Читать книгу Itaalia kingad - Хеннинг Манкелль - Страница 7

Täna posti ei tule.

Eile ka ei tulnud. See-eest tuleb Jansson, kes siin saarestikus posti laiali veab. Mulle tal posti ei ole. Olen selle ära keelanud. Juba kaksteist aastat tagasi ütlesin talle, et ärgu mingi reklaamiga minu silla juurde tulgu. Mind olid kõik need arvutite ja lihatükkide superpakkumised ära tüüdanud. Ütlesin talle, et ei taha olla nende ohver, kes üritavad igasuguste eripakkumiste abil mu elu juhtida. Püüdsin talle selgeks teha, et elu ei seisne allahindlustes. Elu seisneb milleski hoopis olulisemas. Ma ei tea, mis see on, aga peab vähemalt uskuma, et see on oluline ja et selle varjatud mõte asetseb kõrgemal tasandil kui sooduskupongid ja loteriipiletid.

Me tülitsesime. See ei olnud viimane kord. Vahel on mul tunne, et just viha liidab meid. Aga reklaami ta mulle enam ei toonud. Viimane kiri, mille ta mulle tõi, oli mingi teade vallalt. See oli seitse ja pool aastat tagasi, ühel sügispäeval, kui puhus tugev kirdetuul ja veetase oli madal. Vallast teatati, et mulle on eraldatud hauaplats surnuaeda. Jansson väitis, et see antakse kõigile. Uue teenusena teatati kõigile, kes elasid ja makse maksid, kus nende hauaplats asub, juhuks kui keegi tahab koha peale vaatama minna, kes talle naabriks tuleb.

See kiri on ainus, mille ma viimase kaheteistkümne aasta jooksul olen vastu võtnud. Välja arvatud trööstitud pensioniteated, deklaratsioonid ja pangaväljavõtted.

Jansson tuleb alati kella kahe paiku. Kahtlustan, et ta lihtsalt peab siia sõitma, et tal oleks õigus Postiametilt paadi või hüdrokopteri eest täit kompensatsooni küsida. Ma olen temalt küsinud, kuidas selle asjaga õieti on, aga ta ei vasta. Võimalik, et tänu minule on tal üldse veel töö alles. Tema sõite pole tühistatud, sest ta peab talvepoolaastal kolm ja suvel viis korda nädalas minu silla juures peatuma.

Viisteist aastat tagasi oli siin saarestikus umbes viiskümmend elanikku. Siis sõidutas üks paat isegi nelja last külakooli vahet. Tänavu on meid kokku seitse, üksainus alla kuuekümne. Ja see on Jansson. Ta on noorim ja seega kõige rohkem sõltuv sellest, et meie elus püsiksime ja siit saartelt ära ei koliks. Muidu kaob tema töökoht.

Mul ükskõik. Mulle Jansson ei meeldi. Ta on kõige tülikam patsient, kes mul kunagi on olnud. Ta kuulub kõige raskekujulisemate hüpohondrikute hulka. Mõni aasta tagasi, kui kord tema kurku ja vererõhku kontrollisin, ütles ta äkki, et tal on vist ajukasvaja, mis mõjutab nägemist. Mina vastasin, et mul ei ole aega tema väljamõeldisi kuulata. Aga ta käis muudkui peale. Väitis, et ta ajus toimub midagi. Küsisin, miks ta seda arvab. On tal peavalud? Käib tal pea ringi? On tal muid sümptomeid? Ta ei jätnud enne, kui olin viinud ta paadikuuri, kus oli pimedam, tema pupille valgustanud ja kinnitanud, et kõik on korras.

Olen veendunud, et Jansson on terve kui purikas. Tema isa on 97-aastane ja elab hooldekodus, aga mõistus on täiesti selge. Jansson on oma isaga tülis aastast 1970. Tookord saatis Jansson oma isa ja angerjapüügi kuradile ning läks hoopis ühte Smålandi saeveskisse tööle. Miks ta just saeveski valis, jääb mõistatuseks. Et ta ei jaksanud oma türannist isa välja kannatada, on muidugi mõistetav. Aga saeveski? Ma isegi ei püüa seda mõista, sest tean liiga vähe. Aga alates sellest 1970. aasta sündmusest on ta oma isaga tülis. Jansson tuli alles siis Smålandist tagasi, kui isa oli vanadekodusse kolinud. Nad pole omavahel kordagi rääkinud.

Janssoni vanem õde Linnea elab mandril. Kunagi oli ta abielus ja pidas suvekohvikut. Aga siis kukkus tema mees Konsumi juurde viival kallakul maha ja suri, ning Linnea pani kohviku kinni ja hakkas usklikuks. Ta on isa ja poja vahel sõnumitoojaks.

Huvitav, mida neil teineteisele öelda on? Võib-olla vahendab õde aastast aastasse suurt vaikust?

Janssoni ema on juba aastaid surnud. Kohtusin temaga vaid korra. Siis oli ta juba teel seniilsuse hirmutavasse udumaailma ja pidas mind oma isaks, kes suri millalgi kahekümnendatel. See oli šokeeriv kogemus.

Praegu ma nii ägedalt ei reageeriks. Aga sel ajal olin teistsugune.

Tegelikult ei tea ma Janssonist midagi, kui välja arvata see, et tema eesnimi on Ture ja et ta on postiljon. Ma ei tunne teda ja tema ei tunne mind. Aga kui ta neeme tagant välja ilmub, seisan tavaliselt sillal ja ootan. Seisan ja imestan ise ka, mispärast, teades, et vastust ei saa ma kunagi.

Nagu ootaks Jumalat või Godot’d, aga tuleb hoopis Jansson.

Istun köögilaua taha ja avan oma logiraamatu, mida ma kõigi siin elatud aastate jooksul olen pidanud. Mul ei ole midagi öelda ja mul ei ole kedagi, keda see raamat kunagi võiks huvitada. Aga ma kirjutan sellegipoolest. Iga päev, aasta ringi, kas või mõne rea. Ilmast, mitu lindu akna taga puu otsas istub, oma tervisest. Ongi kõik. Tahtmise korral võin lugeda kümne aasta tagust sissekannet, kus on kirjas, et sillal istus tihane või merisk, kui Janssonit ootama läksin.

Kirjutan kroonikat elust, mis on täiesti rööbastelt maha jooksnud.

Lõuna hakkas kätte jõudma.

Oli aeg müts kõrvuni tõmmata, välja krõbeda külma kätte minna ja hakata sillal Janssoni saabumist ootama. Selle pakasega pidi ta oma hüdrokopteris küll kõvasti külmetama. Vahel, kui ta silla juures randus, haistsin justkui alkoholi lõhna. Mõistsin teda.

Kui ma köögilaua tagant püsti tõusin, tuli loomadele elu sisse. Kass oli esimesena ukse juures, koer liikus märksa aeglasemalt. Lasin nad õue ja panin selga vana koidest puretud kasuka, mis kunagi kuulus mu vanaisale, mässisin salli kaela ümber ja tõmbasin Teise maailmasõja aegse paksu mütsi pähe. Siis läksin alla silla juurde. Pakane näpistas. Jäin seisma ja kuulatasin. Veel ei olnud midagi kuulda. Ei linde ega Janssoni hüdrokopterit.

Kujutasin juba ette, kuidas ta välja näeb. Nagu vana aja trammijuht, kes pidi väljas seisma. Janssoni talveriietus oli kirjeldamatu. Sellise külmaga nagu täna toppis ta endale selga mantli, jope, ühe räbaldunud kasuka, isegi vana hommikumantli. Olin temalt korduvalt küsinud, miks ta ei soeta endale nüüdisaegset soojapidavat kombinesooni, mida olin mandril poes müügil näinud. Ta vastas, et tal ei ole nendesse usku. Tegelikult on ta lihtsalt kooner. Peas on tal samasugune karvamüts kui mul. Nägu kaitsevad röövlimask ja vanad mootorratturiprillid.

Küsisin, kas Postiamet ei peaks teda soojade riietega varustama. Vastuseks sain vaid ebamäärase mõmina. Jansson tahab Postiametiga võimalikult vähe tegemist teha, kuigi see on tema tööandja.

Silla juures jääl lebas surnukskülmunud kalakajakas. Tiivad koos, külmunud jalad sirgu. Silmad kui sädelevad kristallid. Asetasin ta kaldal kivile. Samal hetkel kuulsin hüdrokopteri mürinat. Mul polnud vaja kella vaadata, teadsin niigi, et Jansson on täpne. Ta tuli Vesselsö saarelt. Seal elab üks vana naine, Asta Karolina ...kerblom. Ta on 88-aastane, tema käed valutavad hirmsasti, aga ta tahab kangekaelselt oma sünnisaarel edasi elada. Janssoni sõnul on ta nägemine kehvaks jäänud, aga ta kuduvat endiselt oma mööda Rootsit laiali olevatele lastelastele kampsuneid ja sokke. Huvitav, millised need kampsunid välja nägid? Kas tõesti oli võimalik poolpimedana kampsunimustreid kududa?

Hüdrokopter lähenes ja ilmus Lindsholmeni-poolse neeme juures nähtavale. See on omapärane vaatepilt, kui see putukat meenutav sõiduk paistma hakkab, kubujuss roolis. Jansson lülitas mootori välja, suur propeller jäi vait, kopter liugles silla juurde ning Jansson võttis prillid ja maski ära. Tema nägu oli punane ja higine.

„Mul hammas valutab,” ütles ta, kui oli vaevaliselt sillale roninud.

„Mida mina sinu arvates teha saan?”

„Sa oled arst.”

„Ma ei ole hambaarst.”

„See siin all vasakul.”

Jansson ajas suu pärani, nagu oleks järsku mu selja taga midagi hirmsat näinud. Mu oma hambad on suhteliselt heas korras. Mulle piisab kord aastas hambaarsti juures käimisest.

„Ma ei saa midagi teha. Sa pead hambaarsti juurde minema.”

„Vaadata ikka võid.”

Ega Jansson ei jäta. Läksin paadikuuri ning tõin taskulambi ja kurguspaatli.

„Tee suu lahti!”

„On ju lahti.”

„Veel rohkem.”

„Rohkem ei saa.”

„Siis ma ei näe midagi. Pööra nägu siia!”

Valgustasin Janssoni suud ja lükkasin keele eest. Hambad olid kollased ja hambakivi täis. Tal oli palju plomme. Kuid igemed tundusid terved ja ma ei näinud ühtegi auku.

„Ma ei näe midagi.”

„Aga mul on ju valus?”

„Sa pead hambaarsti juurde minema. Võta valuvaigistit!”

„See sai otsa.”

Võtsin oma ravimisahtlist karbi valuvaigisteid. Ta pistis selle taskusse. Nagu tavaliselt, ei tulnud tal pähegi küsida, palju ta võlgneb. Ei konsultatsiooni ega ravimite eest. Jansson oli sedasorti inimene, kes võttis mu sõbralikku lahkust enesestmõistetavana. Tõenäoliselt sellepärast ta mulle ei meeldigi. Raske juhus, kui su lähim sõber on keegi, kes sulle ei meeldi.

„Mul on sulle pakk. Kingitus Postiametilt.”

„Mis ajast nad kingitusi teevad?”

„See on jõulukink. Kõik saavad Postiametilt paki.”

„Milleks?”

„Ma ei tea.”

„Mina ei taha midagi.”

Jansson kaevas ühes oma kottidest ja ulatas mulle väikese õhukese paki. Ümbrikul soovis Postiameti peadirektor mulle häid jõule.

„See on tasuta. Viska ära, kui ei taha.”

„Ära püüa mind uskuma panna, et Postiamet annab midagi tasuta.”

„Ma ei püüa sind midagi uskuma panna. Kõik saavad sellise paki. Ja see on tasuta.”

Janssoni kangekaelsus oli vahel väsitav. Ma ei jaksanud temaga rohkem seal külma käes vaielda. Rebisin paki lahti. Selles oli kaks helkurit ja kiri: „Ole liikluses ettevaatlik. Tervitused Postiametilt.”

„Milleks mulle helkurid? Siin ei ole autosid ja ma olen ainus jalakäija.”

„Võib-olla saab sul ühel päeval siin elamisest kõrini. Siis kulub paar helkurit ära. Kas sul vett on? Ma pean tabletti võtma.”

Ma pole Janssonit kordagi oma majja lasknud. Seda ei kavatsenud ma ka seekord teha.

„Sulata mootori juures natuke lund.”

Leidsin paadikuurist vana termostassi ja toppisin sinna lund. Jansson pani sinna ühe lahustuva tableti. Ootasime vaikides, kuni kuum mootor lund sulatas. Jansson jõi tassi tühjaks.

„Ma tulen reedel jälle. Siis jõulude ajal on pikem vahe.”

„Ma tean.”

„Mismoodi sa jõule tähistad?”

„Ei tähistagi.”

Jansson viipas üles mu punase maja poole. Kartsin, et ta kukub oma kohmakates riietes ümber nagu liiga raskes varustuses haavatud rüütel.

„Peaksid maja külge valgusketid riputama. See elavdaks natuke.”

„Tänan, ei. Ma eelistan pimedust.”

„Miks sa ei võiks endal siin natuke mõnusamaks teha?”

„Kõik on nii, nagu mulle meeldib.”

Pöörasin selja ja hakkasin üles maja poole minema. Helkurid viskasin lumme. Puukuuri juurde jõudes kuulsin, kuidas hüdrokopteri mootor möirgega käivitus. Nagu viimases hädas loom. Koer istus trepil ja ootas. Ta võib õnnelik olla, et ei kuule. Kass luuras õunapuude juures, pilk peki külge klammerduvatel siidisabadel.

Vahel tunnen puudust kellegagi rääkimisest. Vestlust Janssoniga ei saa õigupoolest vestluseks nimetada. See on jutuajamine. Jutuajamine sillal. Ta lobiseb asjadest, mis mind ei huvita. Nõuab, et paneksin tema väljamõeldud haigustele diagnoose. Minu sillast ja paadikuurist on saanud omamoodi ühe patsiendiga erakliinik. Aastate jooksul on paadikuuri vanade kalavõrkude sekka sugenenud vererõhuaparaat ja kõrvavaigu eemaldamise abivahend. Mu stetoskoop ripub koos vanaisa meisterdatud hahapeibutisega puust konksu otsas. Eraldi karbis on mul igasugu ravimeid, mida Janssonil võib vaja minna. Sillal olevat pinki, millel vanaisa pärast lestavõrkude puhastamist istus ja piipu tegi, kasutan nüüd läbivaatuslauana, kui Janssonil on vaja pikali heita. Olen lumetormis tema kõhtu katsunud, kui ta endal maovähki kahtlustas, ja uurinud tema jalgu, kui ta oli veendunud, et teda on tabanud mingi salakaval lihashaigus. Olen sageli mõelnud, et mu käed, mis kunagi keerulisi operatsioone teostasid, on nüüd ainult selleks, et Janssoni kadestamisväärselt hästi säilinud kehal põgusaid läbivaatusi teostada.

Aga vestlus? Selleks ei saa meie suhtlusviisi nimetada.

Olen vahel tundnud kiusatust Janssonilt küsida, mida tema arvab. Elust ja meid ees ootavast kuristikust. Aga ta ei saaks aru. Tema elu sisu on kirjad, margid, tähitud ja väärtsaadetised, sisse- ja väljamaksed ning üüratu hulk reklaame. Lisaks on tal piisavalt muret oma paadi ja hüdrokopteriga. Kui meri on lahti, kasutab ta üht ümberehitatud kalapaati, mille ta Västervikist ostis. Sellel on iidvana Säffle mootor, mille kiirus on vaevalt kaheksa sõlme. Hüdrokopteri ostis ta Norrast ja tunnistas ise, et sai kõvasti petta. Kõigi oma murede juures puudub Janssonil tõenäoliselt igasugune arvamus kuristiku kohta.

Iga päev teen tiiru ümber oma paadi, mis seisab kuival maal. Sellest on nüüd kolm aastat, kui ma paadi veest välja tõmbasin, et see korda teha. Sinna ta minust jäi. See on vana hea klinkerpaat, mis nüüd ilmastiku ja hooletussejätmise tõttu hukka läheb. Nii ei tohiks. Kevadel võtan paadi tõsiselt ette.

Iseasi, kas ma ka päriselt seda teen.

Läksin tuppa ja jätkasin oma pusle ladumist. Selle motiiviks on Rembrandti maal „Öine vahtkond”. Võitsin selle kunagi ammu Luleå haiglas korraldatud loteriil, kui olin alles värskelt tööle asunud kirurg, kelle enesega rahulolev hoiak varjas tegelikult ebakindlust. Pusle oli keeruline, sest pilt oli tume. Sel päeval õnnestus mul vaid üks tükk kohale sobitada. Valmistasin õhtusöögi ja sõin raadiot kuulates. Termomeeter näitas nüüd 21 külmakraadi. Taevas oli tähine ja enne päikesetõusu pidavat veel külmemaks minema. Hakkas kiskuma külmarekordi poole. Oli siin varem üldse nii külm olnud? Vahest mõnel sõjatalvel? Otsustasin Janssonilt küsida, tema tavaliselt teadis selliseid asju.

Miski tegi mind rahutuks.

Heitsin voodile ja püüdsin lugeda. Raamat rääkis kartuli saabumisest meie maale. Lugesin seda juba mitmendat korda. Vahest sellepärast, et seal ei varitsenud ühtegi ohtu. Võisin rahus lehte keerata, ilma et satuksin millegi ebameeldiva või ootamatu peale. Keskööl kustutasin lambi. Mõlemad loomad olid juba ööunne jäänud. Palkseinad naksusid ja nagisesid.

Püüdsin otsusele jõuda. Kas jätkan ka edaspidi siin saarel oma kindluse valvamist? Või tunnistan end võidetuks ja püüan oma loodetavasti veel mitte niipea lõppeva eluga midagi peale hakata?

Ma ei otsustanud midagi. Lebasin pimedusse vahtides ja mõtlesin, et elu läheb endistviisi edasi. Midagi pöördelist ei juhtu.

Oli talvine pööripäev. Aasta pikim öö ja lühim päev. Tagantjärele mõeldes oli sellel tähendus, millest ma siis teadlik ei olnud.

See oli olnud üks tavaline päev. Kui väljas oli väga külm ja minu jäätunud silla juures lumes lebasid külmunud kalakajakas ja kaks Postiameti helkurit.