Читать книгу Perekonnata - Hector Malot - Страница 7

Kahtlemata olid sinjoor Vitalise trupi komödiandid väga andekad – ma kõnelen koertest ja ahvist – , kuid nende võimed ei olnud kuigi mitmekülgsed.

Piisas kolmest või neljast etteastest, et tunda kogu nendel repertuaari. Nad pidid seda pidevalt kordama.

Sellepärast ei saanud me ka ühes linnas kuigi kaua esineda. Nii pidime ka Usselist kolme päeva pärast uuesti teele asuma.

„Kuhu me nüüd edasi läheme?”

Ma olin juba küllalt julge, et pöörduda oma peremehe poole niisuguse küsimusega.

„Kas sa ümbruskonda tunned?” sõnas ta mulle otsa vaadates.

„Ei.”

„Aga milleks sa siis küsid, kuhu me edasi läheme?”

„Et teada.”

„Teada – aga mida?”

Ma sattusin segadusse ja vaatasin, ilma ainsatki sõna leidmata, meie ees avarduvat helendavat maanteed, mis eemal laskus metsaga kaetud orgu.

„Kui ma sulle vastaksin,” jätkas Vitalis, „et esiteks meie suundume Aurillaci, et sealt minna edasi Bordeaux’sse ja Bordeaux’st pöörduda Püreneedesse, mida sa saaksid siis teada?”

„Aga kas teie kõiki neid kohti tunnete?”

„Ma pole seal veel kunagi käinud.”

„Ja siiski teie teate, kuhu meie läheme?”

Ta silmitses mind uuesti kaua, otsekui püüaks minust midagi leida.

„Sa ei oska lugeda, kas pole nii?” küsis ta.

„Ei.”

„Kas sa tead, mis on raamat?”

„Jah. Raamatud võetakse kaasa jumalateenistusele, et sealt palveid lugeda, kui pole käepärast palvehelmeid. Ma olen raamatuid näinud, ilusaid piltidega raamatuid, pealt üleni kaetud nahaga.”

„Hüva. Tähendab, sa tead, et raamatus võivad olla palved?”

„Jah.”

„Aga raamatutes võib olla ka palju muud. Kui sa oma palvehelmeid loed, siis loed sa sõnu, mida sa ema Barberini käest kuulsid ja mis su kõrvadest on läinud sulle pähe, et tulla sealt uuesti sinu keelele ja huultele, niipea kui sa neid vajad. Aga need, kes loevad oma palveid raamatutest, ei võta sõnu, milledest nende palved koosnevad, mitte oma mälust, vaid võtavad neid oma silmade abil raamatutest, kus need seisavad, see tähendab, nad loevad neid raamatust.”

„Ma olen lugemist näinud,” ütlesin ma inimese uhkusega, kes pole enam rumal ja kes tunneb põhjalikult asja, millest talle kõneldakse.

“Ja seda, mida tehakse palvetega, seda tehakse ka kõige muuga. Raamatus, mida ma sulle näitan, kui teeme peatuse, leiame me nende kohtade nimed ja ajaloo, kust meil tuleb läbi matkata. Inimesed, kes on elanud või rännanud neis maakohtades, on minu raamatusse üles märkinud selle, mida nad seal nägid ja teada said. Mul tarvitseb see raamat ainult lahti lüüa ja lugeda, et neid maakohti tundma õppida. Võin neid siis nii selgelt ette kujutada, nagu vaataksin neid oma silmaga, ning saan teada nende ajaloo, nagu oleks seda mulle keegi jutustanud.”

Mina olin üles kasvanud nagu metsinimene, kellel pole mingit ettekujutust tsiviliseeritud maailmast. Sellised sõnad tundusid mulle mingi ilmutusena, mille mõte mulle algul näis arusaamatuna, kuid hakkas siis vähehaaval selguma. Tõsi, mind oli saadetud ka kooli, kuid ma käisin seal ainult kuu aega. Ja selle kuu jooksul ei sattunud minu kätte ainsatki raamatut, mul ei olnud tegemist ei lugemise ega kirjutamisega ega antud mulle ka mingit muud õpetust.

Olukorrast, mis valitseb koolides praegu, ei või muidugi järeldada, et niisuguseid koole ei võinud olla. Ajajärgul, millest kõnelen mina, leidus Prantsusmaal suurel hulgal kogukondi, kus koolid üldse puudusid, ja seal, kus koolid olid olemas, juhatasid neist paljusid õpetajad, kes ühel või teisel põhjusel – kas sellepärast, et nad ise midagi ei osanud, või sellepärast, et neil oli teha midagi paremat – ei andnud nende hoole alla usaldatud lastele mingit õpetust. Nad ainult valvasid laste järele ja arvasid, et see ongi nende peamine ülesanne.

Nii oli lugu ka meie küla koolmeistriga. Väga võimalik, et tal oli mõningaid teadmisi ja ma ei taha teda harimatuses süüdistada, kuid tõde on see, et kogu selle aja jooksul, mis ma tema juures mööda saatsin, ei andnud ta ühtki tundi – ei minu kaaslastele ega ka minule. Kuna ta oma elukutselt oli puukottade tegija, siis meisterdas ta ainult neid, nii et hommikust õhtuni lendasid tema ümber tamme- ja pöökpuulaastud. Iialgi ei kõnelnud ta meiega mitte millestki muust kui äärmisel juhul päris meie vanemate kohta või lausus paar sõna ilmast, kui see juhtus olema kas külm või sajune. Aga lugemisest ja rehkendamisest – mitte iialgi ainustki sõna. Selle oli ta jätnud oma tütre hooleks, kes teda ta koolmeistriametis pidi asendama. Kuna ta tütar oli ametilt õmbleja, siis toimis ta oma isa eeskujul – nii nagu isa töötas oma nikerdusnoaga või uurderauaga, nii laskis tütar kiiresti käia nõelal.

Peab ju ometi millestki elama. Ja kuna meid oli kaksteist õpilast, kellest igaüks maksis viiskümmend santiimi kuus, siis on see täiesti arusaadav, sest kaks inimest ei saa kuuest frangist kolmkümmend päeva elada. Nii täiendasid puukotad ja õmblustöö sissetuleku osas seda, mida kool ei suutnud pakkuda. Ja nii ei õppinud ma koolis mitte midagi, isegi mitte tähti.

„Kas lugema õppida on raske?” küsisin ma Vitaliselt, kui olin tükk aega mõttesse vajunult marssinud.

„Raske on see nendele, kellel on kõva pea, ja veelgi raskem nendele, kellel puudub selleks tahtmine. Kas sul on kõva pea?”

„Ma ei tea, aga ma arvan, kui teie mind lugema õpetaksite, poleks mul puudu heast tahtmisest.”

„Hüva, eks me näe. Meil on selleks aega ees küllalt.”

Aega ees küllalt! Aga miks mitte alustada sellega kohe? Ent ma ei teadnud, kuivõrd raske on lugema õppida, ja seepärast ma kujutlesin, et mul tarvitseb vaid raamat lahti lüüa ja võin seda jalamaid lugeda.

Kui me järgmisel päeval oma teekonda jätkasime, nägin ma oma isandat kummarduvat ja teelt üles tõstvat lauatükki, mis oli pooleldi tolmuga kaetud.

„Siin ongi raamat, millest sa hakkad lugemist õppima,” ütles ta mulle.

Raamat – see lauatükk! Ma vaatasin tema poole, et näha, kas ta minu üle mitte nalja ei heida. Kuna ta aga näis tõsisena, siis silmitsesin ma tema leidu lähemalt.

See oli tõepoolest lauatükk, umbes käsivarre pikkune ja kahe peopesa laiune pöökpuust lauatükk, aga hästi sile. Selle peal ei olnud mingisugust kirja ega joonistust.

Kuidas ja mida lugeda sellelt lauajupilt?

„Su pea töötab,” lausus Vitalis naerdes.

„Kas te tahate mind pilgata?”

„Mitte kunagi, mu poiss. Halva iseloomu parandamiseks võib pilget mõnikord edukalt kasutada, aga kui seda kasutatakse harimatuse puhul, siis on see rumalus nende poolt, kes seda teevad. Oota, kuni meie jõuame selle puudesalu juurde, mis paistab eemalt. Seal me puhkame ja sa näed, kuidas ma õpetan sulle lugemist selle lauatüki abil.”

Jõudsime üsna kiiresti selle puudesalu juurde, panime oma seljakotid maha, istusime juba haljendama hakkavale rohule, mille keskel siin-seal olid karikakrad õitsele puhkenud. Ketist lahti lastud Joli-Coeur ronis ühe puu otsa ning hakkas selle oksi üksteise järel raputama, otsekui tahaks pähkleid alla raputada, kuna koerad, kes olid vaiksema iseloomuga kui ahv ja endastki mõista ka rohkem väsinud, heitsid meie ümber puhkama.

Vitalis võttis nüüd taskust noa ja lõikas laua küljest üsna õhukese liistu, mis tal hästi õnnestus. Siis tegi ta liistu mõlemad pooled kogu pikkuses siledaks ning lõikas seejärel liistu väikesteks neljanurgelisteks tükkideks, saades sel teel kaksteist väikest ühesugust plaadikest.

Ma jälgisin silmadega kogu aeg ta tegevust, kuid pean tunnistama, et hoolimata pingutusest ei suutnud ma ometi taibata, kuidas ta neist väikestest puutükikestest saab teha raamatu, sest lõpuks, kui rumal ma olingi, teadsin ma ometi, et raamat koosneb teatud arvust paberilehtedest, mille peale olid tõmmatud mustad märgid. Siin polnud aga kuskil näha ei paberilehti ega musti märke.

„Iga selle väikese puutüki peale,” sõnas ta mulle, „lõikan ma noaga ühe märgi tähestikust. Nii õpid sa tähed selgeks, ja kui sa neid juba kiiresti ja eksimatult esimesel pilgul ära tunned, laod sa nad üksteise järele ritta ja saad sõnad. Ja siis, kui sa oskad laduda sõnu, mis ma sulle ette ütlen, ongi sul raamatu lugemine selge.”

Varsti olid mu taskud väikesi puutükikesi täis ja ma hakkasin tähestiku märke kohe selgeks õppima. Kuid lugemisoskus oli ikkagi veel midagi hoopis muud, see ei läinud nii kiiresti, kui ma olin lootnud, ja korra ma isegi kahetsesin, et olin avaldanud soovi lugemist ära õppida.

Et olla enese vastu õiglane, siis pean avameelselt ütlema: ma ei kahetsenud mitte laiskuse, vaid enesearmastuse pärast.

Nimelt arvas Vitalis, et samal ajal kui ta õpetab tähestiku selgeks mulle, õpetab ta selle selgeks ka Capile. Koer oli kella numbrilaualt arvud endale meelde jätnud, miks ei peaks ta siis suutma meelde jätta ka tähti?

Ja meile mõlemale hakati koos tunde andma. Minust sai Capi klassikaaslane või, kui soovite, koerast sai minu klassikaaslane. Muidugi mõista ei suutnud Capi hääldada tähti, mida ta nägi, sest ta ei osanud kõnelda. Aga kui meie tähtedega puutükikesed olid asetatud rohule, tõmbas ta oma käpaga välja tähed, mida meie isand nimetas.

Algul jõudsin ma kiiremini edasi kui Capi, aga kui mul oli rohkem mõistust, oli temal palju parem mälu: mida ta kord selgeks õppis, seda pidas ta hästi meeles, ja kuna ta mitte millestki ei lasknud oma tähelepanu kõrvale juhtida, siis ta ei kõhelnud ega eksinud kunagi.

Niipea kui ma eksisin, ei jätnud meie õpetaja kunagi ütlemata:

„Capi õpib lugemise enne selgeks kui Rémi.”

Ja koer, kes neid sõnu kindlasti mõistis, liputas uhkeldades saba.

„Rumalam kui loom – see sobib küll hästi komöödiasse,” lisas Vitalis täiendavalt, „aga tegelikus elus on see muidugi häbiväärne asi!”

Need märkused puudutasid mind nii valusalt, et ma püüdsin kõige suurema hoolega õppida. Ja kui vaene koer ainult nii kaugele jõudis, et suutis tähestiku hulgast oma nime neli tähte välja valida, siis mina jõudsin lõpuks ikkagi raamatute lugemiseni.

„Nüüd, kus sa oskad juba kirja lugeda,” ütles mulle Vitalis, „kas tahaksid ka noodilugemise selgeks õppida?”

„Kui ma oskan nooti lugeda, kas ma siis ka nii laulda oskan, nagu laulate teie?”

Vitalis armastas mõnikord laulda, kuid ta ei teadnud, et mulle tema laulu kuulamine ülisuurt rõõmu valmistas.

„Sa tahaksid siis laulda samuti nagu mina?”

„Oh, mitte nii nagu teie! Tean väga hästi,, et ma seda ei suuda. Aga laulda tahaksin siiski.”

„Kas minu laul valmistab sulle rõõmu?”

„Kõige suuremat rõõmu, mida ma võin üldse tunda. Ööbik laulab ilusti, aga mulle tundub, et teie laulate temast veel palju ilusamini. Ja teie laul mõjub hoopis teisiti: kui teie laulate, võite te minuga teha, mida tahate, siis tuleb mul mõnikord soov nutta ja mõnikord jälle soov naerda. Ja peale selle ütlen teile midagi, mis näib võib-olla üsna rumalana: kui teie vahel laulate mõnd vaikset ja kurba viisi, siis need helid kannavad mind ema Barberini juurde, siis mõtlen ma ainult temale, ma näen teda meie väikeses majas askeldamas, ehkki teie laulate itaalia keeles, mida ma ei mõista.”

Seda kõneldes ma nägin, et ta silmad muutusid niiskeks ja ma küsisin temalt, kas mu sõnad teevad talle haiget.

„Ei, mu laps,” vastas ta liigutatud häälel, „su sõnad ei tee mulle haiget, otse vastupidi, sa meenutad mulle mu enda noorust, mu kaunist aega. Ära muretse, ma õpetan sind laulma, ja kuna sul on süda, siis paned ka sina oma lauluga kord nutma, kord naerma. Ja sa näed …”

Ta peatus järsku ja ma sain aru, et ta ei taha sellest pikemalt kõnelda. Kuid põhjused, mis teda vaikima sundisid, jäid mulle teadmata. Need selgusid mulle alles hiljem, väga palju aega hiljem, olukorras, mis oli mulle nii valurohke ja kohutav ning millest ma kõnelen edaspidi, kuna need kuuluvad sellesse jutustusse.

Juba järgmisel päeval lõikas mu isand muusika õpetamiseks samasugused väikesed neljakandilised puust plaadikesed, nagu ta seda oli teinud lugemise jaoks.

Kuid seekord osutus ta töö märksa raskemaks, sest vajalikud märgid nootide kirjutamiseks on palju mitmekesisemad ja keerulisemad kui tähestik lugema õppimiseks.

Lõpuks, et kergendada mu taskute koormat, kasutas ta puuplaadikeste mõlemaid külgi. Pärast seda, kui ta oli mõlemale küljele tõmmanud viis joont, mis tähendasid noodijoonestikku, kirjutas ta ühele küljele ette viiulivõtme ja teisele küljele bassivõtme. Ja siis, kui kõik oli valmis, algasid õppetunnid. Pean tunnistama, et need polnud sugugi kergemad kui lugema õppimisel. Ja Vitalis, kes oli koertega nii kannatlik, ei suutnud seda olla minuga.

„Looma peale ma ei pahanda, sest ta on loom,” hüüdis Vitalis, „aga sina viid mu hauda!”

Ja tõstes käed teatraalse liigutusega üles, laskis ta need laksatades vastu reisi kukkuda. Joli-Coeur, kellele valmistas lõbu matkida kõike, mis näis talle naljakana, ahvis järele ka seda liigutust. Kuna ta viibis peaaegu kõigi tundide juures, siis, niipea kui ma vastusega kõhklesin, pidin ma meelepahaga pealt vaatama, kuidas Joli-Coeur tõstis oma käed üles ja plaksatas siis peopesadega vastu reisi.

„Isegi Joli-Coeur heidab sinu üle nalja!” hüüdis Vitalis.

Kui ma oleksin julgenud, siis ma oleksin vastanud, et Joli-Coeur heidab niisama palju nalja õpetaja kui õpilase üle, kuid nii lugupidamine kui ka teatud ebamäärane kartus hoidsid mind niisuguse tabava vastuse eest õnneks tagasi. Ma piirdusin vaid nende sõnade tasakesi omaette sosistamisega, kui Joli-Coeur põlastavat grimassi tehes käsi plaksatas, ja see leevendas mõningal määral mu solvunud enesetunnet.

Lõpuks olid siiski suurema või väiksema vaevaga esimesed sammud tehtud ja ma võisin Vitalise poolt paberilehele kirjutatud lauluviisi noodist täie rahuldustundega maha laulda.

Sel päeval ei löönud Vitalis oma käsi vastu reisi, vaid andis mulle kaks õrna ja sõbralikku plaksu mõlemale põsele ja ütles, et kui ma nii jätkan, siis tuleb minust kindlasti kuulus laulja.

Endastki mõista ei jõudnud ma nii kaugele ühe päevaga, vaid mu taskud olid nädalaid ja kuid alaliselt täidetud nende väikeste puuplaadikestega.

Ja peale selle ei saanud minu õpingud olla nii korrapärased nagu lapsel, kes käib koolis, sest mu õpetaja võis mulle tunde anda vaid oma vabadel silmapilkudel.

Iga päev pidime edasi rändama ja matk kujunes kord pikemaks, kord lühemaks, sõltudes sellest, kas külad olid üksteisele lähemal või kaugemal. Tarvis oli anda etendusi kõikjal, kus võisime loota sissetulekut; tarvis oli korrata osasid koerte ja härra Joli-Coeuriga; tarvis oli valmistada enestele einet ja lõunat – ja alles pärast kõike seda võis kõne alla tulla lugemine ja laulmine. Kõige sagedamini tegime seda puhkepeatustel kuskil puutüve najal, kivihunnikul, murul või mõnel teerajal, mida kasutasin lauana oma puuplaadikeste väljaladumiseks.

Niisugusel õppimisel polnud midagi ühist õppimisega, mis on kättesaadav nii paljudele lastele, kellel pole muud teha, kui ainult õppida, aga kes sellest hoolimata kurdavad, et neile ei anta küllalt aega oma ülesannete ettevalmistamiseks. Kuid peab ütlema, et on midagi veel tähtsamat kui õpinguteks antud aeg, see on hoolsus, millega seda aega kasutatakse. Mitte aeg pole see, mis meile meie tunni meelde jätab, vaid tahe seda õppida ja teada.

Õnneks oli mul küllalt tahet, et mitte lasta end kaasa kiskuda meelelahutustest, mis meid ümbritsesid. Mida ma oleksin õppinud, kui ma oleksin pidanud tuupima kuskil toas, mõlema käega oma kõrvu sulgedes ja silmadega raamatusse vahtides, nagu seda teevad mõned õpilased? Mitte midagi, sest meil polnud tuba, kuhu me oleksime võinud ennast sulgeda. Ja marssides piki maanteid, pidin ma vahtima maha, et mitte komistada ja ninali kukkuda,

Lõpuks ma siiski õppisin midagi ja samal ajal õppisin ma sooritama pikki matku, mis polnud mulle vähem kasulikud kui Vitalise õppetunnid. Ema Barberini juures elades olin ma üsna kidur laps, mida tõendavad kõige paremini sõnad, millega mind iseloomustati. „Ta on linnalaps,” oli öelnud Barberin. „Ta on liiga peenikeste säärtega,” oli sõnanud Vitalis. Ent elades oma peremehe kõrval värskes õhus tema karmi elu, muutusid mu sääred ja käsivarred tugevamaks, mu kopsud arenesid, mu nahk muutus vastupidavaks ja ma suutsin ilma vähimagi hädata taluda nii külma kui sooja, nii päikest kui vihma, nii vaeva, viletsust kui väsimust.

Ja see õppeaeg osutus mulle suureks õnneks, sest ainult tänu sellele suutsin ma vastu pidada karmidele ja rasketele löökidele, mis mind mu nooruses enam kui üks kord tabasid.