Читать книгу Dora, Dora - Heidi Köngäs - Страница 1

Jäämeretee jookseb joonelt valges maastikus ja ma lisan gaasi. Lund valgustab vaid kidur kuu, kõhn nagu küüs, kui kolmest autost koosnev korteež Norra poole liigub. Ma juhin ise, tunnen, kuidas rool hoiab minust kinni niisama nagu mina roolist. Ma olen teel, aga tean, et ei saa ära minna. Kaamos on mingi hämar kajastus, valgem, kui olin oodanud. Mõtlesin, mis tunne oleks kaamoses olla, juba siis, kui neid asju Mannheimis koolis õpetati. Tollal mõtlesin küll rohkem ööta ööle, ööle põhjas, ajale, kui päike kaks kuud üldse silmapiirist madalamale ei lasku. Kuidas võib öö olla kirgas nagu päev?

Tahtsin sõita põhja, sest vajasin külmunud vaikust, liikumatut maastikku. Lumi tolmab teepervedel nagu tuhksuhkur, mida köögitüdruk läbi sõela kohvikoogile puistas, kui olin väike. Kõrval seisis ja ootas mustas rõivas toaneitsi, kellel oli valge rätik ja pisike põll. Ta tõstis kaunistustega Kartoffeltorte kandikule mokatasside ja hõbedaste suhkrutangide vahele ja viis koogi vanematele saali, kus nad helerohelises sohvanurgas alati oma õhtust kohvi jõid. Ma mäletan veel praegugi selle Reinimaa kartulikoogi pehmet vanillist maiku, kuhu segunes mandlit ja kaneeli. Väikesest peast püüdsin tihtipeale lõhnadest võlutuna kööki lipsata; võiks öelda, et kasvasin vormirõivaste keskel ja ka arvutama õppisin lakei punase vesti nööpide järgi. Sain arvutamise ettekäändel talle sülle ja vahel tõstis koguni ülemteener mu oma nööpe lugema. Ma ei mäleta, et oleksin istunud isa süles muidu kui pildistamise puhul. Mind küll kasvatati meie teenijaskonnast eemale hoidma, aga mina ei hoidnud. Kõige toredam oli garaažis, sest isa autojuht laskis meil vahel koguni roolis istuda ja mängida, et juhime. Kõik masinad huvitasid mind juba väikesest peast, kõik liikuv, kus vaid oli mootor. Autod meeldisid mulle hirmsasti, meil oli neid kaks. Suvel sõitsime lahtise autoga, talvel limusiiniga, see oli ema nõudmine. Ta ütles, et kui kord peab elama „siin Mannheimi pesas”, siis hakaku see vähemalt silma. Ema oli pärit Mainzist, ja ta ei unustanud seda kunagi ega lasknud eriti isal seda unustada.

Hommikul näitas Pohjanhovi kraadiklaas miinus kakskümmend seitse kraadi ja tuul andis külmatunnet juurdegi. Hingata oli peaaegu valus, kui Rovaniemi Haus der Kameradschafti juures autost välja tulin. Hoone välisseinad olid üleni valgete jääkristallidega kaetud. Ma teadsin, et pakasega hoonete püstloodis pindadele ja tippudele kogunevat härmatist nimetati ka kahutuseks. Lugesin maja juures olevatelt teeviitadelt võõraid kohanimesid: Muonio, Kittilä, Sinettä, Ranua ja Petsamo. Rasked nimed välja öelda, teadsin neist vaid Petsamot, kuhu olime teel. Teeviida järgi oli sinna sõita viissada kolmkümmend üks kilomeetrit, ees oli niisiis praegu talvise teega terve päeva reis.

Kõndisin uudsust õhkava maja ees, aga ei läinud sisse. Eilsest käigust relvavendade õhtul oli küllalt. Istusime kõledalt uue seltsimaja pidusaalis pikkade laudade taga, mida kaunistasid vaheldumisi paigutatud Soome ja Saksa laualipud. Minu ees oli muidugi haakristilipp. Kodukootud eeskava väsitas nagu leige kohv. Selle kannatasin veel välja, kui komandör Eduard Dietl soome lastele jõulukingiks vildist tehtud tanke jagas, aga seda mitte, kui ta ühe tüdrukutirtsu sülle võttis. Tüdrukul olid rippuvad lokid, laubal hõbepaberist kroon, ja kõrval peaaegu hingeldas uhke ema. Tõusin püsti ja läksin välja. Just laste hääli ei tahtnud ma kuulda, ja nurgas seisev küünaldega jõulukuusk ajas mind vaid iiveldama. Mitte jõulusid, mitte praegu.

Mantlihõlmad eest lahti, astus noor soome tõlk auto juurde, teretas ja kordas hoolikalt ära õpitud lauseid kaamose pikkusest Sodankyläs ja teistel laiuskraadidel. Ta juhatati kolmanda auto tagaistmele. Hakkasime liikuma täpselt kell 7.30, nagu oli mõeldud. Ma ei nõustunud Dietli ettepanekuga, et sõidaksime turvalises kolonnis, seega nii, et kõigepealt kaks autot ja mina kui relvastusminister alles kolmandas autos ja minu järel veel viimane auto. Ütlesin, et sõidan ise korteeži esimesena. Minu autos on ainult minu sekretär Annemarie, kes istub eesistmel. Teisi ma ei võtnud. Viiuldaja Siegfried Borries ja üks mustkunstnik, kelle nime ma ei mäleta, tulevad kolmandas autos. Võtsin mustkunstniku kaasa, lõbustama 19. alpiküttide rügemendi mehi Parkkinas, ehk ei ole nad just kõik Bachi prelüüdide sõbrad.

Mustkunstnik oli nagu kärp, murelik kärp, kui ta seal autode juures seisis. Ta on kidura kehaehitusega, torkiva pilguga mees, kes tammus jalgadel, otsekui ei läheks see kõik talle korda, ehk jäi niisugune mulje vaid kulunud karvamütsi tõttu ta peas. Või kohutas teda hoopis Ounasjoki ääres vastu tulnud vangide kolonn, kes keeras saekaatri poole. Rovaniemis olid peaaegu kõik teeviidad ka saksakeelsed. Pakasetuules pisut kumaras komberdavad vangid olid nagu mingi aegluubis liikuv lihasmass, ja kui autotuled korrakski äärmisi vange riivasid, läikisid nende silmad nagu loomadel. Kohe, kui ma vangide rida nägin, ütlesin Annemariele, et pilk maha. Ta kuuletus ja ta pea vajus alla. Ma nägin, et ta kael oli pikk, ilusa kujuga.

Meil oli üksnes Rovaniemi linna lähedal ja maakonnas kümmekond sõjavangilaagrit. Terve Lapimaa oli laagreid täis, põhimõtteks, et eri maade vange kokku ei panda. Kõigile on oma: vene sõjavangidele, teistest rahvustest sõjavangidele ja oma ka saksa vangidele. Räägiti, et kõige rängemad tingimused olidki sakslaste vangilaagrites, sest „nende neetud väekargajate, nõrganärviliste ja teiste renegaatide” vastu ei tunta mingit halastust. Kui maandusime, siis märkasin, et ka Rovaniemi lennujaama juures oli sõjavangilaager. Kõrgel olevad helgiheitjad näitasid kohe ära, millega on tegemist. Lennujaam oli praktiliselt meie oma, soomlasi sinna kuuldavasti enam ei lastudki.

Pöörasin vasakule, ületasin Ounasjoki ja sealt jätkasime kaardi järgi

Jäämereteed mööda üles Pelkosenniemi poole. Kui möödusime Ounasvaarast, hakkas ümbrus tasapisi muutuma ja jäi vaid üksluine noor kuusemets. Hommik valgeks ei läinud. Tõlk oli jutustanud, et Sodankyläs kestab kaamos talvise pööripäeva aegu vaid nädal, kuid et sealt põhjapoolsematel laiuskraadidel ei tõuse päike üle silmapiiri rohkem kui kaks kuud. Mõte päevale, mis valgeks ei lähe, on käsitamatu, aga lohutav. Ma teadsin, et Jäämere kaldal, meie kõige põhjapoolsema sõjaväebaasi juures on äärmiselt, lausa ebainimlikult karm, ja ma tahtsin jõuludeks sinna.

Maanteel on kiilasjää, kuid mina sõidan kiiresti. Kõik vaibub, madala kasvuga puud on kägaras ja lumi kurrulistes hangedes. Kõikjal laiuv valge lumi rõhub maa külmunud vaikusesse. Koolnukalbe koht, kus miski ei ela, miski ei saa elada, kuna kõik on läbi – see mõte vasardab kuklas. Kõige unustamine on niisama piinav kui kõige mäletaminegi. Varsti on kogu Saksamaa niisama puruks pommitatud kui minu kabinet Berliinis: ei lage, ei seinu, vaid suitsev tellisepuru, kõverdunud talad ja müüritükid. Linnatänavad on nagu hoonete anatoomia loengud, majade fassaadid on kokku kukkunud ja avanud kodud kõigile vaadata. Toolid ja lauad ja sohvanurgad seisavad jahmunult oma kohal kodudes, millel ei ole välisseinu. Mäletan, kuidas jäin seisma ja vaatama, kui noor naine vastasmajas muudkui käis poolringis oma seinteta kodus, murdis käsi ega osanud millestki kinni hakata.

Kui sõda pärast novembripommitamist mu lähedusse tungis, siis see häiris mind, sest ka minu kabinet oli tabamuse saanud. Õige pea harjus ära ka sellega. Harjus kõigega. Õppisin vaatama pommituse jälgi nii, et ei näinud neid. Või ehk olin alati osanud mujale vaadata, pilgul üle libiseda lasta, ebameeldivad asjad kõrvale jätta. Pärast kabineti hävimist otsustasin, et ei lase end sellest häirida, et tõrjun need hävingupildid tahtejõuga meelest. Ja siiski see, missugune oli põlev ja suitsev Berliin õhust vaadates, kui hommikul pärast pommitamise ööd linnas maandusin, jäi meelde.

Liitlasväed olid Saksa linnade süstemaatilist hävitamist vankumatu otsustavusega jätkanud ja niisama otsustavalt olin mina neile vastu töötanud.

Autosõit rahustab, nagu ma teadsingi. Ma ei räägi ka Annemariega sõnagi. Tema on minu vaikimisega harjunud. Maastik on esialgu veel üsna lauge, kuusemetsane, kusagil kaugemal sinas mõni vaarahari. Küllap ootasin Alpide järske tõrksaid tippe, kuigi teadsin, et Soomes Lapimaal niisuguseid ei ole. Äkki Annemarie karjatab, sest üle tee läheb terve põhjapõtrade kari, ja mina pidurdan järsult. Põhjapõdrad loivavad üle tee, ilma et neil sugugi kiire oleks. Üks koguni peatub ja vahib meid nüri rahuga. Libistan autot vaikselt sinnapoole ja alles siis kargab loom teelt sügavasse lumme ning läheb edasi.

„Ma ei ole kunagi varem põhjapõtru näinud,” õigustab Annemarie oma hääletõstmist.

„Ja nüüd nägite ühekorraga tervelt kaheksat, Frau Kempf,” vastan.

„Nad olid väiksemad, kui ma arvasin. Mõelda, et nad jäävad siin ellu, kaevavad lume alt samblikku,” ütleb ta ja näitab sellega, et on koolitükid kodus ära õppinud, nagu alati.

„See üks oleks meid justkui vaadanud,” lisab ta veel pärast pisikest pausi.

Siis valitseb jälle vaikus.

Me sõidame edasi. Võtan põhjapõtrade pärast pisut kiirust maha, madalad puud, küllap vaevakased, on kui tuisukotti pistetud. Ja et põhjapõtru enam ei paista, tõstan peagi taas mootori tuure, see töötab ka külma käes imekspandavalt hästi. Vastu tuleb neli veoautot, kõik Saksa omad. Möödasõidul lumi tolmab ja varjab hetkeks nähtavuse sootuks. Tee kaob eest. Võtan kiiruse maha ja nii teevad ka summutatud tuledega sõitvad veoautod. Igas suunas laiub pelk tühjus otsekui vaid valge paber. Valge paber, kuidas ma varem küll nautisin, kui ees oli suur paber, veel ainsagi kriipsuta. Praegu ma enam ei mäleta, millal viimati visandipliiatsit puudutasin. Ehk kaks aastat tagasi, kindlasti enne ministriaastaid.

Soome on meie liitlane, teatud kaasasõdija, kes käitub teisiti kui tema naabermaa Rootsi. Viha Nõukogude Liidu vastu on pärast Talvesõda nii sügav, et nad lausa tükkisid meie kõrvale. Soomlased kinnitavad endale, et sõdivad oma sõda, kuid tegelikult on nad meie kaasajooksikud ja rohkemgi. Kui paigutasime Lapimaale kakssada tuhat Saksa alpijäägrit, oli kontroll piirkonna üle otsustatud, aga me ei nimetanud seda okupatsiooniks. Lugesin lennukis raportist, et kindral Dietl oli maavanem Hilliläga kõigiti korrektse vahekorra loonud. Nad kuulasid meid. Lisaks on soomlastest ka see kasu, et nende sõdurid tunnevad ümbrust ja olusid. Nad liiguvad osavasti suuskadel ja on neis karmides oludes sitkelt vastupidavad. Meie hinnangus öeldi, et Soome sõdurid on ausad, ja kuigi nad tunduvad natuke aeglased, on nad päris arukad.

Praegu on rindel põhjas talviselt vaikne, kuid Murmanski vallutamist vaevalt enam üritatakse. Viimati olid sakslaste inimkaotused tohutud, kui mõelda, et suutsime puudeta tundrul edasi liikuda vaid kolmkümmend kilomeetrit. Paljal tundrul on raske võidelda. Kuulsin, et välisidumispunkt Petsamos oli olnud nagu tapamaja ja haavatute vere haisu oli kaugel tunda.

Ma siiski ei mäleta, kui palju mehi me seal kaotasime, kuigi enamasti jäävad numbrid mulle meelde nagu liim. Nad muudkui tulevad ja ma võin pidada ka ilma paberita pika kõne koos tootmismahtudega, abiks vaid mõned teesid. Ma mäletan numbreid peast. Kuid just praegu ei tahaks ma kõiki numbreid mäletada, nende keel on liiga masendav, numbrid on võtnud vale suuna. Numbrid näevad rinnete liikumist ette, need ei võitle kunagi üksi.

Lõhnad on raskemad kui numbrid. Need jäävad sõõrmetesse ja ei lähe ära. Neist ei saa mööda vaadata. Õnneks tapab kõva külm kõik bakterid, varjab aurud ja lehad, jäätab need enda alla. Lumi ei haise.