Читать книгу Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua - Heinz Valk - Страница 10

Argentina asemel valisid mu vanemad Petrogradi (tõsi, siis küll juba Leningradi). Otsusele aitasid kaasa nii vanaisa Anton, kes tegi Petrogradis klavereid, kui ka vist mõned isa ilmasõjaaegsed kamraadid. Kingseppadega oli sama lugu nagu klaveritegijatega – revolutsioonilise valvsuse sunnil oli häid meistreid kui kontrrevolutsioonilise vaimsuse kandjaid hakanud väheks jääma. Naised aga on naised igasuguse ideoloogia tingimustes ja nii hakkasid ilusaid kingi igatsema ka punased naisseltsimehed. Isale pakuti väga head töökohta.

Teiseks mõjutas otsust Leningradi lähedus. Isa, kes ei aimanud, mida tähendab punane diktatuur, lootis paari-kolme aasta pärast Tallinna tagasi tulla.

Lärmaka Leningradi asemel valiti elupaigaks tsaaride suvituslinn, vaikne ja roheline Gattšina (endine soome-ugri Hatsina), kus üüriti kena ja ruumikas korter ühe ingerisoome vanamemme majas.

Maja asus väga laia puiestee ääres lopsakas aias. Meil olid suur köök, ruumikas elutuba ja magamistuba. Sisustusest mäletan ainult köögis asunud valgest marmorist plaadi ja kahe uksega kätepesukappi, mille keskel oli auk silmapesukausi jaoks ja selle all seisis kasutatud vee ämber. Kapp on mul meeles ilmselt seetõttu, et suurteks pühadeks pidin ma kriidipulbriga läikima hõõruma kapil olevad messingist käepidemed, seebialuse, käterättide riputusnupud ja muu sellise ilu.

Isa töökoht oli aga tõesti väärikas ja tasuv. Tema kundedeks olid Leningradi eliidi prouad: teatristaarid, akadeemikute naised, professorite naised ja võimumeeste eluseltsilised. Teiste seas isegi sellise suurusjärgu figuur nagu Leningradi parteijuhi Sergei Kirovi naine. (Seda fakti olen seni Mart Laari ja Trivimi Velliste eest varjata suutnud, sest see koletu tõsiasi saanuks viimaseks kinnituseks hirmujuttudele, mille põhjal organiseeris Eestimaa Rahvarinde ei keegi muu kui KGB.)

Ema sai olla taas koduperenaine ja tegelda kahe lapsega, lisaks Lainele ka Leopoldiga, kes sündis 1927. Isa priske teenistus võimaldas meil Leningradi eliitpoodidest osta sellist toidukraami, mida õnnelik töölisklass vaid läbi vaateakende silmitses. Meie pere käis läbi rohkearvulise Leningradi eestlaskonnaga. Mäletan ähmaselt suuri seltskondi meie elutoas, nende naerurõkatusi ja eestikeelseid laule.

Laine ja Leopold.

Elu Eestis paranes, kirjavahetusest tädidega sai selgeks, et on saabunud aeg kojusõiduks. Vastava taotlusega läkski isa ametivõimude juurde. Paar päeva hiljem tulid talle koju aga hoopis teistsugused ametimehed ja sõidutasid ta GPU-sse (hilisem NKVD ja KGB). Kui isa polnud ööpäeva järel koju naasnud, hakkas ema Siberisse sõiduks kompse valmis sättima. Paari päeva pärast sai isa siiski tulema – GPU asjatundjad olid teinud selgeks, et soov Eestisse minna on ekslik ja vildakas. Et kui Aleksander Gansovitš Eesti Vabariigi kodanikuna tahab tingimata Eestisse minna, võib ta ju seda teha, kuid inimeste eest hellalt hoolitsev nõukogude võim ei luba mingil tingimusel tema naisel ja lastel minna kõduneva kapitalismi kätte nälgima.

Jutt selge ja mõistetav.

Ja nõnda jätkus meie pere elu punases paradiisis endisel kombel. Ainult selle vahega, et nüüd tuli end teha nii märkamatuks kui võimalik. Olengud toimusid paksude kardinate varjus ja jõulupühadel tuli piirduda tillukese kuusega lillepotis. Kaabu ja elegantse lipsustatud ülikonnaga “eesti härra” peale hakkasid üha rohkem kõõrdi vaatama ka naabrid.

Siis tuli kaks pauku järgemööda. Ootamatult suri tiisikusse vanaisa Anton ja kohe seejärel ajukelmepõletikku Laine (aastal 1930). Kõige dramaatilisemalt elas seda üle ema, kes hakkas otsima lohutust pühasõnast ja võttis lähedaste kaotust kui Jumala poolt läkitatud karistust noorpõlve patutegude eest.

Ema tahtis uut tütart, uut Lainet. Isegi vastavad riided said selleks valmis tehtud. Ja kui 1936. aastal sündis hoopis poiss – see olin mina! –, oli ema pettumus suur. Ta olevat pannud mulle need tüdrukuriided selga ja sidunud mu blondidesse juustesse isegi lehvi. Selline mäng olevat väldanud mitu aastat.