Читать книгу Looduses ja loodusega - Jaan Kaplinski - Страница 3

Pilved meeldivad mulle vist kõigist asjadest kõige rohkem. Pilved ja mets. Pilvi võib muudkui vaadata ja vaadata. Neist ei saa kunagi villand. Metsas võib muudkui käia ja käia. Metsas ei ole nii, nagu metsast väljas, et punktist A punkti B on üks kõige õigem tee ja seda teed siis käiakse. Metsas on teid ja radu küll, aga seda ühte õiget nagu ei olegi, võid minna nii ja naa. Metsas käiaksegi rohkem nii ja naa, otsitakse seeni või marju, aga seened ja marjad ei kasva sellistes punktides, ei kasva peenra peal. Metsas võid minna igale poole, mets ise õpetab sulle, kuhu minna, pakub võimalusi. Ja metsas ei ole alati vajagi kuhugi minna, võid niisama roita. Tegelikult on suures linnas, päris linnas ka nii, seal võid samuti roita. Roita ja vaadata, mis silma hakkab. Ema rääkis mulle, et prantslastel on sellise linnas roitmise ja ringivaatamise jaoks oma sõnad flâner ja musarder. Yves Montand, kelle laule ma kooliajal hoolega lugesin ja ümber kirjutasin (isegi laulda proovisin), laulis, et „J’aime flâner sur les grands boulevards, il y a tant de choses, tant de choses, tant de choses á voir.”1 Või midagi sarnast. Aga meie Visnapuu kirjutas New Yorgis:

Ma olen mõelnud mitu korda, et peaks kirjutama ühe loo mõnes suures linnas roitmisest, sellest, kuidas ma käin näiteks paar versta läbi Pariisi, Londoni või New Yorgi. Budapestis oli mul natuke aega, tegin isegi ülestähendusi märkmikku, aga suuremast kirjutamisest ei tulnud midagi välja. Üks asi selle juures on, et linnas on kõik märke täis ja liikumine on kindlalt paika pandud ja seatud. Sa ei kõnni autotee peal, ei astu võõrast uksest sisse, ei vaata võõrast aknast sisse. Ja kõigel on nimed ja numbrid ja sildid küljes. Roita võid küll, aga ainult kõnniteed mööda. Vaadata on muidugi palju, aga see kõik on inimeste tehtud ja inimeste tähelepanu märk on kõigel küljes. Linn on tükk tihedat, kompaktset semiosfääri. Sellepärast on mul alati tahtmine linnas kuhugi parki või siis surnuaeda minna: seal on puid-põõsaid, rohtu ja lilli. Inimeste istutatud küll, aga kasvavad ikka ise nagu Jumal juhatab. Mõnel pool on küll puid ja põõsaid ka inimese tahtmist mööda lõigatud ja painutatud. Jugapuud nagu pallikesed või sambakesed, või lausa kandiliseks lõigatud. Selliseid puid ma endale ei taha.

Metsas jääb taevas kaugele, taevas ja pilved. Puud on inimese ja taeva vahel. See tuletab meelde kirikut, kirik tahab ka olla inimese ja taeva, inimese ja jumala vahel. Öeldakse, et gooti kirik on natuke metsa moodi, kõrged sambad nagu puutüved ja üleval kõrgel lagi piltide ja akendega nagu puuladvad, kust valgus, taevas läbi paistab.

Kui ma Portugalis olin, siis meeldis mulle vahel roita mahajäetud istandustes ja mujal metsikutes paikades. Neid oli meie linna ääres küllalt. Inimesi ei olnud näha, ma käisin seal ikka nädala sees, ehk laupäeval või pühapäeval oli rohkem inimesi, ei tahtnud nendega kohtuda. Mesipuid oli ka paaris kohas. Kui teisel aastal jälle istandusse tagasi tulin, olid ühed mesipuud tühjad, ei tea kas omanik oli surnud või oli midagi muud juhtunud. Mesipuud seisid ilma mesilasteta, ilma meeta.

Korra seisin Strasbourgis katedraali ees ja vaatasin toda imeasja ja ühekorraga sain aru, et selle katedraali tornides on inimese taevassepüüdmise ajalugu, kirikulugu. Alustuseks vägev torn, mis siis jagunes mitmeks osaks, need omakorda mitmeks ja lõpuks on torne ja tornikesi juba palju, ja jäävad teised muudkui peenemaks ja kaotavad oma väge. Ühest jämedast tornist on saanud tornide võsa, tornide mets. Mets ei küüni taevasse kasvama, ennevanasti uskusid inimesed, et kusagil on üks suur puu, mis kasvab taevasse. Ilmapuu, nagu teda on kutsutud. Puu, kes kannab taevast. Kui ta maha murdub, sajab taevas alla ja kõigel on lõpp.

Aga Strasbourgi katedraal kõneles mulle midagi Õhtumaa, Oktsidendi vaimust, sellest, kuidas seal hakatakse ehitama ja looma midagi suurt ja ühtset, näiteks kirikut, aga see suur ja ühtne ei püsi koos, vaid jaguneb ja jaguneb lahku, kasvab mitmesse harru. Kirikust sünnivad kirikud, sektid, usulahud. Ehk see peabki niimoodi olema. Et kui seda ühtset ja üleüldist väga kõvasti koos hoiad, siis laguneb ta veel kindlamini. Nagu Sovetski Sojuz. Targem on metsa käest õppust võtta ja lasta asjadel omamoodi ja omal viisil kasvada. Puu hargneb ka, puu ei kasva nagu post või sammas. Puust kasvab oks, oksast oks ja tollest oksast jällegi oks ja nii edasi. Las kasvab.

Nagu targemad inimesed ütlevad, mets on meie kandis olnud natura, kõige olemasoleva üks pool. Teine pool on siis kodu, cultura. Kodu, õu, nurm, tee… Ühe maailma teine pool. Või äkki hoopis teine maailm, too teine, l’autre, the other. Vanasti elas mets oma elu, tal olid oma seadused, oma valitsus, inimene ei tohtinud metsa niisama tükkida. Mets vaatas ja nägi, mets ei tahtnud, et inimene asja ees, teist taga teda segama tükib. Mets võis kurjaks saada, inimese ära eksitada… Metsa ei saa istutada, kasvama panna. Mets peab ise kasvama. Metsi jääb ikka vähemaks, puupõllud, puuistandused tulevad asemele, inimene pigistab loodusest välja, mis pigistada annab. Metsast, puudest, loomadest, töötegijatest. Mets võetakse maha, metsa eest saab raha, raha eest saab metsa mahavõtmise masinaid. Raha eest saab sõita kuskile, kus metsa veel järel on. Aga kui mõtlema hakkad, ei saa jätta küsimata, et kui mets ja kodu on nagu antipoodid, teineteise vastandid, misasi on siis kodumets. Või metsamaja, metsatare, nagu meie pool on. Ehk ei ole nad siis ilmtingimata vastandid ka…

Aga metsas peab inimene ikka käima. Mõnele mets meeldib, mõni kardab metsa, mõnele on mets lihtsalt igav. Mõnele, nagu sai kirjutatud, on mets nagu kodu, need on isemoodi inimesed, vanal ajal olid sellised inimesed nõiad, teadjad, targad ja kuidas neid veel kutsuti. Mul on metsas lihtsalt hea olla. Metsas käimine on mulle vahel mõnu, vahel töö, aga omamoodi rituaal, jumalateenistus ka. Ma vist ei oskagi ilma metsata elada. Võõral maal olen ma ennast kõige paremini tundnud metsas, olgu see mets Amazonase vihmamets, Nepali troopikamets, talvine mets Virginias, lehisemets Sajaanides, sõnajalamets Uus-Meremaal või oma kodumets. Mulle tundub, et mets kõneleb igal pool peaaegu ühte keelt ja seda keelt ma vist oskan. Ma kõnelen metsaga, puudega ja südamel hakkab kergem.

Võru keel ongi nagu mets, ei sobi koduõue, kultuuri. Metsakeel. Võru keele sees on samamoodi hea olla nagu metsas. Väljas kultuurist, sellest, mida kutsutakse eesti kultuuriks. Eesti kultuuri peab tegema, see on au ja kohuse asi. Eesti keele kõnelemine on ka kohuse asi. Õige eestlane ei kõnele sellepärast, et tal on midagi ütelda, tema kõneleb sellepärast, et eesti keelt peab kõnelema. Eesti keel on nagu hommiku- ja õhtupalvus. Eestlaseks olemine on usk, religioon. Minu religioon on rohkem mets, minu rituaal on metsaskäik. Minu mets ei ole Eesti mets, ei ole eestikeelne mets. Mets oli enne meid, enne Eestit ja ma loodan, et jääb ka pärast meid, pärast Eestit.

Kultuur tahab kaasa tulla, ta ei taha maha jääda. Mis ma temaga ikka teen, tülli ka ei taha minna. Tulgu siis pealegi. Ma lähen tühja käruga metsa, tulen puudega tagasi, ise kannan kultuurikoormat seljas ja peas. Päämurdmine: mismoodi seda Eesti kultuuri, Prantsuse või euro-koduõuekultuuri metsakultuuriks ümber teha, metsakeelde tõlkida.

Ma siis lähen. Kõigepealt esikust verandale, siis verandalt murule. Veranda sai omal ajal suuremaks tehtud, seal on nüüd ruumi ka istuda ja lugeda. Suveajal, kui lapsed siin on, on veranda põrand susse, kingi ja kummikuid täis. Aknalaudadel on igasugu aiatööriistu, kindaid, paar korvi ja hulk kive, mis ma olen mitmelt poolt toonud. Kive, kus sees on jälg kunagi elanud loomadest, kivistised. Korra, kui me surnud sõber Ivar siin oli, seletas ta meile ära, mis ja kes nende kivide sees õieti on. Nii see on, sõbrad kaovad üksteise järel, kivid jäävad. Meist ei jää kivide sisse vist midagi, oleme taevaste tuulte puhuda ja ära viia. Nagu puulehekesed.

Astun uksest välja, nagu ennevanasti öeldi – lää usse. Ukse taga on trepp, mis me kunagi Kaljuga tegime, kui Kalju siin oli. Varem oli trepp laudadest, aga need lauad mädanesid paari suvega ära. Kui maale elama tulin, sain aru, kui ruttu kõik hukka läheb, mädaneb, kokku vajub, ümber kukub. Muudkui paranda ja paranda. Tsemendist trepp püsib kaua, kauem kui meie ise. Muret teisega vähem. Trepi kõrvale on mutt mullahunniku ajanud, neist sunnikutest ei saa kuidagiviisi lahti. Olen ühte ja teist proovinud, halva haisuga pulbrit mutiauku ajanud, raudadega neid püüdnud, ostnud poest riistapuu, mis heli tekitab, mis peaks muti kaugemale peletama. Aga see kaugemale on vast ainult paar sülda, ei jõua nii palju neid mutipeletamise masinaid osta. Ja raudadega elajaloomakesi püüda on ka nagu rumal. Mis siis muud, kui võta raudreha ja tõmba mutihunnikud tasaseks. Ja mõtle, et tiiki on jällegi siginenud kobras, või nagu ennevanasti Võrumaal öeldi – majjai. Temale pani tuttav jahimees rauad, eks näe, kas läheb raudadesse või ei. Kolm tükki oleme saanud välja püüda, aga igal aastal tuleb jälle mõni uus. Palju on teisi Eestimaal. Kui ma laps olin, rääkis vanaisa, et kopraid on Eestis ainult ühes kohas – Orava järvedes. See oli siis, kui maailmas ei olnud rohkem inimesi, kui kaks ja pool miljardit. Seda kuulsin ka vanaisa käest. Kaks ja pool miljardit. Enam-vähem niimitu korda on mu süda löönud. Selle rehkendasin välja, kui südametohter mu südant kuulas ja kuulduga päris rahule ei jäänud…

Kahel pool ust kasvavad hortensiapuhmad. Tänavu oli sügis pikk ja soe, õied läksid ilusti lahti ja õitsesid ära. Sügis võtab neiltki värvi ja väe, lähevad pruuniks ja niruks. Praegu ongi nii, et õisi jääb vähemaks, aga selle eest on puude otsas palju värve, lehed on kollased ja punased. Mõni lilleke on ka ikka veel muru peal, paar võilille ja seanuppu. Paaril kuldvitsal on ka veel kollaseid õisi näha ja aiatara ääres õitsevad sügisastrid, need kõrged väikeste õitega. Peenral on veel õieilu üksjagu ja puukuuri ääres on iga aastaga rohkem kollaseid lilli, mille nime ma olen ära unustanud. Veranda seina ääres on mõni metsviinapuu väät. Neid oli varem palju, vana veranda ümber kasvas paksult viinapuud, aga kui me uue veranda lasime teha, said väädid ära hävitatud, neid ei ole hea puuseina peal kasvada lasta, sein jääb rõskeks ja hakkab mädanema. Niimoodi on mitmel pool talumaja veranda metsviinapuu väätide tõttu hukka läinud.

Muidu on need väädid ilusad ja sügisel lähevad neil lehed punaseks, lausa veinikarva punaseks. Kui tädi veel elas, tegime talle sünnipäevaks, kahekümne seitsmendaks septembriks, punastest viinapuulehtedest kimbukese. Tädi oli see inimene peres, kes ikka kodus ka võru keelt kõneles. Teised nagu ei tihanud linnas kõnelda. Tädi „pane lats rõivile“ või „minkas sa kirotat?“ kostavad mul ikka kõrvus, olgugi et tädi pole enam üle kolmekümne aasta elus.

Veranda ääres kasvab igihali, vinka, tema tunneb meil ennast hästi, läheb muudkui laiemaks, nii et olen teist mujale ka viinud. Metsa alla ka, seal on vinkat päris palju juba. Seda pole ehk karta, et temast tüli võiks tulla, ta läheb oksakeste kaudu laiemaks, ta ei kasva seemnetest. Maja ääres oli suur plats vinkat täis, suuremalt jaolt sai ta sealt puukuuri taha tassitud, seal on selline varjuline koht, vinka kannatab varju väga hästi. Vinka-mätastega koos on kuuri taga sirelipõõsaid ja vahtrapuude vahel ka sedasama metsviinapuud. Seal on tal hea kasvada ja puude otsa ronida.

Hortensiad.

Selle koha peal, kus enne palju vinkat kasvas, on nüüd istumisekoht. Sinna sai toodud kive ja liiva, muld pealt ära kaevatud, nii et sündis justkui sillutatud platsikene. Munakivide vahel on liiva ja natuke muru; praegu, sügisel, hakkab liiva ja kivide peale ka sammal kasvama. Seda Tiia tahtiski, sammal on sellistes kohtades parem, kui rohi. Platsikesele sai viidud paar tooli, laud ja pingid, nii et ilusa ilmaga on seal hea istuda ja lugeda. Või niisama istuda, kuidas keegi tahab. Sometimes I sits and thinks, sometimes I only sits, olevat üks indiaanipealik kunagi valgele mehele öelnud, kui too küsis, mida ta harilikult teeb. Nõnda meiegi. Sutsukese ka indiaanlased või nii. Seal istumisekoha juures on majal kahekordne sein. Kunagi oli see rehetare ja rehetarel, nagu enamasti ikka, oli laiem kaartealune, kus sein jääb rohkem tahapoole, see oli vanasti istumise koht. Vastu lõunat, nii et juba märtsikuus oleks seal päikese käes ilusa ilmaga hea istuda. Aga rehetaredega on niisugune häda, et nende ülemised palgid kippusid ära mädanema, nii et nad ei jõudnud enam sarikaid ja katust kanda. Pole ka ime: rehetares kuivatati ju vilja, rõskus läks palkidesse, sinna tükkisid igasugu sitikad ja satikad ja lõpuks olid palgid seest nagu ussipuru. Siis ei kandnud vana sein enam katusesarikaid ja tehti teine sein väljapoole, vana seina ette, ja sarikad ning talad toetati selle seina peale. Kahe seina vahel on selline kumku, kus seisavad laste kelgud, suusad ja igasugu muud kraami.

Kui kuuri poole lähed, siis vasakut kätt jäävad lillepeenrad ja paar suurt puud. Pseudotsuuga, keda millegipärast kutsutakse ebatsuugaks. Kunagi sai neid puukesi Räpinast toodud. Paar ebaküpressi või libaküpressi on ka, üks kuuse nõialuud ja üks suur elupuu, selline kollaste oksaotstega. Tal on mingi sordinimi ka, mis mul meeles ei püsi. Kui vasakut kätt edasi lähed, elupuust mööda ja siis veel vasakut kätt, on maja nurga taga peldik. Sinna suurt asja pole; kui metsa lähed, siis saad metsas ka sital käia. Enne oli sellel kohal, kus praegu on sitamaja, rehealune (alusmüüridest on veel kive näha), kunagise hobusetalli koha peal on nüüd puukuur. Rehealusele on puid, põõsaid ja lilli istutatud, aga nad ei taha seal hästi kasvada. Vanast rehealuse savipõrandast vist ikka head maad ei saa, lilled jäävad kehvaks. Suur jugapuu kasvab seal küll, viimase talve külm ja päikesepaiste tegid talle jälle liiga, sai külmavõetud oksi kõvasti lõigutud, aga jugapuu kannatab lõikamist hästi, tänaseks päevaks on tihedam ja ilusam kui mineval aastal oligi. Kunagi istutasin selle vana rehealuse koha peale ka pukspuupõõsakese, aga temast ei saanud elulooma, külm näpistas teise ära. Oleks vist pidanud midagi ümber panema. Eks talvekülmad on mu puuaias oma valiku teinud: mis kasvab, see kasvab, mis kiratsema jääb, see kaob. Elupuu ja ebatsuuga-tuglas kasvavad hästi. Mõlemad küündivad juba üle majakatuse ja tuglase sisse tegi kunagi harakas pesa. Harakaid ma hästi ei salli, nad tükivad väikeste lindude pesi lõhkuma ja poegi sööma. Ma olen paar korda oma õue pealt harakapesa ka ära hävitanud. Inimene juba on selline murdjaloom, et tahab nagu teised murdjad endast kaugemal hoida. Konkurendid või kuis. Tegelikult on ju väikesed linnukesed ka enamjaolt murdjad, nad söövad ju putukaid ja ussikesi. Need ka elajaloomakesed. Aga nii see inimene ükskord on tehtud, et mõned loomad on talle armsad ja teised hirmsad. Sigu peetakse kitsas pahas või puuris, tapetakse ja süüakse, aga penide jaoks on juuksurid ja rätsepad, neid viiakse näitustele ja riputatakse neile aurahad rinda. Ja jumal hoidku, kui keegi on koera või kassi tapnud ja ära söönud. Need on meil poolenisti nagu pühad loomad. Nagu Indias lehmad. Räägitakse küll, et siga ei ole sugugi rumalam loom, kui koer, aga kes seda kuulda võtab. Korealased, vainlased, söövad koeri, selle pärast on palju pahandamist ja tänitamist olnud. Kui mõnel rahval siga ka püha oleks, siis oleksid nemad eurooplaste peale ka väga kurjad. Aga sellist rahvast pole vist olemas.

Vana rehetare alusmüüride peale ongi meil lilleaed kasvanud. Kevadel alustavad lumekellukesed ja nurmenukud, siis tulevad igasugu muud lilled, viimastena õitsevad sügisel veel kressid, petuuniad ja tudengililled või tageetesed, nagu neid veel kutsutakse. Tädi Mara kutsus neid ikka Studentenblume. Need kasvavad meil hästi, häda on ainult selles, et esimene (või kevade viimane) öökülm võtab nad kohe ära. Kressid lähevad hallaga samamoodi ühekorraga loojakarja, petuuniad ja lõvilõuad peavad kauem vastu. Ja pelargoonid, need ma viin talveks sisse külmavarju, kevadel võib nad jälle välja viia, kui suuremad külmad möödas on. Reheasemel kasvavad veel bergeeniad ja päris alusmüüri peal ühed väikesed kikkapuud, millele sügisel tulevad ilusad seemnekapslid või kuidas neid peaks kutsuma; kui nad lahti lähevad, siis on nad seest ilusad punased. Vahel on nii, et lillel või põõsal ei olegi õigeid õisi, aga on ilusad viljad. Pojengidel, mis trepi kõrval kasvavad, on mõlemad, kevadel õied ja suvel seemned, ka sellised verevad. Kikkapuu tükib igale poole, proovib lausa männitüve pidi ka üles ronida, aga sellest pole suuremat asja saanud, ta ei ole päris ronijat sorti.

Rehe alusmüüri juures enne kuuri kasvab suur mänd. Kui seda vaatad, siis on raske uskuda, et ta on mul vast neljakümne aasta eest istutatud. Ta on nagu ema mälestuspuu. Ema oli mul suur seenel ja marjul käija, ükskord tuli ta metsast ja ütles, et „Jaan, seal metsa ääres kasvab selline ilus tugevate okastega väike mänd, too ta õige siia ja istuta kuhugi“. Ma tõingi selle männikese ja panin otse muru peale kasvama. Oli teine ehk paari vaksa pikkune. Praegu on juba vägev nagu metsapuu, ammu juba majakatusest kõrgemale kasvanud. Männi küljes on väikestele lindudele tehtud pesakastike, seal on oma poegi kasvatanud kärbsenäpid ja tihased. Pesakaste olen ma teinud päris palju, neid on aias, osa sai ka metsa viidud, suuremalt jaolt on neisse kastidesse ikka kärbsenäpid kolinud. Männi najal seisavad paar vana puujumalakujukest, mis ma omal ajal tegin. Männi all kasvab palju kurekelli ja üks rododendron, millele ma turbapeenra tegin, alla panin kilet ja kile peale turvast alt tiikide juurest. Rododendronile saab ka nende jaoks erilist väetist pandud: see on hästi aidanud, nii et rodo läks mul päris ilusti õitsemagi. Õues ja kuuri taga pargis on kuldnokkade, või nagu meie kandis öeldakse, musträstaste pesakastid, nad tulevad sinna igal kevadel, paari kasti tulevad pärast kuldnokki piirpääsukesed või tornipääsukesed, nagu vanaisa neid kutsus. Need on suvelinnud, kui nad ühel hommikul taeva all lendavad, siis tead, et suvi on tulnud. Nemad on ka esimesed lõunasse lendajad, juba augusti lõpul on nad läinud ja taevas nagu imelikult tühi, ei ole enam nende lindude möödatuiskamist, ei ole nende kaduvaid mustreid, mis nad taevasse pilvede alla joonistavad.

Päris puukuuri juures paku otsas seisab vana Alfa Lavali koorelahutaja kauss, kus kasvab kress. Kroonukeeles on tema nimi mungalill, sellega olevat nii, et mungad olevat neid omal ajal söönud ja kasutanud kappari eest, mis on lõuna pool tuntud ja hinnatud vürts.

Puukuuri asemel oli enne hobusetall, nagu ma juba kirjutasin; tollest ajast jäid sinna kõrged alusmüürid. Nende vahele sai kunagi istutatud kibuvitsapõõsas, pärastpoole hakkas müüri äärde kasvama kopsurohi. Ükskord murdis üks naabri lammas jala, komberdas kolme jala peal, ei saanud hästi teistega koos metsas käia. Me võtsime ta siis enda poole, tegime talle hobusetalli müüride vahele sulu, lattidest värava ka ette, ja seal ta siis elas, kuni sai sügisel naabri poole tagasi viidud. Viisime lastega talle rohtu ja oksi süüa, ja enne äraviimist sai teine ära ka pöetud. Tiia esimene ja vist ka viimane lambapügamine, naabri Lehte õpetajaks ja julgustajaks juures. Naabritest oleks palju kõnelda, aga selle jutu jätame teiseks korraks. Head naabrid on nagu taeva kingitus ja meile on taevas helde olnud…

Puukuuri juures.

Puukuuriga seoses tuleb meelde üks hukka saanud linnupesa. Kui kuuri sai ehitama hakatud ja maa vana hobusetalli asemelt puhtaks tehtud, nägin korraga, et üks lehelinnuke lendas seal ja säutsus. Vaatasin järgi ja nägin, et seal oli tema pesa ja väikesed pojad sees. Pesa oli põõsast välja kukkunud, päris lageda koha peal. Kuuri ehitus oli tulemas: võtsin siis pesakese poegadega ja pistsin müüri taha varjulisse paika vanade lehtede vahele sirelipõõsaste alla. Ma kardan, et lind ei leidnud enam pesa üles ja pojad surid. Ma ei leidnud pärast enam ise ka seda pesa.

Vanasti, kui meil veel kassi ei olnud, oli linde rohkem. Ehk oli neid tol ajal üldse rohkem. Oma nelikümmend aastat tagasi oli maja sarikate all päris mitu pääsukesepesa, need olid räästapääsukesed, kes sarikate all elasid. Neid ei ole ma meie pool enam ammu näinud. Ja laudapääsuke ei teinud enam pesa aita ega maja sarikate alla, nagu ta muidu ikka iga aasta on teinud. Häda on selles, et maal ei ole enam vanamoodsaid lautu ja inimesed ei pea enam lehmi ega muid loomi. See tähendab, et kärbseid pole ka kuigi palju, ainult mõni üksik. Pääsukestel ei ole enam nii palju süüa, kui vanasti. Kui ma näen neid lendamas, siis ikka tiikide peal, vee kohal, seal on rohkem putukaid ja mutukaid. Teine häda on ka veel: lõunamaal püütakse ja süüakse linnukesi, kui nad sinna lendavad. Lehest oli lugeda, et Egiptuses on sadade verstade viisi võrke, millega linde püütakse, kui nad üle Vahemere jõudes maa peale ja puude otsa puhkama tulevad. Mul on lapsepõlvest peale jäle selliste asjade peale mõelda, hirmus viha tuleb nende inimeste vastu, kes lindudele kurja teevad. Ega see kassipidamine ka sugugi õige asi ei ole, aga mis sa hädaga teed, ilma kassita võtavad hiired-rotid elamises võimust, ei saa neist kuidagimoodi lahti, ei aita mürk ega lõksud.

Kaev hoovi peal.

Teisele poole jääb Oti tamm. Igal meie pere poisil on oma tamm, Maarjal on pihlapuu, Elo-Mallel pärn ja tüdrukutel – Helol ja Noral on ka tammekesed. Oti tamm on otse keset muru, seal, kus kunagi oli vanaperemehe puukuurilogu, mis oli viltu vajunud ja sai koos sõpradega peatselt maha lammutatud. Tamm oli selline paras vitsakene, minu enda pikkune ehk. Istutasime selle koos Oti vanaisa Pauliga ja köitsime toe külge. Praegu on teine juba suur puu, lapselapsed ja kassid ronivad sinna otsa ja rähn käib seal toksimas: pistab käbi auku, mis ühe jämeda oksa sees on ja muudkui trummeldab. Tamme all on ka igihaljaring, mõni ristikhein kasvab neist välja ja üle, ristikheinu sai korjatud ja laste jänestele antud. Viimasel suvel oli meil päris loomaaed – kaks jänest, üks tšintšilja, kaks või kolm kassi ja viis kana.

Kuuri taga on natuke metsik koht, toosama, kuhu ma istutasin need vinkad, mis istumisekohast tuli ära viia. Sirelid kasvavad seal veel, mõni väike saar ja muid puukesi-põõsakesi, mida ma jõudumööda lõikan ja harvendan. Värava ees on veel mitme haruga pihlakas. See on juba teine pihlapuu sama kohal peal. Meie maaelu alguses oli seal ka pihlakas, mis maha murdus, aga kännust kasvasid uued puukesed ja praegu on nad juba päris suured. Olen mõelnud, et pihlaka elu on ehk niisama pikk või lühike, nagu inimese elu. Võibolla saan ma veel näha sellegi pihlaka surma, või tema minu oma. Aga mis pihlakal minu elust. Inimesele lähevad teised olevused küll korda. Süda valutab nende lindude pärast, kes ennast vigaseks või surnuks lendavad vastu klaasi, mida on linnas nüüdsel ajal nii palju. Majad on puha klaasist, lindudele hukatuseks. Kui kass Murjam ära suri, siis ma nutsin nagu laps. Aga vahel mulle tundub, et kassil või koeral on ka mingi sümpaatia mõne inimese vastu. Jumal sa tead neid elajaid.

Kunagi tahtsin teha pihlaka ja kuuriseina vahele väravad, ühe posti panin maha ja lõikasin näo ka sisse, nagu väravavalvuriks või nii. Aga pärast said väravad mujale tehtud, veidi maad tee poole. Ja pärast tegin veel tara ka õue ümber, kui vihastasin sigade peale, kes tulid otse aeda ja hakkasid aida pool aias maad songima. Pärast seda ei käinud nad paar aastat, enne kui eelmisel sügisel pääsesid ükskord jälle sisse, torm oli oksahunniku tagant aia ära lõhkunud, kus kunagi karjatee oli, sead tulid õue, songisid jälle suure platsi aida eest üles ja sõid ära kõik mahakukkunud õunad. Pärast oli mul hulk vaeva selle songitud maa tasaseks tegemisega. Õnneks oli see töö natuke nagu segamini aetud vaiba kohendamine, siga tõukab murupinna kokku, vahel on see nagu rulli keeratud, raudrehaga saad siis jälle maa kuigivõrd ära siluda ja loodad, et lumi teeb talvel oma töö ja vihmaussid ka. Üle tiigi pääsevad loomad küll aeda, kui tiigil jää peal on, aga siis ei ole sigadel enam songimist, maa on külmanud. Ja siga ei taha ka väga jää peal käia, kitsed tulevad küll üle tiigi aeda ja näksivad puude-põõsaste oksakesi. Aga puud on juba nii suured, et sellest suuremat häda ei sünni.

Puudeveotee ääres on palju punast, kunagi sai kuskilt toodud paar punast sarapuupõõsast, nüüd on nad juba suured ja kannavad pähkleid. Pähklirääk-mänsak ja igasugu muud loomad veavad pähkleid laiali ja nii ma muudkui leian aiast ja aia tagant väikesi punaseid sarapuupõõsaid. Kevadel on nad ilusad, suvel ei ole punased lehed õieti punased, on rohelised nagu sarapuupõõsastel ikka.

Mets on see l’autre, keegi-miski muu. Metsaäär on semiosfääri äär ja piir, sealt edasi ei tähenda ükski asi enam midagi. Muidugi on metsas palju inimese jäetut, inimese teerajad, isegi meie metsamaja on metsas. Tarekese juurde viib tee, aga tarekese ümber on mets. Mets, kus ma talvel ja kevadel hoolega puid tegin. Neid puid ma siis enamasti metsast toongi.

Mets on igal pool ootamas, mets teab, et ta tuleb veel tagasi. Mets tuli tagasi Tšernobõli, tuleb tagasi Fukushimasse. Veidike metsa, natuke metsa on igal pool. Oma aega ootamas. Linnas meie tänavate ääres, kus aiatara tagant kasvavad välja ohakad, sireliheki sees kasvab mõni väike pärn või vaher.

Vanasti oli igal sügisel suur töö ja ettevõtmine puude katmine-kaitsmine kitsede, põtrade ja jäneste eest. Mähkisin õunapuudele kuuseoksi ja vanu riideid, viimasel ajal ka peenravõrke ümber. Aga teinekord jäi see mähkimine hiljaks, või sai jänes ikka kuidagi õunapuule ligi, nii et pahandust oli omajagu. Mõnel õunapuul ongi tollest ajast märk küljes, pole kahekümne aastagagi veel kinni kasvanud. Praegu on puude kaitsmisega muret vähem. Õunapuud on suured, muud istutatud puud ka, mõnele väiksemale peab ikka midagi ümber panema. Omal ajal külvasin elupuu seemneid potti, neist kasvas ehk kakskümmend puukest, mis said alumise tiigi juurde ja tee äärde istutatud. Neist osa on veel nõrgad, tahavad kaitsmist ja hoolt. Ja mõni põõsake, nagu rododendron, tahab külma eest kaitsmist. Ja hamamelisele, ehk nõiapähklipuule aida juures peab ka midagi ümber siduma. Ta on paar korda juba õitsenudki, imelik on vaadata, et ühel põõsakesel lähevad talve tulekul õied lahti. Esimene kord nägin seda imeasja Ameerikamaal Virginias, kui olime seal paari inimesega ja ma sain võimaluse seal ka metsas käia. Üks ameeriklane sõidutas mind lahkesti metsa äärde ja käisime temaga natuke talvise metsa vahel. Oli küll jaanuarikuu, aga lund veel ei olnud ja kõva külma ka mitte. Seal ma nägingi hamamelist õitsemas ja ei julgenud mõeldagi, et varsti saan endale ka ühe sellise põõsa osta. Veel üks asi paistis seal Virginia metsas silma: et puude peal oli palju igasugu vääte. Meie vana tuttav metsviinapuu on seal, nagu meil humal, igal pool on teist näha.

Kuur jääb paremat kätt, praegu on selles majas töökuur kruustangide ja muu kraamiga, seal hoitakse ka jalgrattaid, lauajuppe (võib vaja minna) ja igasugu rauakoli (toda läheb päris harva vaja). Kuuril on aken ka, akna ees on luuk, nii et niisama lihtsalt sisse ka ei saa. Seina peal on suur puuhammastega ratas, vist linamasinast jäänud, ja üks männipalgi otsast saetud ratas. Neid olen mujalegi seinakaunistuseks üles riputanud. Vaatad seda ratast aastaringidega, ja jääd mõtlema, kuidas aeg läheb. Suuremad männid meie metsas on oma üheksakümmend aastat vanad. See tähendab, et poole sellest ajast oleme elanud nendega sama maa peal, nemad metsas, meie metsa ääres. Ja neist on saanud meie elumaja ning sauna ehituseks palke ja laudu. Ja mõne puu mälestuseks siis need rattad kuuri ja sauna seina peal. Maja teises otsas oli vanasti kaks väikest lauta, neist tegid Ott ja Tiina endale korteri, kus on kööktuba ja päris tuba. Ehk ehitavad nad kunagi kuurilaka peale ka ühe toa. Värava peab sissepoole lahti tegema, muidu vajub üks väravapool tee peale sõitjatele ette. Tee tehti viimase maaparanduse ajal korda, toodi hulk kruusa, ja see kruus on parasjagu savine, nii et tee on juba pealt kahekümne aasta ilusti vastu pidanud. Tee on nüüd tupik, naabri juurest enam üle oja edasi ei pääse, sillakene on ära lagunenud. Ja parem vast ongi, vähem on sõitmisi, vähem võõraid inimesi satub meie poole. Õnneks pole neid palju trehvanudki. Naabrid sõidavad iga päev korra või paar, aga too meid ei sega. Lehvitame küll, kui näeme. Paar aastat tagasi oli sild veel alles, ja kui maantee peal rallit sõideti, siis sattus siia igasugu rahvast, mul sai kohe süda täis, et on küll teeotsas telliskivi märk ja kiri ka juures, et eravaldus, aga mõne meelest on see autode võiduajamine nii püha asi, et üks märk ei maksa midagi, võid sõita, kuhu tahad. Õnneks ei ole meie külatee peal enam rallitamist olnud ja sild on ka katki. Rahu maa peal ja inimestel hea meel. Kui ma saaksin, siis keelaksin rallid ja muud sarnased masinatega kihutamised ära ja saadaksin igasugused ATV-d autolammutusse, vanarauaks. Nii oleks neist rohkem kasu ja vähem kahju ja tüli. Juba Lao-tse kirjutas. et võiduajamised ajavad inimese peast hulluks. Nii ta ongi.

Astun paar sammu üle tee ja olengi õuest väljas. Tee on piir. Piiri taga on kuuritagune, väike park, kus enne meid oli peremehe kartulimaa. Sinna sai istutatud hulk puid, alguses kaski, siis paar kuuske ja tamme, üks vahtrakene ja pärast veel üks nulg, paar valgepööki ja üks paradiisiõunapuu. Ühe hulluse tegin ka – istutasin haava. Tolle võtsid koprad küll maha, aga haavavõsukesi tuli mul veel paar aastat niita ja lõigata, et neist lahti saada. Saime siis näha, et kobrastel-majastel pole mingi vaev päris jäme haavapuu läbi järada, nii et ta kukub tiigi äärde. Mul oli üksjagu saagimist ja raiumist, et mahakukkunud puu juppideks teha ja jupid halgudeks lõhkuda. Aga praeguseks on ta juba ahjus ära põletatud ja ise oleme tsipake targemaks saanud. Iga metsapuud ei maksa oma õue tuua.

Kohe teisel pool teed on üks laialehine pärn ja Ameerika tamm (Quercus rubra). Aupoolest peaks ta siis olema punane tamm, aga punaseks tal lehed ei lähe, on nüüd tumekollased, teravate sakkidega ja meie tamme lehtedest veidi suuremad. Tamm jääb teerajast, mis metsamaja juurde viib, paremale, vasakul on pärn. Sai kord puukoolist ostetud Ameerika pärn hästi laiade lehtedega. Oli poogitud meie pargipärna (Tilia platyphylluse) otsa, läks välja ja too platyphyllus hakkas siis ise kasvama ja on juba päris korralik puu. Teisel pool tamme on veel üks Ameerika puu, mulle väga südamelähedane Lääneranniku elupuu Thuja plicata. Sai Luualt toodud, oli veel selline, et mahtus autosse ära. See oli vast kümme aastat tagasi. Praegu on teisel juba oma kümme meetrit kõrgust. Ma olen neid Thuja-puid Vancouveri kandis näinud, on nagu metsajumalad, läbimõõt võib olla üle nelja meetri, kõige suuremate selliste elupuude, Ameerika moodi red cedari läbimõõt on oma kuus meetrit, ümbermõõt siis peaaegu kakskümmend meetrit, nii et läheb vaja tubli kaksteist meest, et puu ümber ringis üksteisel kätest kinni hoides seista. Kui meie elupuu alles jääb ja keegi talle kurja ei tee, siis ehk tuhande aasta pärast on temagi selline meie metsapuudest poole kõrgem ja mitu korda jämedam puu.

Ilmuskumata suuri puid olen näinud ka mujal. Kasvõi mammutipuid, neid, mis kasvavad Oregonis ja Californias mere ääres, ladina keeles Sequoia sempervirens, inglise keeles coastal redwood. Mõni neist kasvab üle saja meetri kõrguseks, pea kolm korda nii palju kui Eesti kõige kõrgemad puud.

Ma olen nende peale mõelnud ja aru saanud, et sellest, mida inimene tunneb, kui ta selliste puude all metsas seisab, ei ole kirjanikul võimalik kirjutada. On asju, millest on parem vaikida. Mõned asjad siin ilmas on pühad ja neist ei tohi ülearu palju kõnelda. Sellest sain veel paremini aru, kui me kord Uus-Meremaal või Zealandil käisime metsas ühe maoriga, kes siis näitas meile paari suurt kauripuud. Tema teretas neid puid, kellel on nimedki, nagu inimestel. Ta ütles, et tõi paar külalist kaasa, ja siis meie ka teretasime puid. Tema laulis neile ja ma laulsin ka natuke vana võrukeelset laulu. Kauripuu ei ole nii kõrge kui sekvoia, aga läbimõõt võib olla suuremgi, isegi üle kuue meetri. Üks neist puudest, mida me näha saime, oli Tane Mahuta – maori keeles metsa peremees. Meie oma puudest kõige uhkemad on paar kuuske kaugemal metsas, üks on ehk juba üle kolmekümne meetri kõrge.

Enne lumesadu on lehesadu, kaselehed katavad pargi all kogu maa. Ma olen mõelnud, et kui palju seda lehekraami siis õige maha sajab ja mulda läheb. Ükskord võtsingi kätte ja rehkendasin natuke. Ruutmeetri peal oli üle viiesaja kaselehe, ma ei tea, kui palju nad kaaluvad. Põnev oleks teada. Kõnnid nagu mööda vaipa, lehtedest vaipa. Kaselehed on esimesed, siis tulevad teised. Paari päeva pärast on kaselehtede sekka juba sadanud ka pärna- ja tammelehti. Igal lehel oma aeg. Üks saar, mis oli nädal tagasi veel ilus kollane, on juba poolpaljas, lehed juba puhta läinud. Kõige kauem püsivad rohelised lehised – nende okkad sajavad maha oktoobris ja isegi veel novembris.

Lehed katavad maad.

Mis metsast saab? Minu eluajal on ta palju muutunud. Kui meie siia tulime, siis ei olnud küngaste peal muud kui mõni vana kask ja lepistik-kõivistik, männikesed olid veel noored ja põdrad tükkisid neile kurja tegema, nii et ükskord sai neid isegi päevitusõliga määritud, et vast peletab vainlased kaugemale. Meie metsas on praegu küll põtru harva näha olnud ja männid on ka saanud rahus kasvada. Aga neil on vaenlasi veel. Kased on ka mändide vaenlased. Kui kask männi kõrval kasvab, siis muudkui peksab mändi oma okstega, kuni männil on okkad maha pekstud ja ta võib päris välja minna.

Kaselehed pudenevad, iga päevaga on neid rohkem. Muru ja paljast maad ei näegi enam. Kaselehed, siis tammelehed, tolle punase Ameerika tamme omad.

Esimene kiht lehti on saarelt ja kaselt, siis tulevad teised, vahtra ja pärna, lõpuks tamme omad. Mõnel tammel jääb natuke lehti puu külge kinni, nagu ei oleks ta tahtnud neid lahti lasta. Kiht-kihilt lehed ja siis lumi peale.

Aga lumeni on veel aega. Aega on. Tuleb meelde Raimond Kolga luuletus:

Gustav Suits kirjutas, et

Pärtlipäeva ajal oli küll neid kollaseid lehti vähe, ma olen ikka mõelnud, et ehk on see luuletus ka märk sellest, et suvi on pikemaks läinud, et pärtlipäeval on veel päris suveaeg. Kui vana kalendri järgi vaadata, mille järgi elati, kui Suits oma luuletuse kirjutas, siis oleks praegu pärtlipäev septembrikuu esimesel nädalal. Kollaseid lehti on marutuulel roobitseda küll, aga palju neid küll veel ei ole. Ja viimasel ajal on septembrikuu alguses veel päris suvine ilm. Targad teadjad kirjutavad, et talv ongi meie maal paar nädalat lühemaks jäänud. Vast siis ongi. Sellest on mul hea meel. Talv on minu jaoks liiga pikk, kui saaks, siis võtaks temast kohe kaks või kolm kuud maha. Ei meeldi mulle enam talv, ei meeldi lumi. Kui niisugust patujuttu kõnelda, siis hakkavad teised inimesed kohe ohkima ja ahkima, suuremale osale on lumega talv ikka meeltmööda. Vaat niisugune teisitimõtleja või -mõtiskleja ma siis olen.

Kurakätt jääb nulukene, üks kahest Ameerikamaalt toodud puust, mis veel alles on. Mõlemad on Uus-Inglismaalt, kus ma ükskord käisin. Teine on Pennsylvania toomingas, kasvab kaugemal tiikide pool. Nulukene ei taha hästi kasvada, talle tükivad mingisugused valged satikad kallale, okaste küljes on teisi päris palju. Aga välja ei ole nulukene ikka läinud, ehk hakkab paremini kasvama. Ühe kase juurde istutasin kord tselastri, too proovis kaseladvani kasvada, aga talv võttis ta jälle madalamaks. Neli-viis meetrit on teisel küll kõrgust juba, ehk kasvabki kaseladvani, kui pehmem talv tuleb. Teerada läheb sinka-vonka, ühest kasest vasakut kätt, teisest paremat kätt mööda. Inimene ei taha või ei oska sirgelt käia, tee peab ikka natuke kõver olema. Ehk ongi niimoodi parem. Mina ei usu seda, mis Le Corbusier kirjutas: ennevanasti olevat teed niimoodi sündinud, et eeslid uitasid ühe heinatuti juurest teise juurde, ja et praegu teeb inimene tee ise ja ikka otse, geomeetria järgi. See Corbusier’kene ei teadnud geomeetrtiast mitte midagi, ta ei teadnud, et juba kaua aega oli olemas kõvera ruumi geomeetria ja et see on Einsteini üldise relatiivsusteooria aluseks. Kui Saksamaal Hitleri ajal hakati väga pikki sirgeid teid tegema, juhtus selline häda, et autojuhtidel läks rooli taga pea segaseks ja õnnetusi oli rohkem, kui varem. Tuli välja, et pika sirge tee peal sõitmine mõjus nagu mingi hüpnoos või narkootikum, inimene nagu magab ja ei maga ka, ei suuda enam ümbruskonnale õigesti reageerida. Siis võtsid sakslased ette ja tegid teed jällegi kõveramaks tagasi. Inimese päris geomeetria ei ole sirgete joonte geomeetria. Sirgeid jooni pole looduses õieti olemaski, need on inimese mõtetes sündinud ja on suur viga, kui me tahame oma primitiivseid mõtteid ja kujutelmi loodusele peale sundida. Inimene peab ikka looduse järgi käima, looduse ümbertegemine lõpeb halvasti. Nõukaajal räägiti ka muudkui suurest stalinlikust looduse ümbertegemise plaanist. Too plaan jäi suuremalt jaolt paberi peale. Õnneks. Natuke seda siiski täide viidi, ja praegu on Araali merest ainult üks lombike järgi jäänud.

Kuuritaguse pargikese taga on natuke niisama heinamaad, mida tuleb niita. Niitmine on omajagu vaev, aga ei taha kõike ka puid täis istutada. Vee ääres peab ikka vaba maad ka olema. Paremat kätt sai paar sirelipõõsast pandud, need on juba suureks kasvanud, nende taga on kaks jasmiini ja üks tammekene, tõrust kasvanud Quercus macrocarpa. Tõru on pärit Tartust, ülikooli botaanikaaiast. Tammele, nagu päris mitmel pool, on traatvõrk ümber pandud, muidu võtavad kitsed ja teised loomad puukese õnneks. Loomadega on üksjagu häda olnud, koprad tükivad mu istutatud puid maha võtma, saunatiigi äärest lähevad iga paari aastaga pajupuhmad ja kased, aga need, mis traadiga kaitstud said, on alles.

Kuuri taha parki sai pärnasid istutatud. Osa on Erastvere pargist, need on päris meie oma maa lõhmused. Osa on laialehised pärnad, need on kehvad, vähk või misasi on küljes, samamoodi nagu õunapuudel.

Pärnadel olid tänavu lehed otsekui haiged, läksid täppe täis, pruuniks ja pudenesid juba varakult puu otsast maha. Pea kõikidel, mis said lapsepõlvekodust Kallastelt toodud. Mõnel Erastverest toodud lõhmusel läksid lehed lihtsalt kollaseks, neid on nüüd kuuri taga muru täis. Vahtralehti sajab ka palju, meil on ainult kollased vahtrad, see tähendab, sellised, millel sügisel lehed kollaseks lähevad. Punaseid vahtraid on vähe, olen ikka vaadanud, kas kuskilt paistab mõni väike, et võtan kaevan välja ja istutan oma metsa äärde. Et ilus vaadata. Ei ole veel leidnud.

Selle lehesaju juures ei pane tähelegi, et mändidel ka okkad pudenevad, enne lähevad kollaseks ja siis pudenevad. Kui oksa raputad, siis sajab kohe palju maha. Männiokas püsib puu otsas kauem kui kaseleht, koguni kaks või kolm aastat. Aga sedagi on vähe. Männi all puukuuri juures on maa kollaseid okkaid täis.

Tänavu õitsesid pärnad muidu väga ilusti. Iga aastaga tuleb mõni õitseja juurde. Tee ääres on kaheksakümmend noort pärna, said Kallastelt toodud. Pojad elasid seal uue Eesti aja alguses mõne aasta, ei tulnud sellest elamisest suurt välja, maja sai ära müüdud. Remonti sai üksjagu tehtud, aga lõpuks saime kõik aru, et käib üle jõu, maja on liiga suur. Aed on praegu juba päris metsik, sealt siis need lõhmusevitsakesed. Sealt on ka mu esimesed mälestused. Aed. Mesilased. Mesilastega on mul siis selline isemoodi seos, ma olin kahe ja poole astane, kui käisime koos vanaisaga mesipuu juures.

Pärnad õitsesid nii ilusti, aga mesilasi ma õite peal ei näinud. Iga päev käisin vaatamas, ei olnud. Kärbseid oli küll, liblikaid ja kimalasi ka mõni. See tegi mul meele kohe kurvaks, et milleks ma neid pärnasid siis istutasin. Kelle jaoks. Kas meie mesilastel on ka midagi viga, et nad ei leia enam õisi üles. Või ei olnud õites nektarit? Jumal sa tead. Ma kardan mesilaste pärast. Nad on natuke nagu talu hing, kui nad välja surevad, siis on talu ja inimestega midagi väga halvasti. Aga mesilastega on igal pool maailmas midagi halvasti, surevad nii meil kui mujal.

Praegu on puuvedamise tee ääres pärnadel juba seemned valmis, sellised väikesed pähklikesed. Kui suudad, võid kõva koore seest tuumakese välja koorida. Sünnib süüagi. Maitsesin ja mõtlesin, kas suure nälja ajal inimesed lõhmuseseemneid ka sõid. Kuidas selle näljaga üldse oli. Kunagi rehkendasin, et järved, jõed, ojad ja tiigid andsid vanal ajal päris palju söödavat, kalu, vähki… Teod kõlbavad näljaga ka süüa, aga inimesed ei tahtnud või ei julgenud neid süüa. Lehesitikate vaglakesi vast ka ei sööda, ma usun, et ilmaaegu. Kas tabu on kõvem kui nälg? Raske uskuda, aga mõnikord vist ikka on küll.

„Tsukelus“.

Kurakätt jääb meie supluskoht. Lemmit tegi sinna silla, kust on hea vette minna, olgu siis hüpata, nagu lastele meeldib, või redelit pidi minna, nagu meie, vanainimesed, teeme. Ujuda on suures tiigis hea, seal ei ole vesikasve. Kunagi viisin sellesse tiiki paar vesiroosi, neist sai piltegi tehtud, paar tükki läks Eesti Loodusessegi, aga need vesiroosid sõid koprad ära. Ma ei jätnud jonni, tõin siis kollaseid vesikuppe Veskimõisa järvest, need on mõlemas tiigis veel alles. Koprad ei ole neis tiikides ennast sisse seadnud. Vesiroosidest on mull küll kahju, aga neid ei saa kuidagimoodi kobraste eest kaitsta. Olen küll pannud juured traatvõrgu sisse, aga nemad, vainlased, söövad ära noored lehed ja varred, mis juurest välja kasvavad, ja nii saab vesiroos ikkagi hukka. Jah, mis ühele iluasi, on teisele söögikraam.

Tiigi pealt tõuseb korraga suur lind ja lendab üle metsa minema. Haigur, või kuidas teda ühel või teisel pool kutsutakse. Meie tiikide peal igasuvine külaline, käib kalamaime püüdmas. Kui inimest näeb, lendab ära. Minu poolest püüdku, me ise kalu ei püüa, ma lapsena püüdsin, aga siis mõtlesin, et ei ole mul neid söögiks vaja, las elavad oma elu. Tiigis on kokri ja mudamaime ja vast mõni ahven ja haug ka. Väiksemad ujuvad pealpool, lasevad päikesel ennast soojendada, suuremad on kusagil sügavamal, neid ei ole enamasti näha.

Tiigid said kaevata lastud, kui ma ühe suurema raha sain, ei ole õieti meeles, kust see tuli. Kaks tiiki, nende vahel kraavikene, veesoon, kus vesi niriseb ülemisest alumisse, kui vett rohkem on, nagu sügisel ja kevadel. Põuaajal jääb alumine tiik päris madalaks, kevadel aga tõuseb vesi peaaegu üle kallaste. See on sellest, et äravool on torust, toru jäätab jällegi ära ja võtab hulga aega, enne kui ta jooksma pääseb ja vesi alla vajub. Alumisse tiiki ja saunatiiki kipuvad kasvama igasugu heinad, kõige rohkem tüli tekitab ujuv penikeel, seda on mõne koha peal nii palju, et ei lase suvel enam ujudagi. Suplemiseks ongi sellepärast too heinast puhas ülemine tiik kõige parem.

Tee metsa lähebki üle veesoone, sinna sai pandud üks vana uks, see on siis silla eest. Peaks laiem ja kõvem olema, siis saaks käruga hõlpsasti üle sõita. Veesoone taga kurakätt on hõbepaju, ta on teistest noorem ja sellepärast ehk ka paremini püsinud, ei ole veel ükski suurem oksaharu maha kukkunud. Hõbepaju kõrvale istutasin kaks punast kukerpuud, mis maja juurest tuli ära viia. Nad ei taha hästi kasvama minna, peab veel ootama, ehk ikka võtavad hoogu ja saavad neist korralikud põõsad. Mulle meeldib see, et on roheliste keskel ka midagi punast. Nii ongi saanud paari kohta punaseid sarapuid istutatud.

Tiigi ääres on soine-turbane maa, kus kasvavad sellised maa taimed nagu paiselehed, kõrkjad, angervaksad, sekka ohakad ja nõgesed, kõik hästi rammusad ja vägevad. Seakapsas, ka üks isemoodi ohakas, on juba peaaegu ära õitsenud, mõni üksik õis on veel. Kimalasekene, uimane, tosserdab veel ohakaõites, ei saa aru, kas ta mõtleb sealt veel midagi leida, või on niisama sinna tukkuma jäänud. Viimati ongi õie sisse surema läinud. Ehk ilus nii õie sees surra. Eluaeg oled lennanud õisi mööda ja siis lõpuks suredki õie sees.

Veesoonest läheb tee nõlva pidi üles kingule, kus seisab meie väike metsamaja. Tiigi taga on maa veel must, turbane, nagu ta sai välja kaevatud, edasi, üleval, on juba liivane ja kuiv maa. Madalama koha peale on mul kaevatud üks lohk, kuhu ma proovin teha rabakese. Panin lohku kile ja tõin kile peale metsast käruga turbasamblamättaid mustikate ja jõhvikavartega. Ma loodan, et kile peal jääb too mini-samblasoo püsima. Maa seest karedamat vett sinna ei tule, aga vihmavesi kastab sammalt ja hoiab pH happelisema poole peal. Saame näha, mis sellest asjast välja tuleb. Mulle samblasoo, raba, väga meeldib, vahel käin mõnes. Meie kandis on neid paari koha peal. Ühte kutsutakse veel Kogre sooks, see tähendab, et vast veel paar põlve tagasi on seal olnud mingi järvesilmakene, kus kogred elasid. Olen mõelnud, et mis neist kaladest saab, kui järv päris kinni kasvab, ehk elavad nad veel siis ka järves, kui vaba vett enam ei ole, selles vees, mis turba alla on jäänud, niikaua kui vett veel on. Tiikide kaevamisega teeme õieti maa poolenisti niisuguseks tagasi, nagu ta oli vast tuhat aastat või rohkemgi tagasi. Siis oli selle koha peal, kus praegu on tiigid ja varem soo, ikka vesi, järvekene, mis pärast kinni kasvas. Kaevamisega tuli sealt välja palju musta sooturvast, aga veidi ka päris pruuni kerget turvast. Nii et kunagi on siin ka olnud veidi rabasood.

Madala maa peal kasvab palju paiselehte, angervaksa ja seakapsast ja nende vahel metsa pool päris palju ohakasoomukat. Ma arvan, et sain selle lille ära määratud. Sobib sellega kokku, et ta kasvab seakapsa vahel, need on ju ka ohakad. Soomuka vars õitega on täitsa orhidee moodi. Orhideesid on tiikide juures ka, need on kõik vist balti sõrmkäpad.

Siis lõpeb turbane maa ja tuleb liivaküngas, kus kasvavad hoopis teistmoodi rohud ja taimed. Ma proovisin sinna istutada kanarbikku ja karukella, kanarbikku on natuke alles ja sellel suvel ta isegi õitses. Karukellad kadusid ära, neile siis see nõlv mändide all ei sobi. Männid on juba päris kõrged ja nemad määravad enamasti, mis seal liivakünka peal kasvab. Seal on piipheina ja ristikheina, maasikaid ja sammalt, on mõni kurekell: kunagi sai sinna aiast toodud kurekella seemneid visatud. Edasi, juba päris üleval, kasvavad pohlad ja muud palumetsa taimed ja väikesed puukesed. Igale poole tükib sarapuu, neid peab päris raiuma, et metsamaja aknast midagi näha oleks. Muidu on sealt ilus alla tiigi poole ja tiigi taha vaadata.

Metsa ääres on rohkem mände, tagapool kuuski. Neid olen ma ka vähemaks raiunud, et muud puukesed ja taimekesed ruumi saaksid. Mulle meedivad kadakad, aga nemad ei jaksa varjus kasvada, nii et vanema metsa all läheb kadakas välja. Neid ma olen ikka proovinud hoida, vaadata, et neil valgust oleks. Metsas on muidki puid ja põõsaid, millega on omajagu tegemist. See tükk metsa on segamets, liivasemate kohtade peal on rohkem mände, seal, kus on niiskem, kasvavad kuused ja haavad. Varem, kui me siia tulime, oli mets veel päris noor, osalt oligi rohkem lepistik ja kõivistik. Lepad on juba suuremalt jaolt vanadusse surnud, nende tüvesid vedeleb veel mõnel pool maas. Lepp annab maale rammu, lepistik on metsa pealetuleku esimene samm, teaduslikult öeldes: suktsessiooni esimene staadium. Seda suktsessiooni suktsideerimist on mul olnud võimalus oma silmaga näha nüüd juba üle neljakümne aasta. Vanade fotode pealt on näha, kui väikesed olid veel puud, et päris metsa õieti ei olnudki, ainult võsa ja tihnik. Metsa kasvamine on ka olelusvõitlus: struggle for existence. Suurem jagu taimekestest, mis alguses kasvama hakkavad, ei kasva suureks. Suurekssaajaid on vähe. Seda võitlust on põnev vaadata. Ma ei ole küll lasknud asjadel nii minna, nagu nad oleksid läinud looduse enda seaduste järgi. Olen vahele seganud, nagu juba nimetasin. Olen aidanud kadakatel kasvada. Männid tahavad mõnikord ka aitamist. Mu metsatöö on parasjagu olnudki kaskede mändide juurest välja raiumine, see tähendab muidugi, et ma võtan nad mootorsaega maha. Ma olen tiigi äärest endise soo pealt ka kasepuukesed puha välja lõiganud. Pajupuhmad aga jätsin enamjaolt alles, nende vahele kasvavad männid, nii et kunagi tulevikus on tiikide ääres ehk harv männimets ja mändide all pajupõõsad.

Mets ja tiik.

Inimesed mingil põhjusel pajust ei hooli, mulle pajud meeldivad, ma olen nende kiituseks ühe artikligi Maalehte kirjutanud. Paju on päris Põhjamaa puu. Eesti puu. Eestis kasvab üle kahekümne liigi pajusid, osa neist annab veel hübriidegi, nii et ühtekokku on neid variante veel palju rohkem. Paju on talvel ka ilus vaadata, oksad on erksat värvi, punased, oranžid. Midagi värvilist talve ja sügise halluse sees. Ja kevadel on pajud esimesed õitsejad, siis, kui lilleilu on veel väga vähe. Urvad lähevad juba päris varakult lahti ja kui võtad kimbukese urbadega oksi ja tood tuppa vaasi, siis on omast käest õieilu juba veebruarikuus. Kevadel tulevad pajuõitele kimalased, need suured jämedad emakimalased. Kimalased on mulle ka armsad, ma vaatan neid ja olen neist fotosid ka teinud. Kimalasi peab hoidma. Pajupõõsaid ka; kus on pajusid, seal on kimalastel hea elada. Neid on ka palju vähemaks jäänud sellest ajast, kui ma poisike olin ja me Eostes teiste lastega kimalasepesi otsisime. Kui Mutiku sai taluks kirjutatud, kirjutasin ma talu „tegevusala“ kohale vist „konnade ja kimalaste kaitseala“. Nii ta on enam-vähem olnud ka.

Konni on meil päris palju. Ja konnakontserdid omast käest kuulata. Esimesed on kärnkonnad, nemad ei krooksu, neil on hoopis teistmoodi hääl, selline tasane ilus flöödiheli. Ja kärnkonnal on ka ilusad silmad. Ka üks elajaloomake, keda inimesed hästi ei salli. Pajud ja kärnkonnad – mulle meeldivad mõlemad.

Kärnkonnade järel tulevad harilikud konnad, neid on ka paari sorti, aga ma ei mõista nagu ütelda, kumb on „rohukonn“ ja kumb „rabakonn“. Kui nad isegi teavad, ehk on nende hulgas hübriide ka. Kõige viimased on rohelised konnad, ehk tiigikonnad või siis tiigi- ja järvekonna hübriidid. Nemad elavadki peaasjalikult vees ja palju kuiva maa peale hüppama ei tule. Nende kontsert on täies hoos siis, kui muudel konnadel juba pojakesed tiigis ujuvad ja suplejatel on natuke klimbi tunne sellise supi sees ujuda. Ega sellest pole midagi, harjub ära. Kui vees on konni, siis peab vesi puhas olema. Meie lastele meeldivad konnad, olgu need kärnkonnad või teised, käivad neid otsimas, tassivad koju, hoiavad silmapesukausis ja mängivad nendega. Ehk saab mõnest bioloog, konnauurija. Kui konni selle aja peale enam on…

Kui me saaksime aru, kui rikkad me, eestlased, veel oleme! Kui palju meil on metsa, vaba maad, puhtaid tiike, järvi ja jõgesid. Me oleme Euroopa ääremaa, me oleme marginaalid, ja marginaalidena on ju hea olla ja elada. Sellest on väga hästi kirjutanud Valdur Mikita. Metsast ja marginaalidest.

Metsamaja ise oli omal ajal, veel enne uut Eesti Vabariiki, maaparandajate vagun, rattad all ja puha. Kui meie maanurgas sai maa parandatud, kraavid ja tiigid kaevatud, läksid töömehed minema, aga jätsid vaguni siia. See seisis paar aastat niimoodi nurmeveerel. Kui ükskord mehed tulid objekti vaatama, et kuidas asjad on, küsisin neilt, et mis vagunist saab. Nemad ütlesid, et ei midagi, viivad ta prügimäele. Ma ütlesin, et ärgu viigu, ma võin teise ära osta. Nii siis saigi, ma maksin paarsada krooni ja pärast vedas naabrimees vaguni üles künka peale, võttis rattad alt ära ja pani nelja suure kivi peale seisma. Tõrvapapist katus oli juba katki ja laskis vett läbi, me ostsime siis katuseplekki ja ma Otiga panin selle vagunile peale. Kui saime rohkem raha, lasime töömeestel vagunile kapremondi teha, nii et uksed ja aknad said vahetatud, seinad, põrand ja lagi laudadega vooderdatud ja soojustatud. Ostsime veel väikese norra raudahju, mis püsib öö otsa soe, kui oskad uksepilu hästi kitsaks sättida. Nii saab metsamajas elada pea igal ajal. Ma olen seal maganud hilja sügisel, kui lumi juba maas ja lompidel õhuke jää peal. Suure suve ajal, kui majas on palju rahvast, me Tiiaga magamegi omaette metsamajas, seal on hea ja vaikne olla, lugeda ja vahel kirjutada ka.

Metsamaja.

Metsamaja juures on nagu kraav või auk, oksi täis aetud. Seal olid üle kolmekümne aasta tagasi kaks kuningriiki, Põhjamäe ja Lõunamäe kuningriigid, üks liivahunnikus ühel ja teine teisel pool hauda. Kuningriikidel olid oma pealinnad ja linnades igasugu ehitised, lossid, kantsid ja linnamüürid. Vahel kuningriigid sõdisid, vahel oli jällegi rahuaeg. Sellest on siis jah palju aega möödas, kuningriikidest on saanud ajalugu ja kuningriikide valitsejad on juba suured mehed, linnad lagunenud ja unustatud, auk oksi ja muud puuprahti täis. Uue aja lastest ei ole enam kuningaid, kes metsa ääres liivaaugu juures oma riike valitseks. Praegu sünnivad ja elavad niisugused kuningriigid ikka rohkem virtuaalilmas, virtuaalmägedes virtuaalmetsa ääres.

Metsamaja aknast on hea välja vaadata. Lääne pool on tiik, tiigi ääres supluskoht ja tagapool park. Ida pool on mets, männid, kased ja kuused, sarapuud ja praegu juba mõni noor tammekene ja pärnakene ka. Neid oleme istutanud ja külvanud, tõrusid maha visanud. Mõni on ehk pasknääri toodud tõrust kasvanud. Mõni tammekene on juba päris suur, pea kahe-kolmemeetrine. Vahtraid on ka päris palju metsa alla tulnud. See tähendab ehk, et midagi on ilma ja kliimaga tõesti juhtunud. Mul on meeles, et kui ma lapsena Eoste kandis metsas käisin, siis ei olnud metsa all nii palju vahtrat, tamme ja pärna. Ennevanasti, kui siin oli atlantiline kliima, kasvasid Eestis tamme- ja pärnametsad. Ehk läheb asjalugu praegu ka sinnapoole. On, nagu me ise liiguksime Atlandi poole või nagu ookean ise tuleks lähemale.

Metsamaja juurde tõin ma paar piibelehtedega mätast ja mõni neist piibelehtedest on kasvama läinud. Nagu ka kurekellad, mida on juba mujalgi. Edasi läheb puudetoomise tee künkast alla. Mida allapoole jõuame, seda mustemaks läheb muld. Tee ääres kasvab päris sõnajalapuhmastik, juba on ka rammusama maa taimi, nagu metspipart ja jänesekapsast, hapuoblikat. Kevadel on siin näha ka sinilille, Hepaticat ja harakalille, EW passi järgi võsaülast. Mõnel pool on päris tihedalt metsosja, siin seal kutsulille või naistenõgest (galeobdoloni). Edasi tuleb juba natuke madalat maad, lohukene, mis allpool läheb laiemaks ja seal on kevade ja varasuve aegu väike lombike. Selliseid lombikesi ja veesilmakesi, kus vesi kaua seisab, on meie metsas palju. See tähendab ka, et suvel on palju sääski. Siin metsas on kõike, on liivakünkaid, on sood, on ka igasugu taimi, puid ja põõsaid. Seal, kus märjem on, kasvavad kuslapuud ja paakspuud.

Teerada läheb jällegi nõlvast üles, suurte puude poole, mis kasvavad üleval künka otsas. Need on vanemast ajast sinna jäänud, kui seal metsa veel ei olnudki, oli karjamaa ja nurm. Sellest on metsa alla jäänud veel mitmeid kivihunnikuid. Mõni neist hunnikutest on varsti juba lehtede, sambla ja rohu alla kadunud, ja mõne peale hakkavad juba põõsadki kasvama. Suuri kive on siin-seal ka, nemad püsivad veel poolpaljad, mõne lohukese sees kasvab midagi muudki kui sammal, kõigepealt see, mis passi järgi sambliku nime kannab, siis juba päris sammal, karusammal või mõni muu. Madalamal, kus vesi kauem püsib ja varjulisem on, kasvab maksasammal ka.

Käru.

Tasast maad on meie metsa all vähe, tee läheb muudkui üles ja alla. Ja kui peab käruga puude järele sõitma, peab ümber põõsaste, puude ja kivide tiirutama: otse ei pääse kuhugi. Mõne koha peal raiusin ma põõsad eest ja vedasin mahakukkunud puutüvesid mujale, et läbi saada. Aga mõnest puukesest on kahju, üks tammekene on nii teeraja ääres, et peab kogu aeg vaatama, et talle viga ei tee. Ühe päris suure, vast neljatollise tüvega saare ma lõikasin maha, oli päris kuivanud. Saartega on ülepea nii, et viimastel aastakümnetel on nad hakanud ära kuivama. Mingi seen tuleb neile kallale ja tapab nad ära. Suuremad saared on küll veel päris terved, aga väiksemad suurelt jaolt juba tõbised ja osa äragi surnud. Siiski, meil ei ole see asi nii õnnetu nagu mõnel pool mujal, Esna mõisas olid kõik suured saared poolsurnud, hale oli teisi vaadata. See saartehaigus on meile tulnud vist lääne poolt, Lääne-Euroopas on ta juba palju puid hävitanud ja viimati tuleb välja, et seal ei saagi enam saari kasvatada. Meil on neid veel küllalt ja ehk jääb veel. Ma ei saa küll öelda, et saared mulle väga meeldiks, aga natuke võiks neid ikka metsas ja metsa ääres olla. Eestis on selliseid kõvu puid isegi vähe, ja needki kipuvad kiratsema ja hukka saama. Jalakatel on ju ka mingi seen, mis neid tapab, mul on õues paar jalakat välja läinud. Mändidel ja kuuskedel on ka igasugu hädasid, kui kliima soojemaks läheb, ja vihmad happelisemaks, siis on neil kitsas käes. Ma kardan, et niimoodi jäävad meie metsad veel vaesemaks. Aga seda mu silmad ehk enam ei näe. Esiotsa tuleb metsa tammesid, vahtraid, pärnasid ja saari juurde. Ja mõni lehisekene hakkab ka seemnest kasvama. Meil on neid oma kolm-neli, paar tükki juba päris suured. Lehis muidugi metsa all ei kasva, tema tahab palju valgust. Meie oma istutatud lehised kasvavad majast lõuna pool, maja ja tiigi vahel. Nad on juba üle neljakümne aasta vanad ja mõnel diameeter juba üle kuuekümne sentimeetri. Nii et ühe mehega enam ümbert kinni ei võta. Metsas palju selliseid puid ei ole. Seal tuleb neil kasvada rohkem pikkusse kui laiusse.

Ma lähengi paremat kätt ümber noore jalaka, siis paakspuupõõsast mööda. Seda sai üksjagu raiutud, et ta käruga ega käruta minejale ette ei jääks. Mujal oli ka sellist raiumist ja rookimist. Viimase lihvi sai teerajake kärult ja käru vedajalt. Paar mädanenud tüve lagunesid jalge all päris ära, ainult kõdupuru jäi neist maha.

Ma olen käinud metsas puid toomas pea iga päev, kui maal olen. Ilmad olid sel sügisel ka ilusad, vihma suurt ei sadanudki, nii said puud riitades hästi kuivada. Ma ei viitsinud korralikke riitu teha, et oleks maa sisse vaiad löönud ja siis teinud riidad nende vahele, pärast, nii nagu metsamehed teevad, pannud üleval kokku pika ridvaga või köiega. Ma tegin prostamat moodi: tegin riida lihtsalt kahe puu vahele. Sellega on küll üks probleemikene, nimelt see, et puud ei püsi paigal, nad liiguvad. Vanemad, jämedamad puud natukene, peenemad ja nooremad juba rohkem. Ja kui puu liigub millimeetri või millimeetri osakesegi, mõjub see ikka riidale, riit liigub ka ja võib viimati ümbergi minna. Nii juhtus mul päris mitme riidaga. Kui tahad riita terveks talveks metsa jätta, pead hoolega vaatama, et ta saaks ikka kindlalt tehtud. Ahjupuudega on lihtsam: need on pikad ja riit seisab paremini püsti. Pliidipuudega on tüli rohkem, ei tohi riita kuigi kõrgeks teha, siis püsib küll. Riitadele olen ka mingi katte peale pannud, et vihm ei pääseks kuivi puid jälle märjaks tegema. Nii need riidad siis seisavad metsa all, ühel vihmakaitseks eterniiditükid, teisel vana põrandakate, mida me ikka vanamoodi linooliks kutsume, kolmandal plekitahvlid, neljandal vana vakstu köögilaua pealt.

Puuriit.

Nii need puuriidad seisavad ja kuivavad ja ootavad, millal ma nad ära viin. Suvel võivad nad seista ja oodata, peaasi kui enne suurt sügist kuuri alla saavad. Siis metsas enam suurt ei kuiva, kuuri all küll veidikese veel. Ja talvel, kui puud on külmad, on hea nad tuppa tuua ja seista lasta. Pluss kahekümne kraadine puu läheb palju paremini põlema kui miinus kümne kraadine. Kõige parem on tuld teha puudega, mis on öö otsa ahjus seisnud, need võtavad tule külge nagu niuh.

Kui ma noorem olin, käisin puude järel suure käruga, mis kunagi sai tehtud, nii et naabri vend aitas mul Tartust osta vana mottorratta rattad, pani nad võlli otsa ja keevitas võllile kõrvakesed ka juurde, nii et saime ise puust kasti ratastele peale teha. Niisugust käru kutsuti vanasti Võrumaal perävankriks, päris perävankril olid küll puurattad all, nagu õigel vankril. Sinna peale läheb ikka hea hunnik puid, aga mul, vanainimesel, on juba raske niisugust koormat metsast välja koju vedada. Sileda tee peal ei ole see suur vaev, aga üle kivide ja kändude, nõlvast alla ja üles – see võtab jõu käsist-jalust, paneb hingeldama. Nii ma olengi viimasel ajal käinud metsas väikese alumiiniumkäruga, millel on kummidega rattad all. Nii kaua kui kummid vastu peavad, on tolle käruga päris hea meie kandi künkaid, lohke ja muhke pidi sõita. Sinna kärusse läheb vähem puid, peab rohkem edasi-tagasi sõitma. Aga mis sellest. Mulle ongi metsatöö ja heinaniitmine üks abinõu, millega oma kehalist vormi ja tervist hoida. Ei ole selleks vaja igasugu kepikõndi, jõusaali või ühe koha peal seisvaid väntadega masinaid. Kärust, kirvest, saest ja võsanoast-matšeetest on küllalt.

Käru sai kasepuid täis. Sinna ma läksin nii, et tõukasin käru ees, tagasi kodu poole lähen käru taga vedades. Nii on kergem. Kõige rohkem peabki punnitama ja pingutama, kui käru kodu juures viimasest nõlvast üles tirid.

Metsa all on nädalaga kõik värvi muutnud. Ühekorraga on haav lehtedest paljas, aga teerada on kuldkollane, ümarike haavalehtedega kaetud. Nii kollane, et imelik on, nagu ei saaks maa peal jalgealune õieti sellist värvi olla.

Tagasi ei ole alati lihtne minna, ei metsas ega linnas. Tark on vahepeal tagasi vaadata, et kuidas tee teiselt poolt tulles paistab. Mõnikord ongi päris teistmoodi. Mõned märgid on küll ikka äratuntavad, nagu suured kivid ja suured puud, lombid või künkad, aga neid ei ole igal pool. Ja kui sama teed tagasi lähed, siis on vasakust poolest saanud parem ja paremast vasak pool. Seda on hea meeles pidada. Kui ma võõras metsas või võõras linnas käin, siis ikka vahepeal vaatan tagasi. Siis ei eksi ära. Tagasiteel juba metsamaja juures on esimesed riidad, need said varem tehtud ja ma olen mõelnud, et las nad olla viimased, mis ma ära viin. Saavad hästi kuivaks. Kurakätt jääb mäeküngas, kus kasvab paar suurt puud. Ühe kuuse külge oleme riidetükikesi köitnud, nagu ennevanasti inimesed tegid. Metsale, metsavaimudele või jumalatele. Ei oska isegi öelda, kui tõemeeli me seda asja mõtleme. Aga mingi isemoodi tunne on ikka, mingi märk nagu oleks niimoodi sinna kuuse külge kingule jäetud. See paik on üks isemoodi paik, ei ole nagu teised paigad, teised kingud, kuusk ei ole ka, nagu teised kuused. Kuuski on kingul mitu tükki, paar suurt mändi ka. Ühe kuuse otsa panin suure pesakasti, mõtlesin, et ehk tuleb mõni öökull, kakk sinna sisse. Ei ole näha-kuulda olnud. Ei tea, miks öökulle meie kandis enam ei ole. Kunagi oli meie õues suure saare küljes pesakast ja seal elas kakk mitu suve. Nii vahva oli, kui pojad välja tulid ja aias puude otsas istusid. Korra, kui ise ära olime, tulid meile sõbrad ja nähes öökullipoegi, arvasid, et mina olen mingid topised või kaltsunukud puude otsa pannud. Kui aga topised võõraid jälgides neid ehtsal öökulli kombel päid pöörates pilguga saatsid, said külalised aru, et tegu on elusolevustega. Niisugused linnud elasid meil siis mitukümmend aastat tagasi. Aga viimasel ajal ei ole neid enam näinud ega kuulnud. Linde on üldse vähemaks jäänud. Peoleosidki ei olnud viimasel suvel vist enam. Esimene suvi siis ilma peoleota. Lõokesi on ka päris harva kuulda. Rukkirääk ikka räägib veel, aga neidki jääb muudkui vähemaks. Kaarnaid, rebaseid ja hulkuvaid kasse on palju saanud. Nii me muudkui hävitame linde ja muid elajaid, asemele tulevad murdjaloomad ja raipesööjad.