Читать книгу Jutustused - Ivan Sergeevich Turgenev - Страница 4

Ovetšji Vodõ küla. 20. märts 18.. a.

Just praegu lahkus arst minu juurest. Viimaks ometi saavutasin ma selguse! Kuidas ta ka ei põigelnud, pidi ta lõpuks siiski kõik ära rääkima. Jah, ma suren varsti, väga varsti. Jõed lähevad lahti, ja koos viimase lumega ujun minema arvatavasti ka mina… kuhu? jumal seda teab! Samuti merre. Mis siis ikka, kui surra, siis surra kevadel! kuid kas pole naljakas alustada oma päevikut võib-olla paar nädalat enne surma? Tühja kah! Ja mille poolest on neliteist päeva vähem kui neliteist aastat, neliteist sajandit? Igaviku kõrval öeldakse kõik olevat tühine, kuid sel juhul on ka igavik ise tühine. Ma laskun vist abstraktsetesse arutlustesse: see on halb märk, – kas ei ole ma viimati hirmul? Hakkan parem midagi jutustama. Ilm on rõske, tuuline – välja ma ei tohi minna. Kuid millest ma jutustaksin? Oma haigustest viisakas inimene ei räägi; novelli kirjutamine ei ole minu amet; kõrgematel teemadel arutleda käib mul üle jõu; mind ümbritseva elu kirjeldamine ei huvita isegi mind; mitte midagi teha on igav; lugeda ei viitsi. Ahaa! ma õige jutustan iseendale kogu oma elu. Suurepärane mõte! Enne surma on see sünnis ja ei solva kedagi. Alustan.

Ma sündisin umbes kolmekümne aasta eest üsna jõukas mõisnikuperes. Mu isa oli hasartmängija; ema oli kindla iseloomuga väga vooruslik daam. Kuid ma ei ole iial näinud naist, kellele vooruslikkus oleks vähem rahuldust pakkunud. Ta oli kokku varisemas oma heade omaduste koorma all ja piinas kõiki, alates iseendast. Oma viiekümne eluaasta jooksul ei puhanud ta kordagi, ei lasknud käsi rüppe; ilmast-ilma askeldas ja rahmeldas ta nagu sipelgas – ja täiesti kasutult, mida ei saa öelda sipelga kohta. Väsimatu uss näris teda päeval ja ööl. Ainult üks kord nägin ma teda täiesti rahulikuna, ja nimelt esimesel päeval pärast tema surma, kirstus. Teda vaadates tundus mulle tõepoolest, nagu väljendaks tema nägu vaikset imestust; paokil huuled, aukuvajunud põsed ja vagurad liikumatud silmad näisid ütlevat: «Kui hea on liikumatult lamada!» Jah, hea, hea on lõpuks vabaneda ängistavast eluteadvusest, painavast ning rahutust olemasolutundest! Kuid mitte selles ei ole lugu.

Mu lapsepõlv möödus viletsalt ja rõõmuta. Isa ja ema armastasid mind mõlemad, kuid see ei teinud minu elu kergemaks. Isal, kes oli andnud end häbiväärse ja laostava patu küüsi, ei olnud omaenda majas mingit võimu ega tähtsust. Ta oli teadlik oma allakäigust, aga et tal polnud jõudu oma lemmikkirest vabaneda, siis püüdis ta vähemalt alalise sõbraliku ning tagasihoidliku olekuga ja paindliku alandlikkusega oma eeskujuliku naise heasoovlikkust ära teenida. Mu ema talus oma õnnetust tõepoolest vooruslikkusele omase suurepärase pikameelsusega, milles on nii palju enesest lugupidavat uhkust. Ta ei heitnud kunagi mu isale midagi ette, andis sõnalausumata talle ära oma viimase raha ja tasus tema võlgu. Isa ülistas teda suu ees ja tagaselja, kuid kodus istuda ei armastanud ja mind hellitas vargsi, otsekui kartes mind juba oma juuresolekuga nakatada. Kuid tema virildunud näojoontes avaldus siis niisugune headus, palavikuline muie tema huultel asendus niisuguse liigutava naeratusega, peenikestest kortsukestest ümbritsetud pruunidest silmadest paistis niisugune armastus, et ma tahtmatult surusin oma põse tema pisaraist niiske ning sooja põse vastu. Ma kuivatasin oma taskurätikuga tema pisaraid, ja nad voolasid jälle, iseenesest nagu vesi üle liialt täis klaasi ääre. Ma hakkasin ise nutma, ja ta lohutas mind, silitas mind käega üle selja, suudles oma värisevate huultega mu nägu. Isegi praegu, enam kui kaksikümmend aastat pärast tema surma, kerkivad hääletud nuuksed mu kurku, kui ma oma vaesele isale mõtlen, ja süda klopib, tuksub nii ägedalt ning valusalt, piinleb niisuguses nukras kahetsuses, nagu oleks tal veel kaua vaja tuksuda ja nagu oleks tal, mida kahetseda!

Mu ema seevastu kohtles mind alati ühtemoodi, sõbralikult, kuid jahedalt. Lasteraamatuis esineb tihti seesuguseid moraalseid ning õiglasi emasid. Ta armastas mind, aga mina teda mitte. Jah! Ma võõrastasin oma vooruslikku ema ja armastasin väga oma patust isa.

Kuid tänaseks jätkub. Algus on olemas, lõpu pärast aga, olgu see milline tahes, pole mul vaja muret tunda. See on mu haiguse teha.

21. märts.

Täna on imeilus ilm. Soe ja selge. Päike helgib rõõmsalt sulalumel; kõik sätendab, aurab, tilgub; varblased käratsevad nagu pöörased niiskeks tõmbunud tumedate plankude ääres; rõske õhk ärritab mõnusalt ning hirmuäratavalt mu rinda. Kevad, kevad on tulemas! Ma istun akna all ja vaatan üle väikese jõekese väljadele. Oo, loodus, loodus! Ma armastan sind nii väga, aga sirgusin su rüpest võimetuna isegi elama. Näe, seal hüpleb isavarblane, tiivad laiali. Ta siutsub – ja igast helist, mis ta kuuldavale toob, igast kohevil sulekesest tema väikesel kehal õhkub tervist ja jõudu.

Mis siis sellest järgneb? Mitte midagi. Ta on terve ja temal on õigus siutsuda ning end turri ajada, aga mina olen haige ja pean surema – see on kõik. Rohkem ei maksa sellest rääkida. Aga nutused looduse poole pöördumised on kohutavalt koomilised. Tulgem tagasi oma jutustuse juurde.

Nagu ma juba ütlesin, möödus mu lapsepõlv viletsalt ja rõõmuta. Vendi ega õdesid mul ei olnud. Kasvatuse sain kodus. Ja millega olekski mu memm tegelnud, kui mind oleks kas pansioni või mõnda kroonuasutusse pandud? Eks lapsed selleks olegi, et vanematel igav ei hakkaks. Me elasime enamasti maal, vahel käisime Moskvas. Mul olid kasvatajad ja õpetajad, nagu on kombeks. Eriti hästi on mulle meelde jäänud kurtunud ja nutune sakslane Rickmann, haruldaselt õnnetu ja saatusest muserdatud olend, kes viljatult hääbus piinavast igatsusest kauge kodumaa järele. Mäletan, kuidas vahel kohutavalt umbses, vana kalja hapust lehast läbiimbunud kitsukeses eeskojas ahju kõrval istus minu kasvataja, ajamata habemega Vassili, keda hüüti Haneks, seljas oma tavaline sinisest lõuendist kasakiin, ja mängis omatrumpi kutsar Potapiga, kes oli just äsja uue lumivalge lambanahkse kasuka ja vägevad veesaapad kasutusele võtnud, – Rickmann aga laulis samal ajal vaheseina taga:

«Herz, mein Herz, warum so traurig? Was bekümmert dich so sehr?

S’ist ja schön im fremden Lande – Herz, mein Herz, – was willst du mehr?» [Süda, mu süda, miks oled nii kurb? Mis sulle nii väga muret teeb? Võõral maal on ju nii ilus – süda, mu süda, mida soovid sa veel? (Saksa k.).]

Pärast isa surma me asusime lõplikult Moskvasse elama. Ma olin siis kaheteistkümneaastane. Mu isa suri öösel, rabandusse. See öö ei lähe mul meelest. Ma magasin kõvasti, nagu kõik lapsed tavaliselt magavad; kuid, mäletan, nagu oleksin isegi läbi une kuulnud rasket ühtlast korinat. Järsku tundsin: keegi võttis mul õlast kinni ja raputas. Avasin silmad: minu ees seisis kasvataja Vassili. «Mis on?» – «Tõuske üles, Aleksei Mihhailovitš on suremas…» Ma kargasin nagu hullumeelne voodist välja ja tormasin magamistuppa. Vaatan: isa lamab, pea kuklas, näost punane, ja koriseb piinarikkalt. Ukse juures on troppis koos hirmunud nägudega teenrid, esikus küsib keegi kähiseva häälega: «Kas tohtri järele on saadetud?» Õues tuuakse tallist välja hobune, värav kriiksub, toas põleb põrandal rasvaküünal; samas seisab murest murtud ema, kuid ei ole muide kaotanud ei sündsustunnet ega väärikust. Ma viskusin isa rinnale, haarasin tema ümbert kinni, lalisesin: «Isake, isake…» Ta lamas liikumatult ja vidutas kuidagi imelikult silmi. Ma vaatasin talle näkku, ja talumatu õudus pigistas mul hinge kinni. Ma hakkasin hirmust vigisema nagu jõhkralt pihku võetud linnuke, – mind tiriti eemale ja viidi ära. Alles eelmisel päeval oli isa otsekui oma peatset surma ette aimates mind nii palavalt ja kurvalt kallistanud. Toodi kohale unine ning karvane arst, kes lõhnas kangesti leesputkeviinast. Mu isa suri tema lantseti all, ja järgmisel päeval seisin ma murest täiesti ogarana, küünal käes, lautsi ees, millel lebas surnu, ja kuulasin midagi mõtlemata köstri jämedat laulujoru, mida aeg-ajalt katkestas preestri nõrk hääl. Pisarad veeresid üle mu põskede, üle huulte, üle kaeluse, üle rinnaesise; pisarad voolasid lõpmatult, ma vaatasin üksisilmi enda ette, silmitsesin teraselt isa liikumatut nägu, justkui oodates temalt midagi. Ema tegi samal ajal sügavaid kummardusi, ajas end pikkamisi sirgu ja risti ette lüües surus sõrmi tugevasti vastu otsaesist, vastu õlgu ja kõhtu.

Mu peas ei olnud ainustki mõtet; mind valdas raske roidumus, kuid ma tundsin, et minuga toimub midagi kohutavat… Surm vaatas mulle siis näkku ja märkis mu ära.

Me asusime pärast isa surma Moskvasse elama väga lihtsal põhjusel: kogu meie varandus müüdi oksjonil võlgade katteks – absoluutselt kõik, välja arvatud üks väike külake, seesama, kus ma praegu oma suurepärase olemasolu viimseid päevi lõpetan. Pean ütlema, et kuigi ma olin tol ajal noor, kurvastas mind siiski meie kodupaiga müük; see tähendab, tõsiselt kurvastasin ma ainult meie aia pärast. Selle aiaga on seotud mu peaaegu ainsad helged mälestused. Sinna matsin ma ühel vaiksel kevadõhtul oma parima sõbra, tömbi saba ja kõverate käppadega vana koera Triksi; seal, kõrge rohu peidus, sõin ma vahel varastatud õunu, punaseid magusaid novgorodi õunu; ja lõpuks seal, valminud marjadega vaarikapõõsaste keskel, nägin ma esimest korda ka toatüdruk Klavdiat, kes hoolimata oma nöpsninast ja harjumusest rätikusse naeru kihistada äratas minus niisuguse õrna kire, et ma tema juuresolekul õieti hingatagi ei julgenud, soolasambaks tardusin ja sõnatuks jäin, ükskord aga, lihavõttepühade ajal, kui temani jõudis kord minu isandakätt suudelda, oleksin peaaegu ise olnud valmis tema viltusõtkutud kitsenahkseid kingi suudlema. Heldeke! Kas tõesti on kõigest sellest möödunud kakskümmend aastat? Tundub, et ammuks see oli, kui ma oma väikesel karvasel raudjal piki meie aia vana põimtara ratsutasin ja end jalustes püsti ajades paplite kahevärvilisi lehti katkusin! Senikaua kui inimene elab, ei taju ta oma elu: see, nagu heligi, muutub talle mõistetavaks alles mõne aja pärast.

Oo, mu aed, oo, rohtunud teerajad väikese tiigi ääres! Oo, liivane lapike kõdunenud tammi all, kus ma rünte ja trullinguid püüdsin! Ja teie, kõrged kased pikkade rippuvate okstega, millede tagant külavaheteelt kostis vahel maamehe nukker lauluke, mida aeg-ajalt katkestasid vankri nõksakud, – teile saadan ma oma viimse tervituse! Elust lahkudes sirutan ainult teie poole oma käed. Tahaksin veel kord sisse hingata mõrkjaskarget koirohu ja magusat niidetud tatra lõhna mu kodukoha põldudel; tahaksin veel kord eemalt kuulda meie kihelkonnakiriku mõrase kella tasast kõlksumist; veel kord lamada tammepuhma jahedas varjus tuttaval nõlvakul; veel kord saata pilguga tuule liikuvat jälge, mis tumeda joana voogab üle meie aasa kuldse rohu…

Aga milleks see kõik? Kuid täna ei saa ma enam jätkata. Homseni.

22. märts.

Täna on jälle külm ja pilvine. Niisugune ilm on hoopis sobivam. Ta on kooskõlas minu tööga. Eilne päev äratas minus täiesti kohatult hulga tarbetuid tundmusi ja mälestusi. See enam ei kordu. Sentimentaalsed südamepuistamised on nagu lagrits: kui imemist alustad, tundub päris kena, aga pärast jääb väga vastik maik suhu. Hakkan lihtsalt ja rahulikult jutustama oma elulugu.

Niisiis me kolisime Moskvasse…

Kuid mul tekib mõte: kas ikka tõesti maksab oma elulugu jutustama hakata?

Ei, kindlasti ei maksa… Minu elu ei ole millegi poolest erinenud paljude teiste inimeste elust. Vanematekodu, ülikool, teenimine madalatel ametikohtadel, erruminek, väike tuttavate ring, laitmatu vaesus, tagasihoidlikud lõbud, vaikne tegevus, mõõdukad soovid, – ütelge nüüd ise, kes seda kõike ei tunneks? Seepärast ei hakka ma oma elulugu jutustama, seda enam, et kirjutan omaenda lõbuks; kui aga juba mina ise ei näe oma minevikus midagi ülearu lõbusat ega isegi mitte liialt kurba, siis ei ole temas tõesti midagi, mis vääriks tähelepanu. Katsun parem endale oma iseloomu kirjeldada.

Mis inimene ma olen? Mulle võidakse öelda, et ka seda ei küsi keegi, – olen nõus. Kuid ma olen ju surija, tõepoolest surija, surma eel aga vist tohib tahta teada saada, kes ma õieti olin?

Nüüd, kus ma olen selle tähtsa küsimuse üle hästi järele mõelnud, kusjuures mul muide ei ole mingit vajadust enda kohta liiga kibedaid sõnu öelda, nagu seda teevad inimesed, kes on väga kindlad oma väärtustes, pean tunnistama üht: ma olen olnud siin ilmas täiesti liigne inimene. Tõestada seda kavatsen homme, sest täna köhin ma nagu vana lammas, ja mu hoidjaeideke Terentjevna ei anna mulle asu: «Heitke aga pikali, kulla härrake, ja jooge teed…» Ma tean, miks ta mulle peale käib: ta tahab ise teed. Mis siis ikka, olgu! Miks mitte lasta vaesel vanainimesel veel viimast võimalikku kasu oma isandast välja võtta? Seni kui veel selleks aeg on.

23. märts.

Jälle on talv. Lund sajab suurte räitsakatena.

Liigne, liigne… Toreda sõna leidsin enda jaoks. Mida sügavamale ma endasse tungin, mida tähelepanelikumalt vaatlen oma möödunud elu, seda enam veendun selle väljenduse karmis tões. Just nimelt liigne. Teiste inimeste kohta see sõna ei käi… On olemas tigedaid, häid, tarku, rumalaid, meeldivaid ja ebameeldivaid inimesi, aga liigseid… ei ole. Saage minust õieti aru: ka ilma nende inimesteta saaks universum läbi… seda muidugi; kuid tarbetus ei ole nende peamine omadus, ei ole neid iseloomustav tundemärk, ja kui te neist räägite, ei tule sõna «liigne» esimesena teie keelele. Mina aga… minu kohta ei saagi midagi muud öelda kui liigne. Ülekoosseisuline inimene – ja muud mitte midagi. Minu ilmumist ei olnud loodus ilmselt ette näinud ja seetõttu käis ta minuga ümber kui ootamata ja kutsumata külalisega. Egas muidu öelnud minu kohta üks naljahammas, suur preferansimängija, et mu memm on minuga remiisi jäänud. Ma räägin nüüd endast täiesti rahulikult, ilma igasuguse kibeduseta See on juba minevik! Kogu eluaeg leidsin ma alati, et mu koht on ära võetud, võib-olla sellepärast, et ma ei otsinud seda kohta sealt, kust oleks pidanud. Ma olin kahtlustav, häbelik, kergesti ärrituv nagu kõik haiged. Seejuures oli minu tunnete ning mõtete ja nende tunnete ning mõtete avaldamise vahel – arvatavasti liigse enesearmastuse või üldse mu isiku ebaõnnestunud ehituse tagajärjel – mingi mõttetu, arusaamatu ja ületamatu takistus; ja kui ma vahel otsustasin sellest takistusest jõuga jagu saada, selle tõkke maha murda, siis muutusid mu liigutused, näoilme, kogu mu olemus piinavalt pingutatuks: ma üksnes ei paistnud olevat ebaloomulik ning pingul, vaid tõepoolest olingi siis niisugune. Ma ise tundsin seda ja kiirustasin jälle enesesse tõmbuma. Siis algas mu sisemuses kohutav ärevus. Ma analüüsisin end viimse peensuseni, võrdlesin ennast teistega, tuletasin meelde nende inimeste pilke, naeratusi ja sõnu, kelle ees olin tahtnud end avaldada, tõlgendasin kõike halvustavalt, naersin mürgiselt oma tahtmise üle «olla niisugune nagu teisedki» – ja järsku, keset naeru, vajusin kurvalt longu, jäin mõttetult norutama, kuid peagi asusin jälle endise tegevuse juurde – ühesõnaga, keerlesin nagu orav rattas. Terveid päevi möödus selles piinavas viljatus tegevuses. Olge nüüd nii lahke ja öelge ise, kellele ja milleks on niisugust inimest tarvis? Kes teab või kes võib öelda, miks see minuga toimus, mis põhjustas selle vaevarikka nokitsemise iseenda kallal?

Mäletan, kord sõitsin ma postitõllaga Moskvast. Tee oli hea, aga postipoiss oli nelikrakendi kõrvale veel priipassihobuse rakendanud. See õnnetu viles, täiesti tarbetu hobune, kes seotakse kuidagimoodi vankri külge lühikese jämeda nööriga, mis talle halastamatult reide soonib, tema saba hõõrub, teda äärmiselt ebaloomulikul viisil jooksma sunnib ja kogu ta kehale koma kuju annab, on minus alati sügavat kaastunnet äratanud. Ma ütlesin postipoisile, et seekord oleks vist ilma viienda hobuseta läbi saanud Ta vaikis natuke aega, raputas pead, nähvas hobusele kümmekond korda täiest jõust piitsaga üle kõhna selja pungis kõhu alla ja lausus pilkavalt: «Kassa näe, tõsijutt, on ennast kaasa vedanud! Mis põrgu jaoks?»

Niisamuti vedasin ennast kaasa ka mina… Õnneks pole jaam kaugel.

Liigne… Ma lubasin tõestada, et mu arvamus on õige, ja täidan oma lubaduse. Ma ei pea vajalikuks kõnelda tuhandest pisiasjast, igapäevastest sündmustest ja juhtumitest, mis võiksid muide iga mõtleva inimese silmis olla ümberlükkamatud tõendid minu kasuks, see tähendab minu arvamuse kasuks. Alustan parem kohe ühest küllalt tähtsast juhtumist, mille järel arvatavasti ei jää enam mingit kahtlust, et sõna «liigne» on täpne. Kordan: ma ei kavatse üksikasjadesse laskuda, kuid ei saa vaikides mööda minna ühest üsna huvitavast ning tähelepanuväärsest asjaolust, ja nimelt, minu heade tuttavate (ka mul oli neid) imelikust käitumisest iga kord, kui ma neile vastu juhtusin või koguni nende poole sisse astusin. Neil hakkas justkui ebamugav; mulle vastu tulles naeratasid nad kuidagi ebaloomulikult, ei vaadanud mulle silma ega ka jalgadele, nagu mõned seda teevad, vaid peamiselt põskedele, surusid kiirustades mu kätt, laususid kärmesti: «Aa, tervist, Tšulkaturin!» (saatus on mind õnnistanud niisuguse nimega) või: «Aa, see on Tšulkaturin», läksid kohe eemale ja jäid seejärel koguni mõneks ajaks liikumatult seisma, justkui püüaksid midagi meelde tuletada. Ma panin kõike seda tähele, sest mul ei puudu terav pilk ja tähelepanuvõime. Ma olen üldse võrdlemisi taibukas ja mulle tulevad isegi mõnikord pähe üsna naljakad, kaunis ebatavalised mõtted. Aga kuna ma olen liigne inimene ja mul on lukk sees, siis on mul hirm oma mõtteid väljendada, seda enam, et ma juba ette tean, et teen seda väga viletsasti. Mulle tundub vahel isegi veider, kuidas küll inimesed nii lihtsalt ja vabalt rääkida saavad… On alles osavusi õigust õelda, tihtilugu kiheles ka minu keel lukust hoolimata, kuid tõeliselt rääkisin ma ainult noorpõlves, küpsemas eas aga õnnestus mul peaaegu alati endast võitu saada. Ütlen endale tasase häälega: «Aga meie oleme parem natuke aega vait,» – ja rahunen. Vaikima oleme me kõik kanged, eriti meie naised on selle peale meistrid: mõni uhke vene neiu vaikib nii vägevasti, et niisugune vaatepilt võib isegi selleks ettevalmistatud mehele kerge värina ja külma higi peale ajada. Kuid lugu ei ole mitte selles ja pole minu asi teisi inimesi arvustada. Alustan lubatud jutustust.

Mõni aasta tagasi tuli mul mõningate üsna tühiste, kuid minule väga tähtsate asjaolude kokkusattumise tõttu veeta umbes kuus kuud maakonnalinnas O-s. See linn on rajatud mäenõlvakule, ja väga ebamugavalt rajatud. Elanikke on seal ligemale kaheksasada, vaesus tohutu, majaubrikud äärmiselt viletsad, peatänaval valendavad sillutise nime all siin-seal hirmuäratavad tahumata paekiviplaadid, mistõttu isegi vankrid sealt ringiga ümber sõidavad. Keset hämmastavalt räpast väljakut asub tilluke kollakas ehitus tumedate aukudega. Neis aukudes istuvad suurte nokkmütsidega mehed ja teevad, nagu kaupleksid. Samas seisab haruldaselt pikk kirju ritv, ja ridva kõrval hoitakse ülemuste käsul, korra mõttes, koormat koltunud heinu ja kõnnib üks kroonu kana. Ühesõnaga, O. linnas on tore elu. Esimesi päevi selles linnas viibides pidin igavusest peaaegu hulluks minema. Pean enda kohta ütlema, et kuigi ma olen liigne inimene, ei ole ma seda omal soovil. Ma olen ise haige, kuid midagi haiglast ma ei salli… Ma ei ütleks ära õnnestki, olen isegi püüdnud sellele nii ühelt kui teiselt poolt ligi pääseda… Ja seepärast ei ole midagi imestada, et ka mina võin igavust tunda nagu iga teinegi surelik. Ma viibisin O. linnas teenistusasjus…

Terentjevna on kindlalt nõuks võtnud mind surnuks piinata. Siin on väike näide meie kõnelusest:

Terentjevna. Ooh, kulla härra! Mis te ometi kogu aeg kirjutate? Kirjutamine on teie tervisele kahjulik.

Mina. Mul on igav, Terentjevna!

Tema. Aga teie jooge teed ja heitke pikali. Kui jumal tahab, lähete higile ja tukastate raasike.

Mina. Ma ei taha magada.

Tema. Ah, kullake, mis te ometi? Issand hoidku! Heitke aga pikali, heitke: nii on parem.

Mina. Ma suren nagunii, Terentjevna!

Tema. Taevas hoia ja kaitse… Kuidas siis jääb, kas käsite teed teha?

Mina. Ma ei ela enam nädalatki, Terentjevna!

Tema. Oi, kullake, mis te ometi?…Ma lähen panen siis teemasina üles.

Oo, vanadusnõder, koltunud, hambutu olend! Kas tõesti ka sinule ei ole ma inimene!

24. märts. Käre pakane.

Selsamal päeval, mil ma O. linna jõudsin, sundisid eelmainitud teenistusasjad mind minema maakonna ühe tähtsama ametniku, kellegi Kirilla Matveitš Ožogini poole. Temaga tutvusin aga, või nagu öeldakse, astusin lähemasse läbikäimisse, alles paar nädalat hiljem. Tema maja asus peatänavas ja erines kõigist teistest oma suuruse, värvitud katuse ja kahe lõvi tõttu värava kõrval. Need lõvid kuulusid sellesse äpardunud koertega haruldaselt sarnaste loomade tõugu, kelle kodumaa on Moskva. Juba üksnes nende lõvide järgi võis otsustada, et Ožogin on jõukas mees. Ja tõepoolest: tal oli oma nelisada talupojahinge, ta võttis enda juures vastu kogu paremat O. linna seltskonda ja oli tuntud külalislahke mehena. Teda käis laias paarisrakendiga punakaspruunis troskas külastamas politseiülem, haruldaselt suur, justkui seismajäänud materjalist tehtud mees. Käisid ka muud ametnikud: strjaptši – kollane ja õel mehike; hambamehest maamõõtja – päritolult sakslane, tatarlase näoga; teedeohvitser – õrn hing, laulumees, kuid keelepeksja; endine maakonna aadlipeamees – värvitud juuste, kohevil maniski, säärte ümber pingul pükstega isand selle ülimalt õilsa näoilmega, mis on nii väga omane kohtu all olnud inimestele. Käisid samuti kaks mõisnikku, lahutamatut sõpra, mõlemad juba aastates ja isegi äraelanud mehed, kellest noorem alatasa terroriseeris vanemat ja pani tal suu kinni ikka ühe ja sellesama etteheitega: «Jätke, Sergei Sergeitš, mis nüüd teie! Teie ju kirjutate sõna «kork» geega. Jah, härrased,» veenis ta õhinal, kohalolijate poole pöördudes, «Sergei Sergeitš ei kirjuta mitte kork, vaid gork.» Ja kõik kohalolijad naersid, ehkki arvatavasti ükski neist erilise meisterlikkusega õigekirjutuse alal silma ei paistnud. Õnnetu Sergei Sergeitš aga jäi vait ja langetas hädiselt naeratades pea. Kuid ma unustan, et mul on aega napilt, ja laskun liiga üksikasjalistesse kirjeldustesse. Niisiis, ilma pikemate keerutamisteta: Ožogin oli abielus, tal oli tütar Jelizaveta Kirillovna, ja ma armusin sellesse tütresse.

Ožogin ise oli tavaline inimene, ei halb ega hea; tema naine tuletas meelde vanaks saanud kanapoega; tütar aga ei olnud oma vanematesse läinud. Ta oli väga ilus, elava ning maheda loomuga. Hallid selged silmad vaatasid heasüdamlikult ning otsekoheselt tema lapselikult kõrgele tõstetud kulmude alt. Ta naeratas peaaegu alati ja naeriski üsna tihti. Tema reibas hääl kõlas väga meeldivalt; ta liikus vabalt, kiiresti – ja punastas rõõmsalt. Riietus ei olnud tal liialt elegantne – talle sobisid ainult lihtsad kleidid. Üldiselt ei sõlminud ma kiiresti tutvusi, ja kui mul oli kellegi seltsis juba esimesel korral kerge olla – mida muide peaaegu kunagi ei juhtunud – siis, pean tunnistama, rääkis see juba väga palju uue tutvuse kasuks. Naistega aga ei osanud ma hoopiski ümber käia ja nende juuresolekul kas kortsutasin kulmu ja tegin vihase näo või siis irvitasin kõige rumalamal kombel ja keerutasin kohmetusest keelt suus. Jelizaveta Kirillovnaga seevastu tundsin ma end kohe esimesel korral koduselt. See juhtus niiviisi. Tulen kord enne lõunat Ožogini poole, küsin: «Kodus?» Öeldakse: «Kodus, riietuvad. Astuge saali.» Lähen saali, näen, akna juures seisab, selg minu poole, valges kleidis neiu ja hoiab käes linnupuuri. Mul hakkas nagu tavaliselt veidi kõhe, kuid ma ei teinud sellest väljagi, ainult köhatasin viisakuse pärast. Neiu pöördus kiiresti, nii kiiresti, et tema juuksekiharad talle vastu nägu lõid, nägi mind, kummardas ja näitas mulle naeratades kastikest, mis oli poolest saadik täidetud viljateradega. «Te lubate?» Ma tegin muidugi, nagu seesugustel juhtudel on kombeks: kõigepealt langetasin pea ja samal ajal lasksin kiiresti põlved nõtku ning ajasin jälle sirgu (nagu oleks keegi mulle tagant põlveõnnaldesse löönud), mis, nagu teada, annab tunnistust heast kasvatusest ja meeldivast sundimatusest käitumises, seejärel naeratasin, tõstsin käe ja tõmbasin sellega paar korda ettevaatlikult ning pehmelt läbi õhu. Neiu pööras mulle otsekohe selja, võttis puurist lauatükikese, hakkas seda tugevasti noaga kaapima ja lausus asendit muutmata järsku järgmised sõnad: «See on papakese leevike… Kas teile meeldivad leevikesed?» – «Ma eelistan siisikesi,» vastasin ma veidi pingutatult. «Ka mulle meeldivad siisikesed. Kuid vaadake teda, kui kenake ta on. Näete, ta ei karda. (Mind pani imestama see, et mina ei kartnud.) Tulge lähemale. Tema nimi on Popka.» Ma astusin ligi, kummardusin. «Eks ole ta armas?» Neiu pööras näo minu poole, kuid me seisime teineteisele nii lähedal, et ta pidi pea veidi tagasi tõmbama, et mulle oma selgete silmadega otsa vaadata. Ma heitsin talle pilgu: kogu tema noor roosa nägu naeratas nii sõbralikult, et ka mina naeratasin ja oleksin heameelest peaaegu naerma hakanud. Uks avanes: tuppa tuli härra Ožogin. Ma astusin kohe tema juurde ja hakkasin temaga väga sundimatult rääkima. Jäin, ei tea isegi kuidas, ka lõunale ja istusin seal kogu õhtu. Järgmisel päeval naeratas Ožogini teener, pikk viletsa nägemisega mees, mulle juba nagu majasõbrale, kui aitas mul palitut seljast võtta:

Leida varjupaik, punuda endale kas või ajutine pesa, tunda igapäevaste suhete ja harjumuste rõõmu – seda õnne ei olnud mina, liigne inimene, kel puudusid mälestused perekonnaelust, seni veel kogenud. Kui minus miski meenutaks lille ja kui see võrdlus ei oleks nii kulunud, siis ma ütleksin, et sel päeval puhkes mu hing õitsele. Kõik minus ja mu ümber muutus silmapilkselt! Armastus valgustas kogu mu elu, just nimelt kogu elu, vähimategi pisiasjadeni, nagu oleks suurde mahajäetud tuppa küünal toodud. Ma heitsin magama ja tõusin üles, riietusin, einetasin, suitsetasin piipu – teisiti kui varem. Kõndides ma koguni hüplesin, nagu oleksid mulle tlivad selga kasvanud. Mäletan, mulle ei olnud hetkegi teadmata see tunne, mille Jelizaveta Kirillovna oli minus äratanud: ma armusin temasse kirglikult esimesel päeval ja teadsin kohe esimesest päevast, et olin armunud. Kolme nädala jooksul nägin ma teda iga päev. Need kolm nädalat olid kõige õnnelikum aeg mu elus, kuid mälestus neist on mulle ränk. Ma ei saa mõelda ainult neile: mu silme ette kerkib tahtmatult see, mis neile järgnes, ja mürgine valu haarab pikkamisi nüüdsama heldinu südame.

Kui inimesel on väga hea, tegutseb tema aju teatavasti üpris vähe. Rahulik ja rõõmus tunne, rahulolutunne täidab kogu ta olemuse, see vallutab tema, ta enesetunnetus kaob ta on õnnejoovastuses, nagu ütlevad halvasti kasvatatud luuletajad. Aga kui see «hurm» viimaks mööda läheb, hakkab inimesel mõnikord halb ja kahju, et ta keset õnne nii vähe iseennast jälgis, et ta ei kahekordistanud, ei jätkanud mõtisklustes ja meeldetuletustes oma naudinguid nagu oleks «õnnejoovastuses» inimesel aega ja põhjust oma tunnete üle mõelda! Õnnelik inimene on nagu kärbes päikese paistel. Seetõttu on ka minul neist kolmest nädalast rääkides peaaegu võimatu taastada oma ajus täpset, kindlat muljet, seda enam, et kogu selle aja jooksul meie vahel midagi erilist ei juhtunud… Need kakskümmend päeva on minu jaoks midagi sooja, nooruslikku ja lõhnavat, mingi hele triip mu tuhmis ning hallis elus. Mu mälu muutub järsku halastamatult usaldusväärseks ja selgeks alles sellest silmapilgust, mil mind, nendesamade halvasti kasvatatud luuletajate sõnadega öeldes, tabasid saatuse löögid.

Jah, need kolm nädalat… Muide, ei või öelda, et neist ei oleks mulle mingit pilti jäänud. Mõnikord, kui juhtun kaua mõtlema sellest ajast, kerkivad mõned mälestused järsku esile mineviku pimedusest – nagu tähed ilmuvad ootamatult nähtavale õhtuses taevas neile teraselt suunatud silmade ees. Eriti on mulle meelde jäänud üks jalutuskäik linnast välja metsasalusse. Me olime neljakesi: vanaproua Ožogina, Liisa, mina ja keegi Bizmjonkov, O. linna väike ametnik, heasüdamlik ning vagur blond mehike. Temast tuleb mul veel juttu teha. Hr. Ožogin ise oli koju jäänud; tal oli liiga kauasest magamisest pea valutama hakanud. Ilm oli imeilus, soe ja vaikne. Pean ütlema, et lõbustuspargid ja seltskondlikud vabaõhupeod ei sobi venelase hingelaadiga. Kubermangulinnade niinimetatud avalikes parkides ei kohta te ühelgi aastaajal ainustki inimhinge; vahest ainult mõni mutike istub ägisedes päikesest hõõguvale rohelisele pingile kidura puukese naabrusse, ja sedagi vaid siis, kui läheduses ei juhtu mõnes väravaaluses olema võidunud järikest. Aga kui linna ligidal leidub harv kasetukake, siis sõidavad kaupmehed, vahel ka ametnikud, pühapäeviti ja pühade ajal meelsasti sinna teemasinate, pirukate ja arbuusidega, asetavad kogu selle külluse üsna tee äärde tolmusele rohule, istuvad ise ümberringi maha ja söövad ning joovad teed palehigis kuni õhtuni. Just seda sorti metsatukk oli tol ajal kahe versta kaugusel O-st. Me saabusime sinna pärast lõunat, jõime tublisti teed ja läksime seejärel kõik neljakesi metsa kõndima. Bizmjonkov võttis käevangu vanaproua Ožogina, mina – Liisa. Päev kaldus juba õhtusse. Ma olin tol ajal esimese armastuse suurima palangu võimuses (meie tutvumisest polnud möödunud üle kahe nädala), selles kirgliku ja tähelepaneliku jumaldamise seisukorras, mil kogu hing süütult ning tahtmatult jälgib armastatud inimese iga liigutust, mil te ei tüdi tema juuresolekust ega tema häält kuulamast, mil te aina naeratate ja näite haigusest paranenud lapsena, ja iga vähegi kogenud inimene peab saja sammu kauguselt esimesest pilgust aru saama, mis teiega toimub. Enne seda päeva ei olnud ma veel kordagi Liisal käe alt kinni hoidnud. Me kõndisime kõrvuti, astudes tasa mööda rohelist rohtu. Kerge tuul otsekui lehvis meie ümber valgete kasetüvede vahel ja puhus aeg-ajalt Liisa kübarapaela mulle näkku. Ma jälgisin visalt Liisa pilku, kuni ta viimaks rõõmsalt minu poole pöördus, ja me naeratasime teineteisele. Linnud vidistasid heakskiitvalt meie kohal, helesinine taevas kumas sõbralikult läbi väikeste lehtede. Mu pea käis suurest rõõmust ringi. Ette rutates ütlen: Liisa ei olnud põrmugi minusse armunud. Ma meeldisin talle; ta üldse ei võõrastanud kedagi, kuid mitte mulle ei olnud saatusest määratud tema lapselikku rahu häirida. Ta kõndis minuga käe alt kinni nagu vennaga. Ta oli siis seitsmeteistkümneaastane… Ja just samal õhtul, minu juuresolekul, algas temas see vaikne sisemine käärimine, mis käib lapsest naiseks saamise eel… Ma olin selle kogu olemuse muutumise, selle süütu nõutuse, selle äreva mõtlikkuse tunnistajaks; mina märkasin esimesena seda äkilist leebust pilgus, seda helisevat ebakindlust hääles – ja, oo rumalat! oo liigset inimest! söandasin terve nädala arvata, et mina, mina olin selle muutuse põhjuseks.

See juhtus niiviisi.

Me jalutasime üsna kaua, kuni õhtuni, ja rääkisime vähe. Mina vaikisin nagu kõik kogemusteta armastajad, temal arvatavasti polnud mulle midagi öelda. Kuid ta näis justkui midagi endamisi arutlevat ja vangutas kuidagi eriliselt pead, närides mõtlikult puu otsast rebitud lehte. Vahetevahel hakkas ta kangesti otsustavalt edasi minema… peatus siis järsku, ootas mind järele ja vaatas kõrgele tõstetud kulmudega ning hajameelselt naeratades enda ümber. Eelmisel päeval olime temaga üheskoos läbi lugenud «Kaukasuse vangi». Millise õhinaga oli ta mind kuulanud, lõug mõlemale käele toetatud ja rind vastu lauaäärt surutud! Ma alustasin juttu eilsest lugemisest; ta punastas, küsis minult, kas ma andsin enne äratulekut leevikesele kanepiseemneid, hakkas valjusti laulma mingit laulukest ja jäi äkki vait. Metsatukk lõppes ühelt poolt kaunis kõrge ning järsu nõlvakuga, mille all voolas käänuline jõeke. Teisel pool jõge laiusid, nii kaugele kui silm ulatus nägema, kord lainjalt kerkides, kord laiali valgudes, ääretud aasad, mida siin-seal läbisid nõod. Meie Liisaga jõudsime esimestena metsaserva; Bizmjonikov oli vanaprouaga tahapoole jäänud. Me astusime metsast välja, seisatasime ja tõmbasime mõlemad tahtmatult silmad pilukile: otse meie vastas loojus õhetavas vines tohutu suur veripunane päike. Pool taevast lõkendas ning lõõmas; punased kiired langesid libamisi aasadele, heites kuma koguni nõgude varjukülgedele, valgusid hõõguva tinana jõepinnale, seal, kus see polnud allarippuvate põõsaste vahele peitu pugenud, ja otsekui toetusid vastu nõlvakut ja metsatukka. Me seisime keset tulist sära. Ma ei suuda kirjeldada selle vaatepildi kogu kirglikku pidulikkust. Räägitakse, üks pime olevat punast värvust kujutlenud pasunahäälena. Ei tea, kui õige see võrdlus on, kuid selles õhtuse õhu leegitsevas kullas, taeva ja maa purpurses säras oli tõepoolest midagi kutsuvat. Ma hüüatasin vaimustusest ja pöördusin kohe Liisa poole. Ta vaatas otse päikesesse… Mäletan, kuidas ehakuma peegeldus väikeste tulitäppidena tema silmis. Ta oli rabatud, sügavalt liigutatud. Ta ei vastanud midagi mu hüüatuse peale, seisis kaua liikumatult, langetas pea… Ma sirutasin talle käe, ta pööras mulle selja ja puhkes järsku nutma. Ma silmitsesin teda salajase, peaaegu rõõmsa nõutusega… Bizmjonkovi hääl kostis mõne sammu kauguselt meist. Liisa pühkis kiiresti pisarad ja vaatas kohmetult naeratades mulle otsa. Oma blondi saatja käsivarrele toetudes väljus vanaproua Ožogina metsast; mõlemad jäid omakorda vaadet imetlema. Vanaproua küsis midagi Liisalt, ja ma võpatasin tahtmatult, kui talle vastas tema tütre murduv hääl, mis kõlas nagu mõranenud klaas. Päike oli vahepeal loojunud, eha hakkas kustuma. Me asusime tagasiteele. Ma võtsin Liisal jälle käe alt kinni. Metsas oli veel valge ja ma võisin selgesti näha tema näojooni. Ta oli kohmetunud ega tõstnud pilku. Üle tema näo valgunud puna ei kadunud: ta oleks nagu ikka veel seisnud loojuva päikese kiirtes… Tema käsi puudutas vaevalt minu oma. Ma ei saanud kaua sõnagi suust: nii kõvasti kloppis mu süda. Eemalt puude vahelt hakkas paistma tõld; pehmel liivasel teel sõitis kutsar sammu meile vastu.

«Lizaveta Kirillovna,» laususin ma lõpuks, «miks te nutsite?»

«Ei tea,» vastas ta vähese vaikimise järel, vaatas mulle oma mahedate, alles pisaraist niiskete silmadega otsa – nende vaade näis muutunud olevat – ja jäi jälle vait.

«Nagu ma näen, armastate te loodust…» jätkasin ma. Ma ei tahtnud hoopiski seda öelda, ja ka selle viimase lause suutis mu keel hädavaevalt lõpuni laliseda. Liisa noogutas pead. Enam ei saanud ma sõnagi suust… ma ootasin midagi mitte armuavaldust – kus sellega! ma ootasin usaldavat pilku, küsimust… Kuid Liisa vahtis maha ja vaikis. Ma kordasin veel kord tasasel häälel: «Miks?» ega saanud vastust. Ma nägin, et tal hakkas piinlik, koguni häbi.

Veerand tundi hiljem me istusime juba tõllas ja lähenesime linnale. Hobused lasksid väledat traavi, me kihutasime kiiresti läbi pimeneva, niiske õhu. Ma sattusin järsku jutuhoogu, kõnetasin alatasa Bizmionkovit või Ožoginat, ei vaadanud Liisa poole, kuid märkasin, et tema pilk tõllanurgast peatus korduvalt minul. Kodus ta virgus, kuid ei tahtnud minuga lugeda ja läks peagi magama. Murrang, see murrang, millest ma rääkisin, oli temas toimunud. Ta lakkas olemast tütarlaps, ka tema hakkas ootama… nagu minagi… midagi. Tal ei tulnud kaua oodata.

Kuid mina läksin sel ööl tagasi oma korterisse täiesti võlutult. See ähmane eelaimus või kahtlus, mis minus oli pead tõstnud, oli kadunud: äkilise sunnitud oleku Liisa käitumises minuga kirjutasin ma tütarlapseliku häbelikkuse, arglikkuse arvele… Eks olnud ma ju tuhat korda paljudest raamatutest lugenud, et esimese armastuse puhkemine erutab ja kohutab alati tütarlast! Ma tundsin end väga õnnelikuna ja tegin mõttes juba mitmesuguseid plaane…

Kui keegi oleks mulle siis kõrva sisse ütelnud: «Vale, kulla mees! Mitte midagi niisugust ei oota sind ees, vennas: sind ootab üksildane surm viletsas majaubrikus, vanaeide talumatu torina saatel, kes ei jõua su surma ära oodata, et saaks su saapaid võileivahinna eest ära müüa…»

Jah, tahtmatult ütled koos ühe vene mõttetargaga: «Kuidas teada seda, mida sa ei tea?» Homseni.

25. märts. Valge talvepäev.

Lugesin uuesti üle, mis ma olin eile kirjutanud, ja oleksin äärepealt kogu vihiku puruks rebinud. Mulle näib, et ma jutustan liiga pikalt ja liiga magusalt. Muide, kuna mu ülejäänud mälestustes sellest ajast ei leidu midagi rõõmustavat peale selle erilist laadi rõõmu, mille kohta Lermontov ütles, et meeldiv ja valus on osatada vanu haavu, miks mitte siis endale veidi lõbu pakkuda? Kuid igal asjal olgu piir. Seepärast jätkan ilma igasuguse magususeta.

Selle nädala jooksul, mis metsas jalutamas käimisele järgnes, ei läinud mu olukord põrmugi paremaks, ehkki Liisas toimunud muutus sai iga päevaga ikka enam märgatavaks. Nagu juba öeldud, tõlgitsesin ma seda muutust minule kõige kasulikumal viisil… üksikute ning arglikule – enesearmastusest arglikkude – inimeste õnnetus selles seisabki, et kuigi neil on silmad ja nad need kas või pärani laiali ajavad, ei näe nad midagi või näevad kõike vales valguses nagu läbi värviliste prillide. Nende eneste mõtted ja tähelepanekud segavad neid igal sammul. Meie tutvuse algul kohtles Liisa mind usaldavalt ning vabalt, nagu laps; võib ka olla, et tema poolehoius minu vastu oli isegi midagi enamat kui lihtne lapselik kiindumus…

Ent kui temaga oli toimunud see imelik, peaaegu äkiline murrang, hakkas ta mõninga kahevaheloleku järel end minu juuresolekul ebamugavalt tundma; ta hoidus mulle otsa vaatamast ja oli samal ajal nukker ning mõtlik…

Ta ootas… mida? seda ei teadnud ta isegi… aga mina… mina, nagu juba ütlesin, olin rõõmus selle muutuse üle…

Ma olin jumala eest peaaegu vaimustusest keeletu, nagu öeldakse. Muide, olen valmis nõustuma, et ka iga teine oleks võinud minu asemel eksiteele sattuda… Kellel ei oleks enesearmastust? Muidugi mõista sai kõik see mulle selgeks alles ajapikku, kui mul tuli oma purustatud ja juba selletagi nõrgad tiivad longu lasta.

Minu ja Liisa vahel tekkinud teineteise mittemõistmine kestis terve nädala – ka selles ei ole midagi imelikku: ma olen aastaid kestnud mittemõistmiste tunnistajaks olnud. Ja kes ütleb, et ainult tõde on reaalne? Vale on niisama elujõuline kui tõde, vahest ehk elujõulisemgi. Muidugi, mäletan, et ka selle nädala jooksul liigutas minus aeg-ajalt kahtluseuss… Kuid minusugune üksik inimene, peab ütlema, on ühtemoodi võimetu mõistma seda, mis toimub tema sees, kui ka seda, mis sünnib tema silma all. Ja pealegi: kas armastus on loomulik tunne? Kas inimesele on omane armastada? Armastus on haigus, aga haigus ei käi mingite reeglite alla. Mööname, et ma tundsin vahel südames ebameeldivat torget; kuid minus oli ju kõik pahupidi pööratud. Kuidas peaks siis võimalik olema kindlaks teha, mis on hästi ja mis mitte, mis on iga üksiku tunde põhjus ja mida see tähendab?

Olgu kuidas on, kuid kõik need mittemõistmised, eelaimused ja lootused lahenesid järgmisel viisil.

Ükskord – see oli hommikul kella kaheteistkümne paiku – olin ma vaevalt jõudnud hr. Ožogini esikusse astuda, kui kuulsin saalist tundmatut kõlavat häält, uks paiskus lahti ja lävele ilmus peremehe saatel umbes kahekümne viie aastane pikk sihvakas mees, tõmbas barjääril lebava sõjaväesineli kärmesti selga, jättis Kirilla Matveitšiga sõbralikult hüvasti, puudutas minust möödudes hooletult oma mütsinokka ja kadus kannuste kõlinal.

«Kes see on?» küsisin ma.

«Vürst N.,» vastas too mureliku näoga, «on Peterburist saadetud nekruteid vastu võtma. Kus need teenijad siis ometi on?» jätkas ta pahaselt. «Keegi ei ulatanud talle sinelit kätte.»

Me astusime saali.

«Kas ta juba ammu saabus?» küsisin ma.

«Räägitakse, et eile õhtul. Ma pakkusin talle enda juures tuba, aga ta keeldus. Ta näib muide väga kena mees olevat.»

«Kas ta oli kaua teie juures?»

«Umbes tund aega. Ta palus mind, et ma esitleksin teda Olimpiada Nikitišnale.»

«Ja te esitlesite teda?»

«Muidugi.»

«Aga kas ta Lizaveta Kirillovnaga…»

«Ka temaga sai ta tuttavaks – kuidas siis muidu.»

Ma olin veidi aega vait.

«Kas teate, kui kauaks ta siia jääb?»

«Arvan, et vähemalt paar nädalat kulub tal siin ära.» Ja Kirilla Matveitš ruttas riietuma.

Ma kõndisin mõned korrad saalis edasi-tagasi. Ei mäleta, et vürst N. saabumine oleks mulle juba tookord mingit erilist muljet jätnud peale selle ebasõbraliku tunde, mis meid harilikult valdab uue isiku ilmumisel meie kodusesse tutvusringi. Võib-olla segunes sellesse tundesse veel midagi argliku ning silmapaistmatu moskvalase kadeduse taolist Peterburi hiilgava ohvitseri vastu. «Vürst,» mõtlesin ma, «on pealinna keigar: hakkab meie peale ülevalt alla vaatama…» Ma ei näinud teda kauem kui minuti jooksul, kuid jõudsin tähele panna, et ta oli graatsiline, kena välimuse ja vaba käitumisega. Kui olin tükk aega mööda saali kõndinud, seisatasin lõpuks peegli ees, võtsin taskusi kammi, andsin oma soengule maaliliselt hoolimatu joone, ja nagu seda mõnikord juhtub, süvenesin ootamatult omaenda näo vaatlemisse. Mäletan, mu tähelepanu oli murelikult koondunud ninale: selle kehaosa pehmevõitu ja ebamäärased vormid ei valmistanud mulle erilist rõõmu – kui järsku peaaegu kogu tuba peegeldava kallakil klaasi tumedas sügavuses avanes uks ja tuli nähtavale Liisa sale kuju. Ei tea, miks ma ennast ei liigutanud ja säilitasin näol endise ilme. Liisa sirutas kaela, silmitses mind tähelepanelikult, kergitas siis kulme, hammustas huult ning hoidis hinge kinni, nagu inimene, kel on hea meel, et teda ei märgatud. Seejärel taganes ta ettevaatlikult ja tõmbas pikkamisi ust enda järel kinni. Uks kriuksatas tasakesi.

Liisa võpatas ja tardus paigale… Ma ei liigutanud end.

Ikka… Ta tõmbas jälle ust käepidemest ja kadus. Polnud mingit kahtlust: ilme, mis mind nähes Liisa näole ilmus ning milles polnud märgata midagi muud peale soovi õnnelikult tagasi pääseda, ebameeldivat kohtumist vältida, ja põgus heameelevälgatus, mille ma jõudsin tema silmist tabada, kui talle näis, et tal ongi õnnestunud märkamatult minema lipsata, – kõik see rääkis liialt selgesti: see neiu ei armasta mind. Kaua, kaua ei suutnud ma pöörata pilku liikumatult tummalt ukselt, mis oli uuesti valge laiguna peegli sügavusse ilmunud. Oleksin tahtnud naeratada omaenda sirgutõmbunud kogule, kuid langetasin pea, läksin tagasi koju ja viskusin diivanile. Mul oli kohutavalt raske, nii raske, et ma ei saanud nutta… ja mille pärast oligi nutta?… «Kas tõesti,» kordasin ma vahetpidamata, lamades selili nagu surnu, käed ristis rinnal, «kas tõesti?…» Kuidas teile meeldib see «kas tõesti»?…

26. märts. Sula.

Kui ma pärast pikka kõhklemist seesmiselt jäigastunult järgmisel päeval Ožoginite tuttavasse võõrastetuppa astusin, ei olnud ma enam see inimene, keda nad olid kolme nädala kestel tundnud. Kõik minu endised kombed, millest olin uudse tunde mõjul juba võõrduma hakanud, ilmusid jälle ja võtsid minus võimust nagu pererahvas, kes on oma majja tagasi pöördunud. Minusugused inimesed ei juhindu üldse niivõrd kindlaist faktidest, kuivõrd omaenda muljetest: mina, kes ma alles eile olin unistanud «armastuse õndsusest», ei kahelnud täna enam põrmugi, et olen «õnnetu», ja olin täielikult meeleheitel, ehkki ma ei osanud oma meeleheitele mingit vähegi mõistlikku põhjust leida. Ei saanud ma ju ometi krahv N-i armukadestada, sest milliseid häid omadusi tal ka poleks olnud, ainult tema ilmumisest oli vähe selleks, et hoobilt hävitada Liisa poolehoidu minu vastu… Kuid kas seda poolehoidu oli üldse olnudki? Ma tuletasin meelde möödunut. «Aga jalutuskäik metsas?» küsisin ma endalt. «Aga tema näoilme peeglis? Kuid,» jätkasin ma, «jalutuskäik metsas oli vist… Ptüi, taevas hoidku, küll olen ma tühine olend!» hüüatasin viimaks kuuldavalt. Niisugused lõpuniütlemata, lõpunimõtlemata mõtted keerlesid ikka ja jälle tagasi tulles nagu lakkamatu tuulepööris mu peas. Kordan, ma läksin Ožoginite poole jälle sellesama umbuskliku, kahtlustava, pinge all oleva inimesena, kes ma olin olnud lapsest saadik…

Ma leidsin kogu perekonna võõrastetoast; ka Bizmjonkov istus toanurgas. Kõik näisid heas tujus olevat: eriti kes lausa säras, ja tema esimesed sõnad mulle olid, et vürst N. olevat eile kogu õhtu nende pool veetnud. Liisa tervitas mind rahulikult. «Noh,» ütlesin ma iseendale, «nüüd on mul siis selge, miks te nii heas tujus olete.» Pean tunnistama, et vürsti teistkordne külaskäik pani mind imestama. Seda ma ei olnud oodanud. Me ootame üldse siin ilmas kõike muud peale selle, mis asjade loomuliku käigu puhul peab toimuma. Ma hakkasin mossitama ja tegin solvatud, kuid suuremeelse inimese näo: tahtsin Liisat karistada oma ükskõikse suhtumisega, millest tuleb muide järeldada, et ma ei olnud ikkagi veel täiesti lootust kaotanud. Räägitakse, et mõnel juhul, kui teid tõepoolest armastatakse, on isegi kasulik oma jumaldatut natuke piinata; aga minu olukorras oli see ääretult rumal: Liisa ei pööranud, kõige süütumal kombel minule üldse tähelepanu. uksnes vanaproua Ožogina märkas mu väärikat sõnakehvust ja küsis hoolitsevalt mu tervise järele. Ma muidugi mõista vastasin talle mõrult muiates, et olen, jumal tänatud, täiesti terve. Ožogin jätkas pikalt-laialt juttu oma külalisest, kuid märgates, et ma talle vastumeelselt vastan, pöördus rohkem Bizmjonkovi poole, kes kuulas teda väga tähelepanelikult. Järsiku tuli sisse teener ja teatas vürst N-i saabumisest. Peremees kargas püsti ja ruttas talle vastu. Liisa, kellele ma otsekohe oma kullipilgu suunasin, punastas heameelest ja hakkas toolil nihelema. Vürst astus sisse, lõhnastatud, lõbus, sõbralik…

Et ma ei sepitse jutustust heasoovliku lugeja jaoks, vaid lihtsalt kiriutan enda lõbuks, siis ei ole mul järelikult põhjust härrade literaatide tavalisi võtteid kasutada. Ütlen otsekohe, ilma pikema jututa, et Liisa armus vürstisse juba esimesel päeval ja ka vürst hakkas teda armastama – osalt ajaviiteks, osalt harjumusest naistel päid segi ajada, kuid samuti ka seetõttu, et Liisa oli tõepoolest väga armas olend. Selles, et nad teineteist armastama hakkasid, ei olnud midagi imelikku. Vürst ei olnud arvatavasti põrmugi lootnud sellest viletsast pärlikarbist (ma mõtlen vastikut O. linna) niisugust pärlitera leida, Liisa aga ei olnud seniajani uneski näinud midagi, mis oleks vähegi sarnanenud selle hülgava, targa, kütkestava aristokraadiga.

Pärast esimesi tervitussõnu esitles Ožogin mind vürstile, kes kohtles mind väga viisakalt. Ta oli üldse kõigiga väga viisakas ja sellest tohutust vahest hoolimata, mis oli tema ja meie halli provintsliku seltskonna vahel, oskas ta käituda nii, et keegi ei tundnud piinlikkust, ja koguni teha näo, nagu oleks ta meiega võrdne ja ainult juhuslikult elab Peterburis.

See esimene õhtu… Oo, see esimene õhtu! Meie õnnelikus lapsepõlves rääkisid õpetajad meile ja seadsid eeskujuks noore spartalase mehisust, kes laskis vähimatki häält tegemata rebasel, kelle ta oli varastanud ja põue peitnud, kogu oma sisikonna ära süüa, eelistades surma häbile… Ma ei oska leida paremat võrdlust, et kirjeldada oma talumatuid kannatusi sel õhtul, mil ma esimest korda nägin vürsti Liisa kõrval. Mu tehtud naeratus, piinarikas tähelepanelikkus, rumal vaikimine, tusane ning asjatu tahtmine ära minna, kõik see oli arvatavasti omal viisil väga tähelepanuväärne. Minu sisikonnas tuhnis rohkem kui üks rebane: armukadedus, kade meel, oma tühisuse tunne ja jõuetu viha närisid mind. Ma ei saanud jätta tunnistamata, et vürst oli tõepoolest väga armastusväärne noormees… Ma õgisin teda silmadega; unustasin vist tõepoolest silmigi pilgutada teda vahtides. Ta ei vestelnud mitte ainult Liisaga, kuid kõik tema sõnad olid muidugi ainult neiule määratud. Ma tüütasin teda vist kangesti… Arvatavasti taipas ta peagi, et tal on tegemist ärapõlatud armastajaga, kuid kaastundest minu vastu, samuti ka kindlast teadmisest, et ma olen talle täiesti ohutu, kohtles ta mind haruldaselt leebelt. Võite kujutleda, kuidas see mind solvas! Mäletan, et ma püüdsin kogu õhtu jooksul oma süüd heaks teha; ma (ärge naerge mu üle, kes te ka ei oleks, kelle silma alla need read satuvad, seda enam, et see oli mu viimane unistus)… ma hakkasin tõesti keset oma mitmesuguseid piinu järsku kujutlema, et Liisa tahab mind karistada mu kõrgi jaheduse pärast külaskäigu alguses, et ta on vihane mu peale ja ainult pahameelest edvistab vürstiga… Parajal silmapilgul astusin ma vaguralt, kuid ühtlasi sõbralikult naeratades tema juurde ja pomisesin: «Aitab küll, andke mulle andeks muide, ega ma sellepärast, et oleksin kartnud,» ja tema vastust ära ootamata manasin järsku oma näole ebatavaliselt elava ning sundimatu ilme, muigasin virilalt, sirutasin käe üles lae suunas (mäletan, ma tahtsin kaelarätti kohendada) ja koguni kavatsesin end ühel jalal ringi pöörata, et sellega justkui öelda: «Lõpp, ma olen heas tujus, olgem kõik heas tujus,» kuid ei pööranud, kartes mingi ebaloomuliku põlvede kangestuse tõttu kukkuda… Liisa ei saanud minust põrmugi aru, vaatas mulle imestunult näkku, naeratas kärmesti, otsekui soovides minust rutem vabaneda, ja astus jälle vürsti juurde. Nii pime ja kurt kui ma olingi, ei saanud ma oma südames tunnistamata jätta, et ta ei olnud sel hetkel hoopiski vihane ega tundnud pahameelt minu vastu: ta lihtsalt ei mõtelnudki minule. Hoop oli otsustav: mu viimased lootused varisesid raginal kokku, nagu kevadisest päikesest läbiuuristatud jääpank pudeneb äkki väikesteks tükkideks. Ma olin kohe esimese pealetungiga pihuks ja põrmuks löödud ja ühe päevaga kõik kaotanud nagu preislased Jena all. Ei, Liisa ei olnud mu peale pahane!…

Paraku just vastupidi! Tema enda jalgealust – ma nägin seda – oleksid justkui lained õõnestanud. Nagu noor puuke, mis on juba pooleldi kaldast eraldunud, kummardus ta ootusärevalt vee kohale, olles valmis talle jäädavalt ära andma oma kevade esimese õitseaja ja kogu oma elu. Kel on olnud juhus olla niisuguse kiindumuse tunnistajaks, see on läbi elanud kibedaid silmapilke, kui ta ise armastas, aga teda ei armastatud. Mulle jääb igaveseks meelde see ahne tähelepanu, õrn lõbusus, süütu eneseunustus, see alles lapselik ja juba naiselik pilk, õnnelik, otsekui õitselepuhkev naeratus, mis ei lahkunud paotatud huulilt ega õhetavailt põskedelt… Kõik see, mida Liisa oli meie jalutuskäigu ajal metsas ähmaselt aimanud, oli nüüd kätte jõudnud. Ja andudes täielikult armastuseIe, rahunes ning selgis Liisa samal ajal nagu värske vein, mis lakkab käärimast, sest tema aeg on täis…

Mul oli kannatust istuda seal see esimene õhtu ja ka järgmised õhtud kõik kuni lõpuni! Mul ei olnud midagi loota. Liisa ja vürst kiindusid iga päevaga üha enam teineteisesse… Kuid ma olin absoluutselt kaotanud eneseväärikuse tunde ega suutnud loobuda oma õnnetuse pealtvaatamisest. Mäletan, ükskord tegin katset minemata jätta, andsin juba hommikul endale ausõna, et jään koju ja kell kaheksa õhtul (tavaliselt lahkusin kodunt kell seitse) kargasin nagu hullumeelne püsti, tõmbasin mütsi pähe, ja jooksin lõõtsutades Kirilla Matveitši võõrastetuppa. Mu olukord oli haruldaselt rumal: ma vaikisin visalt, mõnikord ei teinud päevade kaupa suud lahti. Nagu juba öeldud, ei olnud ma kunagi kõneosavusega silma paistnud; kuid nüüd justkui haihtus vürsti juuresolekul seegi mõistus, mis mul oli, ja ma jäin puupaljaks. Seejuures sundisin ma üksi olles oma vaest aju nii kangesti töötama, mõeldes pikkamisi läbi kõike seda, mis ma olin eelmise päeva jooksul tähele pannud või avastanud, et kui ma jälle Ožoginite poole läksin, oli mul vaevalt jõudu uute tähelepanekute tegemiseks. Minusse suhtuti nagu haigesse: ma nägin seda. Igal hommikul tegin uue, lõpliku otsuse, mis enamasti oli uneta öö jooksul piinarikkalt välja hautud: kord kavatsesin Liisale kõik ära seletada, talle sõbralikku nõu anda aga kui juhtusin temaga nelja silma alla jääma, ei tahtnud mu keel järsku enam sõna kuulata, jäi nagu kangeks, ja me mõlemad ootasime tusaselt kolmanda inimese tulekut. Teinekord jälle tahtsin põgeneda, muidugi mõista jäädavalt, jättes oma armastatule kirja tulvil etteheiteid. Kord isegi alustasin juba seda kiria, kud õiglustunne ei olnud mul veel täielikult kadunud: ma sain aru, et mul pole õigust kellelegi midagi ette heita, ja viskasin oma sirgelduse tulle. Siis jälle tõin end järsku suuremeelselt ohvriks, andsin Liisale oma õnnistuse õnnelikuks abieluks ja naeratasin nurgast vaguralt ning sõbralikult vürstile, kuid kalgisüdamelised armastajad ei tänanud mind mu ohvri eest, vähe sellest, nad ei märganudki seda ja ei vajanud mu õnnistusi ega naeratusi… Siis kaldusin oma meelepahas äkilselt hoopis vastupidisesse meeleollu. Andsin endale sõna hispaanlase kombel mantlisse mässitult õnnelikule võistlejale nurga tagant surmahoop anda ja kujutlesin kiskjaliku rõõmuga Liisa meeleheidet… Kuid esiteks oli O. linnas seesuguseid nurki väga vähe, teiseks aga – palktara. latern. Eemal postikordnik… ei! niisuguse nurga juures on kuidagi sündsam saiu müüa kui inimese verd valada. Pean tunnistama, et vabanemiseks, nagu ma iseendaga vesteldes väga ebamääraselt väljendusin, vajalikkude muude abinõude hulgas tekkis mul mõte pöörduda Ožogini enese poole… juhtida selle aadliku tähelepanu tema tütre hädaohtlikule olukorrale, tema kergemeelsuse kurbadele tagajärgedele… Ma alustasin kord Ožoginiga isegi juttu sel delikaatsel teemal, kuid tegin seda nii kavalalt ning uduselt, et ta kuulas, kuulas – ja järsku, nagu unest ärgates, hakkas ninale armu heitmata tugevasti ning kiiresti pihuga üle näo hõõruma, turtsatas ja läks eemale. Seda otsust vastu võttes kinnitasin ma loomulikult endale, et toimin täiesti omakasupüüdmatult, soovin kõigile head, täidan majasõbra kohust… Kuid julgen arvata, et isegi siis, kui Kirilla Matveitš ei oleks mu sõnadevoolu peatanud, poleks mul jätkunud julgust oma monoloogi lõpule viia. Vahel asusin ma muistse mõttetarga väärikusega vaagima vürsti voorusi; vahel lohutasin end lootusega, et sel kõigel pole erilist tähendust, et Liisa võtab aru pähe, et tema armastus ei ole tõeline armastus… oo ei! ühesõnaga, ma ei tea mõtet, millega ma tol ajal ei oleks tegelnud. Tunnistan puhtsüdamlikult, ainult üks abinõu ei tulnud mulle iial pähe, ja nimelt: ma ei mõtelnud kordagi endalt elu võtta. Miks see mulle pähe ei tulnud, ei tea Võib-olla aimasin ma juba siis, et mul niikuinii ei ole kauaks elupäevi.

Arusaadav, et niisuguses ebasoodsas olukorras oli mu käitumine, inimestega ümberkäimine ebaloomulikum ja sunnitum kui kunagi varem. Isegi vanaproun Ožogina – see tuima loomuga olend – hakkas mind võõrastama ja vahel ei teadnud, kust küljest mulle läheneda. Alati viisakas ja abivalmis Bizmjonkov hoidis minust eemale. Mulle tundus juba siis, et ta oli mu saatusekaaslane, et ka tema armastas Liisat. Kuid ta ei vastanud iial mu vihjetele ja üldse rääkis minuga vastumeelselt. Vürst kohtles teda väga sõbralikult, võib öelda – pidas temast koguni lugu… Ei Bizmjonkov ega mina ei seganud vürsti ja Liisat. Kuid tema ei hoidnud nende eest kõrvale nagu mina, ei põrnitsenud vihaselt ega olnud löödud, vaid liitus nendega meelsasti, kui nad seda soovisid. Tõsi küll neil juhtudel ei olnud ta just eriti nobe nalja tegema, kuid ka varemalt oli tema lõbususes midagi tasast olnud.

Niiviisi möödus ligemale kaks nädalat. Vürst ei olnud üksnes kena välimusega ja tark, ta mängis ka klaverit, laulis, joonistas üsna korralikult, oskas jutustada. Tema pealinna kõrgema seltskonna elust võetud anekdoodid avaldasid kuulajaile alati sügavat muljet, seda sügavamat, et ta ise justkui ei leidnud neil erilist täbendust olevat…

Selle nii-öelda lihtsa knihvi tulemuseks oli, et vürst oma lühiaegse O. linnas viibimise jooksul võlus täielikult ära kogu sealse seltskonna. Meiesugust stepielanikku on kõrgema seltskonna inimesel alati väga kerge ära võluda. Vürsti sagedased külaskäigud Ožoginite poole (ta veetis nende juures õhtuid) äratasid muidugi teistes härrades, aadlikkudes ja ametnikkudes kadedust. Kuid vürst kui mondäänne ja tark mees ei jätnud neist ühtki kõrvale, käis ära igaühe pool, ütles igale prouale ja preilile kas või ühegi lahke sõna, laskis end kostitada keeruliste raskete toitudega ja toredaid nimetusi kandvate viletsate veinidega – ühesõnaga, käitus eeskujulikult, ettevaatlikult ning osavalt. Vürst N. oli juba sünnipäraselt rõõmsaloomuline, seltskondlik ja armastusväärne inimene, lisaks ka veel teadliku arvestuse tõttu: miks ta siis ei oleks pidanud täiel määral ja kõiges edukas olema?

Tema saabumisest peale leidsid kõik, kes majas olid, et aeg lendab haruldase kiirusega, kõik läheb toredasti. Vana Ožogin tegi küll, nagu ei märkaks ta midagi, kuid arvatavasti hõõrus endamisi käsi niisugusele väimehele mõeldes. Vürst ise ajas kogu seda asja väga vaikselt ning viisakalt, kuni järsku üks ootamatu sündmus…

Homseni. Täna olen ma väsinud. Need mälestused erutavad mind isegi hauaäärel. Terentjevna leidis täna, et mu nina hakkab juba teravaks minema; see aga olevat halb märk.

27. märts. Sula kestab.

Lood olid nii, nagu eespool öeldud. Vürst ja Liisa armastasid teineteist, vanad Ožoginid ootasid, mis asjast saab; Bizmjonkov oli kohal – midagi muud ei ole tema kohta öelda; mina visklesin nagu kala kuival ja hoidsin silmad kõigest väest lahti. Mäletan, ma seadsin endale tol ajal ülesandeks, et ei lase Liisal vähemalt võrgutaja kütkeis hukkuda ja hakkasin seetõttu erilist tähelepanu pöörama toatüdrukutele ning saatuslikule «tagatrepile», ehkki ma teisest küljest vahel unistasin öid läbi sellest, millise liigutava suuremeelsusega ma mõne aja pärast sirutan käe petetud ohvrile ja ütlen talle: «See salakaval mees pettis sind, aga mina olen su ustav sõber unustagem möödunu ja olgem õnnelikud!» Järsku aga levis kogu linnas rõõmustav uudis: maakonna aadlipeamees kavatseb kõrgeauliseikülalise auks oma mõisas Gornostajevkas ehk Gubnjakovis suure balli korraldada. Kutse said kõik O. linna aukandjad ja võimumehed, alustades politseiülemast ja lõpetades apteekriga, haruldaselt enesega rahuloleva sakslasega, kel oli kange tahtmine end puhta vene keele rääkijana näidata, mistõttu ta alatasa ja täiesti sobimatus kohas kõvu väljendusi kasutas. Algasid kombekohased kohutavad ettevalmistused. Üks kosmeetikapoodnik müüs ära kuusteist tumesinist purki pumatit pealkirjaga «á la jasmiin» [«Jastniin» (pr. k.)], kahe i-ga. Preilid valmistasid endale piinavalt pigistava teravnurkselt rinna alla vajutava vöökohaga jäiku kleite; emad püstitasid tanude nime all endale pähe mingeid hirmuäratavaid kaunistusi; isadel oli suurest askeldamisest, nagu öeldakse, võhm väljas… Viimaks jõudis oodatud päev kätte. Kutsutute hulgas olin ka mina. Linnast oli Gornostajevkasse üheksa versta. Kirilla Matveitš pakkus mulle kohta oma tõllas, kuid ma keeldusin… Niisamuti teevad karistada saanud lapsed, kes selleks, et vanematele korralikult kätte maksta, keelduvad söögilauas oma lemmiktoitudest. Seejuures tundsin ma, et minu juuresolek häiriks Liisat. Mind asendas Bizmjonkov. Vürst sõitis oma kalessis, mina – selleks pidulikuks puhuks kõva raha eest üüritud viletsas troskas. Ma ei hakka seda balli kirjeldama. Seal oli kõik nii nagu tavaliselt: haruldaselt valetavate pasunatega muusikandid rõdul, mõisnikud oma vanaks jäänud perekondadega, lilla jäätis, limane oržaad, viltusõtkutud saabaste ja kootud puuvillaste kinnastega mehed, kramplikult virildunud nägudega provintsiseltskonnalõvid jne., jne. Ja kogu see väike maailm keerles oma päikese – vürsti ümber. Ma kadusin rahva hulka, jäädes märkamatuks isegi neljakümne kaheksa aastastele neitsitele, kel olid punased vistrikud laubal ja helesinised lilled pealael, ning jälgisin vahetpidamata kord vürsti, kord Liisat. Liisa oli väga meeldivalt riides ja näis sel õhtul väga ilus. Nad tantsisid teineteisega ainult kaks korda (tõsi küll, vürst tantsis temaga masurkat!), kuid vähemalt mulle tundus, et nende vahel oli mingi salajane, katkematu side. Ka Liisale vaatamata, temaga rääkimata, näis vürst kogu aeg justkui tema poole pöörduvat, ja ainuüksi tema poole; vürst oli kena, hiilgav ja meeldiv teistega ainult tema jaoks. Liisa tundis end ilmselt balli kuningannana – ja armastatuna: tema nägu säras lapselikust rõõmust, süütust uhkusest ja samal ajal valgustas seda järsku uus, sügavam tunne. Ta oli tulvil õnne. Ma märkasin seda kõike… Ega see olnud esimene kord, mil ma neid jälgisin… Algul tegi see mulle väga haiget, hiljem justkui liigutas, lõpuks aga ajas mind raevu. Ma tundsin end järsku haruldaselt vihasena ja, nagu mäletan, rõõmustasin koledasti selle uue tunde üle ning hakkasin seetõttu endast mõningal määral lugugi pidama. «Näitame neile, et me ei ole veel päris otsas,» ütlesin ma endale. Kui kostsid esimesed kutsuvad masurkahelid, vaatasin ma rahulikult ringi, astusin külmalt ning sundimatult ühe pikanäolise preili juurde, kel oli punane läikiv nina, kohmakalt paokil, justkui lahtinööbitud suu ja kontrabassi kaela meenutav sooniline kael, astusin tema juurde ja palusin kandu ükskõikselt kokku lüües teda tantsima. Tal oli seljas roosa, otsekui alles hiljaaegu haigusest paranenud kleit; pea kohal võbises tal maailmatu jämeda vaskvedru küljes mingi luitunud nukker kärbes, ja üldse oli soe neiu, kui nii võib öelda, täielikult mingist hädisest igavusest ja kroonilisest ebaõnnest läbi imbunud. Koosviibimise algusest peale ei olnud ta paigast liikunud: kellelegi ei tulnud mõttessegi teda tantsima võtta. Üks kuueteistkümneaastane valge peaga nooruk kavatses kord teise daami puudumisel seda neiut tantsima paluda ja astus isegi sammu tema poole, kuid mõtles siis järele, silmitses teda natuke ja kadus kärmesti rahva hulka. Võite kujutleda, millise rõõmsa imestusega see neiu mu kutse vastu võttis! Ma talutasin ta pidulikult üle kogu saali, leidsin kaks vaba tooli ja istusin temaga masurkaringi umbes kümnenda paarina, peaaegu vürsti vastu, kellele kuulus muidugi mõista esimene koht. Nagu juba öeldud, tantsis vürst Liisaga. Ei mind ega mu daami ei tülitatud tantsulekutsetega, järelikult oli meil küllalt aega vestlemiseks. Tõtt öelda, mu daam ei paistnud just silma oskusega sõnu ladusalt ritta seada: ta kasutas oma suud rohkem mingisuguse veidra, allapoole suunatud naeratuse sooritamiseks, mida ma seni polnud näinud, kusjuures ta lõi silmad üles, nagu oleks mingi nähtamatu jõud tema nägu välja venitanud; kuid mul polnud tema kõneoskust vajagi, sest ma tundsin end vihase olevat ja mu daam ei teinud mind kartlikuks. Ma asusin arvustama kõike ja kõiki siin ilmas, eriti ägedasti rünnates pealinna nolke ja Peterburi keigareid, ja läksin lõpuks nii hoogu, et mu daam jättis pikapeale naeratamise ja hakkas silmade üleslöömise asemel järsku arvatavasti suurest imestusest – kõõritama, ja nii veidralt, nagu oleks ta esimest korda märganud, et tal on näos nina olemas; mu naaber aga, üks neist seltskonnalõvidest, kellest varem juttu oli, heitis mulle korduvalt niisuguse pilgu, koguni pöördus minu poole niisuguse ilmega nagu näitleja teatrilaval, kes ärkab võõras kohas, justkui tahaks öelda: «Ka sinul seesama jutt?» Muide, lõõritades, nagu öeldakse, kui lõoke, jätkasin ma samal ajal vürsti ja Liisa jälgimist. Neid paluti ühtelugu tantsima, kuid ma kannatasin vähem, kui nad mõlemad tantsisid, ja isegi siis, kui nad kõrvuti istusid ja teineteisega vesteldes naeratasid seda mahedat naeratust, mis ei taha lahkuda õnnelikkude armastajate nägudelt, isegi siis valmistas see mulle vähem piina; aga kui Liisa mõne ulja kehkenpüksiga mööda saali lendles ja vürst, tema helesinine gaassall süles, otsekui oma võitu imetledes teda mõtlikult pilguga saatis, – siis, oo, siis tundsin ma nii talumatuid piinu ja lasksin pahameelest kuuldavale nii tigedaid märkusi, et mu daami mõlemad silmaterad üsna nina ligi tõmbusid! Samal ajal hakkas masurka lõpule jõudma… Alustati figuuri, mida nimetatakse la confidente [Usaldusalune [naisisik] (pr. k.)]. Selle figuuri puhul istub daam ringi keskele, valib teise daami oma usaldusaluseks ja sosistab talle kõrva selle härra nime, kellega ta soovib tantsida; kavaler toob tema juurde ühekaupa meestantsijaid ja usaldusalune daam vastab neile keeldumisega, kuni lõpuks ilmub varem kindlaksmääratud õnneseen. Liisa istus ringi keskele ja valis peretütre, ühe neist neidudest, kelle kohta öeldakse, et nad «on kah». Vürst ruttas väljavalitut otsima. Kui ta oli asjatult pakkunud ligemale kümmekonda noormeest (peretütar ütles neile kõigile ära ülimalt meeldiva naeratusega), pöördus ta lõpuks minu poole. Minuga toimus sel hetkel midagi ebatavalist: mul käis justkui tuline juga kehast läbi ja ma tahtsin keelduda, kuid tõusin ja läksin kaasa. Vürst viis mu Liisa ette… Liisa ei vaadanud mulle otsagi; peretütar vangutas eitavalt pead, vürst pöördus minu poole ja tegi, arvatavasti mu äärmiselt rumala näoilme tõttu, mulle sügava kummarduse. See pilkav kummardus, keeldumine, mille võidutsev võistleja mulle edasi andis, tema hooletu naeratus, Liisa ükskõikne tähelepanematus – kõik see ajas mind marru… Ma astusin vürstile lähemale ja sosistasin raevukalt: «Te arvate vist heaks mind pilgata?»

Vürst silmitses mind põlgliku imestusega, võttis mul uuesti käest kinni, ja tehes, nagu saadaks mind mu kohale, vastas jahedalt: «Mina?»

«Jah, teie!» jätkasin ma sosinal, kuid alistusin temale, see tähendab, läksin tema järel oma kohale. «Teie! Kuid ma ei kavatse lubada mingisugusel tühisel Peterburi tõusikul…»

Vürst muigas rahulikult, peaaegu heatahtlikult, pigistas kõvasti mu kätt ja sosistas: «Ma mõistan teid. Kuid siin ei ole sobiv koht: me räägime veel.» Pööras mulle selja, astus Bizmjonkovi juurde ja viis ta Liisa ette. Kahvatu ametnikuke osutus väljavalituks. Liisa tõusis tema lähenedes püsti.

Istudes oma daami kõrvale, kel oli nukker kärbes peas, tundsin ma end peaaegu kangelasena. Mu süda kloppis tugevasti, üllalt kerkis rind tärgeldatud maniski all, ma hingasin sügavalt ning kiiresti – ja vaatasin järsku nii toredalt oma seltskonnalõvist naabrile otsa, et selle minupoolne jalg tahtmatult nõksatas. Olles selle mehe tümaks teinud, libistasin pilgu üle kogu tantsijateringi… Mulle tundus, et paar-kolm isandat silmitsesid mind arusaamatult, kuid üldiselt oli minu ja vürsti kõnelus märkamatuks jäänud… Mu võistleja istus juba oma toolil, täiesti rahulik, endine naeratus näol. Bizmjonkov viis Liisa tema kohale. Neiu kummardas talle lahkesti ja pöördus otsekohe veidi erutatult, nagu mulle näis, vürsti poole; kuid too naeris talle vastuseks, lõi graatsiliselt käega ja ütles talle vist midagi väga meeldivat, sest Liisa punastas heameelest, lõi silmad maha ja vaatas siis jälle sõbralikult etteheitva pilguga vürstile otsa.

Kangelaslik meeleolu, mis oli minus äkki pead tõstnud, ei kadunud masurka lõpuni; kuid ma ei teravmeelitsenud enam ega «kritikaanitsenud», vaid heitsin ainult aeg-ajalt süngeid ning karme pilke oma daamile, kes oli nähtavasti mind kartma hakanud, kokutas juba täielikult ja pilgutas vahetpidamata silmi, kui ma tema viisin ta ema, punakaspruuni mütsikesega, väga paksu naise loodusliku kaitse alla… Kui olin kohkunud neiukese üle andnud, kuhu ta kuulus, läksin eemale akna alla, panin käed rinnale risti ja jäin ootama, mis tuleb. Ma ootasin üsna kaua. Vürst oli kogu aeg peremehest ümbritsetud, just nimelt ümbritsetud, nagu Inglismaa on ümbritsetud merest, rääkimata teistest maakonna aadlipeamehe perekonnaliikmetest ja ülejäänud külalistest; pealegi ei saanud ta üldist imestust põhjustamata astuda niisuguse tähtsusetu inimese juurde nagu mina ja temaga rääkima hakata. Nagu ma mäletan, valmistas mu tähtsusetus mulle tookord isegi rõõmu. «Lori puha!» mõtlesin ma, vaadates, kuidas ta viisakalt kord ühe, kord teise auväärse isiku poole pöördus, kes taotlesid au, et neid vähemalt «hetkekski», nagu ütlevad luuletajad, tähele pandaks. «Lori puha, kulla mees küll sa juba tuled minu jutule, sest ma ju solvasin sind.» Viimaks vabanes vürst kuidagi osavalt oma austajatehulgast, möödus minust, heitis pilgu pooleldi aknale, pooleldi mu juustele, pöördus juba kõrvale, kuid peatus järsku, nagu oleks talle midagi meelde tulnud.

«Ah jaa!» ütles ta mulle naeratades. «Muide, mul on teiega väike asjake ajada.»

Kaks kõige pealetükkivamat mõisnikku, kes visalt vürsti jälgisid, arvasid nähtavasti, et see on ametlik «asjake», ja taandusid aupaklikult. Vürst võttis mul käe alt kinni ja viis mu eemale. Mu süda kloppis rinnus.

«Teie vist,» alustas ta, venitades sõna teie ja vaadates mu lõuga põlgliku ilmega, mis imelikul kombel haruldaselt hästi sobis tema värske ning ilusa näoga, «teie ütlesite mulle häbematuse?»

«Ma ütlesin, mida mõtlesin,» laususin ma häält tõstes. «Tss… tasem,» ütles ta, «korralikud inimesed ei karju.

Võib-olla te soovite minuga kahevõitlust pidada?»

«See on teie asi,» vastasin ma end sirgu ajades. «Ma olen sunnitud teid välja kutsuma,» sõnas ta hooletult, «kui te oma sõnu tagasi ei võta…»

«Ma ei kavatse midagi tagasi võtta,» ütlesin ma uhkelt, «Tõesti?» lausus ta pilkavalt naeratades. «Sel juhul,» jätkas ta vähese vaikimise järel, «on mul au saata homme teie juurde oma sekundandi.»

«Väga hea,» sõnasin ma võimalikult ükskõiksel häälel.

Vürst kummardas kergelt.

«Ma ei saa keelata teid leidmast mind olevat tühise inimese,» lisas ta silmi kõrgilt vidukile tõmmates, «kuid vürstid N. N. ei saa olla tõusikud. Nägemiseni, härra… härra Stukaturin.»

Ta pööras mulle kiiresti selja ja läks tagasi peremehe juurde, kes hakkas juba ärevile minema.

Härra Stukaturin!… Mu nimi on Tšulkaturin… Ma ei osanud midagi vastata selle viimase solvamise peale ja vaatasin ainult tulivihaselt talle järele. «Homseni,» sosistasin ma hambaid risti pigistades ja otsisin jalamaid üles ühe tuttava ohvitseri, ulaanirittmeister Koloberdjajevi, pöörase prassija ja toreda poisi, rääkisin talle mõne sõnaga oma tülist vürstiga ja palusin teda mu sekundandiks hakata. Ta oli muidugi mõista otsekohe nõus ja ma läksin koju.

Kogu öö ei saanud ma und silma – erutusest, mitte argusest. Ma ei ole argpüks. Ma mõtlesin koguni väga vähe eelseisvale võimalusele ilma jääda elust, sellest ülimast hüvest siin maa peal, nagu sakslased kinnitavad. Ma mõtlesin ainuüksi Liisale, oma kadunud lootustele, sellele, mis ma pidin nüüd tegema. «Kas ma peaksin katsuma vürsti surmata?» küsisin ma eneselt ja muidugi mõista ei tahtnud teda surmata mitte kättemaksuks, vaid soovist Liisale head teha. «Kuid ta ei kannata seda hoopi välja,» jätkasin ma. «Ei, parem juba las tapab vürst minu!» Pean tunnistama, et mulle isegi meeldis mõtelda, et mina, «tume» provintslane, panin niisuguse lähtsa isiku endaga kahevõitlust pidama.

Hommik leidis mu eest niiviisi arutlemas. Koos hommikuga ilmus Koloberdjajev.

«Noh,» küsis ta minult, kolinal mu magamistuppa astudes, «kus on vürsti sekundant?»

«Heldeke,» vastasin ma pahaselt, «kell on praegu alles seitse. Küllap vürst magab alles.»

«Kui lugu nii on,» sõnas tormakas rittmeister, «siis käskige mulle teed pakkuda. Mu pea valutab eilsest õhtust saadik… Ma ei ole riidestki lahti saanud. Muide,» lisas ta haigutades, «ma võtan üldse harva riidest lahti.»

Talle toodi teed. Ta jõi ära kuus klaasi teed rummiga, suitsetas ära neli piibutäit, rääkis mulle, et oli eelmisel päeval võileivahinna eest ostnud hobuse, kellest kutsarid olid end lahti öelnud, ja et kavatseb teda sõitma õpetada, sidudes tal ühe esijala üles, – ja jäi, piip suus, lahtiriietumata diivanile magama: Ma tõusin üles ja seadsin oma paberid korda. Ühe Liisa küllakutse, ainsa kirjakese, mille olin temalt saanud, pidin juba oma rinnale panema, kuid mõtlesin ümber ja viskasin sahtlisse. Koloberdjajev norskas tasakesi, pea üle nahkpadja rippu Mäletan, ma silmitsesin kaua tema salkus juustega uljast, muretut ning heatahtlikku nägu. Kell kümme teatas mu teener Bizmjonkovi tulekust. Vürst oli tema sekundandiks valinud!

Kahekesi äratasime rängas unehõlmas rittmeistri. Ta ajas end istukile, vahtis meile uneuimaste silmadega otsa, küsis käriseva häälega viina, tegi end korda, ja kui oli Bizmjonkoviga kummardusi vahetanud, läks temaga teise tuppa nõu pidama. Härrade sekundantide nõupidamine ei kestnud kaua. Veerand tunni pärast tulid nad mõlemad mu magamistuppa. Koloberdjajev tegi mulle teatavaks, et «me peame duelli kohe täna, kell kolm, püstolitega». Ma langetasin nõusoleku märgiks sõnatult pea. Bizrnjonkov jättis sedamaid meiega jumalaga ja sõitis minema. Ta oli pisut kahvatu ja seesmiselt erutatud, nagu inimene, kes ei ole taoliste tempudega harjunud, kuid muide väga viisakas ja jahe. Mul oli justkui piinlik tema ees ja ma ei julgenud talle silma vaadata. Koloberdjajev alustas jälle juttu oma hobusest. See jutt oli mulle kangesti meele järgi. Ma kartsin, et ta võiks Liisast rääkima hakata. Kuid mu tubli rittmeister ei olnud keelepeksja, pealegi põlgas ta kõiki naisi ja nimetas neid, tont teab mispärast, salatiks. Kell kaks me kinnitasime keha ja kell kolm olime juba tegevuspaigas: sellessamas kaasikus, kus ma kunagi olin Liisaga jalutanud, mõne sammu kaugusel sellest järsandikust.

Me jõudsime kohale esimestena. Kuid vürst ja Bizmjonkov ei lasknud end kaua oodata. Vürst oli, ütlen liialdamata, värske nagu roosiõis: tema sõstrasilmad vaatasid äärmiselt lahkesti mütsinoka alt vastu. Ta suitsetas peenikest sigarit ja surus Koloberdjajevil sõbralikult kätt. Isegi mulle kummardas ta väga armastusväärselt. Mina seevastu tundsin ise, et olen kahvatu, ja mu koledaks pahameeleks mu käed värisesid veidi… kurk oli kuiv. Ma polnud veel iialgi duelli pidanud. «Oo taevas!» mõtlesin ma. «Kui see pilkemaias härra mu erutust ainult hirmuks ei peaks!» Saatsin endamisi oma närvid kus kurat, kuid vaadates siis vürstile otse näkku ja tabades tema huulil peaaegu märkamatu muige, läksin järsku jälle vihaseks ja rahunesin otsekohe. Samal ajal märkisid sekundandid ära barjääri, Mõõtsid välja sammud, laadisid püstolid. Peamiselt tegutses Koloberdjajev, Bizmjonkov rohkem jälgis teda. Ilm oli suurepärane – mitte halvem kui unustamatu jalutuskäigu päeval. Sügavsinine taevas paistis endiselt läbi lehestiku kullendava roheluse. Lehtede sahin näis õrritavat mind. Vürst seisis õlaga vastu noore pärna tüve nõjatudes ja suitsetas ikka oma sigarit.

«Palun kohtadele, härrad: valmis,» sõnas viimaks Koloberdjajev meile püstoleid ulatades.

Vürst astus mõne sammu eemale, seisatas ja küsis pead pöörates minult üle õla: «Ja teie ei võta ikka oma sõnu tagasi?» Ma tahtsin talle vastata, kuid mu hääl ei kuulanud sõna ja ma rahuldusin põlgliku käeliigutusega. Vürst muigas jälle ja asus oma kohale. Me hakkasime teineteisele lähenema. Ma tõstsin püstoli, sihtisin oma vaenlasele rinda – sel silmapiigul oli ta tõepoolest mu vaenlane kuid kergitasin järsku püstolisuud, nagu oleks keegi mu küünarnukki müksanud, ja tulistasin. Vürst lõi korraks vaaruma, surus vasaku käe vasakule meelekohale: verenire voolas valge seemisnahkse kinda alt üle ta põse. Biznijonkov ruttas tema juurde.

«Pole viga» ütles vürst läbilastud mütsi peast võttes, «kui tabas pähe ja ma ei kukkunud, tähendab on kriimustus.»

Ta võttis rahulikult taskust batisträtiku ja surus verest märgadele kiharatele. Ma vahtisin teda nagu soolasammas ega liikunud paigast.

«Palun barjääri äärde astuda!» lausus Koloberdjajev mulle karmilt.

Ma täitsin käsu.

«Kas kahevõitlus jätkub?» lisas ta Bizmjonkovi poole pöördudes.

Bizmjonkov ei vastanud talle midagi, kuid vürst sõnas naeratades, rätikut haavalt võtmata ja isegi loobudes lõbust mind natuke barjääri ääres piinata: «Kahevõitlus on lõppenud» – ja tulistas õhku. Mul tulid pahameelest ja vihast pisarad kurku. See mees tallas mind oma suuremeelsusega lõplikult porri, tappis mu. Ma oleksin tahtnud vastu hakata, oleksin tahtnud nõuda, et ta tulistaks minu pihta kuid ta astus mu ligi ja sirutas mulle käe.

«Meie vahel on ju kõik unustatud, eks ole?» lausus ta sõbralikult.

Ma vaatasin tema kahvatuks muutunud näkku, verisele taskurätikule, kaotasin täielikult pea ja pigistasin häbistatuna ning hävitatuna tema kätt…

«Härrad!» lisas ta sekundantide poole pöördudes. «Loodan, et kõik jääb saladuseks?»

«Loomulikult!» hüüatas Koloberdjajev. «Kuid lubage, vürst…»

Ja ta sidus ise tema pea kinni.

Ära minema hakates kummardas vürst mulle veel kord, kuid Bizmjonkov ei vaadanud minu poolegi. Tapetuna – moraalselt tapetuna – pöördusin koos Koloberdjajeviga tagasi koju.

«Mis teiega ometi on?» päris minult rittmeister. «Olge rahulik: haav ei ole kardetav. Ta võib hommepäev tantsu lüüa, kui ainult tahab. Või on teil kahju, et te teda maha ei lasknud? Seda ei maksa küll kahetseda: ta on tore poiss.»

«Miks ta minu peale halastas?» pomisesin ma lõpuks:

«Säh sulle!» sõnas rittmeister rahulikult. «Oh neid kirjamehi küll!»

Ei tea, miks tal pähe tuli mind kirjameheks nimetada.

Ma keeldun kategooriliselt kirjeldamast oma piinlemist õhtul, mis järgnes sellele õnnetule kahevõitlusele. Mu enesearmastus kannatas talumatult. See polnud mitte südametunnistus, mis mind piinas: oma rumaluse äratundmine näris mind. «Mina, mina ise andsin endale viimase, lõpliku hoobi!» kordasin ma pikal sammul mööda tuba kõndides. «Vürst, keda ma haavasin ja kes mulle andeks andis jah, nüüd kuulub Liisa temale. Nüüd ei saa Liisat enam miski päästa, kuristiku äärel peatada.» Ma teadsin väga hästi, et meie kahevõitlus ei saanud vürsti sõnadest hoolimata saladusse jääda; igal juhul ei saanud see Liisale saladuseks jääda. «Vürst ei ole nii rumal,» sosistasin ma pöörases vihas, «et jätaks kasutamata…» Kuid ma eksisin: kahevõitlusest ja selle tõelisest põhjusest sai kogu linn teada – muidugi mõista juba järgmisel päeval; kuid välja ei lobisenud mitte vürst. Just vastupidi: kui ta kinniseotud peaga ja valmismõeldud põhjendusega Liisa silma alla ilmus, teadis too juba kõik… Kas oli Bizmjonkov mu ära andnud või oli see teade mõnel muul teel Liisa kõrvu jõudnud, seda ma ei tea. Ja lõppude lõpuks, kas siis väikelinnas saab miski saladuseks jääda? Võite kujutleda, kuidas Liisa teda vastu võttis, kuidas kogu Ožoginite perekond teda vastu võttis! Mis aga minusse puutub, siis mina muutusin äkitselt üldise meelepaha ja vastikustunde objektiks, peletiseks, poolhulluks armukadestajaks ja inimsööjaks. Minu vähesed tuttavad hakkasid minust eemale hoidma nagu pidalitõbisest. Linnavõimud teatasid vürstile viibimata valmisolekust mind täie karmusega karistada, ja üksnes vürsti enda tungivad ning kindlad palved hoidsid ära hädaohu, mis mind ähvardas. Sellele inimesele oli saatusest määratud mind igati põrmuks teha. Oma suuremeelsusega andis ta mulle surmahoobi nagu kirstukaanega. Enesestki mõista oli Ožoginite maja minule otsekohe suletud. Kirilla Matveitš saatis mulle ära isegi lihtsa pliiatsi, mille olin tema poole unustanud. Õigupoolest ei oleks just tema pidanud minu peale viha kandma. Minu «poolhull» armukadedus, nagu linnas kõneldi, määras kindlaks, niiöelda selgitas vürsti suhtumise Liisasse. Niihästi vanad Ožoginid kui ka muud linnaelanikud hakkasid temale vaatama peaaegu kui peigmehele. Tõtt õelda ei oleks see pidanud temale just eriti meele järgi olema, kuid Liisa meeldis talle väga: pealegi ei olnud ta sel ajal veel oma eesmärki saavutanud… Targa seltskonnainimesena kohanes ta osavasti oma uue olukorraga, elas, nagu öeldakse, sisse oma uude ossa…

Aga mina!… Mina lõin endale, oma tulevikule tookord käega. Kui kannatused jõuavad nii kaugele, et panevad kogu meie sisemuse ragisema ja kägisema nagu ülekoormatud vankri, siis ei peaks nad enam naljakad olema… Kuid ei! naer mitte ainult ei kät pisaratega kaasas kuni lõpuni, nende lõppemiseni, kuni enam ei ole võimalik neid valada, – kus sellega! ta heliseb ja kajab veel sealgi, kus keel jääb tummaks ja vaibuvad kaebedki… Ja seetõttu, esiteks, kuna ma ei kavatse ka iseendale naeruvääme näida, ja teiseks, kuna ma olen hirmsasti väsinud, siis lükkan oma jutustuse jätkamise ja, kui jumal jaksu annab, siis ka lõpetamise järgmisele päevale…

29. märts. Kerge külm; eile oli sula.

Eile polnud mul jõudu oma päevikut jätkata: ma lamasin nagu Poprištšin suuremalt jaolt voodis ja ajasin Terentjevnaga juttu. Küll see on alles naine! Kuuskümmend aastat tagasi võttis katk temalt esimese peigmehe, kõik oma lapsed on ta matnud, ise on ärarääkimata vana, teed joob, kui palju süda lustib, kõht on tal täis, riided seljas; aga mis te arvate, millest ta mulle eile kogu päeva rääkis? Ma lasksin anda ühele juba üpris närudes eidekesele vesti jaoks (ta kannab vestikujulist rinnasoojendajat) puruvana livree krae, mille koid olid pooleldi ära söönud… nii et, miks mitte temale? «Eks ma vist ole teie amm… Oo-oh, mu härrake, patulugu… Nagu ma ei oleks teid küll hoidnud ja poputanud!…» jne. Halastamatu eit vaevas mind surmani ära oma etteheidetega… Kuid tuleme tagasi oma jutustuse juurde.

Niisiis ma kannatasin nagu koer, kelle tagumisest kehapoolest on üle sõidetud. Alles siis, alles pärast seda kui mind oli Ožoginite majast välja aetud, mõistsin ma lõplikult, kui suurt mõnu võib inimene tunda omaenese õnnetuse kallal juurdlemisest. Oo, inimesed! tõepoolest armetu sugu!

Kuid jäägu kõrvale filosoofilised märkused… Mu päevad möödusid täielikus üksinduses ja ainult kõige kaudsemal ning isegi alatul teel võisin ma teada saada, mis toimus Ožoginite perekonnas ja mida tegi vürst: mu teener oli tuttavaks saanud tema kutsari naise tädiga. See tutvus tõi mulle mõningat kergendust ja mu teenril oli peagi võimalik mu vihjete ning väikeste kingituste järgi taibata, millest ta pidi oma isandaga rääkima, kui ta õhtuti temal saapaid jalast kiskus. Vahel juhtusin tänaval kohtama mõnd Ožoginite perekonnaliiget, Bizmjonkovit, vürsti… Vürsti ja Bizmjonkoviga me tervitasime üksteist, aga juttu ei alustanud. Liisat nägin ainult kolm korda: üks kord koos emaga moekaupluses, teine kord lahtises kalessis – koos isa, ema ja vürstiga, kolmas kord kirikus. Muidugi mõista ei söandanud ma talle ligi minna ja vaatasin teda vaid eemalt. Kaupluses oli ta väga toimekas, kuid lõbus… Ta tellis endale midagi ja passitas hoolega paelu. Memm silmitses teda, käed kõhul ristis, nina püsti, ja naeratas rumalalt ning andunult, nagu see on lubatud ainult armastavaile emadele. Kalessis oli Liisa vürstiga… Ma ei unusta iial seda kohtumist! Vanad Ožoginid istusid kalessi tagumisel istmel, vürst ja Liisa ees. Liisa oli kahvatum kui harilikult, ta põskedel võis vaevalt märgata kaht roosat triipu. Ta oli end pooleldi vürsti poole pööranud; sirgele paremale käele toetudes (vasakus hoidis ta päevavarju), pea õrnalt viltu, vaatas ta oma ilmekate silmadega otse vürstile näkku. Sel silmapilgul kuulus ta täielikult vürstile, oli end jäägitult tema hoolde usaldanud. Ma ei jõudnud hästi vürsti nägu näha – kaless vuras liiga kiiresti mööda kuid mulle tundus, et ka tema oli sügavalt liigutatud.

Kolmas kord nägin ma Liisat kirikus. Polnud möödunud rohkem kui kümme päeva sellest, mil olin teda kohanud vürstiga kalessis, ja mitte üle kolme nädala minu duellist. Asjatoimetused, milleks vürst oli O-sse saabunud, olid juba lõpetatud, kuid ta viivitas ikka veel ärasõiduga: Peterburi teatas ta, et on haige. Linnas oodati iga päev, et ta astub ametliku ettepanekuga Kirilla Matveitši ette. Ma ise ootasin ainult seda viimast hoopi, et jäädavalt kaduda. O. linn oli mulle vastikuks läinud. Ma ei suutnud kodus paigal püsida ja hulkusin hommikust õhtuni ümbruskonnas ringi. Ühel hallil, vihmasel päeval, kui olin tagasiteel jalutuskäigult, mille vihm oli katkestanud, astusin sisse kirikusse. Õhtune jumalateenistus oli just alanud, rahvast oli üsna vähe. Ma vaatasin ringi ja märkasin järsku ühe akna lähedal tuttavat profiili. Ma ei tundnud seda algul ära: kahvatu nägu, kustunud pilk, aukus põsed, kas tõesti see oli seesama Liisa, keda olin näinud kahe nädala eest? Vihmamantel ümber, ilma kübarata, seisis ta külmas valguses, mis langes temale kõrvalt laiast valgest aknast. Pilk ainiti ikonostaasile suunatud, näis ta püüdvat palvetada, vabaneda mingist loiust kangestusest. Paks punapõskne tšerkessikuues teenripoiss, kollased padrunid rinnal, seisis, käed seljal, tema taga ja silmitses unise nõutusega oma preilit. Ma võpatasin, tahtsin juba Liisa juurde astuda, kuid peatusin. Piinav eelaimus ängistas mu rinda. Kuni jumalateenistuse lõpuni ei teinud Liisa ühtki liigutust. Rahvas oli läinud, köster hakkas kirikut pühkima, aga tema ei liikunud ikka veel paigast. Teenripoiss lähenes talle, ütles midagi, puudutas tema riideid. Liisa vaatas ringi, tõmbas käega üle näo ja läks minema. Ma saatsin teda eemalt koduni ja pöördusin tagasi oma koju.

«Ta on kadunud!» hüüdsin ma oma tuppa astudes.

Ausa inimesena ei tea ma siiamaani, millised mu tunded tookord olid. Mäletan, ma viskusin, käed ristis, diivanile ja puurisin pilgu põrandasse; kuid ma ei tea, oma hingevalus olin ma justkui millegagi ka rahul… Ma ei tunnistaks seda mingil tingimusel, kui ma ei kirjutaks iseenda jaoks… Mind lausa närisid piinavad, kohutavad eelaimused… ja kes teab, võib-olla oleksin ma väga pettunud olnud, kui need ei oleks täide läinud. «Niisugune on see inimese süda!» hüüataks nüüd väljendusrikka häälega mõni keskmistes aastates vene kooliõpetaja, rasvast nimetissõrme üles tõstes, mida ehib karneooliga sõrmus. Kuid mis on meil tegemist sellega, mida arvab väljendusrikka häälega ja karneoolsõrmusega vene kooliõpetaja?

Olgu kuidas on, igatahes mu eelaimused olid õiged. Järsku levis linnas teade, et vürst olevat Peterburist käsu saanud ja ära sõttnud; et ta olevat ära sõitnud Kirilla Matveigile või tema abikaasale mingisugust ettepanekut tegemata ja et Liisal ei jää nüüd muud üle kui oma elu lõpuni tema truudusetust taga nutta. Vürsti ärasõit tuli täiesti ootamatult, sest nagu minu teener kinnitas, ei olevat tema kutsaril veel eelmisel päeval oma isanda kavatsusest aimugi olnud. See uudis ajas mind kihevile. Ma panin end otsekohe riidesse ja pidin juba Ožoginite poole ruttama, kuid asja üle lähemalt järele mõeldes viisakana olevat järgmise päevani oodata. Muide, ma ei kaotanud sellega midagi, et koju jäin. Samal õhtul astus minu poole sisse keegi Pandopipopulo, läbisõidul juhuslikult O-sse pidama jäänud kreeklane, suurekaliibriline keelepeksja, kes oli enam kui keegi teine minu vastu tigedust täis läinud minu duelli pärast Vürstiga. Ta ei andnud isegi mu teenrile aega oma tulekust teatada, vaid lausa tormas tuppa, pigistas kõvasti mu kätt, vabandas tuhat korda minu ees, nimetas mind suuremeelsuse ning julguse eeskujuks, kujutas vürsti kõige mustemais värvides, ei säästnud vanu Ožogineid, keda saatus oli tema arvates teenitult karistanud; torkas möödaminnes ka Liisat, suudles mind õlale ja kadus. Ma sain temalt muide teada, et krahv, en vrai grand seigneur [Tõeline härrasmees (pr. k.).], olevat ärasõidu eel Kirilla Matveitši delikaatse vihje peale vastanud külmalt, et ta ei kavatsevat kedagi petta ega mõtlevatki abielluda, tõusnud püsti, kummardanud ja olnudki läinud…

Järgmisel päeval külastasin Ožogineid. Poolpime toapoiss kargas minu ilmumisel välgukiirusel pingilt üles, ma käskisin teatada oma tulekust. Ta lippas minema ja tuli otsekohe tagasi: et olge lahked, palutakse sisse astuda. Ma astusin Kirilla Matveitši kabinetti… Homseni.

30. märts. Külm.

Niisiis ma astusin Kirilla Matveitši kabinetti. Ma annaksin palju selle eest, kui keegi võiks nüüd mulle näidata mu enda nägu sel silmapilgul, kui see auväärne ametnik kärmesti oma buhhaara hommikumantli hõlmad vaheliti lõi ja väljasirutatud kätega mulle vastu tuli. Minust vist lausa uhkas malbet võidurõõmu, heatahtlikku osavõtlikkust ja piiritut suuremeelsust… Ma tundsin ennast just nagu mingi Scipio Africanus. Ožogin oli ilmselt hämmeldunud ja murelik, hoidus mulle otsa vaatamast ja tatsas ühe koha peal. Ma märkasin samuti, et ta rääkis kuidagi ebaloomulikult valjusti ja üldse väga ebamääraselt: ebamääraselt, kuid õhinal palus minult vabandust, tegi korraks ebamääraselt juttu ärasõitnud külalisest, lisas mõned üldised ning ebamäärased märkused maiste hüvede petlikkusest ja muutlikkusest, ning tundes järsku endal pisaraid silmi tulevat, nuusutas kähku tubakat, arvatavasti selleks, et ma ei teaks õiget põhjust, mis teda silmi vesistama sundis… Ta kasutas rohelist vene tubakat, teatavasti aga toob see taim isegi ättide laugele pisarad, mille läbi inimese silm vaatab tükk aega tömbilt ning mõttelagedalt. Loomulikult kohtlesin ma vanahärrat üpris ettevaatlikult, küsisin tema abikaasa ja tütre tervise järele ning viisin siis osavalt jutu huvitavale viljavaheldusliku põllupidamise küsimusele. Ma olin argipäevaselt riides, kuid leebe viisakuse ja vagura heatahtlikkuse tõttu, mis mind täitis, oli mul niisugune pidulik ning reibas tunne, nagu oleks valge vest seljas ja valge lips ees. Ainult üks asi tegi mind rahutuks: mõte kohtumisele Liisaga… Ožogin tegi viimaks ise ettepaneku mind oma naise juurde viia. See heasüdamlik, kuid rumal naine läks mind nähes kangesti ähmi täis; kuid tema aju ei olnud suuteline kaua ühte ja sedasama muljet säilitama, seepärast rahunes ta õige pea. Viimaks nägin ma Liisat… Ta tuli tuppa…

Ma arvasin, et leian tema eest häbistatud, kahetseva patusena, ja manasin juba varakult oma näole ülimalt lahke, julgustava ilme… Milleks valetada? Ma armastasin teda tõepoolest ja ihkasin õnne andestada talle, sirutada talle käsi; kuid mu kirjeldamatuks imestuseks pahvatas ta vastuseks mu paljutähendavale kummardusele külmalt naerma, sõnas hooletult: «Aa? See olete teie?» ja pööras mulle otsekohe selja. Tõsi küll, tema naer tundus sunnitud olevat ja igatahes sobis halvasti tema väga kõhnaks jäänud näoga kuid ometi ei olnud ma niisugust vastuvõttu oodanud… Ma vaatasin teda imestusega milline muutus oli temaga toimunud! Endisel lapsel ja sel naisel ei olnud omavahel midagi ühist. Ta oli justkui suuremaks kasvanud, sirgunud; kõik ta näojooned, eriti huuled, olid nagu kindla kuju omandanud… vaade oli sügavam, kindlam ja tumedam. Ma istusin Ožoginite pool lõunani. Liisa tõusis vahel, lahkus toast ja tuli jälle tagasi, vastas rahulikult küsimustele ega teinud sihilikult minust väljagi. Ta tahtis mulle tunda anda, et ma ei vääri isegi tema viha, ehkki oleksin peaaegu tema armsama surmanud. Lõpuks katkes mu kannatus: mürgine vihje pääses lendu mu huulilt… Ta võpatas, heitis mulle kiire pilgu, tõusis püsti ja lausus akna juurde minnes kergelt väriseva häälega: «Te kõik võite rääkida, mida tahate, kuid teadke, et ma armastan seda inimest ja saan alati armastama ega loe teda põrmugi süüdlaseks minu ees, vaid vastupidi…»

Ta hääl lõi helisema, ta peatus… püüdis enesest võitu saada, kuid ei suutnud, puhkes nutma ja lahkus toast vanad Ožoginid kohmetusid… ma surusin neil mõlemal kätt, ohkasin, tõstsin pilgu taeva poole ja läksin oma teed.

Olen liiga nõrk, mul on liiga vähe aega jäänud; ma ei suuda enam üksikasjaliselt kirjeldada neid uusi piinavaid arutlusi, kindlaid kavatsusi ja muid niinimetatud seesmise võitluse vilju, mis tärkasid minus Ožoginitega tutvuse uuendamise järel. Ma ei kahelnud selles, et Liisa armastab vürsti ikka veel ja jääb kauaks armastama… kuid inimesena, keda olud on taltsaks teinud ja kes ise on taltunud, ma ei unistanudki tema armastusest: soovisin ainult tema sõprust, soovisin võita tema usaldust, tema lugupidamist, mis kogenud inimeste kinnitust mööda pidavat olema kõige kindlam abieluõnne alus… Kahjuks ei pidanud ma silmas üht üsna tähtsat asjaolu, nimelt seda, et Liisa oli pärast duelli mind vihkama hakanud. Sellest sain ma teada liiga hilja. Ma hakkasin endiselt Ožoginite maja külastama. Kirilla Matveitš hellitas ja poputas mind rohkem kui kunagi varem. Mul on koguni põhjust arvata, et ta oleks sel ajal meelsasti oma tütre mulle naiseks andnud, ehkki ma polnud kuigi kadestusväärne partii: seltskonna arvamus oli tema ja Liisa vastu, mind aga ülistas taevani. Liisa suhtumine minusse ei muutunud: ta oli enamasti vait, kuulas sõna, kui teda paluti süüa, väliselt ei näidanud välja mingeid mure tundemärke, kuid samal ajal sulas nagu küünal. Kirilla Matveitši kohta peab tunnistama: ta püüdis Liisat kõigiti säästa; vanaproua Ožogina vajus vaid norgu oma õnnetut lapsukest vaadates. Ainus inimene, kellest Liisa eemale ei hoidnud, kuigi ta temaga palju ei rääkinud, oli Bizmjonkov. Vanad Ožoginid kohtlesid Bizmjonkovit hoolimatult, isegi toorelt: nad ei saanud talle andestada, et ta oli sekundandiks olnud; kuid ta käis ikka nende pool, nagu ei märkakski nende vimma. Minu vastu oli ta väga külm ja – imelik asi! – ma justkui kartsin teda. See kestis ligemale kaks nädalat. Viimaks, pärast üht unetut ööd, otsustasin Liisaga otsekoheseit kõnelda, paljastada tema ees oma südame, öelda talle, et hoolimata möödunust, hoolimata igasugustest võimalikkudest juttudest ja keelepeksust oleksin ma ülimalt õnnelik, kui ta peaks mind oma käe vääriliseks ja kingiks mulle jälle oma usalduse. Ma kujutlesin päris tõemeeli, et ilmutan, nagu lugemikkudes öeldakse, kirjeldamatut suuremeelsust ja et ta nõustub juba üksnes suurest imestusest. Igatahes ma tahtsin temaga vahekorrad selgeks saada ja ükskord lõpuks teadmatusest pääseda.

Ožoginite maja taga oli üsna suur park, mis lõppes mahajäetud ja võsastunud pärnatukaga. Keset seda metsatukka seisis vanaaegne hiina stiilis lehtla; palktara eraldas parki umbtänavast. Liisa jalutas vahel tundide kaupa üksinda selles pargis. Kirilla Matveitš teadis seda ja oli ära keelanud teda tülitada, tema järele valvata: et las tema kurvastus vaibub. Kui teda majast ei leitud, tarvitses vaid lõuna eel trepilt kellukest helistada, ja ta ilmus otsekohe, huultel ja pilgus ikka seesama kangekaelne vaikimine, mingi muljutud leheke peos. Märgates kord, et teda ei ole majas, tegin ma, nagu kavatseksin ära minna, jätsin Kirilla Matveitšiga jumalaga, panin kübara pähe ja läksin esiku kaudu õue, õuest tänavale, kuid sealt lipsasin välkkiirelt tagasi väravast sisse ja hiilisin köögist mööda – parki. Õnneks ei märganud mind keegi. Pikemalt mõtlemata läksin kärmel sammul metsatukka. Minu ees teerajal seisis Liisa. Mu süda hakkas kõvasti kloppima. Ma peatusin, tõmbasin sügavalt hinge ja tahtsin juba tema juurde astuda, kui ta järsku end ümber pööramata käe tõstis ja kuulatama jäi… Puude tagant, umbtänava poolt, kuuldus selgesti kaks lööki, nagu oleks keegi vastu planku koputanud. Liisa lõi kätega plaksu, kostis tasane jalgvärava kääksatus, ja tihnikust ilmus nähtavale Bizmjonkov. Ma peitsin end kärmesti puu taha. Liisa pöördus sõnatult Bizmjonkovi poole Blzmjonkov võttis tal sõnatult käe alt kinni ja nad hakkasid üheskoos tasakesi rada mööda edasi minema. Ma vaatasin imestusega neile järele. Nad peatusid, heitsid pilgu enda ümber, kadusid korraks põõsaste taha, ilmusid uuesti nähtavale ja läksid viimaks lehtlasse. See lehtla oli tilluke ümmargune ehitus, ühe ukse ja väikese aknaga; keskel paistis vana, ühe jalaga laud, millele oli kasvanud tihe roheline sammal; kaks luitunud puusohvat seisid mõlemal pool kõrval, rõsketest ning tumedaks tõmbunud seintest veidi eemal. Varematel aegadel oli siin eriti palavate ilmadega kord aastas teed joodud. Uks ei käinud üldse kinni, aknaraam oli ammugi välja kukkunud ja rippus üht nurka pidi kurvalt nagu murtud linnutiib. Ma hiilisin lehtla juurde ja piilusin ettevaatlikult aknaprao vahelt sisse. Liisa istus, pea norus, ühel sohval; parem käsi lebas tal süles, vasakut hoidis Bizmjonkov oma mõlema käe vahel. Ta silmitses neiut osavõtlikult.

«Kuidas te ennast täna tunnete?» küsis ta Liisalt tasasel häälel.

«Ikka niisama,» vastas Liisa, «ei halvemini ega paremini. Tühjus, kohutav tühjus!» lisas ta, nukralt pilku tõstes.

Bizmjonkov ei lausunud midagi.

«Mis te arvate,» jätkas Liisa, kas ta kirjutab mulle veel kord?»

«Ei usu, Lizaveta Kirillovna!»

Liisa vaikis.

«Tõepoolest, millest ta peakski kirjutama? Oma esimeses kirjas ütles ta mulle kõik. Ma ei võinud tema naiseks saada, kuid ma olin õnnelik… lühikest aega… ma olin õnnelik.»

Bizmjonkov lõi silmad maha.

«Ah,» jätkas Liisa õhinal, «kui te teaksite, kui vastik on mulle see Tšukaturin… Mulle tundub ikka, nagu näeksin ma selle mehe kätel… tema verd. (Mul hakkas kõhe oma prao juures.) Muide,» lisas ta mõtlikult, «kes teab, võib-olla ilma selle kahevõitluseta kui ma nägin teda haavatuna, tundsin otsekohe, et kuulun täielikult temale.»

«Tšulkaturin armastab teid,» sõnas Bizmjonkov.

«Mis mul sellest? Ons mulle kellegi armastust vaja?…» Liisa peatus ja lisas pikaldaselt: «…peale teie oma. Jah, mu sõber, teie armastus on mulle väga vajalik: ilma teieta oleksin ma kadunud olnud. Teie aitasite mul rasketest silmapilkudest üle saada…»

Ta jäi vait, Bizmjonkov silitas isaliku õrnusega tema kätt.

«Mis parata, mis parata, Lizaveta Kirillovna!» kordas ta mitu korda järjest.

«Ja nüüdki,» lausus Liisa kõlatult, «ma vist sureksin ilma teieta. Ainult teie toetate mind, pealegi te tuletate mulle teda meelde… Sest teie teadsite kõik. Mäletate, kui kena ta oli sel päeval… Kuid vabandage mind: teil on vist raske…»

«Rääkige, rääkige! Mis te nüüd! Taevas hoidku!» katkestas teda Bizmjonkov.

Liisa surus tema kätt.

«Te olete väga hea, Bizmjonkov,» jätkas ta, «te olete hea nagu ingel. Mis parata, ma tunnen, et jään teda armastama kuni hauani! Ma andsin talle andeks, ma olen tänulik talle. Andku jumal talle õnne! Andku jumal talle naise, kes on ta südame järgi!» Ja ta silmad täitusid pisaraist. «Kui ta ainult ei unustaks mind, kui ta kas või vahetevahel mõtleks oma Liisale… Lähme välja,» lisas ta vähese vaikimise järel.

Bizmjonkov surus ta käe oma huultele.

«Ma tean,» ütles Liisa õhinal, «kõik süüdistavad nüüd mind, kõik loobivad mind kividega. Olgu! Ma ei vahetaks ikkagi oma õnnetust nende õnne vastu… ei! ei!… Ta armastas mind lühikest aega, kuid ta armastas mind! Ta ei petnud mind iial: ta ei ütelnud mulle, et ma saan tema naiseks. Ka ma ise ei mõtelnud iial sellele. Üksnes vaene isake lootis seda. Ka praegu ei ole ma päris õnnetu: mulle on jäänud mälestused, ja kui hirmsad ei olekski tagajärjed… Mul on siin raske hingata… siin kohtasin ma teda viimast korda… Lähme värske õhu kätte.»

Nad tõusid. Ma jõudsin vaevalt eemale karata ja end jämeda pärna taha peita. Nad väljusid lehtlast, ja nagu ma sammude järgi otsustada võisin, läksid metsatukka. Ei tea, kui kaua ma seal liikumatult, mingis sõgedas nõutuses seisin, kui järsku kuuldus jälle samme. Ma virgusin ja vaatasin ettevaatliikult oma peidupaigast välja. Bizmjonkov ja Liisa tulid sedasama teerada mööda tagasi. Mõlemad olid väga erutatud, eriti Bizmjonkov. Ta nagu oleks nutnud. Liisa seisatas, vaatas talle otsa ja lausus selgesti järgmised sõnad: «Ma olen nõus, Bizmionkov. Ma ei oleks nõustunud, kui te oleksite tahtnud mind ainult päästa, mind kohutavast olukorrast vabastada; kuid te armastate mind, te teate kõik – ja armastate mind: ma ei leia endale iial kindlamat, ustavamat sõpra. Ma tulen teile naiseks.»

Bizmjonkov suudles ta kätt, Liisa naeratas talle kurvalt ja läks koju. Bizmjonkov tormas tihnikusse, mina aga läksin oma teed. Et Bizmjonkov oli arvatavasti Liisale öelnud just seda, mida mina kavatsesin öelda, ja et Liisa oli talle vastanud just seda, mida mina oleksin tahtnud temalt kuulda, siis ei olnud mul enam põhjust närveerida. Kahe nädala pärast abiellus Liisa Bizmjonkoviga. Vanad Ožoginid olid rõõmsad igasuguse peigmehe üle.

Ütelge siis nüüd, kas ma ei ole liigne inimene? Kas ei mänginud ma kogu selles loos liigse inimese osa? Vürsti osa… sellest ei maksa rääkidagi, ka Bizmjonkovi osast võib aru saada… Aga mina? Milleks mind siin vaja oli?… Mingi rumal viies ratas vankri all!… Ah, raske, raske on mu meel!… Kuid nagu burlakid ütlevad: «Üks, kaks ja korraga,» – veel üks päev, teine, ja mu meel ei ole enam ei raske ega kerge.

31. märts.

Paha lugu. Kirjutan neid ridu voodis. Eile õhtul ilm järsku muutus. Täna on kuum, peaaegu suvine päev. Kõik sulab, variseb, voolab. Õhus on tunda kobeda mulla lõhna – ränka, tugevat, lämmatavat. Kõikjalt tõuseb auru. Päike lausa uhkab lausa piitsutab. Mul on halb. Tunnen, et lagunen.

Ma tahtsin kirjutada päevikut – aga mis ma selle asemel tegin? Jutustasin ühe juhtumi oma elust. Kukkusin lobisema, uinunud mälestused ärkasid ja kiskusid mind kaasa. Ma kirjutasin ruttamata, üksikasjaliselt, just nagu oleks mul veel aastaid elada, nüüd aga ei ole enam aega jätkatagi. Surm, surm tuleb. Ma kuulen juba tema ähvardavat crescendo’t… On aeg!… On aeg!…

Ja mõni mure! Kas pole ükskõik, millest ma oleksin jutustanud? Surma palge ees kaotavad tähenduse kõik maised askeldused. Ma tunnen, et rahunen, muutun lihtsamaks, selgemaks. Liiga hilja võtsin aru pähe!… Imelik asi! ma rahunen – see on tõsi, kuid ühtlasi… tunnen jubedust. Jah, mul on jube tunne. Rippudes juba poolest saadik hääletu põhjatu sügaviku kohal, võpatan, pööran näo kõrvale, silmitsen ahne tähelepanuga kõike enda ümber. Iga asi on mulle kahekordselt kallis. Ma ei tüdi vaatlemast oma kehva, nukrat tuba, jätan jumalaga iga täpikesega seintel! Küllastuge viimast korda, mu silmad! Elu kaugeneb, ühtlaselt ning vähehaaval eemaldub ta minust nagu kallas meresõitja pilgu eest. Mu amme vana, koltunud nägu tumeda rätiku raamis, kahisev teemasin laual, pelargooniumipott akna all ja sina, mu vaene peni Trezor, sulg, millega ma neid ridu kirjutan, mu enda käsi, ma näen teid nüüd… siin te olete… Kas tõesti… võib-olla täna… ei näe ma teid enam iialgi? Raske on elusal olendit lahkuda elust! Mis sa lipitsed mu ümber, vaene koer? Miks laskud rinnuli voodile, kiskudes kramplikult jalge vahele oma tömpi sabajuppi, pööramata minult oma heasüdamlikke nukraid silmi? Või on sul minust kahju? Või aimad sa juba, et varsti su peremeest enam ei ole? Ah. kui ma saaksin mõttes samuti läbi käia kõik oma mälestused, nagu ma lasen pilgul käia üle kõigi esemete oma toas! Ma tean, et kõik need mälestused on kurvad ja tühised, kuid teisi mul ei ole. Tühjus, kohutav tühjus, nagu ütles Liisa.

Oo, mu jumal, mu jumal! Ma olen suremas… Süda, mis suudaks ja oleks valmis armastama, jääb varsti seisma… Kas tõesti ta vaikib igaveseks, ilma et oleks kordagi tunda saanud õnne, ilma et oleks kordagi paisunud magusast rõõmuängistusest? Paraku on see võimatu, võimatu, ma tean… Kui vähemalt nüüdki, surma eel – surm on ju ikkagi püha asi, ta ju ülendab iga olendit – kui nüüdki mõni armas, nukker, sõbralik hääl laulaks mulle lahkumislaulu, laulu mu enda murest, võib-olla siis ma lepiksin sellega. Kuid surra tummalt, rumalalt…

Ma hakkan vist juba sonima.

Hüvasti, elu, hüvasti, mu park, ja teie, mu pärnad! Kui tuleb suvi, ärge siis unustage üleni õitesse puhkemast… ja olgu inimestel hea lamada teie lõhnavas varjus, värskel rohul, teie tasa tuules värelevate lehtede laliseva jutu saatel. Hüvasti, hüvasti! Hüvasti kõik ja igaveseks!

Hüvasti, Liisa! Ma kirjutasin need kaks sõna – ja pidin peaaegu naerma hakkama. See hüüatus tundub mulle raamatulik. Ma justkui kirjutaksin sentimentaalset jutustust või lõpetaksin meeleheitlikku kirja…

Homme on esimene aprill. Kas tõesti ma suren homme? See oleks isegi kuidagi nagu ebasünnis. Aga muide, see sobib mulle…

Küll aga arst vatras täna!…

1. aprill.

Lõpp… Elu on lõppenud. Ma suren tõesti täna. Väljas on palav… peaaegu lämmatav… või ei taha mu rind enam hingata? Mu väike komöödia on mängitud. Eesriie langeb. Hävinedes lakkan ma olemast liigne…

Ah, kui hele on päike! Neis võimsates kiirtes on midagi igavest…

Jumalaga, Terentjevna!… Täna hommikul akna all istudes vesistas ta pisut silmi võib-olla minu pärast… aga võib ka olla sellepärast, et tal endal tuleb varsti surra. Ma võtsin talt sõna, et ta Trezorile «otsa peale ei tee».

Mul on raske kirjutada… panen sule käest… On aeg!

Surm ei lähene enam aina paisuva mürinaga nagu tõld öisel teel: ta on siin, ta hõljub mu ümber nagu see kerge tuulevinu, millest prohveti juuksed püsti tõusid…

Ma suren… Elage, elavad!

Las mängib minu kalmu juures

noor elu, naeratav ja uus,

ükskõikne loodus puhkeb suures

ja igaveses õitsengus!

Väljaandja märkus. Selle viimase rea alla on joonistatud suure juuksetuka ja vurrudega pea profiil, en face silma ja kiirekujuliste ripsmetega, peast madalamale aga on keegi kirjutanud järgmised sõnad:

Seesinast käsikirja. Lugesin

Ja Tema Sisust Ei Pea Miskit

Petr Zudotešin

AAAA

Armuline Isand

Petr Zudotešin

Mu Armuline Isand.

Et aga nende ridade käekiri ei sarnane hoopiski selle käekirjaga, millega on kirjutatud muu osa vihikust, siis loeb väljaandja end õigustatuks järeldama, et eeltoodud read on hiljem kellegi teise poolt lisatud, seda enam, et talle (väljaandjale) on teatavaks saanud, et hr. Tšulkaturin tõepoolest suri ööl vastu 2. aprilli 18… aastal oma perekonnamõisas Ovetšji Vodõs.