Читать книгу Aja jälg kivis. Kreeka - Helgi Erilaid - Страница 5

Kreeka suurus, iidne ja erakordne kultuur on lõpmata kaugesse minevikku jäänud.

Egeuse ehk Kreeka-Mükeene kultuur jäi 3. ja 2. aastatuhandesse enne Kristuse sündi, Homerose ajajärgust saame rääkida 11.–9. sajandil eKr, arhailisest ajast ja linnriikide, poliste tekkimisest 8.–6. sajandil eKr. Järgnesid klassikaline ajastu ja hellenism, siis tulid roomlased, Bütsants, türklased ja langus. Ning uuestisünd klassitsismi ajastul, kui avastati Vana-Kreeka kunagine hiilgus ning antiikmaailma võimas arhitektuur.

„18. sajandi keskpaigast alates on Kreeka templeid, skulptuuri ja kirjandust jumaldatud kui kõrgeimat võimalikku kunsti,“ ütleb arhitektuuriajalugu.

See, mis Ateena akropolist siis veel järel oli, on pärit umbes 5. sajandist eKr – Dooria, joonia ja korintose sambad. Kaunid, ühtaegu haprad ja tugevad kannelüüridega sambad pikkade ridadena hooneid ümbritsemas, sammastena seisvad pühad naisekujud karüatiidid, skulptuuridega friisid. Täiuslikult kaunite proportsioonidega korrapärased valged, mõnegi hindaja meelest külmavõitu varemed.

Külmavõitu? Vaevalt küll.

Umbes 5. sajandil eKr, kui Ateena riigimees Perikles akropoli ehitustöid juhatas, käis siin, mägisel maastikul, sinise taeva ja särava päikese all vilgas ja värviline elu. Turuplatsid olid rahvast täis, lauldi, armastati, söödi ja joodi. Sammastega piiratud hoonete vahel kõndisid ringi pikkadesse värvilistesse, sageli triipudega ääristatud drapeeritud kangastesse – kitoonidesse – mähitud mehed. Filosoofid võisid kitoonide peal ka pikki villaseid himatione kanda, sest sellise rõivastuse kandja pidi aeglaselt ja väärikalt liikuma. Kreeklannad riietusid peale vöötatud kitoonide ka lahtistesse, õlgadel nõelte või sõlgedega kinnitatud tuunikatesse.

See on tuhandete aastate taha jäänud elupilt Ateenast.

18. sajandi keskpaiku tuli ammu unustatud vana uuena tagasi. Klassitsistliku ajastu sammasfassaadide ja kolmnurksete ehisviiludega hooneid kerkis Pariisis, Londonis, Berliinis, Peterburis, ookeani taga Ühendriikides ja meilgi siin Eestimaal. Olid siis külmad, niisked, isegi jäised põhjamaised riigid Egeuse päikese all sündinud ja Aadria ning Vahemere ääres jõudu kogunud arhitektuuri jaoks sobivad? Elu näitas, et vägagi sobivad. Kadunud maailmast naasnud karge ehitusstiil oli alati ja kõikjal värske ja kaunis.

Kreeka antiiksuse taassündi kaasa ei teinud, 18. sajandi keskpaiku valitsesid seal türklased. Kreeka oli mahajäänud ja nõrk ning 20. sajandi sõjad muutsid ta veel nõrgemaks. Ja praegune, 21. sajandi teise kümnendi Kreeka on segaduses, rahutu ja õnnetu, midagi on väga valesti läinud – aga see on teine teema.

Kauge antiikaja kultuuri, arhitektuuri, iidsete tarkuste ja väärtuste eest jääb aga maailm Kreekale alati tänulikuks.