Читать книгу Kallis Michael! Armastusega isa - Iain Maitland - Страница 7

Kui aasta algas, olid meil Michaeli suhtes suured lootused: ta elas koos Niamhiga korteris, mille olime Norwichi ostnud ja tal laabus kõik kenasti. Me nägime teda üsna tihti ja kõik paistis korras olevat. Tema välimus muutus pidevalt, aga me ei teinud sellest suuremat välja, ainult võrdlesime teda mõne kuulsusega (enamasti kilavate silmadega sarimõrtsukatega).

Mis teistesse pereliikmetesse puutub, siis elu kulges harjumuspäraselt – tavaline elu. Traceyle meeldis töötada kohalikus koolis väikeste lastega, nad olid enamasti armsad ja hästi kasvatatud. Sophie kogus tuure, et saada keskkooli sisseastumiseksamitelt kõige paremad hinded Ühendkuningriigi ajaloos, lisaks äramärkimise Guinnessi rekordite raamatus, suure tõenäosusega üleilmses väljaandes. Adam tegi katset panna sõrmed korraga mõlemasse kõrvaauku ja ninasõõrmesse ning oli oma eesmärgi saavutamise nimel tahtmist täis.

Mina kirjutasin artikleid, kus andsin lugejatele nõu selle kohta, kuidas olla terve, saada rikkaks ja elada õnnelikult, kuigi ise võisin linnukese teha ainult kastikesse „õnnelik”. „Õnnelik” tähendab siin tegelikult „õndsas teadmatuses”: kõik märgid olid juba olemas, kui me oleksime neile ainult otsa vaadanud. Me ei pannud õigupoolest kunagi midagi tähele. Meie pere oli rõõmsameelne ja arvasime, et meiega ei juhtu kunagi midagi halba.

6. jaanuar 2008

Kallis Michael!

Jaanuar, muidugi pärast Sophie sünnipäeva, on alati armetu aeg. Jõulud on peetud ja läinud. Nagu ka jõuluehted ja – kaunistused. Kõik on tagasi tööl ja koolis, sina punktide ühendamise kolledžis, ning mina istun siin omaette ja vahin aknast välja merele, lauspilves taevast ja halli vetevälja. Äritegevus seisab ja ma pean tuludeklaratsiooni ära tegema ja maksma jõulude ajal tehtud kulutuste eest.

Nõndaks, ma otsustasin – sinu armsale emale ei ole ma veel rääkinud –, et me läheme sel aastal jälle Orlandosse. Mul on tunne, et pärast eelmise aasta fiaskot peame sinna võimalikult kiiresti tagasi minema. Muidu ei saa me sellest kunagi üle ja meie mälestused Ameerikast on selle põrguliku puhkuse pärast igaveseks rikutud. Me läheme augustis kolmeks nädalaks villasse, mis on samasugune nagu eelmisel aastal, aga ilusam – ma leidsin mitu sellist Haines City lähedal, see asub maantee I4 ääres, vastassuunas sellest kohast, kus me eelmisel aastal olime (Clermont).

Kas sina ja Niamh tahaksite ka kaasa tulla? Ma maksan sinu lennupiletite, toidu ja Universali filmistuudio piletite eest, Disneysse seekord ei lähe – see on vahva küll, aga mõeldud tegelikult väiksematele lastele –, ja kõige muu eest (jaah, see on ju ilmselge). Aga kas sa võiksid vähemalt taskuraha ise kaasa võtta, siis sa ei pea mind seal olles iga viie minuti tagant mõne dollari pärast tüütama. Kas Niamh või tema vanemad saaksid maksta tema lennupiletite ja ehk ka Universali piletite eest, kui meie kanname majutus- ja toitlustuskulud? (Ma ei viitsi tegeleda üksikute kviitungitega ja maksta kaks dollarit siin ja dollar seal tema söökide eest.) Mul saab kõigi punktide osas pisut käsi väänata, sest ma tahan, et veedaksime koos toreda ja korraliku perepuhkuse, aga palun mitte liiga palju.

Sa ju tead väikest Oliviat? Ma arvan, et me kutsume tema ka kaasa (kui kõik nõus on), mitte üldse sellepärast, et Sophie käis koos tema perega St. Tropez’s. Mina pääsesin sellega, et maksin lennupiletite eest ja poetasin pereisale 100 naela jagu rullikeeratud viieseid, aga Lõuna-Prantsusmaal kulub see summa juba ühe ringi Cola-Cola peale ära, nii et sel korral maksan mina Olivia eest.

Kas Sophie rääkis sulle, et Olivia isa oli aastaid tagasi popansamblis Modern Romance? Nad olid omal ajal päris kuulsad. Ma ei mäleta nende parimat laulu algusest, aga mul tuleb meelde, et Londoni teises otsas elamise ajal laulsin selle põhirida „meie elu parimad aastad” mõnikord su emale. Mina olin peaaegu kolm aastat töötu, aastatel 1982−1985, aga nemad ilmselt polnud.

Kui sa toksid YouTube’i märksõna „Modern Romance, Top of the Pops”, leiad mõned nende lood. Rob mängib klahvpille ja näeb seal välja nagu printsess Diana. Küll sa ta ära tunned. Vaata, mis sa neist arvad. Morrissey ütles kord midagi sellist: „On ka halvemaid bände kui Modern Romance, aga kas keegi oskab ühtegi neist nimetada?” Minule nad igatahes meeldisid.

Ta on tore mees – ta on rajanud nii mõnegi City meediaagentuuri ja siis seda juhtinud, seejärel maha müünud ja pärast jälle tagasi ostnud. Mil iganes meie rajad ristuvad ja me lobisema jääme, paistab tal ikka käsil olevat meediakampaania mõne tähega, nagu näiteks Elton John või Sting, aga mina olen kogu selle aja jooksul kirjutanud artikleid selle kohta, kuidas süüa kahvliga suppi või endale lehmakooki pähe sättida („Viis imelist viisi kiilaspäisuse lõplikuks ja täielikuks raviks!”). Mõned kohe oskavad elada. Kui Olivia viimati osales „Ole vanemale töövarjuks päeval”, töötas ta minu meelest Liam Neesoni lähikonnas, samal ajal kui Sophie aitas minul torusid puhastada, sest üks loll oli põrandapuhastuslapid vetsupotist alla lasknud.

Hambaarsti juures – kas minu pealuu sees on veel üldse mõni plommimata hammas? – lugesin intervjuud mingi kuulsa tuulepeaga ühest nendest „mu liivahiir sõi mu peika ära”-tüüpi ajakirjadest. Miks peab „õnn” alati lotovõitu hõlmama? Ja miks peavad kõik üldse kogu aeg õnnelikud olema? Mina ei ole. Ma ei ole kindel, kas ma tahaksin olla. See käiks su emale närvidele, kui ma kogu aeg endamisi naerataksin ja naeru pugistaksin.

Praegu kõik,

isa

Mu mõtted libisevad sellele, milline Michael väikese poisina oli. Mul on palju õnnelikke mälestusi.

Öine söötmine lutipudelist, kui ta oli ühe kuu vanune – võin vanduda, et ta vaatas mulle otsa, keskendus ja naeratas. Taustal mängis Fleetwood Maci laul „Little Lies”. Rasketel aegadel ei suutnud ma seda kuulata. Tegelikult ei suuda siiani.

Ükskord hiljem, õhtuse vannitamise ajal, hoidsin tal jalgadest kinni ja tõmbasin teda õrnalt vannivahus edasi-tagasi, nii et vesi üle ta näo uhtus. Ta naeris ja turtsus rõõmust.

Lennutasime tuulelohet Littlehamptoni pargis, minu ema kodu lähistel. See oli esimene ja viimane kord, kui ma üldse tuulelohe õhus nii kõrgele lendama sain. Michael seisis väljasirutatud kätega ja plaksutas suurest rõõmust.

Kõndisime kodu juures põlvekõrguses lumes, lund oli nii palju, et ma pidin Michaeli aeg-ajalt üles tõstma ja teda kandma. Lumepallid ja lumememmed, millel mandariinid, oksaraod ja kivid nööpideks. Jääkülmad käed ja kuum šokolaad.

Sõitsime vaatama lastesaate „The Sooty Show” salvestust. Michael hüüdis: „Kiiremini, issi, kiiremini”, et saaks juba Sootyt näha. Suur rõõm, kui Matthew Corbett tegi Traceyga nalja– esireas istumise „rõõmud”.

Pisut vanemana, kui tal oli hüüdnimeks Mühkam, laulsime kõik koos oma versiooni laulust „Rock Me Amadeus”, kui sõitsime Michaeli vanaema ja vanaisa külastades maanteedel A12, M25 ja M23 tundide kaupa edasi-tagasi.

Tagaajamine elutoas, mina selili maas, jalad püsti nagu elajalikud vähisõrad, Michaeli kiunumine, kui ma ta kätte sain ja teda tükeldama asusin.

Tagusime meie kodu vastas asuvas rohelises pargis palli. Sõitsime liftiga üles-alla Suffolki kolledžis, kui ma seal töötasin. Pärast seda koolisööklas friikartulid ja ketšupitutsud. Filmid, mida me enne Michaeli kooliminekut iga kolmapäeva pärastlõunal vaatamas käisime.

Kõige õnnelikumad aastad − arvasin, et need kestavad igavesti.

27. jaanuar 2008

Kallis Michael!

Tähtsad asjad kõigepealt: Orlando, siit me tuleme. Teie alandlik teener pani paika, et puhkus leiab aset 10.−31. augustil – pärast eelmise aasta segadust, mil pidime ühelt lennult teisele jõudmiseks kohutavalt jooksma, lendame nüüd otselennuga ja pühapäeval (tuleb odavam). Ma olen villa peaaegu välja valinud – st et ma saatsin omanikule, kelle maja on vaba, sel nädalal e-kirja, ning nüüd on vaja lihtsalt käed lüüa ja lennupiletid broneerida. Kas sa saaksid Niamhiga rääkida, siis me saaksime kõik selle nädala lõpuks reserveerida? Kui sa näiteks kolmapäeval oma armsale emale helistaksid, siis ta räägiks sulle täpsemalt ja me saaksime kodulehtede aadresse vahetada ja muud sellist ning sa saaksid ise vaadata, mis on mis.

Kas Niamhil pass on? Mul on vaja lennupiletite broneerimiseks tema perekonnanime, sünniaega, passi numbrit ning selle kehtivuse alguse ja lõpu aega. Kui võimalik, tahaksin lennata Virginiga, mulle tundub, et nende istmed on pisut suuremad ja ma saan seal istuda, ilma et mu kõht üle tooliservade ripuks.

Ma käin ikka ujumas, kuigi ei saa öelda, et kaalu osas palju muutunud oleks. Ma püüan iga päev 30 minutit rinnuli ujuda, nii mõnegi kahtlase väärtusega veebilehe hinnangul põletab see 370 kalorit. Kolmkümmend minutit rinnuli ujumist on sama mis kõndimine kiirusega 3,2 km tunnis (sellest piisab küll ja veel) ja seitsekümmend viis kalorit või rattasõit kiirusega 16,1 km tunnis (seda ei juhtu kunagi) ja 180 kalorit või jooksmine kiirusega 9,6 km tunnis ja 300 kalorit (naerame kõik koos).

Ma saan ainult rinnuli ujuda – kroolides kaldun vasakule (see võib olla seotud sellega, et ma olen vasakukäeline) ja kui bassein poleks köitega kolmeks ujumisrajaks jagatud (armsad vanurid, normaalsed inimesed, maniakid), siis ma ilmselt lõpetaksin ringiratast ujudes. Liblikujumine on lihtsalt tobe (ja võimalik, et minu puhul mu vööümbermõõdu tõttu füüsiliselt teostamatu).

Su ema ei ole minuga kuigi rahul. Meile pisteti ukse vahelt sisse suurepärane House of Bathi kataloog ning neil oli esikaanel terve rida kenasid saapaid. Nagu Adam Antil (üks kaheksakümnendate keigar). Soodsa hinnaga pealegi – nii ma siis paningi ette, et su armas ema võiks minu kaardiga ühe paari osta (hea käitumise eest saadud plusspunkte hoian selleks ajaks, mil ta avastab viimase automõlkimise – ma tagurdasin Kirtoni kandis postile otsa, pikk lugu). See oli halb mõte. Vähe sellest, et saapad näevad välja nagu miski, mis sobiks jalga „vanadaamidele”, teatati mulle usaldusväärselt, oleksin pidanud veel väikest kirja ka lugema. Tuli välja, et need on takjakinnistega, mille abil saab saapaid paremini jalast ära võtta ja jalga panna. Minu kõrvus kõlab see hästi, aga su ema on oma vanuse suhtes üleliia tundlik. Andsin kiirelt taganemissignaali.

Mõni uudis Sophie ja Adami kohta. Me arvame, et Sophie ja Lee vahel kisub asi tõsiseks. Lee paistab olevat tore poiss. Enne kui nad käima hakkasid, tuli ta meie poole ennast tutvustama ja me kõik tammusime kohmakalt jalalt jalale. Ta käib klubis tennist mängimas ja õpib selles koolis – nimi ei tule mulle praegu meelde –, mis on seal haigla lähedal. (Mitte see, kus ma osalise ajaga õpetaja olin ja lapsed panid üksteist põlema, kui täiskasvanud neile selja keerasid.) Su emale see poiss meeldib ning ta on hakanud üht-teist kokku ostma (rohke juustuga pitsa, külmutatud burgerid) selleks puhuks, kui ta meil käib. Ma ei ole kindel, kas me peaksime neid ülemäära tagant utsitama, võib-olla selgub, et ta on mingi hälvik. Võttes arvesse tema kiindumust Sophiesse, on mõistlik eeldada, et tal ei ole mõistus päris kodus.

Me püüame juba mõnda aega välja mõelda, mida ilusat ja julgustavat öelda Adamile. Tal ei lähe koolis just kõige paremini ja selle asemel et teda „kasutuks suureks tombuks” hüüda (võtan mitme korra eest süü omaks), oleks ühe tema klassi õpetaja sõnul parem leida midagi, mis tal hästi välja tuleb, ja sellele keskenduda. Läks veidi aega, aga lõpuks me leidsime selle. Ta oskab seista nii, et parem labajalg on suunatud ettepoole ja vasak labajalg tahapoole – nii et ta jalad on pööratud vastassuundadesse. Ütlesin talle, et kui ta vanemaks saab, võib ta tsirkusega liituda. Ta näis päris rahul olevat.

Praegu kõik – helista kolmapäeva õhtul oma emale. Iga kellaaeg sobib.

Armastusega

isa

X

Michael on alati olnud õrn ja usaldav hing. Ma mäletan, kui ta oli nelja- või viieaastane ja me olime kahekesi Ipswichis Woolworthsis. Me seisime peaukse juures videoriiulite ees. Seal oli film „Pinocchio” – mitte Disney versioon – ja kui vajutasid punast nuppu, süttis ühe kalliskivi sees tuli. Põnev värk (minu jaoks igatahes, ma vajutasin nuppu mitu korda).

Ma pöörasin ringi ja Michael oli kadunud. Ma otsisin kõik vahekäigud hoolega läbi. Ei midagi. Vaatasin uksest välja ja uurisin tänavat. Teda polnud kuskil näha. Käisin poe risti-põiki läbi. Ei midagi. Nüüd hakkasin juba paanikasse minema. Rääkisin leti taga oleva tüdrukuga ja ütlesin, et olen oma väikese poja ära kaotanud, aga tema naeratas mulle tühja pilguga, justkui oleksin öelnud, et kaotasin kahepennise.

Ma ei olnud paanikast kaugel, kuigi saalisin endiselt Michaelit otsides ringi nii muretuna kui suutsin. Ausalt öeldes ei teadnud ma, mida teha. Sel ajal ei tekitanud inimesed millestki suurt kära. Alates printsess Diana surmast peavad kõik endast kõik välja laskma. Nüüdse aja lapsevanemad kriiskaksid ja karjuksid ning ähvardaksid kõiki nägemisulatuses olijaid kohtusse kaevata. Mina lihtsalt seisin seal ja higistasin.

Oli kuidas oli, kõik lõppes hästi. Michael marssis poodi tagasi käsikäes kahe väikese lapse ja nende emme-issiga. Ta oli end nende külge haakinud, läinud nende sabas poest välja ja kõndinud mööda peatänavat. Ma suutsin vaevu tänusõnad suust välja saada.

3. veebruar 2008

Michael,

kuidas sul läheb? Mõtlesime, et võiksime nädala või kahe pärast pühapäeval Norwichi tulla. Võiksime ehk ühes jõeäärses söögikohas lõunat süüa ja siis kinno minna? Mõtle selle peale, valik koht välja ja räägi Sophiega.

Valentinipäev läheneb kiiresti ja sa pead selle peale tõsiselt mõtlema, sest see on ju sul esimene selline päev koos päris naisega (oled ehk nüüdseks ära arvanud, aga võib-olla ka mitte − jõuluvana kohta said tõe teada alles viieteistkümneaastaselt −, et kõik need teismeeas saadud kaardid saatis su ema).

Siin on minu valentinipäeva tähistamise raskelt omandatud nipid, mis ma olen kogunud rohkem kui kahekümne kaheksa kurnava aasta jooksul.

Ära kingi kinkekaarti, see on küll konkurentsitult kõige praktilisem kingitus, aga romantikaskaalal saab selle eest vähe punkte.

Sama kehtib sularaha kohta.

Riided – riskantne, juhul kui sa ei tea suurust ja kaalu osas on väga vähe mänguruumi või puudub see üldse (kui ostad liiga väikese, arvab ta, et on paks; kui ostad liiga suure, arvab ta, et sina arvad, et ta on paks). Ja ära kunagi osta ühelegi naisele pikki pükse. Saatuslik viga. Sinu ema arvab, et tal on pikad jalad nagu Joanna Lumleyl. Need on küll rohkem Jimmy Krankie omade moodi (lühike koolipoisi riietes naine – ära parem küsi).

Parfüüm – ilmselt kõige kindlam valik. Väike pudel võib asja ära ajada, kui ütled, et tahtsid sellist, mis mahuks tema käekotti. Õiglane.

Meigitarbed – võib osutuda keeruliseks: pead vältima kõike, mis on seotud triipude, rasuse naha ja lotendamisega. Väldi vistrike ja nahalaikude jaoks mõeldud vahendeid. Häälesta end helgele ja positiivsele lainele. Räägi enne valiku langetamist oma õe või mõne sõbraga.

Kaubamärgid paistavad naistele korda minevat. Lihtsalt „musta ripsmetušši” ei ole olemas.

Käekotid – on teada-tuntud tõsiasi, et ühelgi naisel pole kunagi liiga palju käekotte. Osta midagi, mis sarnaneb tal juba olemas oleva kotiga. Aga vali teine värv, mis on peaaegu sama, kui mõnel teisel hiljuti ostetud esemel (hea, kui see oleks mantel või kingad). Ta arvab, et sa hoolid temast. (Aga igaks juhuks hoia ostutšekk alles.)

Kingad – sama lugu, neid pole kunagi liiga palju. Aga täiesti võimatu on valida. Naised ei ole nagu mehed (üks paar musti, üks paar pruune, ühed spordijalatsid, ühed sandaalid) – neile on olulised värvid ja materjalid ja igat sorti salapärased kontsad (kiilkonts, koonuskonts, platvormid jne). Kõik see ajab suurde segadusse ja kõige parem on seda vältida. Ükski mees ei ole ilmaski naisele õigeid kingi ostnud.

Aluspesu ja muu selline – sama mis kingadega.

DVD-d ja CD-d – neid ei taha ükski naine kingituseks saada (eriti, kui tegemist on filmi või muusikaga, mis sulle meeldib – lause „ma arvasin, et me võiksime seda koos vaadata/kuulata” kipub alati tüli põhjustama, küll mina juba tean).

Kehakaal – ära osta midagi, mis võiks mingil moel vihjata naise kehakaalule. Vöö võib anda surmahoobi (isegi kui pakud, et teed ise kruvikeerajaga mõne lisaaugu juurde). Kui ta räägib, et tahab kaalust alla võtta, ära mõista seda sõna-sõnalt ega hakka kohe Slimfasti või muud sellist värki ostma. Ära ärgita selliseid jutuajamisi takka. Naised arvavad sageli, et mõni nende kindel, tõeliselt veider kehaosa on paks: sõrmed, sääremarjad vms. Kõige parem on kogu seda teemat üldse eirata.

Ääremärkus kehakaalu teemal: „50 kilo reegel”. See on ülioluline. Mingil hetkel küsib naine sinult ikka: „Kui palju ma sinu arvates kaalun?” See võib tulla nagu välk selgest taevast ja iga kell. Ole alati valvel. Ära kunagi purska välja seda, mida arvad. On ainult üks vastus – viiskümmend kilo. Väga vähesed naised kaaluvad vähem kui 50 kilo, suurem osa kaalub rohkem, nii et see vastus meelitab neid. (Selge see, et kui su ees seisab 114 kilo kaaluv naine, ei kõla 50 kilo usutavalt ja sa pead oma vastust sobivalt kohendama – „70, 75 kilo?” võib su lõa otsast vabaks lasta).

Nagu sa tead, olen ma su emaga koos olnud juba sajandeid. Ma ei ole naistemees, aga need valentinipäeva reeglid olen ma paljude aastate jooksul, tihtipeale karmide õppetundide käigus, selgeks saanud. Minul on neist palju kasu olnud ja ehk kuluvad ka sulle ära. Kaalu need hoolikalt läbi.

Mõtle ka selle peale, et me tuleme nädala või paari pärast sulle külla, ja mida sa siis tahaksid teha. Siis võta ühendust Sophiega ja leppige midagi kokku.

Sinu armas vana isa, x

PS! Mis naistesse puutub, siis hea toit läheb alati hästi peale (see on lisaks muule, mitte muude asjade asemel, kahjuks). Hoia eemale kiirsöögikohtadest, nagu Pizza Hut jms. Ära mine liiga klišeelikku kohta: Itaalia toit, elav kitarrimuusika, palju roose ja muu taoline. Ära telli mitte kunagi spagette. Meenuta oodisid „Doctor Whost”.

Naised, ah? Mis värk nendega üldse on? Ma olen mõnda kohanud. Mitte liiga paljusid.

Veebruar 2008

Tere, Michael!

Emadepäev – sinult oodatakse, et oled õigel ajal õiges kohas. Reserveerisin meile viiele keskpäevaks Alexis laua. Kas tuled üheteistkümneks meie juurde?

Pärast võime minna edasi Ipswichi kinno, vaatama mõnda filmi, mis meeldib su emale – näiteks ei raiuta selles inimestel päid maha. Vaata järele, mis kinos jookseb. Midagi „Päevaraamatu” stiilis. Oled seda näinud?

Kohutav vanamoeline pläma, aga su emale meeldib. Filmi lõpus heidavad vanemaealised armastajad voodile pikali ja surevad mõlemad täpselt samal ajal. Kui suur on tõenäosus, et selline asi päriselt juhtub? Ma arvan, et su ema kujutab ette, et meiega läheb samamoodi. Ma pakun, et kaheraudse jahipüssi abil saab asja teoks teha.

Ükspäev sattusin Nextis kokku nürimeelse tüdrukuga. Su ema „kaotas” Nexti kaardi ära (st et see on kuskil teises käekotis) ning palus minul kohale minna ja neile teada anda. Ma tegin seda. Lisasin, et me muretseme, et keegi võib kaardi leida ja sellega mõned ostud sooritada (mina lepiksin sellega ilmselt kenasti, sest kokku tuleks ikka vähem, kui su ema kulutab). Tüdruk küsis, kas ema kirjutas kaardi tagaküljele oma allkirja. Ma ütlesin, et kirjutas küll. Siis kinnitas tüdruk mulle, et sel juhul on pettus ebatõenäoline, sest kõik vargad peavad ostutšekile enne ostu sooritamist alla kirjutama ja nii saab allkirju omavahel võrrelda. Hmm, mõttepaus. „Kas varas ei või lihtsalt kaardil olevat allkirja järgi teha?” Pikk vaikus. Lootusetu.