Читать книгу Itaalia kingad - Хеннинг Манкелль - Страница 9

Harriet vaatas aeglaselt ringi.

„Kus ma olen?”

„Minu köögis. Ma nägin sind jääl. Sa kukkusid. Tõin su siia. Kuidas sa ennast tunned?”

„Hästi. Aga ma olen väsinud.”

„Kas sa vett soovid?”

Ta noogutas. Tõin klaasi vett. Ta raputas pead, kui tahtsin teda abistada, ja ajas end ise istukile. Silmitsesin tema nägu ja mõtlesin, et ta ei olnudki tegelikult väga muutunud. Ta oli vanem, aga mitte teistsugune.

„Ma vist minestasin.”

„On sul valus? Kas sa minestad vahel?”

„Tuleb ette.”

„Mida arst ütleb?”

„Arst ei ütle midagi, sest ma ei küsi.”

„Vererõhk on normaalne.”

„Mul pole kunagi vererõhuga probleeme olnud.”

Ta silmitses akna taga pekitüki küljes rippuvat varest. Siis vaatas ta oma täiesti selgete silmadega mulle otsa.

„Ma valetaksin, kui väidaksin, et ei taha sind segada.”

„Sa ei sega.”

„Loomulikult segan. Ma tulin ette teatamata. Aga mul on sellest ükskõik.”

Ta upitas end sohval paremini istuma. Taipasin järsku, et tal on valus.

„Kuidas sa siia said?” küsisin ma.

„Miks sa ei küsi, kuidas ma su üles leidsin? Ma teadsin, et sa veetsid oma suved ühel saarel ja et see asub idarannikul. Sind leida ei olnud just lihtne. Aga lõpuks ikka õnnestus. Helistasin Postiametisse, nemad peavad ometi teadma, kus elab isik nimega Fredrik Welin. Ja nad ütlesid mulle, et siia tuuakse posti.”

Mulle hakkas vaikselt midagi meenuma. Olin näinud unes maavärinat. Minu ümber oli meeletu mürin, aga siis see äkki lakkas. Lärmi peale ma ei ärganud, aga kui saabus vaikus, lõin silmad lahti. Võib-olla lebasin mõne minuti ärkvel ja kuulatasin pimeduses. Kass norskas mu jalgade juures.

Kõik oli tavaline. Uinusin uuesti.

Nüüd taipasin, et unes kuuldud lärmi tekitas Janssoni hüdrokopter. Tema sõidutaski Harrieti siia ja jättis jää peale.

„Ma tahtsin tulla hommikul vara. Oli see vast põrgumasin. Mees ise oli väga tore. Aga kallis,” ütles Harriet.

„Kui palju ta sult võttis?”

„Kolmsada minu ja kakssada käimisraami eest.”

„See on ju nöörimine!”

„Kas siinkandis on kellelgi veel hüdrokopterit?”

„Ma hoolitsen selle eest, et ta sulle pool summat tagasi maksab.”

Harriet osutas klaasile.

Täitsin selle veega. Vares oli seakamara rahule jätnud. Tõusin, öeldes, et toon käimisraami ära. Minu saabastest olid põrandale jäänud suured loigud. Koer ilmus maja tagant nähtavale ja järgnes mulle randa.

Püüdsin selgelt mõelda.

Harriet ilmus rohkem kui kolmekümne aasta järel mu minevikust välja. Selgus, et minu kaitse siin saarel oli kehvavõitu. Janssoni hüdrokopter ründas mind Trooja hobusena. Ta oli ramminud mu kindlusemüüri ja ise selle pealt veel hästi teeninud.

Läksin jääle.

Puhus nõrk kirdetuul. Silmapiiril lendas linnuparv. Saared ja laiud olid üleni valged. Sel päeval valitses sedasorti imeline tuulevaikus, mida esineb ainult siis, kui meri on jääs. Päike oli madalal. Käimisraam oli jää külge kinni külmunud. Sikutasin selle ettevaatlikult lahti ja hakkasin ranna poole lükkama. Koer sörkis mul sabas. Teadsin, et ta tuleb millalgi magama panna. Kass samuti. Mõlemad olid vanad ja kannatasid.

Randa jõudes läksin paadikuuri, võtsin sealt vana teki ja laotasin vanaisa pingile. Ma ei saanud majja tagasi minna, kuni ma ei teadnud, mida edasi teha. Harrieti siinolekul sai olla ainult üks põhjus. Ta nõuab minult vastuseid. Pärast kõiki neid aastaid tahab ta teada, miks ma ta maha jätsin. Mida ma vastan? Elu oli elatud, läks nagu läks. Arvestades seda, mis minuga juhtus, peaks Harriet olema tänulik, et ma tema elust kadusin.

Pingil istudes hakkas külm. Tahtsin just püsti tõusta, kui kuulsin eemalt mingit häält. Hääled ja mootorimüra kostavad üle vee ja jää kaugele ette. Taipasin, et see oli Jansson oma hüdrokopteriga. Täna ei olnud postipäev. Aga võib-olla osutas ta jälle oma ebaseaduslikku taksoteenust. Läksin üles maja juurde tagasi. Kass istus trepil ja ootas. Aga ma ei lasknud teda sisse.

Enne kööki astumist heitsin pilgu esikuseinal rippuvasse peeglisse. Aukus silmadega habetunud nägu. Juuksed kammimata, kokkupigistatud huuled ja sügaval asetsevad silmad. See ei olnud ilus vaatepilt. Vastupidiselt Harrietile, kes oli väga enda moodi, olin mina aastatega palju muutunud. Usun, et nägin noorena hea välja. Vähemalt meeldisin kunagi paljudele tüdrukutele. Kuni sündmuseni, mis mu arstikarjäärile punkti pani, hoolitsesin väga oma välimuse eest ja käisin hästi riides. Alles siia saarele kolides algas mandumine. Mõne aja pärast võtsin kõigist kolmest toast peeglid ära. Ma ei tahtnud ennast näha. Vahel läks pool aastat, enne kui linnas juuksuris käisin.

Tõmbasin sõrmedega läbi juuste ja astusin kööki.

Sohva oli tühi. Harriet oli läinud. Elutoa uks oli praokil, aga seal teda polnud. Oli ainult suur sipelgapesa. Siis kuulsin, kuidas tualetis vesi solises. Harriet tuli kööki tagasi ja istus sohvale.

Nägin taas tema liigutustest, et tal on valud. Aga ma ei osanud arvata, kust tal valutab.

Ta oli istunud sohvale nii, et aknast tulev valgus langes ta näole. Ma justkui nägin teda sellisena, nagu ta oli neil valgetel kevadõhtutel, kui me Stockholmis ringi jalutasime ja mina haudusin plaani hüvasti jätmata lahkuda. Mida lähemale see päev jõudis, seda sagedamini kinnitasin talle, et armastan teda. Kartsin, et ta paljastab mu mõtted, avastab mu hästi planeeritud reetmise. Aga tema uskus mind.

Ta vaatas aknast välja.

„Sul istub puu otsas lihatüki peal vares.”

„Seakamara. Mitte lihatüki peal. Väikesed linnud kadusid, kui kõva tuul tormiks ja tuisuks üle läks. Nad lähevad tormi eest peitu. Ma ei tea, kuhu.”

Ta pööras näo minu poole.

„Sa näed jube välja. Oled sa haige?”

„Mul ei ole häda midagi. Kui sa oleksid homme pärastlõunal tulnud, olnuks mul habe värskelt aetud.”

„Ma ei tunne sind ära.”

„Sina oled igatahes täitsa enda moodi.”

„Miks sul on elutoas sipelgapesa?”

Küsimus tuli kiiresti ja kõhklemata.

„Kui sa poleks ust lahti teinud, oleksid selle nägemisest pääsenud.”

„Ma ei tahtnud ringi nuhkida. Otsisin tualetti.”

Harriet vaatas mind oma selgete silmadega.

„Mul on sulle üks küsimus,” ütles ta. „Ma oleksin muidugi pidanud oma tulekust ette teatama. Aga ma ei tahtnud riskida sellega, et sa jälle ära kaod.”

„Mul ei ole kuhugi minna.”

„Kõigil on kuhugi minna. Aga ma tahtsin, et sa oleksid siin. Ma tahan sinuga rääkida.”

„Saan aru.”

„Ei saa sa midagi aru. Aga ma pean mõneks päevaks siia jääma ja mul on raske trepist käia. Kas ma tohin siin sohval magada?”

Kui taipasin, et Harriet ei kavatse hetkel mulle midagi ette heita, olin kõigega nõus. Muidugi tohtis ta sohval magada, kui tahtis. Aga mul oli ka üks kokkupandav välivoodi, mille võis elutuppa panna. Küsisin, kas tal on midagi sipelgapesaga ühes toas magamise vastu. Tal ei olnud. Otsisin voodi välja ja paigutasin sipelgapesast võimalikult kaugele. Keset tuba oli valge linaga laud. Sipelgapesa oli kohe laua kõrval. Ülemine ots ulatus peaaegu lauaservani. Osa üle lauaääre rippuvast linast oli otsapidi sipelgapesas.

Tegin voodi üles ja panin sinna ühe lisapadja, sest mul oli meeles, et Harrietile meeldis kõrge peaalusega magada.

Ja mitte ainult.

Ka armatseda. Õppisin peagi ära, et ta tahtis alati kaela taha mitut patja. Kas ma küsisin kunagi, miks see tema jaoks nii oluline oli? Ma ei suutnud meenutada.

Panin teki voodile ja vaatasin paokil ukse vahelt Harrietti. Tema vaatas mind. Panin mõlemad radiaatorid tööle, katsusin järele, kas need ikka hakkavad soojaks minema, ja läksin kööki. Paistis, et Harrieti jõud hakkas taastuma. Aga ta silmad olid aukus. Tal olid valud. Tema näos oli pidev valmisolek pareerida valu, mis võis iga hetk tagasi tulla.

„Ma heidan veidikeseks puhkama,” ütles ta ja tõusis.

Hoidsin talle ust lahti. Sulgesin selle enne, kui ta jõudis pikali heita. Mul tekkis äkitselt tahtmine uks lukku keerata ja võti minema visata. Ühel päeval oleks Harriet osa minu sipelgapesast.

Panin jope selga ja läksin õue.

Ilm oli selge. Tuuleiilid jäid üha nõrgemaks. Kuulasin, kas eemalt kostab Janssoni hüdrokopteri hääl. Võib-olla oli see hoopis mootorsaag? Mõni suvitaja võis ju kolmekuningapäeva eel oma krunti korrastama tulla.

Läksin alla silla juurde ja astusin paadikuuri. Seal rippus köite ja talide küljes üks aerupaat. Nagu rannale uhutud hiiglaslik kala. Paadikuuris lõhnas tõrva järele. Siin saarestikus lõpetati kalastustarvete ja paatide tõrvamine juba ammu. Aga mul on mõned purgid, mida ma aeg-ajalt avan just lõhna pärast. See mõjub mulle rahustavamalt kui miski muu.

Püüdsin meenutada, milline oli meie hüvastijätt, mis ei olnudki hüvastijätt tol kevadõhtul rohkem kui kolmkümmend seitse aastat tagasi. Kõndisime üle Strömbroni silla, mööda Skeppsbrokajenit ja edasi üle Slusseni. Millest me rääkisime? Harriet rääkis oma päevast kingapoes. Talle meeldis oma klientidest rääkida. Ta suutis tekitada seikluse ka kalossipaarist või vanade nahksaabaste määrdest. Mu mälus kerkisid esile mälestused ja jutukatked. Nagu oleks mu sees avanenud kaua aega suletud olnud arhiiv.