Читать книгу Aja jälg kivis. Kreeka - Helgi Erilaid - Страница 6

Kreeka

Mütoloogiline Kreeka

Kreeka müütide maailm on üks eksitavalt keeruline paik, millesse süvenedes võib üha suuremasse segadusse sattuda. Aga alustagem algusest.

Alguses oli olemas neli suurt jumalikku jõudu: Chaos – kaos, sügavik, Gaia – maa, Tartaros – allmaailm ja Eros – armastus, taassünnijõud. Kõik need jõud sünnitasid uusi jumalusi. Gaia ühines Uranose, tähistaevaga, nende lapsed olid titaanid, kükloobid ning sajakäelised ja viiekümnepealised hiiglastest koletised hekatonheirid. Jumaluste kolmanda põlvkonna moodustasid kahe titaani – Kronose ja Rhea – lapsed. Poeg Zeus kukutas Kronose troonilt, titaanid suleti allilma Tartarosse ning maailma ja inimesi hakkasid valitsema olümplased, Kreeka kirderanniku lähedal paikneva 2911 meetri kõrguse Olümpose mäe elanikud. Olümpose väljakujunemise jooksul toimus ägedaid kokkupõrkeid. Kõik need jumalate omavahelised verised lahingud võitis lõpuks Zeus ning Olümposel tekkis päris omamoodi jumalate perekond.

Kõige tähtsam oli jumalate ja inimeste isa Zeus. Tema õde ja ühtlasi ka abikaasa oli Hera, Zeusi vennad olid allilma valitseja Hades ja merejumal Poseidon. Zeusi õde oli maa viljakuse jumalanna Demeter, pojad – sõjajumal Ares, tulejumal Hephaistos, valgusejumal Apollon ja jumalate käskjalg Hermes.

Zeusi tütred olid tarkusejumalanna Athena, jahijumalanna Artemis ning armastuse- ja ilujumalanna Aphrodite.

Tähtsad olid ka viinamarja- ja veinijumal, Zeusi ja Semele poeg Dionysos ning arstikunstijumal, Apolloni poeg Asklepios.

Kui kreeklased uue linna rajasid, ehitati kõigepealt püha kolle, kus lõõmas tuli nii öösel kui ka päeval. See oli hestia – jumalanna Hestia eluase. Ei tohi unustada ka Zeusi tütreid, üheksat muusat, kes laulsid oma hümnides kõigest, mis kord oli, mis on ja mis tuleb, ega kitsejalgade ja sarvedega Paani, kes koos nümfidega metsades hullas.

Andku olümposlased mulle andeks, kui mõni neist nimetamata jäi, neid on nii palju.

Kreeka jumalad ja jumalannad sarnanesid välimuselt inimestega, neil olid voorused ja pahed nagu inimestel ja kuigi nad olid surematud, pidid nad saatusele alluma.

Lisaks Olümpose jumalatele oli aga olemas veel hulk teisejärgulisi ja pooljumalaid, deemoneid, nümfe, saatüreid… Väga tähtsal kohal olid ka jumalate ning inimeste armulugudest sündinud surelikud kangelased ehk heerosed, kellest said hõimupealikud ning linnade ja riikide rajajad.

Kuidas me kõike seda teame?

Müüt (mythos) tähendab kreeka keeles kõnet või juttu. Osa müüte on väga iidsetest aegadest pärit, neid kanti usupühade ja pidustuste ajal jutustades või lauldes ette ning teinekord pandi ka kirja. Meie tunneme müüte tekstide kaudu, mis neid ümber jutustavad. Kõige vanemad sellised lood olid Homerose eeposed „Ilias“ ja „Odüsseia“, pärit 8. sajandist eKr. Homeros oligi esimene poeet, kes jumalate elu kirjeldas. Olümposel kulges see elu Homerose „Iliases“ järgmiselt (August Annisti tõlge):

„Nii kogu päeva nad istusid peol kuni loojunud päike,

rõõmsasti süües ja keegi seal millestki puudust ei tundnud.

Kõigil neil rõõmustas vaimu Appoloni võrratu lüüra

ning magus muusade laul, kes kordamööda seal laulsid.“

Igast suuremast Antiik-Kreeka kirjandusteoses, alates 8. sajandist eKr kuni Rooma ajastu lõpuni, leidub hulgaliselt teateid jumaluste, nendest jutustavate müütide, nende kultuse ja pühamute kohta. Päris huvitav ja kindlasti ka tuttav on lugu sellest, kuidas Kreeka müütides on inimsugu alguse saanud.

Kõigepealt elanud inimesed koos jumalatega, kuid ükskord puhkenud Zeusi ja inimeste sidemehe, kangelase Prometheuse vahel tüli ohvriks toodud härja jagamise pärast. Kaval Prometheus peitnud paremad lihapalad ära ja oma osa valima tulnud Zeus saanud vaid rasva ning kondid. Ülejäänud palad härjast said inimesed endale.

Zeus otsustanud selle eest kätte maksta.

Ta käskinud jumalate sepal Hephaistosel valmis teha esimene inimeste sekka saadetav naine. See oli Pandora, kes vooliti savimullast, kuid külvati üle ehetega, nii et ta nägi välja imekaunis otsekui jumalanna, kuigi oli vaid elav nukk. Zeus pakkunud Pandorat naiseks Prometheuse vennale Epimetheusele, kuid andnud Pandorale kaasa suletud laeka, mille sisse olid lukustatud kõik inimeste maise elu hädad: kurjus, julmus, ülekohus, ahnus, pettus, haigus, vanadus ja lõpuks ka surm. Jumalad olid keelanud laegast avada, ent uudishimulik Pandora teinud seda siiski. Ja kõik nuhtlused pääsenud laekast välja ning haaranud inimsoo oma võimusesse. Nüüdsest olid inimesed jumalate maailmast pagendatud. Nad pidid töötama, et maa neid toidaks, lapsi ilmale tooma, et inimsugu maa pealt ei kaoks, piinu ja haigusi kannatama ning lõpuks surema. Pandora kohta on selles loos öeldud, et tal polnud ühtki väärtust peale välise ilu.

Kultus ja rituaalid

Müütide kohaselt oli vanade kreeklaste elu sõna otseses mõttes jumalikest jõududest täidetud. Igas majas oli püha kolle, kodu kaitsja Hestia asupaik, temale avaldati iga päev austust ja talle tutvustati alati ka uusi pereliikmeid. Kui inimene kodunt väljus, kohtus ta otsemaid risttee jumalustega – need olid Hermes ja Hekate –, seejärel põldude, karjamaade ja piiride jumalustega. Kaugeltki alati polnud jumalatel pühamuid, nende kohalolu võis tähistada lihtsalt kivihunnik või puust post. Linnaväljakutel ja pühade teede ääres seisid tavaliselt ka nende kujud.

Iga inimene võis jumalustega suhelda, temalt midagi paluda, nõu küsida, talle ohvreid tuua või minna pühamusse magama, et unenäos jumaluselt nõuandeid saada. Pühamutes korraldasid elu preestrid ja preestritarid, kes jälgisid, et rituaale õigesti läbi viidaks, kuid hoidsid ka templeid korras ja hoolitsesid palverändurite eest.

Vanade kreeklaste jumalikest jõududest tulvil elus olid äärmiselt tähtsad igasuguste sündmuste puhul ette nähtud rituaalid. Kõige tähtsam rituaal oli ohverdamine ning selleks oli õige mitmeid mooduseid. Juurviljad ja viljaterad pandi altarile ja jäeti jumaluse käsutusse või põletati. Suurem tseremoonia käis kaasas vereohvriga. Ohverdatav loom toodi altari juurde, pühitseti jumalale ja tapeti. See pidi kindlasti koduloom olema, mitte jahil püütud metsloom. Iga jumala puhul olid ohverdamisreeglid erinevad. Oli kindlaks määratud, kas ohverdatakse kits, lehm, siga või kana, ja loom pidi olema võimalikult ilus.

Ohver lasti verest tühjaks joosta, nahk nüliti maha ja liha jagati inimeste ning jumalate vahel. Jumalatele määratud osa põletati altaril, inimesed sõid nendele antud liha ära.

Vereohver pidi näitama inimeste ja jumalate erinevust, viimased ei söö liha ja on surematud, esimesed söövad ja on surelikud. Sellele ohvrile omistati veel mitmeid erinevaid tähendusi. Tseremoonia toimus pühal altaril, selle juurde käis pillimäng, kõigil osavõtjatel olid pärjad peas. Vereohver oli iidses Kreekas kõige tähtsam riitus. Ka teatrietendused olid omamoodi rituaalid, sest need kuulusid jumal Dionysose kultuse juurde. Sellest võib aga lähemalt lugeda loost „Epidaurose teater“.

Kreeklaste Hades – allilm

Kuigi kreeklased ei uskunud, et inimesed pärast surma iseendana edasi elavad, on nad uurijatele jätnud palju erinevaid teispoolsusest jutustavaid vaasimaale ja tekste. Surnuteriiki kutsuti seal valitseva jumala nime järgi ka Hadeseks ja selle riigi kuninganna oli Persephone, maa viljakuse jumalanna Demeteri tütar, kelle Hades ära röövis ja allilma viis. Jumalad otsustasid, et Persephone võib kuus kuud aastast maa peal Demeteri juures elada, ülejäänud aja peab ta aga veetma oma abikaasa kõrval surnuteriigis, mille kohta „Iliases“ on öeldud, et see on hämar paik, kus päike iialgi ei paista ja kus surnute varjud midagi teadmata ja mõistmata ringi ekslevad. Mõnes tekstis on teispoolsust aga hoopis teisiti kujutatud – paigana, kus pühendatud hinged õnne ja rõõmu saavad nautida.

Iidsetest haudadest välja kaevatud kuldplaatidele on graveeritud jutustusi rännakutest allilma, kus lahkunut saatsid Dionysos ja teised jumalused, kes talle Hadeses õnneliku saatuse kindlustasid.

Et kedagi üldse surnuks kuulutataks, pidi lahkunu perekond korraldama reeglitepärase matusetalituse. Pärast surnu toimetamist kalmistule, kus laip maha maeti või põletati, tuli püstitada hauasammas, millele graveeriti lahkunu nimi. Sammas ehiti paeltega, haua juurde asetati lõhnaainetega vaase, hauale valati lahkunu auks ka joogiohvrit. Kõigil riitustel oli oma kindel järjekord ja kui sellest kinni ei peetud, võis surnu vaimuna siia ilma ekslema jääda ega pääsenudki surnuteriiki. Sellised vaimud võisid aga elavatele epideemiaid, näljahäda, maa viljatust ja muid õnnetusi põhjustades väga palju halba teha. Ja hädad ei lõppenud enne, kui matuseriitused tehtud said.

Trooja sõdadest jutustavates lugudes püüdis ju Trooja kuningas Priamos kiiresti kätte saada oma poja Hektori surnukeha, kelle Achilleus lahingus tapnud oli – ikka seepärast, et inimestele osaks saavaid õnnetusi ja hädasid ära hoida. Lõpuks andis Achilleus järele ja Hektorile korraldati matused nagu kord ja kohus. Matusetseremoonia lõpetas sõjamehe elu. Mälestus lahkunutest, eriti lahingutes langenud kangelastest, püsis elavate seas.

Seda kõike teame me tänu müütidele, mis on avanud uute põlvkondade ees vanade kreeklaste omapärase maailma ning on lahutamatult seotud ka aja kiviste jälgedega sellel kaugel ja kaunil maal.

Siin kirja pandud põhitõed Kreeka mütoloogiast on osaliselt pärit Pauline Schmitt-Panteli raamatust „Kreeka jumalad ja jumalannad“.