralikult ja ütles:

„On kohe näha, et sa seniajani oled elanud ainult talupoegade juures, kes kohtlevad loomi karmilt ja arvavad, et neid peab alati juhtima vaid ülestõstetud kepiga.”

„Ema Barberin kohtles meie lehma Roussette’i alati väga leebelt,” ütlesin mina.

„Ja ta toimis õigesti,” vastas Vitalis. „Sa sisendad mulle ema Barberinist hea arvamise. Ta teadis seda, mida maainimesed sageli ei tea: toorusega ei saavutata peaaegu mitte midagi, leebusega aga saavutatakse palju või isegi kõik. Ma pole kunagi pahandanud oma loomade peale ja ainult seetõttu õnnestus mul neid niisugusteks kasvatada, nagu nad praegu on. Kui ma oleksin neid löönud, oleksid nad muutunud kartlikuks ja hirm halvab mõistuse. Pealegi kui ma oleksin nende peale vihastanud, ei oleks ka mina ise olnud see, kes ma olen ja mul poleks olnud seda kõigutamatut kannatust, millega võitsin nende usalduse. Sest see, kes õpetab teisi, õpib ka ise. Minu koerad on andnud mulle niisama palju õppetunde kui mina neile. Mina arendasin nende mõistust, nemad kujundasid minu iseloomu.”

Kõik see, mis ma kuulsin, tundus mulle nii kummalisena, et ma puhkesin naerma.

„Sa leiad selle olevat väga naljaka, eks ole, et koer võib õpetada inimest? Ometi on see ümberlükkamatu tõde. Mõtle vaid veidi järele. Kas oled sellega nõus, et koer oma peremehe mõjule alistub?”

„Oh, muidugi!”

„Siis sa mõistad, et peremees peab ka ennast silmas pidama, kui ta tahab koera kasvatada. Kujuta nüüd ette, mis juhtuks, kui ma Capit õpetades enese unustaksin, satuksin vihahoogu ja ägestuksin. Mida teeks Capi? Ka tema omandaks harjumuse sattuda vihahoogu ja ägestuda, see tähendab, ta võtaks minust eeskuju ja muutuks halvaks. Koer on peaaegu alati oma peremehe peegel ja ühte nähes võib otsustada teise üle. Näita mulle oma koera ja ma ütlen, kes sa oled. Röövli koer on lurjus, varga koer on samuti varas, talupoja koer ei paista silma oma mõistusega ja on kasvatamatu. Viisakal ja sõbralikul inimesel on ka koer viisakas ja sõbralik.”

Minu kaaslastel, koertel ja ahvil, oli minuga võrreldes suur eelis: nad olid harjunud publiku ette ilmuma ja võisid homset päeva oodata ilma mingi hirmuta. Neil tuli teha seda, mida nad olid teinud juba sada või isegi tuhat korda.

Ent minul puudus nende rahulik enesekindlus. Mis ütleb Vitalis, kui ma oma osa halvasti mängin? Mida ütlevad pealtvaatajad? See mure segas mu und ja kui ma lõpuks uinusin, nägin unes inimesi, kes minu üle irvitasid.

Mu ärevus oli suur, kui me järgmisel hommikul võõrastemajast lahkusime, et minna väljakule, kus pidi toimuma etendus.

Vitalis kõndis trupi eesotsas, pea püsti, rind ees, mängides metallist vilepillil valssi, lüües ühtlasi takti käte ja jalgadega. Tema järel sammus Capi, kelle seljas uhkeldades istus härra JoliCoeur Inglise kindrali mundris: ta kandis kuldpaelaga ääristatud punast kuube ja punaseid põlvpükse ning kõrge sulega klappkübarat. Neile järgnesid aukartust äratavas kauguses kõrvuti Zerbino ja Dolce. Mina moodustasin piduliku rongkäigu lõpu, mis tänu isanda määratud asetusele võttis enda alla hea tüki maad tänavast.

Kuid veelgi enam kui meie defilee hiilgus äratasid tähelepanu vilepilli läbilõikavad helid, mis tungisid majadesse ja äratasid Usseli elanike uudishimu. Joosti ustele meie möödumist vaatama ja kõigi akende kardinad tõsteti kiiresti üles.

Mõned lapsed hakkasid meil järgi käima, üllatunud talupojad ühinesid nendega teel ja kui meie jõudsime väljakule, oli meie järel ja meie ümber arvukas saatjaskond.

Meie näitelava kerkis üsna kiiresti: nelja puu külge seotud nöörid moodustasid pikliku nelinurga, mille keskele me asetusime.

Meie etenduse esimene osa sisaldas mitmesuguseid kunsttükke, mida esitasid koerad, kuid missugused need olid, seda ei võinud ma öelda, sest olin sedavõrd tegevuses oma osa kordamisega ja segane ärevusest. Mäletan ainult seda, et Vitalis pani oma vilepilli kõrvale ja võttis viiuli, millega ta saatis koerte esitatavaid harjutusi, mängides kord tantsulugusid, kord õrnu ja tasaseid viise. Rahvahulk kogunes kiiresti meie nööri ümber ja kui ma ringi vaatasin, rohkem masinlikult kui mingil otstarbel, nägin ma lugematul hulgal silmateri, mis kõik olid pööratud meie peale ning näisid välja saatvat kiiri.

Esimene osa lõpetatud, võttis Capi hammaste vahele väikese puukausikese, ja kõndides tagumistel jalgadel, alustas oma ringkäiku „lugupeetud seltskonna” ees. Juhul kui rahatükke ei visatud, ta peatus, pani kausikese ringi keskele maha, käeulatusest kaugemale, surus oma esikäpad tõrksa pealtvaataja külge, haugatas kaks või kolm korda ja koputas käppadega taskule, mis ei tahtnud avaneda.

Publiku hulgast kostsid nüüd hüüded, mitmesugused naljad ja pilked:

„See on kaval puudel, ta tunneb need kohe ära, kellel on paks rahakott!”

„Pista aga käsi tasku!”

„Küll ta annab!”

„Ei see anna!”

„Ära koonerda, oma onu pärandusest saad selle tagasi!”

Ja lõpuks tulid rahatükid ikkagi taskute sügavusest välja, kuhu need olid peidetud.

Kogu selle aja jooksul, lausumata ainsatki sõna, pööramata silmi kausikeselt, mängis Vitalis oma viiulil lõbusaid lugusid, kord hoogsamalt, kord sujuvamalt.

Peatselt kõndis Capi tagasi oma peremehe juurde, kandes uhkelt rahatükkidega täidetud kausikest.

Nüüd oli Joli-Coeuri ja minu kord ette astuda.

„Mu daamid ja härrad,” ütles Vitalis, estikuleerides mõlema käega, millest üks hoidis poognat ja teine viiulit, „meie jätkame oma etendust ülitoreda komöödiaga, mis kannab pealkirja „Härra JoliCoeuri teener ehk rumalam kahest pole mitte see, keda arvatakse”. Mees nagu mina ei alanda end selleni, et hakkab ette kiitma oma näidendit ja näitlejaid. Ütlen teile vaid ühte: ajage pärani lahti silmad, teritage kõrvad ja hoidke oma käed valmis plaksutamiseks.”

See, mida Vitalis nimetas „ülitoredaks komöödiaks”, oli tegelikult pantomiim, tähendab näidend, mida mängitakse liigutustega, mitte aga sõnadega. Ja see pidi nii olema juba üksi sel põhjusel, et kaks peategelast, Joli-Coeur ja Capi, ei osanud rääkida ja kolmas, kelleks olin mina, polnud võimeline lausuma isegi kahte sõna. Siiski, et teha meie mäng kergemini arusaadavaks, saatis Vitalis seda mõningate sõnadega, mis valmistasid ette komöödia situatsioone ja aitasid neid selgitada.

Mängides sordiini all üht sõjakat viisi, teatas Vitalis Inglise kindrali härra Joli-Coeuri saabumisest, kes oli oma varanduse ja aukraadi saavutanud Indias peetud sõdades. Kuni selle päevani oli härra Joli-Coeuri teenriks olnud ainult Capi, kuid nüüdsest peale tahtis ta end lasta teenida inimesel, kuna ta rikkus seda lubas: loomad olid juba küllaltki kaua olnud inimeste orjad, nüüd oli aeg seda muuta.

Oodates uue teenri saabumist, jalutas kindral Joli-Coeur edasitagasi ja suitsetas sigarit. Oleks pidanud nägema, kuidas ta publikule suitsu näkku puhus!

Lõpuks muutus kindral ootamisest kärsituks, hakkas oma pungis silmi pööritama nagu see, kes on iga hetk vihahoogu sattumas. Ta hammustas huulde ja põrutas jalaga vastu maad.

Ma pidin Capi juhtimisel sisse astuma siis, kui ahv põrutab kolmandat korda jalaga vastu maad. Isegi kui ma oleksin oma osa unustanud, oleks koer seda mulle meelde tuletanud, sest ta ulatas mulle õigel ajal oma käpa ja juhtis mu kindrali ette.

Niipea kui kindral mind silmas, ajas ta oma mõlemad käed meeleheites üles. Kuidas!? Mis teener see niisugune on, kes tema jaoks välja valiti? Siis tuli ta mind vahtima otse mu nina alla ja hakkas minu ümber õlgu kehitades ringi käima. Ta näoilme oli nii kentsakas, et kõik pealtvaatajad naerma puhkesid: nad said aru, et ahv peab mind täielikuks lollpeaks ja samasugune oli ka pealtvaatajate arvamus.

Kogu komöödia oli endastki mõista kombineeritud selle rumaluse igakülgseks näitamiseks. Igas etteastes pidin ma sooritama mingi uue juhmuse, kuna aga Joli-Coeur seevastu leidis uusi võimalusi, et oma tarkuse ja osavusega hiilata.

Pärast seda, kui ta oli mind küllalt kaua uurinud, laskis kindral lihtsalt kaastunde pärast minu jaoks laua katta.

„Kindral arvab, et kui see poiss sööb kõhu täis,” selgitas Vitalis, „muutub ta ehk pisut targemaks. Me näeme seda kohe.”

Ja ma istusin ühe väikese kaetud laua taha, kus taldriku kõrvale oli asetatud suurätt.

Aga mida teha suurätiga?

Capi andis mulle märku, et pean seda kasutama. Aga kuidas?

Pärast tükk aega kestnud kimbatust nuuskasin ma selle sisse nina.

Seda nähes naeris kindral enese peaaegu surnuks, kuna Capi ehmatas mu totruse üle nii rängalt, et kukkus selili, käpad õhus.

Nähes, et ma olin eksinud, silmitsesin ma uuesti suurätti, mõeldes selle üle, milleks peab seda kasutama.

Lõpuks tuli mulle hea mõte: ma rullisin suurätiku kokku ja tegin sellest endale kaelasideme.

Kindral puhkes uuesti naerma ja Capi kukkus uuesti selili. Ja nii kestis see kuni silmapilguni, mil vihane kindral kiskus mu toolilt, istus minu kohale ning hakkas sööma minule määratud einet.

Oh, kindral juba oskas tarvitada suurätti! Millise graatsiaga torkas ta selle oma mundri ühte nööpauku ja laotas põlvedele! Millise elegantsiga murdis ta leiba ja tühjendas klaasi!

Kuid kõige suuremat mõju avaldasid tema peened kombed pärast eine lõpetamist, kui ta küsis endale hambaorgi, millega kiiresti oma hambaid torkis.

Nüüd puhkesid üldised kiiduavaldused ja etendus lõppes täieliku triumfiga.

Kui tark oli ahv! Kui rumal oli tema teener!

Kui me pöördusime tagasi oma võõrastemajja, kiitis Vitalis mind. Ma olin juba sel määral näitleja, et tundsin selle kiituse üle uhkust.