Читать книгу Lõunamere jutud - Jack London - Страница 5

Ta kaalus sada kümme naela. Ta juuksed olid kräsus ja negriidsed, ja ta oli must. Ta polnud ei sinakasmust ega punakasmust, vaid must nagu ploom. Ta nimi oli Mauki ja ta oli pealiku poeg. Tal oli kolm tambo’t. Tambo on melaneesia sõna tabu jaoks, see on lähedane sugulane polüneesia tabule. Mauki kolm tambo’t olid niisugused: esiteks, ta ei tohtinud naist puudutada ega lasta naisel puudutada mingit tema isiklikku asja; teiseks, ta ei tohtinud kunagi süüa karploomi ega mingit toitu tulelt, kus oli küpsetatud karploomi; kolmandaks, ta ei tohtinud kunagi puudutada krokodilli ega reisida kanuus, milles oleks mingi krokodilli kehaosa, isegi kui see on sama suur kui hammas.

Mauki hambad olid teistmoodi mustad, sügavmustad, või õigemini nõgimustad. Niisugusteks olid need muutunud ainsa ööga, kui ta ema oli hõõrunud neile mingit peenekstambitud mineraali, mida kaevati Port Adamsi tagant maalihke kohast. Port Adams on mereäärne küla Malaital ja Malaita on Saalomoni saartest kõige metsikum – nii metsik, et kaupmehed ega istanduseomanikud pole tahtnud veel sinna elama jääda. Sest kõige esimestest trepangipüüdjatest ja sandlipuukaubitsejatest alates kuni praeguste värbajateni, kes varustavad end automaatpüsside ja bensiinimootoritega, on valgeid seiklejaid tabanud kümnete kaupa tomahoogid ja tömbiotsalised Snideri kuulid. Selline on Malaita ka tänapäeval, kahekümnendal sajandil, jäädes värbajate meelispaigaks. Värbajad otsivad selle saare kallastelt töölisi, kes kirjutaks lepinguile alla ja rühmaks ümberkaudsete ja tsiviliseeritumate saarte istandustes kolmekümne dollari eest aastas. Nende naabersaarte pärismaalased on muutunud liiga tsiviliseerituiks, et istandustes töötada.

Mauki kõrvad olid augustatud mitte ühest ega kahest, vaid paarist tosinast kohast. Ühes väiksemas augus kandis ta savipiipu. Suuremad augud olid niisuguseks kasutuseks liiga suured. Piibukaha oleks läbi kukkunud. Kummagi kõrva suuremas augus kandis ta harilikult ümarikke puupolte, kuni neli tolli paksud. Ühesõnaga: mainitud aukude ümbermõõt oli kokku kaksteist ja pool tolli. Maukil oli arenenud maitse. Teistes, väiksemates aukudes kandis ta padrunikesti, hobuseraua naelu, vaskkruvisid, nöörijuppe, rohelisi puulehti ja jahedama ilma korral hibiskuse sarlakpunaseid õisi. Millest järeldub, et taskud polnud talle sugugi vajalikud, pealegi koosnes ta ainuke riietus mõne tolli laiusest kalinguritükist. Taskunuga hoidis ta juustes, kõpsutades selle tera kähara loki külge. Kõige kallim varandus oli tal portselantassi sang, mis oli kinnitatud kilpkonna kilbist rõnga külge ja mis oli omakorda läbi aetud ninakõhrest.

Kuid hoolimata kaunistustest oli Maukil ilus nägu. See oli tõesti kena nägu, iga maitse kohaselt, melaneeslase kohta imeväärselt ilus. Selle ainus viga oli jõulise ilme puudumine. See oli pehme, naiselik, peaaegu plikalik. Näojooned olid peened, korrapärased ja õrnad. Lõug ja suu olid nõrgad. Tema lõualuus, laubas ega ninas polnud ei tugevust ega iseloomu. Ainult ta silmist võis tabada mõnd tundmatut iseloomujoont, mis moodustasid nii tähtsa osa ta isiksusest, mida teised inimesed ei mõistnud. Need tundmatud omadused olid vahvus, kangekaelsus, kujutlusvõime ja kavalus; ja kui need juhtusid väljenduma mõnes järjekindlas ja õnnestunud toimingus, olid teised tema ümber hämmeldunud.