Читать книгу Kummitus - Jo Nesbø - Страница 5

Karjed kutsusid teda. Helid läbistasid piikidena õhtuse Oslo kesklinna muid hääli, ühtlast automüra akna taga, kusagil valjenevat ja vaibuvat sireeni, kirikukelli, mis olid just siinsamas lähedal lööma hakanud. Ta käis süüa otsimas peamiselt õhtuti, vahel ka enne päikesetõusu. Nina vastu määrdunud linoleumi köögipõrandal. Ta registreeris ja jaotas lõhnad välgukiirusel kolme kategooriasse: söödav, ohtlik või ellujäämiseks ebaoluline. Halli tuha hapukas lehk. Vere imal suhkrumaitse vatitordil. Kibe õllelehk Ringnesi märgiga pudelikorgi all. Tühjast metallhülsist, kuhu oleks mahtunud üheksamillimeetrise ja kaheksateistmillimeetrise läbimõõduga tinakuul, mida püstoli järgi, milleks see loodud oli, kutsuti ka lihtsalt Malakoviks, immitses väävli, lämmastiku ja süsinikdioksiidi gaasimolekule. Suits, mis kerkis ikka veel hõõguvast kullakarva filtri ja musta Vene riigikotka vapiga sigaretist. Tubakas on söödav. Ja siis: alkoholi, naha, rasva ja asfaldi hais. King. Ta nuusutas seda. Tegi kindlaks, et see pole nii kergesti manustatav kui kapis olev tagi, mis haises bensiini ja selle looma roiskumise järele, millest see tehtud oli. Närilise aju keskendus nüüd sellele, kuidas tungida läbi ees lebava asja. Ta oli proovinud mõlemalt poolt. Üritanud litsuda oma kahekümne viie sentimeetri pikkust ja tublisti alla poolekilost keha sellest mööda, kuid asjata. Takistus lebas küljeli, selg vastu seina, ja tõkestas augu, mis viis pesasse, kus ootasid tema kaheksa vastsündinud, pimedat ja karvadeta poega, kes karjusid üha valjemini ta nisade järele. Lihamäest tulvas soola, higi ja vere haisu. See oli inimene. Veel elav inimene: roti teravad kõrvad tabasid läbi poegade näljakarjete aeglaseid südamelööke.

Ta kartis, kuid tal polnud valikut. Poegade toitmine oli olulisem kui kõik ohud, kogu pingutus, kõik muud instinktid. Nii et ta jäi seisma, nina püsti, oodates, et äkki langeb lahendus talle sülle. Kirikukellad lõid nüüd inimese südamega samas taktis. Üks löök, kaks, kolm, neli ...

Ta paljastas oma närilisehambad.

Juuli. Raisk. Et ma ainult juulis ei sureks. Kuulen ma tõesti kirikukellasid või oli neis neetud kuulides hallutsinogeene? Okei, ongi kõik. Ja mis vahet seal on? Siin või seal? Praegu või kunagi hiljem. Kas ma tõesti ei vääri rohkemat kui surma juulis? Mingi kuradi linnulaulu, pudeliklirina ja Akerselvalt kostva naeru saatel? Kas ma tõesti ei vääri rohkemat kui lebada siin, nakkust täis narkourkas, üks üleliigne auk kehas, kust voolavad välja sekundid, elu, mälestuskillud sellest, mis on mind siia toonud? Neist suurtest ja väikestest asjadest, juhuslikest ja poolenisti valitud asjadest: kas see olengi mina, kas nüüd ongi kõik, on see minu elu? Mul olid ju plaanid, kas polnud? Ja nüüd on neist saanud kott tuhka, puändita nali, mis on nii lühike, et jõuaksin selle jutustada enne, kui see neetud kell löömise lõpetab. Säraküünlad, raisk! Keegi ei rääkinud mulle, et suremine on nii valus. Isa, kuuled sa mind? Ära mine veel ära. Kuula, nali kõlab nii, minu nimi on Gusto. Ma sain üheksateist. Sa olid halb mees, kes nikkus halba naist, ja üheksa kuud hiljem vupsasin mina välja ja mind saadeti kasuperekonda enne, kui jõudsin öelda „isa!”. Sigatsesin seal, kuidas suutsin, nemad aga mässisid mu veel tihedamalt hoolitsustekki ja küsisid, mida ma vajan, et maha rahuneda. Mingit jäätist näiteks? Kurat, nad ei saanud aru, et sinu- ja minusugused tuleb otsekohe maha lasta, hävitada nagu parasiidid, et me levitame nakkusi ja allakäiku ning paljuneme nagu rotid kui aga mahti saame. Ise on süüdi. Kuid ka nemad tahavad midagi. Kõik tahavad midagi. Olin kolmteist, kui nägin esimest korda võõrasema pilgus seda, mida ta tahtis.

„Sa oled nii ilus, Gusto,” ütles ta. Ta oli tulnud vannituppa, mille ukse olin ma lahti jätnud, ja ma olnud jätnud vee lahti keeramata, et heli teda ei hoiataks. Ta seisis seal üks sekund liiga kaua, enne kui väljus. Ja ma naersin, sest nüüd ma teadsin. See ongi minu anne, isa, ma näen, mida inimesed tahavad. On see sinult päritud, olid sa samasugune? Kui ta väljunud oli, silmitsesin end suurest vannitoapeeglist. Ta ei olnud esimene, kes oli seda öelnud – et ma olin ilus. Olin arenenum kui teised poisid. Pikk, sale ning juba laiaõlgne ja musklis. Juuksed nii süsimustad, et need läikisid, nagu oleks valgus neilt tagasi peegeldunud. Kõrged põsesarnad. Lai, sirge lõug. Suur ahne suu, kuid täidlaste huultega, nagu tüdrukul. Pruun sile nahk. Pruunid, peaaegu mustad silmad. Pruunrott, oli üks poiss mind klassis kutsunud. Didrik oli vist ta nimi? Igal juhul pidi temast saama kontsertpianist. Olin saanud viisteist ja ta ütles seda klassis valju häälega. „Etskae, Pruunrott ei suuda isegi korralikult lugeda.”

Mina vaid naersin ja teadsin muidugi, miks ta seda ütles. Mida ta tahtis. Kamilla, kellesse ta salaja armunud oli, polnud pooltki nii salaja minusse armunud. Olin klassipeol natuke ta kampsunialust kombanud. Mida polnud palju. Olin seda paarile poisile maininud ning ju oli Didrik seda kuulnud ja võtnud nõuks mind välja puksida. Mitte et mind siseringi kuulumine eriti huvitanud oleks, kuid väljapuksimine on väljapuksimine. Nii et ma läksin Tutu juurde MC klubisse. Ma olin juba koolis natuke nende kanepit müünud ja seletasin, et mind peab austama, muidu ma ei saa oma tööd korralikult teha. Tutu lubas, et küll ta Didrikuga sotid selgeks teeb. Didrik keeldus hiljem seletamast, kuidas oli tal õnnestunud jätta kaks sõrme poiste vetsu ukse vahele, ja ta ei kutsunud mind enam kunagi Pruunrotiks. Ja otse loomulikult ei saanud temast kunagi kontsertpianisti. Raisk, kuidas tulitab! Ma ei vaja tröösti, isa, ma vajan süstalt. Kõige viimast, siis lahkun ma siitilmast vaikselt ja rahulikult, ma luban. Jälle need kirikukellad. Isa?