Читать книгу Atlantise lähistel. Valik luuletusi - Иосиф Бродский - Страница 7

M. B.

I

Tõi teisipäev septembrikuu.

Öö vihma täis.

Rändlinnuparv siit üle käis.

Mul üksi vaprus on nii suur,

et neid ei saatnudki mu pilk.

On lõhki kõle taevalagi.

Jäi vihmas ahtaks valgusvilk.

Saan lõunatagi.

II

Siin, elusana mulla all,

käin kõrrepõllul hämaral.

Ma lõhun põldu saapais jalul,

mu kohal tormleb neljapäev,

kui kõrretüükad torgivad mu säärt,

neil sugugi ei ole valus.

Ja pajuväät,

kui neem on kadund valve alt,

ta roosakana sohu äsab

ning võtab punaselgselt õgijalt

poolhäälel pesa.

III

Tao, lirtsu, kahise ja mullita.

Ei kiirenda ma sammu.

Sa oma salasäde röövi rammust

ja kustuta.

Ma surun külmund pihu vastu reit

ja longin mööda mügarlikke teid,

üksluise heli saatel kive tallan

ma aina, pöörane on meel.

Pilk argsi süngel ojaveel

ma naaldun alla.

IV

Las silmad mõttetuse varjudes

mul olla pealegi, las habe märga

saab rõskusest, mu soni viltu ees

las peegeldub, kui hämaruse pärgab.

Justkui see joon, kust üle saada eal

ei suuda hing.

Mu püüdlus peatub seal,

kus algavad mu mantlikrae ja käised,

mu mütsinokk, mu saabas, nööp.

Ent süda järsku perutama lööb,

kui näeb mind lõhkemas. Ta jäiselt

taob külmas, mis mu põue sööb.

V

Mu ees keeb vesi podinal,

suurebendisse tungib käre talv.

Mis sõna veel siis paigale sa otsiks,

kus katkestus sai sündida – ei pea

sa seda näoks.

Naer viltu veab

ja laudteed hämaruses trotsib.

Ja pimeduse põrmu vihm lööb seal.

Ja teine mina meenutades meest

saab jooksu verd täis lauge eest.

Ta galopeerib laine peal,

ta kohal algul männid, hiljem pajud,

nii teiste teisikute sekka hajub,

kuis mina kaduda ei suuda eal.

VI

Sa tao ja lirtsu. Sillakõdu söö.

Las vesi nagu surnuaia vöö

lööb värvi kalmuristide pealt valla.

Ent rohukõrred sinerdust ei saa

ka nõnda juurde luua soisel maal...

Sa rehte talla

ja märatse, kus lehine veel laas,

juurtpidi tungi sügavikest alla!

Ja maa all, justkui siin, mu rinna sees

kõik kooljad, viirastused virgeks tee,

las nurgast üle mööda kõrrevagu

siis mahajäetud külla jooksevad

ja homsele kui tondikübarad

nad lehvitagu.

VII

Siin küngastel, kus ümber taevaveed,

on üksnes laaned sihiks igal teel

ja elu taandub iseenda eest,

ta imestusega neid vorme uurib,

mis kõikjal mühavad. Ja juuri

näeb haaramas ta saabastest,

kui külas valgus kustub õhtu eel.

Eikellegimaal olen ma nüüd teel

ja Olematuse käest palun renti.

Ja käest mul rebib sooja tuulehoog,

ja vulab õõnsus all kui vetevoog

ja keerab kokku raja porilinti.

VIII

Jah, tõesti ma kui puuduks siit,

jäin kõrvale kui parda taha.

Ja kõrred ajavad end püsti nii

kui karvad surnukeha nahal.

Ja pesa all, mis pandud maha,

läks keema sipelgate riik.

Nii loodus suhteid nagu alati

teeb klaariks olnuga. Ent tema palgel –

mis sest, et sädeleb see ehavalgel,

on kuju võtmas kurjus kummati.

Ma abiks võtan viis – viis! – meelt,

end metsast kaugemale viies:

ei, Issand! Silmadel eesriie,

ei ole kohtumõist mu tee.

Ent kui, mu Jumal, häda sees

mul elu laabuda ei taha,

kui soomlane mul riisumise eest

pihk raiu maha.

IХ

Mu Polydeukes, siin kõik plekiks kaob,

jäid kurku kinni ahastusenõelad,

näe, seisan siin ma mantlihõlmad paol,

ilm silmadesse läbi sõela vaob,

vaob läbi mõistmatuse sõela.

Ma kuulen, Issand, halvasti. Ja näen.

Ja täpselt kahekümne vati väel

kuu sirab. Olgu. Taevas ma ei sea

teed tähtede ja vihmavete najal.

Ja mitte laulu, aga köha veab

las laande kaja.

Х

September. Öö. Vaid küünal seltsi toob.

Ent vari silmitseb veel tagapool

mu lehti, purustatud juurte sees

ta tuhnib. Kahistades vulab vees

eeskojas sinu pettekuju,

kui taevatäht ta rõõmutujul

on naeratades ukse ees.

Mu kohal valgus tumeneb.

Jälg vee sees ahtaks kahaneb.

ХI

Jah, süda aina rohkem sinu poole veab

ja nõnda jääb ta aina kaugemale

ja hääles mul on aina enam valet,

kuid seda võlaks saatuse ees pea,

võlg saatuse eest verd su käest ei küsi

ja nüri nõela abil haavu teeb.

Ent naeratust kui ootad – oota veel!

Ma enda üle naeratan, kuid see

ju hauakattest kauem püsib

ja kergem on kui suits, mis korstnast teel.

ХII

Euterpe, sina? Kuhu jõudsin ma?

Mis on mu all? Kas vesi, heinamaa?

On kanarbikulüüra võrse paindu

kui kabjaraud ja sellest aimdub

kui õnne viirastust.

Sel moel, et ehk ei tea,

kuis küliskäiguks muuta saab galoppe

nii kergelt, et see hingamist ei pea,

ei sina ega saati Kalliope.