Читать книгу Lõunamere jutud - Jack London - Страница 4

Kunagi ammu Fidžil tõusis John Starhurst Rewa küla misjonimajas püsti ja teatas oma kavatsusest kuulutada jumalasõna tervel Viti Levul. Viti Levu tähendab “suurt maad”, see on suurim saar saarestikus, mis koosneb paljudest suurtest saartest, rääkimata sadadest väiksematest. Siin ja seal rannikul elasid misjonärid, kaupmehed, trepangipüüdjad ja vaalalaevade desertöörid ümbruskonnas, mida võis nimetada vaid äärmiselt ohtlikuks. Kuumade pliitide suits kerkis nende akende all, ja tapetute kehad tiriti nende uste juurest eemale, et pidusöök saaks alata.

Lotu või Kummardamine edenes aeglaselt ja sageli krabilaadsel viisil. Pealikel, kes olid end kristlasteks kuulutanud ja keda tervitati koguduse hulgas, oli häiriv harjumus paganlusse tagasi langeda ja süüa mõne lemmikvaenlase liha. “Söö või saa söödud” oli selle maa seadus ja nii ähvardas see jääda veel pikaks ajaks. Oli pealikke nagu Tanoa, Tuiveikoso ja Tuikilakila, kes olid söönud sadu oma kaasmaalasi. Kuid nende õgardite hulgas oli suurim Ra Undreundre. Ra Undreundre elas Takirakil. Ta pidas arvet oma söömissaavutuste üle. Kivide rida ta maja kõrval tähistas laipu, mida ta oli söönud. See rida oli kakssada kolmkümmend sammu pikk ja selles oli kaheksasada seitsekümmend kaks kivi. Iga kivi tähendas laipa. Kivide rida oleks võinud pikem olla, kui Ra Undreundre poleks õnnetul kombel saanud Somo Somol metsas varitsedes nimmepiirkonda odalöögi ja ta serveeriti Naungavuli laual, kelle keskpärane kividerida koosnes vaid neljakümne kaheksast kivist.

Rängalt töötavad, sageli palavikus misjonärid püüdsid oma ülesannet täita kangekaelselt ja vahel meeleheitlikult, oodates mingit erilist ilmutust nagu Pentecostali tulekahju, mis tooks hiilgava hingedesaagi. Kuid kannibalistlik Fidži ei lasknud end mõjutada. Kräsupäised inimsööjad ei tahtnud lahkuda oma lihapottidest, kui inimkehade saak oli külluslik. Vahel, kui toitu oli liiga palju, vihjasid nad misjonäridele, et nii-janiisugusel päeval vangid tapetakse ja küpsetatakse ära. Otsekohe ostsid misjonärid ohvrite elud tubakapulga, kalinguri ja kauplemishelmeste eest välja. Niimoodi ajasid pealikud kenasti äri, saades lahti elava liha ülejäägist. Nad võisid ju alati minna ja juurde püüda.

Just niisugustes oludes teataski John Starhurst, et ta kavatseb kuulutada jumalasõna Suure Maa kaldast kaldani, ja et ta alustab mägedega Rewa jõe kärestikulisel ülemjooksul. Teda kuulati jahmatusega.

Pärismaalastest õpetajad nutsid vaikselt. Kaks kaasmisjonäri püüdsid teda ümber veenda. Rewa kuningas hoiatas teda, et mägede elanikud kai-kai ta kindlasti ära – kai-kai tähendab “sööma” – ja et tema, Rewa kuningas, kes on muutunud Lotuks, peab siis mägilastega sõda alustama. Et ta neid ei võida, teadis ta väga hästi.

Et nad võivad tulla jõe äärde Rewa küla rüüstama, teadis ta samuti väga hästi. Kuid mida ta tegema pidi? Kui John Starhurst soovis nii väga minna ja lasta end ära süüa, pidi tulema sõda, mis maksab sadu elusid.

Samal päeval hiljem ootas Rewa pealike nõukogu John Starhursti. Misjonär kuulas nad kannatlikult ära ja vaidles nendega sama kannatlikult, kuid ei muutnud vähimalgi määral oma kavatsusi. Oma kaasmisjonäridele ta selgitas, et ei tahtnud märtriks saada, kuid teda oli kutsutud viima jumalasõna Viti Levusse, ja et ta vaid kuuletub Issanda tahtele.

Kaupmeestele, kes tulid ja vaidlesid kõige visamalt, ütles ta: “Teie väited on väärtusetud. Te räägite vaid kahjust, mis see võib tuua teie ärile. Teie olete huvitatud raha tegemisest, kuid mina olen huvitatud hingede päästmisest. Selle sünge maa paganad tuleb päästa.”

John Starhurst polnud fanaatik. Ta oleks ise kindlasti seda eitanud. Ta oli täiesti terve mõistusega ja praktiline.

Ta oli kindel, et ta missioonil on häid tagajärgi, ja tal olid nägemused jumaliku sädeme äratamisest mägilaste hingedes ja nii alanud ümberpööramisest, mis leviks mägedest alla ja üle Suure Maa tasandike merest mereni ja teiste saarteni keset merd. Ta leebetes hallides silmades polnud metsikuid tulukesi, vaid ainult rahulik otsusekindlus ja kõikumatu usk Suuremasse Jõudu, mis teda juhatas.

Üks mees, kes ta kavatsuse heaks kiitis, oli Ra Vatu, kes teda salaja julgustas ja pakkus talle teejuhte mägede jalamini. John Starhurst oli omakorda väga rahul Ra Vatu käitumisega. Parandamatu pagan Ra Vatu, kelle süda oli sama must nagu ta tegevusedki, oli hakanud valgust vastu võtma. Ta isegi rääkis Lotuks muutumisest. Tõsi, kolm aastat tagasi oli tal olnud samasugune kavatsus ja ta oleks kirikussegi astunud, kui John Starhurst oleks nõustunud ta nelja naist kirikusse vastu võtma. Ra Vatu vastuväited monogaamiale olid majanduslikud ja eetilised. Pealegi oli misjonäri pedantsed väited teda solvanud; ja tõestamaks, et ta oli vaba mees ja aumees, oli ta viibutanud oma tohutut sõjanuia Starhursti pea kohal. Starhurst oli pääsenud talle ligi sööstes ja temast kinni hoides, kuni abi saabus. Kuid see kõik oli nüüd andestatud ja unustatud. Ra Vatu oli kogudusse astumas mitte ainult ümberpööratud pagana, vaid ka ümberpööratud mitmenaisepidajana. Ta kinnitas Starhurstile, et ootab vaid oma vanima naise surma, kes on väga haige.

John Starhurst sõitis Ra Vatu kanuus mööda aeglast Rewa jõge ülesvoolu. See kanuu pidi kandma teda kaks päeva, seejärel pidi see tagasi toodama. Kaugustes taeva taustal võis näha suuri uduseid mägesid, mis märkisid Suure Maa selgroogu. Kogu päeva vahtis John Starhurst neid palava igatsusega.

Vahel ta palvetas vaikselt. Mõnikord ühines temaga palveis Narau, pärismaalasest õpetaja, kes oli seitse aastat Lotu olnud, alates päevast, mil doktor James Ellery Brown oli päästnud ta kuumast ahjust tühise saja tubakapulga, kahe puuvillase teki ja suure pudeli valuvaigisti eest. Viimasel hetkel, pärast kahtkümmet tundi üksildast mediteerimist ja palveid, oli Narau kuulnud kutset minna koos John Starhurstiga mägedesse.

“Isand, ma tulen sinuga kaasa,” teatas ta.

John Starhurst tervitas teda sünge rõõmuga. Kindlasti oli Jumal temaga, kui ta oli julgustanud nii arglikku olendit kui Narau.

“Mul puudub hing, olen kõige nõrgem Jumala anumaist,” selgitas Narau esimesel päeval kanuus.

“Sa pead uskuma, tugevamalt uskuma,” noomis teda misjonär.

Veel üks kanuu sõitis sel päeval Rewasse. Kuid see saabus tund hiljem ja hoolitses selle eest, et teda ei nähtaks. See kanuu oli samuti Ra Vatu oma. Selles asus Erirola, Ra Vatu nõbu ja usaldusväärne abiline, ja väikeses korvis, millest ta kunagi ei lahkunud, oli vaalahammas. See oli suurepärane hammas, kuus tolli pikk, kena ja ümar, pika aja jooksul kollaseks ja punakaks muutunud. Ka see hammas oli Ra Vatu oma; ja kui Fidžil see hammas ringi liigub, juhtub igasuguseid asju. Niisugune on vaalahamba omadus, et kes iganes selle vastu võtab, ei saa keelduda palvest, mis sellega kaasas käib. Palve võib olla ükskõik mis, alates inimelust kuni hõimuliiduni, ja ükski fidžilane pole nii autu, et keelduda palve täitmisest, kui see hammas on vastu võetud. Vahel võtab palve täitmine aega või viivitatakse sellega, kuid tagajärjed ei ole meeldivad.

Rewa ülemjooksul külas, mille pealikuks oli Mongondro, peatus John Starhurst oma reisi teisel päeval. Ta kavatses hommikul koos Narauga jätkata teed uduste mägede poole, mis olid nüüd lähedal, rohelised ja sametised. Mongondro oli meeldiva iseloomuga, armastusväärne väike vana pealik, lühinägelik ja elevantsust põdev, keda enam ei huvitanud sõjakeerised. Ta võttis misjonäri vastu sooja külalislahkusega, andis talle toitu omaenda laualt ja isegi arutas temaga usuküsimusi. Mongondro oli arutleva mõistusega ja tegi John Starhurstile suurt rõõmu, küsides temalt asjade eksistentsi ja saamisloo kohta. Kui misjonär oli lõpetanud Vana Testamendi järgi maailma loomise loo, nägi ta, et Mongondro oli väga mõttesse jäänud. Väike vana pealik suitsetas mõnda aega vaikides. Siis võttis ta piibu suust ja raputas kurvalt pead.

“Nii ei saa olla,” ütles ta. “Mina, Mongondro, olin nooruses tubli kirvemees. Kuid mul võttis kolm kuud, et teha kanuud – väikest kanuud, väga väikest. Ja sa ütled, et selle maa ja vee tegi üksainus mees…”

“Ei, üksainus Jumal, ainus tõeline Jumal,” katkestas teda misjonär.

“Ja sa väidad ka,” jätkas Mongondro, “et kõik see maa ja vesi, puud, kalad, põõsad, mäed, päike, kuu ja tähed tehti kuue päevaga! Ei, ei. Ma ütlen sulle, et oma nooruses olin osav mees, kuid ometi läks mul kolm kuud ühe väikese kanuu tegemiseks. See on lugu laste hirmutamiseks, kuid ükski mees seda ei usu.”

“Mina olen mees,” ütles misjonär.

“Tõsi, sina oled mees. Kuid minu hämar mõistus ei saa aru, mida sa usud.”

“Mina usun, et kõik loodi kuue päevaga.”

“Muidugi, muidugi,” pomises vana kannibal lohutavalt.

Alles siis, kui John Starhurst ja Narau olid voodisse läinud, hiilis Erirola pealiku majja, pidas diplomaatilise kõne ja ulatas vaalahamba Mongondrole.

Vana pealik hoidis vaalahammast kaua peos. See oli ilus hammas ja ta tahtis seda väga. Kuid ka tema oli ära arvanud palve, mis pidi sellega kaasas käima. “Oh, jah, vaalahambad on ilusad,” ütles ta ja ta suu jooksis selle järele vett, kuid ta ulatas selle Erirolale tagasi paljude vabanduste saatel.

Koidu hakul asus John Starhurst teele, astudes läbi põõsastiku oma suurtes nahksaabastes, ustav Narau kannul, ja ta ise järgnes omakorda alasti teejuhile, kelle oli talle andnud Mongondro, et too näitaks talle teed järgmisesse külla, kuhu ta pidi jõudma keskpäevaks. Seal hakkas teed näitama järgmine pealik. Miili kaugusel tema järel rühkis Erirola, vaalahammas üle õla visatud korvis. Ta oli kaks päeva sel viisil rännanud, pakkudes hammast külapealikele. Kuid küla küla järel oli hambast keeldunud. Ta oli nii ruttu misjonäri järel saabunud, et nad olid ära arvanud tema palve ega tahtnud sellega mingit tegemist teha.

Nad olid jõudmas kõrgele mägedesse ja Erirola valis salaraja, nii et ta jõudis enne misjonäri Gatoka kindlusekülla. Pealik Buli ei teadnud midagi John Starhursti peatsest saabumisest. Ja hammas oli ilus – erakordne eksemplar, äärmiselt haruldase värvigammaga. Hammas anti avalikult üle. Buli istus oma parimal vaibal, abipealikud ümberringi, kolm agarat kärbsepeletajat selja taga, ning alandus Erirola käest vastu võtma Ra Vatu saadetud vaalahammast. Kingituse üleandmisele järgnes aplaus ja kokkutulnud alampealikud, käskjalad ja kärbsepeletajad hüüdsid valjusti kooris:

“A! woi! woi! woi! A! woi! woi! woi! A tabua levu! woi! woi! A mudua, mudua, mudua!”

“Varsti tuleb siia üks mees, valge mees,” alustas Erirola pärast sobivat pausi. “Ta on misjonär ja ta tuleb täna. Ra Vatu tahab endale ta saapad. Ta soovib kinkida need oma heale sõbrale Mongondrole, ja ta kavatseb kinkida need koos jalgadega, sest Mongondro on vana mees ja ta hambad pole head. Vaata siis, oh Buli, et jalad tuleksid koos saabastega. Ülejäänud osa temast võib siia jääda.”

Rõõm vaalahamba pärast kustus Buli silmades ja ta vaatas meest kahtlustavalt. Kuid ta oli juba hamba vastu võtnud.

“Üks misjonär ees või taga,” julgustas Erirola.

“Jah, üks misjonär ees või taga,” vastas Buli nagu iseendale. “Mongondro saab ta saapad. Minge, noormehed, kolme- või neljakesi misjonärile vastu. Tooge kindlasti ta saapad kaasa.”

“Liiga hilja,” ütles Erirola. “Kuulake! Ta tuleb juba.”

Murdes läbi põõsastiku, astus lagendikule John Starhurst, Narau tihedalt kannul. Kuulsad saapad, mis olid ojas kahlamisest vett täis, purskasid igal sammul ilusaid jugasid. Starhurst vaatas välkuvate silmadega ringi. Teda toetas vankumatu usk, teda ei puudutanud kahtlus ega hirm, seepärast rõõmustas ta kõige üle, mida nägi. Ta teadis, et oli aegade algusest peale esimene valge mees, kes Gatoka mägikindlusesse astus.

Rohumajad klammerdusid järskudele mäenõlvadele või rippusid kiirustava Rewa kohal. Kummalgi pool kõrgus järsk kaljuserv. Parimal juhul ulatus päikesevalgus sellesse kitsasse kurusse kolme tunni jooksul päevas. Polnud näha kookospähkleid ega banaane, kuigi kõike kattis tihe troopiline taimestik, mis rippus õhuliste vanikutena üle teravate kuristikuservade ja kattis ohtralt kõiki lõhenenud kaljunukke. Kuru kaugemas otsas hüppas Rewa kaheksasada jalga ühekorraga ja kivikindluse õhk pulseerus kose rütmilisest kõminast.

John Starhurst nägi Bulit ja tolle alluvaid Buli majast välja tulemas.

“Toon teile häid sõnumeid,” tervitas misjonär.

“Kes sind saatis?” küsis Buli vaikselt.

“Jumal.”

“See on Viti Levul tundmatu nimi,” irvitas Buli. “Milliste saarte, külade või mäekurude pealik ta on?”

“Ta on kõigi saarte, külade ja mäekurude pealik,” vastas John Starhurst tõsiselt. “Ta on maa ja taeva isand ja ma tulen teie juurde ta sõna kuulutama.”

“Kas ta saatis vaalahamba?” küsiti häbematult.

“Ei, kuid hinnalisem kui vaalahammas on…”

“Pealike vahel on kombeks vaalahambaid saata,” katkestas teda Buli. “Su pealik on kas kitsi või oled sina loll, et tuled mägedesse tühjade kätega. Näe, sust palju heldem jõudis sinust ette.”

Nii öeldes näitas ta Erirolalt saadud vaalahammast.

Narau oigas.

“See on Ra Vatu vaalahammas,” sosistas ta Starhurstile. “Ma tunnen seda hästi. Nüüd oleme omadega läbi.”

“Ilus asjake,” vastas misjonär, silitades oma pikka habet ja kohendades prille. “Ra Vatu on korraldanud, et meid hästi vastu võetaks.”

Kuid Narau oigas jälle ja taganes eemale sellest mehest, kellele ta oli nii ustavalt järgnenud.

“Ra Vatust saab varsti Lotu,” selgitas Starhurst, “ja mina olen tulnud Lotut teieni tooma.”

“Ma ei taha seda teie Lotut,” ütles Buli uhkelt. “Ja ma olen otsustanud, et teid täna nuiaga surnuks lüüakse.”

Buli noogutas ühele oma suurtest mägilastest, kes astus nuia viibutades ettepoole. Narau sööstis lähimasse majja, peites end naiste ja vaipade keskele, kuid John Starhurst sukeldus nuia alt läbi ja heitis käed ümber ta hukkaja kaela. Ja sellest eduseisust jätkas ta oma vaidlust. Ta vaidles oma elu eest ja ta teadis seda, kuid ta polnud ei erutatud ega hirmunud.

“Kui sa mind tapad, on see halb asi,” ütles ta sellele mehele. “Ma pole sulle midagi halba teinud, ja Bulile samuti mitte.”

Nii hästi klammerdus ta selle mehe külge, et nad ei julgenud teda oma nuiadega lüüa. Ta ei lasknud lahti ja vaidles oma elu eest nendega, kes kisades nõudsid ta surma.

“Mina olen John Starhurst,” jätkas ta rahulikult. “Olen töötanud Fidžil kolm aastat ja teinud seda tasuta. Ma olen siin, et teile head teha. Miks peaks keegi mind tapma? See ei tooks kellelegi kasu.”

Buli heitis pilgu vaalahambale. Talle oli selle teo eest hästi makstud.

Misjonäri ümbritses hulk paljaid metslasi, kõik püüdmas temani jõuda. Hakati laulma surmalaulu, ahjumineku laulu, ja ta vastuväiteid ei olnud enam kuulda. Kuid nii kavalalt väänles ta ümber oma vangi, et surmahoopi ei saadud anda. Erirola naeratas ja Buli sai pahaseks.

“Häbi teile!” hüüdis ta. “Kena lugu küll, millega tagasi rannikule minna – teid on tosin ja teie vastas on üks misjonär, relvitu, nõrk nagu naine, kes võidab teid kõiki.”

“Oota, oh Buli,” hüüdis John Starhurst rüsina seest, “ja ma jõuan isegi sinuni. Sest mu relvad on Tõde ja Õigus ja ükski mees ei suuda neile vastu seista.”

“Tule siis minu juurde,” vastas Buli, “sest mu relv on vaid vilets õnnetu sõjanui, ja nagu sa ütled, ei suuda see sulle vastu seista.”

Rühm tõmbus temast eemale ja John Starhurst seisis üksi, vaadates Bulit, kes nõjatus oma tohutule pahklikule sõjanuiale.

“Tule minu juurde, misjonärimees, ja võida mind,” hüüdis Buli.

“Ma tulengi su juurde ja võidan sind,” vastas John Starhurst, pühkis kõigepealt prillid puhtaks, seadis need korralikult ette ja hakkas siis edasi astuma.

Buli tõstis nuia ja ootas.

“Kõigepealt, mu surm ei too sulle mingit kasu,” väitis misjonär.

“Las mu nui vastab sellele,” ütles Buli.

Igale väitele vastas ta samamoodi, samal ajal jälgides, et misjonär ei jookseks tõstetud nuia alt kavalal viisil läbi. Siis, ja mitte esmakordselt, teadis John Starhurst, et ta sureb. Ta ei püüdnud ära joosta. Paljapäi seisis ta päikese käes ja palvetas valjusti – veel üks salapärastest, vältimatutest valgetest meestest, kes hämmeldunud metslastele nende külades piibli, kuulide või rummipudelitega vastu astusid. Ja nii seisis ka John Starhurst Gatoka kivikindluses.

“Andesta neile, sest nad ei tea, mis nad teevad,” palvetas ta. “Oh, Issand! Halasta Fidžile. Ole kaastundlik. Oh, Jehoova, kuula mind oma poja nimel, kelle läbi said kõigist inimestest sinu lapsed. Sinu juurest me tuleme ja sinu juurde läheme tagasi. See maa on pime, oh Issand, see maa on pime. Kuid sinu võim on lõputu. Ulata oma käsi, oh Issand, ja päästa Fidži, vaene kannibalistlik Fidži.”

Buli muutus kannatamatuks.

“Nüüd ma vastan sulle,” pomises ta, samal ajal mõlema käega nuia viibutades.

Narau, kes peitis end naiste ja vaipade keskel, kuulis löögi heli ja judises. Siis kajas surmalaul ja ta teadis, et ta armastatud misjonäri keha tiriti pliidi poole. Ta kuulis laulu sõnu:

“Tirige mind ettevaatlikult. Tirige ettevaatlikult.”

“Sest ma olen isand omal maal.”

“Ma tänan! Ma tänan! Ma tänan!”

Siis kostis ümina hulgast valjem hääl, mis küsis:

“Kus on vapper mees?”

Sada häält möirgas vastuseks:

“Tiritakse pliidile ja küpsetatakse ära.”

“Kus on argpüks?” nõudis see hääl.

“Läks sellest rääkima!” möirgas sada häält vastuseks. “Läks sellest rääkima! Läks sellest rääkima.”

Narau oigas hingepiinas. Vana laul rääkis tõtt. Tema oli argpüks ja tal ei jäänud muud üle, kui minna sellest rääkima.