Читать книгу Kallis Michael! Armastusega isa - Iain Maitland - Страница 6

2007. aasta alguseks olin olnud umbes kakskümmend aastat vabakutseline kirjanik. Ma olin veetnud suurema osa ajast, kirjutades igasuguseid heaolu, tervise ja õnne teemalisi artikleid tervele hulgale ajakirjadele ja kliendilehtedele, millest keegi pole kuulnudki, rääkimata siis nende lugemisest. Lisaks sellele veetsin aega magamistoa aknast merele vahtides ja mööduvaid laevu jälgides.

Tracey oli lapsed suureks kasvatanud, Michael oli siis üheksateist, Sophie viisteist ja Adam kaheksa, ning töötas täisajaga kohalikus algkoolis õpetaja abina. Enne oli ta töötanud osalise tööajaga fotostuudios ning Downi sündroomi või teiste probleemidega lastega.

Michael lõpetas parajasti Ipswichi kohalikus kolledžis kunstieriala ettevalmistuskursust. Sophie tegi keskkooli sisseastumiseksameid, mille tulemused pidi teada saama saabuva suve jooksul. Ta oli koolivanem ja lootis kõigis ainetes saada ainult kõige kõrgemaid hindeid. Adam käis algklassides ja õppis ka midagi, aga keegi ei teadnud mida, isegi tema õpetajad mitte.

Me käisime kogu perega Floridas Orlandos puhkusel, olime seal lihavõtete ajal kolm nädalat koos ühe teise perekonnaga, Robertsonidega. Me arvasime, et see võib olla meie viimane koosveedetud perepuhkus – viimase kahekümne aasta jooksul olime alati lihavõtete ajal ja suvel koos puhkamas käinud. Robertsonidega ei laabunud meil suhtlemine teatud põhjustel hästi – jätame need põhjused diskreetselt saladusloori alla – ja meie sõprus sai otsa.

Ülejäänud aasta oli küllaltki õnnelik – me käisime terve perega väljasõitudel, jalgpallivõistlustel ja Londoni teatrites (lisaks olime tundide kaupa Londoni Toweris, minu armsa naise algatusel, kes oli läbi lugenud iga viimase kui pildiallkirja ja paberitüki, mida pakuti). Michael mängis mõne tööpäeva õhtul ja pühapäeviti jalgpalli. Ta käis korra nädalas karatetrennis ja töötas osalise ajaga kohalikus restoranis. Need olid õnnelikud ajad – ja me võtsime seda iseenesest mõistetavalt.

Ja nii jõudiski meie pealtnäha rahulolev perekond, kes tulevikult veel paljutki ootas, 2007. aasta sügisesse. Michael oli meie lastest esimene, kes kodunt lahkus, ja kuna tal oli joonistamises annet, kujutasime ette, et ta saab kunstivaldkonna kõrghariduse ja teda ootab edukas karjäär illustraatorina. Ta oli valmis ellu astuma ja liikus ainult ühes suunas – ikka kõrgemale. Me tahtsime, et meie lapsed lendaksid vabana ja teaksid, et oleme nende jaoks olemas, kui neil meid vaja on. Sellised olid meie ootused ja just selle koha peal algab meie lugu.

30. september 2007

Kallis Michael!

Sinu kraami ja värkide kolimine sinu korterisse tegi lõpu mu selja paranemisele. Ma arvan, et kolmandal korrusel elamise eelised (kena vaade linnale) jäävad kõvasti alla sellega kaasnevatele puudustele − riidekapi, voodi ja kogu su träni ülesvinnamine mööda treppi, mis on küll kõige kitsam teadaolev omataoliste seas. Vähemalt on see nüüd tehtud.

Su ema juba muretseb, kuidas sa hakkama saad, ja on täis kirjutanud terve hunniku märkmepabereid väga erinevatel teemadel, alates sellest, kuidas saada aru, et liha on halvaks läinud, kuni selleni, kuidas pesta valget pesu. Heida neile pilk ja kanna musta värvi riideid (vähem pesemist) – see on minu soovitus. Pole kahtlustki, et sa nagunii küsid meie käest, nagu sa ikka teed, kui miski sulle ülemäära muret valmistab. Palun proovi konserviavaja kasutamine ja teised põhiasjad enne meile helistamist ise selgeks saada. Tead ju küll, kuidas su ema muretseb. Ma tõesti ei tahaks hakata tegema öiseid väljasõite, et sinu ummistunud kraanikaussi korda teha või elektrikorke välja vahetada. Heida kõigepealt pilk „Suurde perenaise käsiraamatusse”. See võib ju vana olla, aga asjad pole kuigipalju muutunud, ning minul on sellest raamatust viimase kahekümne viie aasta jooksul küll palju kasu olnud.

Loodetavasti jätkub sulle praegusest rahavoost stipendiumi laekumiseni. Ma ei kujuta ette, milleks sul üldse raha vaja läheb, sest paistab, et sa oled kotti ajanud terve meie nädalase toidutagavara. Proovi mitte raha tuulde loopida. Pane iga nädal natuke kõrvale. Varsti on sul kena summa koos. Olen kindel, et ülikooli alguses avastad enda ümber palju ahvatlusi ja igasuguseid mölakaid ja hädavareseid, kes tahavad su piiratud ressursid sinult kätte saada. Rusikareegel on selline: tätoveeringute ja keharõngastega inimesi, olgu nad siis üliõpilased või õppejõud, on kõige mõistlikum vältida. Need on suuremalt jaolt endised vangid ja meremehed. Hoia eemale ka laienenud pupillidega kujudest. Laienenud pupillid on ohu märk.

Uurisin internetist Norwichi kunsti- ja värvimise kooli kohta ning selgus, et seal pakutakse palju selliseid kunsti- ja käsitöökursusi, millest sinagi rõõmu tunneksid. Ma väga loodan, et sa kasutad aega targasti ja kui sa ülikooli lõpuks ei suuda end veel päris ise ülal pidada, siis on sul vähemalt mingi tööots. Ma tean, et keegi ei taha kuigi hea meelega teha tööd, mis suurt rõõmu ei paku, aga mõnikord tuleb see lihtsalt ära proovida.

Me tuleme sulle põhjapoole külla su sünnipäeva ajal ja viime su traditsioonilisele esmaklassilisele pidusöögile. Käi ikka väljas aega surnuks löömas ja vaata, kas leiad kodu lähedal mõne koha, kus ei pakuta ainult pitsat ja burgereid. Ema helistab sulle varsti, et plaanid paika panna. Adam ja Sophie tervitavad sind ja ootavad juba pidusööki.

Armastusega

isa

x

PS! Ma kirjutan sulle veel, ilmselt pühapäeviti, siis on mul mõni vaikne hetk iseenda jaoks. Muide, panen kirjaga kaasa ühe taotluse, et Adamile toetust saada. Täida see ära ja saada tagasi, eks ole. Pole kahtlustki, et lõpuks maksan ikka mina kõikide Maitlandide eest. Aga loota ju ikka võib.

Ma hakkasin kirju kirjutama 1970. aastate keskpaiku. Need muutusid nii pikaks, et seitsmekümnendate lõpus levis perekonnas kõva kuulujutt, et vanatädi Queenie, kes sai minult pärast sünnipäeva ja jõule alati viie- või kuueleheküljelise tänukirja, oli palunud minu vanaemalt, et see sunniks mind kirjade saatmist lõpetama. Ma ei teinud seda, kuigi kahandasin lehekülgede arvu (ja kirjutasin ainult ühele lehepoolele, mitte enam mõlemale).

Asi sai alguses siis, kui memm ja taat kolisid 1970. aastatel Londonist Sussexi rannikualale. Selle ajani olin harjunud neid nägema igal nädalavahetusel, aga pärast seda kohtusime ainult koolivaheaegadel, kui nende juures käisin, sest minu vanemad olid lahutatud (raske lahutus, palju viha ja kibedust) ja lavale olid ilmunud kõhedust tekitavad uued elukaaslased.

Minu ema majas polnud telefoni kuni 1978. aastani – õnneks oli meil kanalisatsioon ja vesiklosett majas sees – ning ma kirjutasin memmele peaaegu igal pühapäeval oma uudiseid ja tahtsin Michaeliga sama teha, kui ta ülikooli läks.

Ma kirjutasin kõik need kirjad tegelikult iseenda rõõmuks ja lõbuks. Olin pikki aastaid kirjutanud sellest, kui kasulik on vaseliini ninna panna ja seasõnnikut varikatusele määrida, kirjade kirjutamine oli minu pelgupaik kõige selle eest. Michael ei kirjutanud kunagi, ta on e-kirjade ja SMS-ide põlvkonnast, aga ta tegi meile aeg-ajalt mõne joonistuse, lisaks kaardid sünnipäevadeks ja jõuludeks. Me hoidsime need kõik alles.

Me arvasime, et see on Michaeli jaoks väga huvitav ja rõõmus aeg. Tal oli terve elu ees ja ta võis oma kunstiandega teha, mida ise tahtis. Kui aus olla, siis polnud meil õrna aimugi, milline inimene ta on. Me pidasime teda rahulikuks ja enesekindlaks – igatahes nägi ta sedamoodi välja, ta oli nagu noor Kreeka jumal. Oh aegu, mis tal kõik ees seisid.

3. oktoober 2007

Michael!

Siit tuleb küllaltki oluline kesknädalane teadaanne! Sinu vanaema (mamma) saatis sulle sünnipäevakaardi ja (nii mulle öeldi) rahakaardi „kopsaka summaga”, et aidata sul „ülikooliharidusse” (mamma väljend, mitte minu) paremini sisse elada. See saadeti meile ja ma saadan selle sulle avamata edasi, sest sinu uus aadress ei ole veel jõudnud kõikide perekonnaliikmete ja sõpradeni, kes võiksid sulle raha anda.

Mul on suur kiusatus ümbrik lahti teha ja vaadata, kui suur see „kopsakas summa” siis on. Kui tegemist oleks sinu teise vanaemaga, siis me räägiksime vast kõige rohkem 50 naelast. Me vedasime siin kihla: Sophie pakkus 200 naela, sinu ema trumpas selle üle 500 naelaga ja mina kardan, et mängus võib olla neljakohaline number. (Adam arvas, et seal on miljon naela, aga selle pakkumise võib kindlalt kohe kõrvale jätta.)

Kui saad, palun helista oma vanaemale kesknädalal kell kuus õhtul ja küsi ääri-veeri, mida ta aias on teinud ja kas ta viimasel ajal Worthingis on käinud. Katsu viimane küsimus esitada tooniga, nagu sind huvitaks, mida ta teeb, ja mitte tooniga, mis annab mõista, et sa tahad, et ta sulle midagi tooks, kui ta järgmisel korral Worthingisse tuleb.

Püüa mitte kogu raha ühekorraga ära kulutada.

Armastusega

isa

X

Raha on algusest peale pidevalt päevakorras olnud. Nagu juba mainitud, oli Michaelil ettevalmistuskursustel käimise ajal osalise ajaga töökoht, ta pesi kohalikus restoranis nõusid. Ta sai majanduslikult enam-vähem ise hakkama. (Hurraa! Sellest unistab kindlasti iga pika meelega lapsevanem, kelle lapsed on teismeeas, kahekümnendates, kolmekümnendates, neljakümnendates…)

Me käisime talle peale, et ta võtaks vastu pakkumise hakata kelneriks – ta oleks saanud rohkem raha, rohkem jootraha –, aga ta eelistas kööki jääda. Tagasi vaadates – ja praegu hakkab see lihtsasti silma – peame tunnistama, et selle põhjuseks oli ilmselt Michaeli vähene enesekindlus.

Kui ta oli Norwichi kolinud, lõpetas Michael peagi igasuguse töötamise ja tegeles ainult oma koolitööga. Ka jalgpall, karate ja teised tegevused jäid soiku. Sõbrad jäid talle kaugeks.

Me toetasime teda rahaga, kuni ta seal elas – see oli meie viis aidata tal parimat haridust saada.

Mis muusse puutus, siis lasime tal endal „asjas selgusele jõuda”. Ehk me ei oleks pidanud seda tegema, ehk oleks kättpidi juuresolek parem olnud. Aga me olime lastega lähedased ja osalesime nende elus aktiivselt, kui nad olid väikesed, me vedasime neid igale poole, korraldasime kokkusaamisi sõpradega, nääklesime nende pärast omavahel, kontrollisime, et kõik oleks korras – nagu paljud lapsevanemad tänapäeval teevad. Me tahtsime, et nad jääksid suureks kasvades iseendaks, langetaksid oma otsused ja valikud ise, olgu need siis õiged või valed. Me tahtsime jääda tahaplaanile, olla kohal, kui meid vajatakse, aga mitte nende ellu sekkuda. Lühidalt öeldes, me hoidsime eemale, ja korralikult.

1. november 2007

Kallis Michael!

Meil oli eile õhtul pidev ja üllatavalt pikk järjekord kanaemadest ja väikestest lastest, sekka mõned tavapärased paljaks aetud peaga agressiivsusest pulbitsevaid noored. Ma võtsin enda kanda pisikeste Marsi šokolaadide väljajagamise, et neid vaos hoida. Noogutuste ja mühatuste järgi otsustades olin ma edukas, ükski neist ju silmsidet ei loo ega inimsoole arusaadavaid sõnu kuuldavale ei too. Kella seitsmeks oli kandik tühi ja otsisime viimastele juhuslikele külalistele maiustusi sahtlipõhjast ja kapinurgast. Viimane kommipommija, üks pilbaskõhn teismeline, nägu aknearmidest üles küntud, vaene poiss, pidi läbi ajama peotäie After Eight maiuspaladega. Tema imestunud nägu oli omaette vaatepilt.

Ma rügan kõvasti tööd teha – üks meist peab ju seda tegema – ning mu artikkel ilmub üleriigilises ajalehes järgmisel nädalal (ma arvan, et nad ei ütle sulle kunagi ülemäära täpselt, millal just). Ma salvestan selle sinu jaoks, siis sa saad kunagi tulevikus teeselda, et see huvitab sind. See on suvaline jamps sellest, kuidas oksjonilt kasutatud autot osta. See omakorda tuletab mulle meelde, et pean sulle ütlema, et kontrolliksid auto õli- ja jahutusvedelikutaset ning rehve vähemalt kord nädalas. See võtab ainult ühe minuti ja võib päästa auto seismajäämisest. Kui ema ja mina olime nooremad ja meil polnud kahte müntigi, mida üksteise vastu hõõruda, siis pidin ma kord sõitma Oxfordi kirjastajaga kohtuma. Mootoriõli oli neil päevil enam-vähem luksuskaup ja mootori kepsud „jooksid kokku” (autoabi mehe hinnangul). Tavainimese keeles? Mootor oli omadega õhtal. Tulemus? Meil polnud kuude kaupa autot. Mõtle selle peale.

Ma vaatasin hoolikalt Orlando puhkuse pildid läbi ja panin tähele, et sa oled Universali filmistuudios filmist „Lõuad” pärit hai juures tehtud pildil üsna kiitsakas. Ma tean, et Maitlandid kipuvad olema suure kondiga ja minu kõrval paistavad kõik kõhnadena. Sinu armas ema ei ole muidugi üldse paks, vaid kahtlemata hoopis lühike, ja see võib vahetevahel luua ebasoodsa mulje. Teistel piltidel nägid sa välja, nagu oleks just mõne teise perekonna piltidelt maha astunud. Kui palju sa hetkel kaalud?

Armastusega

isa

Xx

PS! Mina kaalun meie vannitoa kaalu järgi 110 kilo. See on vist rohkem kui 180 naela. 110 kõlab paremini ja kergemalt, kui mu enesetunne tegelikult on, ausalt öeldes.

Kehakaal, veel üks oluline teema, tõstab pead üsna meie loo alguses. Varsti jõuame minu kaaluprobleemide juurde: mul on palutud lõbustusparkides atraktsioonidelt maha minna, isegi Ameerikas, ja lennukites istekohta vahetada siis, kui neil polnud pardal piisavalt kraami, nagu ma kahtlustan.

Mis puutub Michaelisse, siis tema kaaluprobleemid hakkasid vist pihta kuskil 2006. ja 2007. aasta paiku, kui ta läks koolist, kus oli käinud suurema osa oma poisipõlvest, teise kooli, kunstikallakuga lütseumi. Me tahtsime head, see oli parim kool, mille me talle kunsti ja fotograafiaga tegelemiseks leidsime, ning uskusime, et ta on seal õnnelik.

Aga nagu selgus, tegi keegi seal ühel päeval tema välimuse kohta vastiku märkuse ja see lühike mõtlematu kommentaar võiski käivitada tema lõputu allakäigutee. Orlandos tehtud foto on mul praegu neid sõnu kirjutades ees, Michael on sellel sale, mitte „kõhn”, lihtsalt „sale”. Selge see, et see oli kõige järgneva eelmäng – aga tollal ei saanud me sellest aru.

November 2007

Michael!

Lühike meeldetuletus su armsa ema sünnipäeva kohta. Palun pea meeles, et see on kaheksateistkümnendal. Mul pole mingit tahtmist hakata viimasel minutit ringi sebima (jälle) ja sinu nahka päästma. Sel aastal on see pühapäev ja ma mõistatan siin omaette, kas sa ehk austad meid oma kohaolekuga. Ma lisan kirjale 20 naela, et see teoks saaks. Me oleme kell 13 restoranis Alex. Sinu (üllatus-üllatus) saabumine kell 13.10, kingitus käes (palun), oleks väga teretulnud.

Mis puudutab kaarti ja kingitust, siis palun katsu leida kaart, millele on kirjutatud „Emme” või midagi sellist. „Sa oled mulle ema eest” (see oli vist 2004. aastal?) ei ole „midagi sellist”. Kingitust valides proovi meeles pidada, kui tundlik su ema sünnipäevade suhtes on. Šokolaad (kehakaal), nahakraam (kortsud) ja väikeses kirjas raamatud (silmanägemine) ei tule kõne allagi. Sa oled näomaski „nalja” korra juba teinud ja see on meil ikka veel üsna hästi meeles, nii et ole hea ja katsu ka seda vältida.

Igatahes, oleks tore sind kaheksateistkümnendal natuke pärast kella 13 näha. Palun lepi Sophie ja Adamiga kokku, et te kõik samu asju ei ostaks, või panete hoopis raha kokku ja ostate midagi üheskoos?

Armastusega

sinu kaua kannatanud isa

Xx

PS! Kui kõik muu liiva jookseb, too lilli, aga mitte väikeseid „matuselilli”. See tuletab emale taati meelde. Ja bensiinijaama lilli ka mitte. Kaubanduskeskuste omad kõlbavad.

Tracey ja mina oleme õnnelikul kombel alati loomuldasa teineteisega nõustunud selles, kuidas lapsi kasvatada. Mul ei tule meelde ühtegi sõnavahetust ega arusaamatust kõigi nende aastate jooksul, ning kõik paistis ise paika loksuvat, kui nad väikesed olid. Tegime kõike vaistlikult, aga see paistis toimivat.

Ma ei ütleks, et meil oli laste kodunt lahkumise üle hea meel, aga mõte sellest ei ajanud meid ka hulluks. Tegelikult ajasid ajalehtedest loetud lood „tühja pesa sündroomist” meid hoopis südamest naerma. Me pidasime seda, et kõigepealt lahkub Michael, seejärel Sophie ja lõpuks Adam, asjade loomulikuks käiguks. (Loomulikult, just siis, kui arvate, et ometi kord on maja teie päralt, tulevad nad kõik tagasi, aga see on juba hoopis teine lugu mõneks teiseks korraks.)

Kui Michael oli kodust lahkunud, pidasime tihedalt ja pidevalt sidet. Ta oli ju kõigest autosõidu kaugusel Norfolkis. Nad rääkisid Traceyga telefonis, meie, vanainimeste jaoks tähendas see tollal lauatelefoni, sellele järgnes mobiiltelefon ja viimaks e-kirjad. Kolm last pidasid ka omavahel sidet kohutava hulga tekstsõnumite ja naerunäoga emotikonide abil, mis meie jaoks olid lihtsalt „awsm lol2”.

November 2007

Kallis Michael!

Aitäh sulle, et sa kohale tulid, ma ei olnud kindel, kas sa annad näole, aga mul oli väga hea meel, et sa tulid. Sinu valitud kaart ja kingitus tabasid kümnesse. Tubli töö. Su armas ema rõõmustas ja on veel praegugi seitsmendas taevas. Mina võtan viimast sellest mõnepäevasest mõnusast meeleolust, et sel ajal läbi seedida erinevaid halbu uudiseid, mida ma sellisteks aegadeks kõrvale olen pannud.

Panin tähele, et su juuksed on jälle värvi muutnud. Ma olen kogu südamest kunstiüliõpilase „loomingulise” väljanägemise poolt, aga tahan sind hoiatada juuste ülemäärase pleegitamise ja kemikaalide kasutamise eest. Sa ei tea, millist mõju kemikaalid sinu kehale avaldavad. Su peanahk on nagu käsn ja kõik need kemikaalid võivad läbi naha vereringesse imbuda ja levida üle kogu keha, enne kui arvatagi oskad.

Sinu isapoolne vanavanaisa suri hambapõletiku kätte. Mäda kandus suust vereringesse ja ta oli viiekümne kuue aastaselt kutu. Ükski Maitlandi mees pole kunagi üle kuuekümne aasta elanud, nii et ära tee midagi, mis asjalugu veelgi kiirendaks. Palun mõtle selle peale.

Tore oli näha sinu isetehtud sünnipäevakaarti. See oli väga fantaasiarikas. Äkki proovid paar kaarti maha müüa, et natuke lisaraha teenida? Praegu on soodne aeg jõulukaartide tegemiseks. Ehk saaksid neid eBays müüa? Räägi sellest Sophiega? Minu meelest on ta seal päris mitu soovimatut kingitust maha müünud.

Armastusega

isa

PS! On sul ehk mõni jõulukingisoov, palun? Mulle ei meeldi raha kinkida, nii et seda ära küsi. Sa võid saada ühe suure ja mõned väikesed kingitused või siis palju väikeseid. Me püüame sel aastal natuke raha kokku hoida, nii et ära looda, et jõuluvana toob sulle kõik, mis su kinginimekirjas on. Sa võid teha nagu mina ja kasutada tärnisüsteemi. Viis tärni tähendab „selle pean kindlasti saama”, neli tähendab „seda tahaksin väga saada” ja nii edasi. Ära pane kõigile viit tärni.

Sel ajal tundus kõik korras olevat, ja me ei osanud kahtlustadagi, et asjad võiksid kuidagi teisiti olla. Me kõik paistsime olevat õnnelikud ja kui keegi oleks meilt küsinud, oleksime öelnud, et peame ennast tavaliseks perekonnaks.

Mitte et me oleks ennast teistest paremaks pidanud – kuigi, olgem ausad, maailmas liigub ikka igasuguseid ajast ja arust kujusid ringi –, aga me olime kõik eluga rahul ja asjad liikusid just nii, nagu me lootsime.

Michaeli kehakaalule ei pööranud me veel mõnda aega mingit tähelepanu – ta oli „sale”, nagu mäletate, mitte „kõhn”. Me saime regulaarselt kokku ühisteks söömaaegadeks – pere kolm sünnipäeva viiest on oktoobris ja novembris, ning kõik paistis olevat nii nagu alati.

Michaeli välimus – tema juuksed – muutus pidevalt ja nii oli see olnud juba kaks või kolm aastat. Me pidasime seda „ealiseks iseärasuseks” ega teinud sellest probleemi.

Varem oli see meile natuke närvidele käinud – pleegitusvahend käterätikutel, põrandal ja igal pool mujal –, aga enamasti see lõbustas meid. Mitte küll sel päeval, kui Michaeli juuksed läksid oranžiks ja ma pidin tormama poodi, et osta pruuni juuksevärvi ja juuksed üle värvida (ning seista vastamisi leti taga seisva naise põlgliku pilguga, kes ilmselt arvas, et „soe kastanpruun” on keskeakriisi esimene märk). Me ei pidanud kogu seda värki kunagi kuidagi ebanormaalseks. Lapsed, eks ole?

Detsember 2007

Kallis Michael!

Me tegeleme õnneliku perekonna etendamisega ja käime kogu kambaga igal pühapäeval viimaseid kassahitte vaatamas. Vaatasime „Kuldset kompassi”, mis oli täitsa hea, aga ma jäin umbes poole peal magama ja kaotasin järje.

Adam on sukeldunud mineviku ja tulevaste filmipealkirjade uurimisse internetis ning proovib neid pereliikmetega kokku sobitada. Tema on „Ma olen legend”. Sophie on „Käed eemale kirvest” (kes oleks osanud arvata?). Sina oled kokku pandud filmiga „Minu laps oskab ka niimoodi joonistada”.

Kas Niamh elab Norfolki pimedamas otsas vallikraaviga ümbritsetud majas? Ma ei kahtlegi, et sinu jaoks on see seltskondlikul redelil sammuke ülespoole – sellist tüdrukut ei saagi viia Wimpy Bari burgerit sööma, kingituseks pruun nokamüts. Aga panen sulle südamele, et oleksid ettevaatlik.

Võin omast kogemusest öelda, et maahõngulised perekonnad on enamasti silmini võlgades. Sa võid küll ihata mõisniku kohta üle võtta, ent lõpetad enamasti hoopis sõnnikuhunnikus. Sa ei saa lihtsalt istuda ja oodata, et raha ise sinu juurde tuleks – sa pead selle nimel tööd tegema.

Adam käis kooliga väljasõidul. Ma ütlesin talle, et ta saadaks mulle SMS-i, kui buss bensiinijaamast välja sõidab. Siis saan remondi pooleli jätta (koridor, trepp, ja esik kreemjaks), ennast pesta ja olen kohal, kui nad koolimajja tagasi jõuavad. SMS saabus nagu kokku lepitud: oleme 10 minuti pärast kohal. Jube paanika ja värviplekilistes riietes kooli poole sõites kiirus 130 km/tunnis. Kui ringteelt maha sõitsin ja kooli poole keerasin, saabus uus sõnum: nüüd oleme bensiinijaamas. Keerasin auto suusanõlval ringi ja kordasin seda kõike uuesti tund aega hiljem. Oi, kuidas me naersime. „Ma olen legend”? Rohkem nagu „Loll ja veel lollim”.

Armastusega

isa

X

PS! Kui külastad vallikraaviga maja, kontrolli, kas kraav on vett täis lastud ja enam-vähem puhas. Kui vallikraav on kinni kasvanud ning jalgrattajuppe ja varurehve täis kuhjatud, siis neil ei ole üldse raha. Mõtle selle peale.

Ja nii lõpetasimegi aasta koos Niamhiga. Ta kolis 2007. aastal Norwichisse Michaeli juurde elama ja muutus kiiresti tema elu kõige olulisemaks inimeseks.

Tracey oli mõni aasta enne seda käinud selgeltnägija juures ja mees oli talle öelnud, et meie – Tracey ja mina – oleme „nagu kaks luike, kes jäävad kokku kogu eluks”. Peagi veendusime, et Michael ja Niamh olid paljuski samasugused.

Me arvasime, et paarisuhe mõjub Michaelile hästi. Seltsis on segasem, nagu me ütlesime. Ja Niamh oli kunstiinimene, enesekindel ja seltskondlik, nii et nad sobisid hästi ja tasakaalustasid teineteist. 2008. aasta saabudes paistis kõik hästi olevat. Elu oli ausalt öeldes õnnelikum kui kunagi varem. Meil oli kõik olemas.