Читать книгу Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua - Heinz Valk - Страница 4

Minu kallitele lastelastele Sofiale, Konradile, Sanderile, Marile, Andreasele, Jakobile, Annile, Rihardile ja Tobiasele selle tõestuseks, et ma polegi alati olnud vanaisa, vaid ammusel ajal ka nendetaoline jõmpsikas.

Näputäis meenutusi, mis kinnitavad,

et inimese iseloom, tema väärtusmõisted

ning teod saavad alguse lapsepõlves kogetust.

Paesel mullal kasvas vaid viis kidurat, põlvini ulatuvat tikripõõsast. Ei kaevu, ei kempsu. Kööki eraldas kambrist soemüür, mille pragudes alustas igal õhtul oma algelist, kuid sugestiivset viisijupikest kilk. Köögi seinal mõõtis aeglaselt tiksudes aega pirakas roosilise sihverplaadiga talukell.

Peentest palkidest seinad ei olnud kuigi soojapidavad, mistõttu välisukse kõrval järil seisev veeämber oli hommikuti jääkirmega kaetud. Kõik oli armetu ja vaene. Kuid selle-eest oli siin imeline ja õnnestav vaikus.

Me saabusime siia Venemaa sõjakoleduste eest Peterburi külje alt Gattšinast 1941. aasta kärekülmal talveõhtul, kui ma olin viieaastane.

Pommitamiste õudus oli minus nii sees, et veel pool aastat äratas mind öösel kord kella tiksumine, kord kilgi kriiksumine, kord seinapalkide naksatus pakase käes, ma puhkesin nutma ega suutnud rahuneda.

Nii kestis see varasuveni, mil kurnatud närvisüsteem võttis lõpuks vastu teate, et siiani Vene pommitajate undamine ei ulatu.

Aukülal, Lääne-Virumaa traditsioonilisel külaelul on siiani mu südames soe, päikeseline ja turvatunnet pakkuv koht.

Auküla oli mu armastus esimesest pilgust. Nüüd, kui ma kirjutan neid ridu, kujutlen, kuidas mu esiisad siin tegutsesid ja toimetasid, ja tunnen kurbust, et punavõim selle tervikliku ja harmoonilise maailma hävitas.