Читать книгу Atlantise lähistel. Valik luuletusi - Иосиф Бродский - Страница 6

M. B.

Näib nõnda, et ma laulan sulle vaid.

Ja mitte ihnusest, vaid pigem sunnist.

Sa pole aga järeltulijaist

mu saatusele vähem kurt sel tunnil.

Sind siin ei ole: vargsi vaimukas

ka tooli huvi köites läbi kukub

ning kiidusõnu loota keerukas

on metsalt, mis kesk lumesadu tukub.

On sellepärast hääl mul tuhmjas nüüd

ja hinnalisest pandist ilma jäänud,

et monoloogi asjus (pole süüd)

must spetsialisti päriselt ei saanud.

Ent siiski sahisevast raamatust

on valjem ta, kuid vananema kärmas.

Koos tihasega enne talvitus,

nüüd aega veedab Borease härmas.

Kas pole õhkutõus see? Ära kurjaks saa,

et kui ma tasapinnale teed rajan

sel puhtakujulisel tühermaal,

siis uhkusele altimeetrit vajan.

Ent kui sa sihti ees ei erista

ja üksnes oma peegli saad pokaalist

veel avastada, siis võib juhtuda,

et leiad horisondi vertikaalist.

Näe, kuidas männimetsas suminal

meemesilane lohutuna lendab,

oo, oleks voli vaid iroonial

heaks konkurendiks olla ajal endal,

mis oleks andnud ma kalendrile,

et see ei heidaks lehti hüljatuna

ja usinalt ka jaanuarile

neid kleebiks külge mahalangenuna.

Ent minus peituv trükikunstnik nüüd,

kui talvemaru pääsenud on valla,

on varju läinud omaenda süül

niitpeene lumenarmastiku alla.

Ja haarab vaest irooniat hasart,

niipea kui ta on sulandunud riski.

Ja astub välja kurdivõitu bard

ja atakeerib postibasiliski.

Õnn kaasa. Mul kui kukel kireb hääl.

see kiremine aga stratosfääris,

kus avalik patt kaugemale jääb,

veel vähemalt mu peatumist ei vääri

sel viisil kivistunud ilmega

kui Achilleusel, kellel sõimunoole

tömp ots on läinud kanda lennuga,

ja enda toitmist toore munaga,

et võita lödi ovatsioon mu poole.

Nii seinakell on jäänud päris vait,

kui kassilt pärinevad kaks smaragdi

ta hüljanud on. Kui on pooltki vaid

must mälestused imest veenvamadki,

siis laisale ehk leiad andestust,

kes prohvetlustes appi võtab stambi,

et nõnda saada elupikendust

pulseerivast ja tiksutavast jambist.

Kui vastu katust põrkab lund, siis see

saab loodust trotsides ta kuju võtta.

Ent riim, mis luuakse rea äärele,

eelkäija juurde ülespoole tõttab.

Ja tuhandendal verstal minu hääl

kui põrkab vastu su meeltmuutvat tuju,

siis sellest üha rohkem tuhmiks jääb

ning langeb kokku ruumiga ta kuju.

Siin külas põhja pool, kus ammutan

sind õhuna, kus laiaõlgseks usud

mind varjust, ärevuse summutan,

ent parafiinist küünal, et ei rusuks

mu und ta vari, kustutatuna

on pimedusse valendama vaja

mul jätta uue Parthenonina

kesk talveund ja unevaesel ajal.