Читать книгу Kummitus - Jo Nesbø - Страница 8

Sohval istuv ja hingeldav Tord Schultz kuulis vaevu lennukit, mis mürinal üle majakatuse lendas. Higi kattis õhukese kihina ta alasti ülakeha ja raua kolin kaikus ikka veel lagedate toaseinte vahel. Tema selja taga seisis kunstnahast kattega higist läikiva lavatsi kohal tugedel tõstekang. Televiisoriekraanilt vaatas teda vidukil silmil läbi suitsu Donald Draper ja mekkis viskit. Neid ületas mürinal uus lennuk. „Mad Men”. Kuuekümnendad. USA. Naised korralikes riietes. Korralikud dringid korralikes klaasides. Korralikud sigaretid ilma filtri ja mentoolimaitseta. Siis, kui see, mis ei tapnud, tegi su tugevaks. Ta oli ostnud vaid esimese hooaja. Vaatas seda otsast peale. Ta ei olnud kindel, et talle jätk meeldib.

Tord Schultz silmitses valget triipu laua klaasplaadil ja pühkis ID-kaardi serva puhtaks. Ta oli nagu tavaliselt kasutanud hakkimiseks oma isikutunnistust. Kaarti, mis oli kinnitatud kapteni vormirõivaste taskule; kaarti, mis tagas talle ligipääsu suletud alale, kabiini, taevasse, tasule. Kaarti, mis tegi temast selle, kes ta oli. Kaarti mis – nagu ka kõik muu – võetakse temalt, kui keegi sellest teada saab. Seepärast tunduski õige kaarti kasutada. Selles oli keset kogu pettust midagi ausat.

Nad pidid homme hommikul tagasi Bangkokki lendama. Kaks puhkepäeva Sukhumvit Residence’is. Hea. Kõik läheb hästi. Paremini kui varem. Talle ei olnud Amsterdami lendude plaan meeldinud. Liiga riskantne. Pärast avastust, kui tihedalt oli Lõuna-Ameerika pardapersonal seotud kokaiini smugeldamisega Schipolisse, ähvardas kõiki meeskondi, hoolimata lennufirmast, käsipagasi kontroll ja läbiotsimine. Pealegi oleks ta plaani järgi pidanud pakid ise maale tooma ja kotis neid kandma, kuni õhtupoole riigisisese lennuga Bergenisse, Trondheimi või Stavangeri lendas. Riigisisesed lennud, millele ta pidi jõudma, isegi kui tal oleks tulnud Amsterdami otsa hilinemine lisakütuse põletamisega tasa teha. Gardermoenis oli ta muidugi kogu aeg lennujaama kinnisel alal, nii et tollist ei tulnud läbi minna, kuid vahel pidi ta aineid oma kotis kuusteist tundi hoidma, enne kui sai need üle anda. Ka üleandmised polnud alati olnud riskivabad. Autod parklas. Liiga tühjad restoranid. Hotellid tähelepanelike registraatoritega.

Ta keeras meeste eelmise siinkäigu ajal saadud ümbrikust võetud tuhandekroonise rulli. Selleks oli olemas spetsiaalne plasttoru, kuid ta polnud selline: ta polnud massiivne tarvitaja, nagu naine oli lahutusadvokaadile rääkinud. Libe hoor oli väitnud, et soovis lahutust, kuna ei tahtnud, et lapsed kasvaksid üles narkomaanist isaga, et ta ei suutnud pealt vaadata, kuidas mees raha ja maja ninasse tõmbab. Ja et asi polnud sugugi stjuardessides, tal oli kama kaks, et ta oli sellele ammu käega löönud, küll mehe vanus sellele piiri paneb. Naine oli koos advokaadiga talle ultimaatumi esitanud. Et naine saab endale maja, lapsed ja isa päranduse jäägi, mida ta polnud jõudnud ära raisata. Või nad annavad ta kokaiini omamise ja tarvitamise eest üles. Naine oli kogunud piisava hulga tõendeid, nii et mehe enda advokaat ütles, et ta mõistetakse süüdi ja tema lennufirma tõstab ta pardalt maha.

Valik oli olnud lihtne. Ainus, mille naine oli talle jätnud, oli võlg.

Ta tõusis, astus toa akna alla ja vaatas välja. Kas nad juba ei tule?

See oli üsna värske plaan. Ta pidi Bangkokki ühe paki kaasa võtma. Jumal teab, miks. Kes siis ikka puid metsa viib ja nii edasi. Ükskõik, see oli kuues kord ja seni oli kõik tõrgeteta sujunud.

Naabermajadest paistis valgus, kuid need olid kaugel. Üksildased hooned, mõtles ta. Tookord, kui Gardermoen oli sõjaväelennuväli, olid need olnud ametikorterid. Ühekorruselised, identsed majakarbid, mille vahel olid lagedad platsid. Nii vähe kõrgust kui võimalik, et mõni liiga madalalt lendav õhuhiiglane ei riivaks. Võimalikult palju ruumi majade vahel, et allakukkunud lennukist tekkinud tulekahju ei leviks.

Nad olid elanud siin tema kohustusliku teenistuse ajal Herculesel. Lapsed olid jooksnud majade vahel, mänginud teiste lenduritest kolleegide lastega. Laupäev, suvi. Mehed ümber grilli, põllede ja soojendusdrinkidega. Aknast kostev Camparit joovate ja salatit valmistavate naiste lobin. Otsekui kaader tema lemmikfilmist „The Right Stuff ” esimeste astronautide ja katselendur Chuck Yeageriga. Neetult ilusad olid need pilootide naised. Kuigi tegu oli vaid Herculesega. Nad olid tookord õnnelikud, kas polnud? Kas ta sellepärast oligi siia tagasi kolinud? Alateadliku sooviga midagi taasavastada? Või et leida, mis oli viltu läinud, ja seda parandada?

Siis märkas ta autot ja vaatas automaatselt kella. Jättis meelde, et see näitas kaheksateist minutit hiljem kui kokkulepitud aeg.

Ta läks laua juurde. Hingas kaks korda sügavalt sisse. Asetas kokkurullitud tuhandekroonise triibu algusesse, kummardus ja tõmbas pulbri ninna. Limaskest kipitas. Ta niisutas sõrmeotsa, pühkis sellega järelejäänud pulbri kokku ja hõõrus selle igemetesse. See maitses kibedalt. Uksekell helises.

Samad mormoonid, kes alati. Üks lühike ja teine pikk, mõlemal pühapäevakooliülikond seljas. Kuid mõlema käeselgadelt paistsid tätoveeringud. Peaaegu koomiline.

Nad ulatasid talle paki. Pool kilo pikliku vorsti kujul, mis mahtus just täpselt kohvri allalastavat käepidet ümbritseva metallkatte sisse. Ta võtab paki välja pärast seda, kui nad on maandunud Suvarnabhumile, ja paneb selle kabiinis pilootide kapi põhjas oleva lahtise vaiba alla. Ja rohkem ta pakki ei näe, ülejäänuga tegeleb ilmselt keegi lennuki koristustiimist.

Kui Mr Small ja Mr Big olid teinud ettepaneku pakke Hongkongi kaasa võtta, oli see tema kõrvus kõlanud idiootsusena. Raske oli leida kohta maailmas, kus narko tänavamüügi hinnad olid kõrgemad kui Oslos, nii et milleks eksportida? Ta polnud küsinud, teades, et ei saa vastust, ja see polnud ka oluline. Kuid ta oli seletanud, et heroiini Taisse smugeldamist karistatakse surmanuhtlusega, nii et ta soovib paremat tasu.

Nad olid naernud. Esmalt lühem. Siis pikem. Nii et Tord oli mõelnud, et lühemad juhtmed annavad ehk kiirema reaktsiooniaja. Võib-olla sellepärast olidki jälituslennukite kabiinid nii madalad, et need välistaksid pikaseljalised ja aeglased piloodid.

Lühem oli seletanud Tordile oma kanges vene keele kõlaga inglise keeles, et see polnud heroiin, et see oli midagi täiesti uut, nii uut, et selle eest polnud isegi karistust. Kuid kui Tord Schultz oli neilt küsinud, miks nad seaduslikku ainet smugeldama peavad, olid nad veel valjema häälega naernud ning käskinud tal suu pidada ja öelda „jah” või „ei”.

Tord Schultz oli vastanud „jah”. Mõeldes samal ajal, et milline oleks olnud „ei” tagajärg.

Sellest oli möödas kuus korda.

Tord Schultz vaatas pakki. Ta oli paaril korral kaalunud, kas määrida neile kondoomidele ja kilekottidele, mida nad kasutasid, nõudepesuvahendit, kuid keegi oli talle rääkinud, et narkokoerad suutsid lõhnu eristada ega lasknud end sellistest lihtsatest võtetest häirida. Et kõik olenes kilekoti õhupidavusest.

Ta ootas. Midagi ei juhtunud. Ta köhatas.

„Oh, I almost forgot,” ütles Mr Small. „Yesterday’s delivery ...”

Ta kobas pintsaku rinnataskut ja naeratas õelalt. Või polnudki see õelus, vaid lihtsalt idabloki huumor? Tord oleks tahtnud teda lüüa, puhuda talle filtrita sigareti suitsu näkku, sülitada talle silma kaheteistaastat viskit. Läänebloki huumor. Selle asemel pomises ta „thank you” ja võttis ümbriku vastu. Ükskõik, see oli kuues kord ja seni oli kõik läinud libedalt.

Seejärel astus ta akna alla ja vaatas, kuidas auto pimedusse kadus, kuulis, kuidas heli mattis enda alla Boeing 737. Võib-olla 600. Igal juhul next generation. Kähedam ja suurem helikõrgus kui Classic-tüüpi lennukitel. Ta nägi aknal omaenda peegelpilti.

Jah, ta nõustus. Ja ta nõustub ka edaspidi. Kõigega, mis elu talle näkku viskab. Sest ta pole Donald Draper. Ta pole Chuck Yeager ega Neil Armstrong. Ta on Tord Schultz. Pikaseljaline võlgades sohver. Kokaiiniprobleemiga. Ta peaks ...

Järgmine lennuk summutas ta mõtted.

Kuradi kirikukellad! Näed neid nii-öelda lähedasi, kes juba mu kirstu juures seisavad. Nutavad minu kohal krokodillipisaraid, kurvad lõustad, mis ütlevad, et Gusto, miks sa ometi ei võinud olla meie moodi. Ei, kuradi ennasttäis silmakirjatsejad, ei võinud! Ma ei suutnud muutuda selliseks, nagu minu võõrasema, ajudeta, hellitatud, pea vaid õhku ja lilli täis ja kus kõik on korras, kui vaid lugeda õigeid raamatuid, kuulata õiget gurut, süüa neid neetud õigeid ürte. Ja kes alati, kui keegi tema ostetud, ligikaudsetes teadmistes kahtles, käis välja sama kaardi: „Aga vaata, millise maailma me oleme loonud. Sõda, ebaõiglus, inimesed, kes ei ela enam loomulikus tasakaalus.” Kolm asja, beib. Esiteks: Sõda, ebaõiglus ja tasakaalutus on loomulikud. Teiseks: Sa oled meie väikeses vastikus peres kõige rohkem tasakaalust väljas. Sa tahtsid ainult armastust, mida sulle keelati, ja saatsid pikalt selle, mis sul oli. Sorri, Rolf, Irene ja Stein, kuid vaid minule oli ruumi. Mis muudab kolmanda punkti seda naljakamaks. Ma ei armastanud sind kunagi, beib, ükskõik, kui palju sa ka leidsid, et sa selle ära olid teeninud. Ma kutsusin sind emaks, sest see rõõmustas sind ja tegi minu elu lihtsamaks. Kui ma tegin seda, mida tegin, siis sellepärast, et sa lubasid, kuna ma ei saanud teisiti. Sest ma olen selline.

Rolf. Vähemalt ei palunud sa mul end isaks kutsuda. Sa üritasid tõepoolest mind armastada. Kuid sa ei suutnud loodust petta, sa pidid tunnistama, et sa ka ise armastasid oma liha ja verd rohkem, Steini ja Irenet. Kui ma teistele ütlesin, et te olete minu kasuvanemad, nägin ma haavumist ema silmis. Ja vihkamist sinu silmis. Mitte sellepärast, et „kasuvanemad” oleks kahandanud teid selleks ainsaks funktsiooniks, mida te mu elus täitsite, vaid sellepärast, et ma oli haavanud naist, keda sa, uskumatu küll, armastasid. Sest sa olid vist piisavalt aus, et näha end nii, nagu mina nägin. Kellegina, kes ühel eluhetkel, pimestatuna omaenda idealismist, otsustas toita altmaakest, kuid said piisavalt kiiresti aru, et tehe jääb miinusesse. Et igakuine summa, mida nad hoolitsuse eest maksid, ei katnud tegelikke kulutusi. Kui sa avastasid, et ma olin käopoeg. Et ma õgisin ära kõik. Kõik, mida sa armastasid. Sa oleks pidanud sellest varem aru saama ja mu pesast välja heitma, Rolf! Sa olid ju esimene, kes avastas, et ma varastasin. Alguses oli see vaid sajakroonine. Ma eitasin. Ütlesin, et sain selle emalt. „On ju, ema? Sa andsid selle mulle?” Ja „ema” noogutas kõhklevalt, pisarad silmis, öeldes, et ta oli vist selle unustanud. Järgmisel korral sai sellest tuhat krooni. Sinu kirjutuslaua sahtlist. Raha, mis pidi minema meie puhkuseks, ütlesid sa. „Mina tahan vaid teist puhata,” vastasin ma. Ja siis lõid sa mind esimest korda. Ja see oleks nagu sinus midagi vallandanud, sest sa jätkasid peksmist. Ma olin sinust juba pikem ja laiaõlgsem, kuid ma pole kunagi suutnud kakelda. Mitte nii, mitte rusikate ja musklitega. Ma kaklen teisti, kaklust, mida võidetakse. Kuid siis sa üha lõid ja lõid, käsi rusikas. Ja ma mõistsin, miks. Sa tahtsid mu näo ära rikkuda. Võtta minult võimu. Kuid naine, keda ma emaks kutsusin, tuli vahele. Siis sa ütlesidki selle sõna. Varas. Tõsi. Kuid see tähendas ka seda, et ma pidin su purustama, sa hale kuju.

Stein. Vaikiv vanem vend. Esimene, kes käo sulgede järgi ära tundis, kuid kes oli piisavalt tark, et eemale hoida. Tark ja tubli erak, kes, niipea kui sai, lasi jalga ühte võimalikult kaugesse ülikoolilinna. Kes üritas oma õele, kallile Irenele auku pähe rääkida, et too kaasa tuleks. Ta leidis, et Irene võiks gümnaasiumi seal lõpetada, mingis kuradi Trondheimis, et tal oleks hea natuke Oslost eemal olla. Kuid ema ei lasknud Irenet evakueerida. Ta ei teadnud ju sittagi. Ei tahtnud teada.

Irene. Kaunis, jumalik, tedretähniline, segane Irene. Sa olid selle maailma jaoks liiga hea. Sa olid kõik, mida mul puudu jäi. Ja ikkagi armastasid sa mind. Oleks sa mind armastanud, kui sa oleks teadnud? Oleks sa mind armastanud, kui sa oleks teadnud, et ma keppisin su ema sellest peale, kui olin viisteist? Keppisin sinu poolpurjus, halisevat ema, tagant, toetudes vastu keldri- või tualeti- või köögiust, sosistades talle kõrva „ema”, sest see ajas nii tema kui ka minu kiimale. Et ta andis mulle raha ja kindlustas mu tagalat, kui midagi oli juhtunud, et ta ütles, et ma olin tal vaid laenuks, kuni temast on saanud vana ja kole naine ja ma kohtan mõnda kena tüdrukut. Ja kui ma vastasin, et ta juba on ju vana ja kole, naeris ta vaid ja anus veel.

Mu kehal olid veel alles kasuisa löögijäljed päevast, kui ma talle helistasin ja palusin kell kolm koju tulla, kuna mul oli talle midagi olulist öelda. Ma jätsin välisukse paokile, et ema ei kuuleks ta tulekut. Ja ma rääkisin ta kõrva sisse seda, mida ta kuulda tahtis, et summutada isa samme.

Ma nägin isa peegelpilti aknaklaasil, kui ta köögiuksel seisis.

Ta kolis päev hiljem välja. Irenele ja Steinile anti teada, et emal ja isal oli mõnda aega raskusi olnud ja et nad olid otsustanud mõneks ajaks lahku kolida. Irene oli murest murtud. Stein oli oma ülikoolilinnas, ta ei võtnud telefoni, kuid vastas sõnumiga. „Khju. Kus ma x-mas olen?”

Irene nuttis ja nuttis. Ta armastas mind. Loomulikult hakkab ta mind otsima. Varast.

Kirikukellad löövad viiendat korda. Nutt ja nina löristamine pinkidel. Kokaiin, hiiglasuur avanss. Üürikorter kesklinna läänepoolses osas, kanna see mingi narkari nimele, kes saab oma nime kasutamise eest igapäevase doosi, ja müü seda väikestes kogustes trepikodades või kangialustes ning kergita hinda siis, kui nad end juba turvaliselt tunnevad, triibumehed maksavad turvalisuse eest mida iganes. Tõuse, jõua edasi, vähenda kogust, saa kellekski. Ära sure pesas nagu mingi kuradi luuser. Kirikuõpetaja köhatas. „Oleme täna siia kogunenud, et meenutada Gusto Hanssenit.”

Hääl tagantpoolt: „V-v varas.”

Tutu kokutamine, kes istub seal oma motogängi jakis ja pearätikuga. Ja veel kaugemal: koera kiunumine. Rufus. Kallis truu Rufus. Olete te tagasi tulnud? Või olen ma ise juba sealpoolsuses?

Tord Schultz tõstis Samsonite’i kohvri lindile, mis viis selle läbivalgustusse. Selle kõrval seisis naeratav turvakontroll. „Ma ei saa aru, kuidas nad sind sellises graafikus sõidutavad,” ütles stjuardess. „Kaks korda nädalas Bangkokki.”

„Ma ise palusin,” ütles Tord ja sammus läbi turvavärava. Keegi oli ametiühingus sõna võtnud, et pardameeskond peaks streikima, kuna nad saavad mitu korda päevas röntgenikiirgust, üks USA uuring oli näidanud, et piloodid ja pardameeskond surid mitu protsenti tihedamini vähki kui ülejäänud elanikkond. Kuid streigiõhutajad polnud midagi öelnud selle kohta, et ka keskmine eluiga oli pikem. Lennukirahvas suri sellepärast vähki, et muusse polnud enam surra. Nad elasid maailma kõige turvalisemat elu. Maailma igavaimat elu.

„Sa tahad nii palju lennata?”

„Ma olen piloot, mulle meeldib lennata,” valetas Tord, tõstis kohvri maha, libistas käepideme välja ja hakkas minema. Naine oli kiirel sammul tema kõrval, tema kontsade klõbin Oslo lennujaama hallil antique fonce marmorpõrandal summutas peaaegu häältesumina puidust ja terasest katusekaare all. Kuid see ei lämmatanud kahjuks ta sosinal esitatud küsimust:

„Kas sellepärast, et naine ära läks, Tord? Kas sellepärast, et sul on liiga palju aega, millega pole midagi peale hakata? Kas sellepärast, et sa ei taha kodus istuda ja ...”

„Sest mul on vaja ületunnitasu,” katkestas Tord. See ei olnud vähemalt otsene vale.

„Ma tean, mis tunne see on. Mina lahutasin talvel, nagu sa kuulnud oled.”

„Muidugi,” ütles Tord, kes isegi ei teadnud, et naine oli abielus olnud. Ta heitis naisele kiire pilgu. Viiskümmend? Huvitav, kuidas ta hommikuti välja näeb? Ilma meigi ja jumestuskreemita? Kulunud stjuardess kulunud stjuardessiunistusega. Ta oli üsna kindel, et polnud naist kunagi keppinud. Vähemalt mitte eestpoolt. Kelle vana nali see oligi? Ühe neist endistest pilootidest. Viski-jäägataevasina-silmades jälituspiloot. Üks neist, kes jõudis pensionile minna, enne kui staatus kolinal kokku kukkus. Ta kiirendas sammu, kui nad keerasid ümber nurga koridori, mis viis lennujaama suletud alale. Naine oli hakanud hingeldama, kuid suutis siiski sammu pidada. Kui ta samal kiirusel jätkab, jääb naisel ehk rääkimiseks õhku väheks.

„Tord, kuna me jääme ööseks Bangkokki, äkki me ...”

Tord haigutas valjuhäälselt. Ja rohkem tundis kui nägi, kuidas naine solvus. Ta oli eilsest ikka veel veidi uimane, pärast mormoonide lahkumist oli veel natuke viina ja pulbrit kulunud. Mitte et ta oleks neid nii palju manustanud, et oleks joobetestiga vahele jäänud, kuid et juba praegu õudusega mõelda, kuidas ta üheteistkümnetunnise õhusviibimise ajal unega võitleb.

„Vaata!” pahvatas naine idiootliku glissando’ga, millega naised väljendavad, et midagi on üle mõistuse liigutavalt armas.

Ja ta nägi. Seda lähenemas. Väikest, heledakarvalist, pikakõrvalist, kurvasilmset koera, kes ägedalt saba liputas. Inglise springerspanjel. Koera juhtis sobivate blondide juustega, suurte kõrvarõngastega ning ametliku, vabandava poolnaeratusega ja lahkete, pruunide silmadega naine.

„On ju nunnu,” nurrus naine ta kõrval.

„On küll,” lausus Tord roostes häälel.

Koer pistis möödaminnes nina nende ees oleva piloodi hargivahesse. Too pöördus nende poole ja kergitas kulmu ning naeratas virilalt, otsekui vihjates millelegi poisikeselikule, nilbele. Kuid Tord ei suutnud mõtet jälgida. Ei suutnud jälgida kellegi teise kui omaenda mõtteid.

Koerale oli õmmeldud väike kollane vest. Samasugune nagu kõrvarõngastega naisel. Vestil seisis TOLL. CUSTOMS.

Koer lähenes neile, oli neist vaid viie meetrit kaugusel.

See ei tohiks olla probleem. Ei peaks olema mingi probleem. Aine oli pakitud kahekordselt kondoomidesse, mille peal oli kilekott. Mitte ainsatki lõhnamolekuli ei tohiks välja pääseda. Nii et naerata. Võta vabalt ja naerata. Ei liiga palju ega liiga vähe. Tord pöördus enda kõrval vatrava hääle poole, otsekui nõuaks väljuvad sõnad suurt keskendumist.

„Vabandust.”

Nad olid koerast möödunud ja Tord jätkas kõndimist.

„Vabandust!” hääl kõlas teravamalt.

Tord vaatas enda ette. Suletud ala ukseni oli jäänud vähem kui kümme meetrit. Turvalisus. Kümme sammu. Home free.

„Excuse me, sir!”

Seitse sammu.

„Ma arvan, et ta peab sind silmas,” ütles naine.

„Mida?” Tord peatus. Pidi peatuma. Vaatas selja taha näoga, mis ei olnud loodetavasti liiga võltsilt üllatunud. Kollases vestis naine lähenes neile.

„Koer andis sinu kohal märku.”

„Kas tõesti?” Tord vaatas koera. Kuidas? Mõtles ta. Koer vaatas talle vastu ja liputas meeletult saba. Otsekui oleks Tord ta uus mängukaaslane.

„See tähendab, et me peame sind kontrollima. Tule kaasa.”

Naise pruunides silmades oli endiselt lahkus, kuid sõnad polnud esitatud küsimärgiga. Ja samal hetkel mõistis ta, kuidas. Ta oleks äärepealt taskust ID-kaardi haaranud.

Kokaiin. Ta oli unustanud pärast viimase triibu hakkimist kaarti pühkida. See pidi olema sellest.

Kuid tegu oli vaid paari teraga, mida ta võis kergesti põhjendada sellega, et oli ühel peol oma kaarti kellelegi teisele laenanud. Mitte see ei olnud praegu tema suurim probleem. Kohver. See otsitakse läbi. Lendurina oli ta hädaolukorda nii palju treeninud, et ta toimis peaaegu automaatselt. See oligi asja mõte. Et kuigi sind haarab paanika, teed sa ikkagi seda, millest aju muu puudumisel haarab: hädaprotseduuri. Kas ta polnud endale korduvalt ette kujutanud, kuidas tollitöötaja palub tal kaasa tulla. Mõelnud, mida siis teha. Seda mõttes harjutanud. Ta pöördus allaandva naeratusega stjuardessi poole, jõudis lugeda ta rinnasilti. „Mind on vist ära märgitud, Kristin. Võtad sa mu koti kaasa?”

„Kott jääb siia,” ütles tollitöötaja.

Tord Schultz pöördus uuesti ringi. „Minu arust sa ütlesid, et koer andis märku minu ja mitte koti juures.”

„Just nii, kuid ...”

„Kotis on lennu paberid, mida teised meeskonnaliikmed läbi peavad vaatama. Kui sa just ei taha vastutada selle eest, et täis Airbus 340 Bangkokki hiljaks jääb.” Ta tundis, et oli end sõna otseses mõttes täis puhunud. Et oli kopsud õhku täis tõmmanud ja rinna vormiriiete all kummi ajanud. „Kui me oma lennuakna kaotame, tähendab see mitmetunnist hilinemist ja firmale sadu tuhandeid kroone kaotust.”

„Ma kardan, et reeglid ...”

„Kolmsada nelikümmend kaks reisijat,” katkestas Schultz. „Paljud neist lapsed.” Ta lootis, et naine kuulis ta hääles lennukikapteni tõsist muret, mitte narkokulleri algavat paanikat.

Tollitöötaja patsutas koera ja vaatas talle otsa.

Ta näeb välja nagu koduperenaine, mõtles Tord. Naine, kellel on laps ja vastutus. Naine, kes peaks ta olukorrast aru saama.

„Kott jääb siia,” ütles naine.

Taamal ilmus nähtavale teine tollitöötaja. Seisis seal, jalad harkis ja käed rinnal risti.

„Teeme siis asja ära,” ohkas Tord.

Oslo politseijaoskonna mõrvarühma ülem Gunnar Hagen nõjatus tooli seljatoele ja mõõtis pilguga linases ülikonnas meest. Kolm aastat tagasi oli õmmeldud näohaav olnud veripunane ja mees näinud välja, nagu oleksid ta päevad loetud. Kuid nüüd nägi ta endine alluv terve välja, oli paar hädavajalikku kilo juurde võtnud ja pintsak oli õlgade ümbert pingul. Pintsak. Hagen mäletas uurijat teksades ja nöörsaabastega, ei iial milleski muus. Teine harjumatu asi oli kleepekas revääril, mis andis teada, et ta ei tööta siin, vaid on külaline: HARRY HOLE. Kuid asend toolil oli sama, rohkem lebav kui istuv.

„Sa näed parem välja,” ütles Haugen.

„Sinu linn samuti,” vastas Harry, süütamata sigaret huulte vahel hüplemas.

„Arvad nii?”

„Ilus ooper. Tänavatel vähem narkomaane.”

Hagen tõusis ja astus akna alla. Politseihoone kuuendalt korruselt võis ta näha, kuidas päike kuldas Oslo uut linnaosa Bjørvikat. Viimistlemine oli täies hoos, lammutamine ühel pool.

„Viimase aasta jooksul on üledooside arv markantselt vähenenud.”

„Hinnad on tõusnud, tarbimine langenud. Ja linnavalitsus on saanud, mida tahtis. Oslo pole enam Euroopa üledooside edetabeli tipus.”

„Happy days are here again,” Harry pani käed kuklale ja näis, et ta on toolilt maha libisemas.

Hagen ohkas. „Sa ei öelnud, mis sind Oslosse toob, Harry?”

„Tõesti?”

„Ei. Või täpsemalt siia, mõrvarühma.”

„Kas endiste kolleegide külastamine on siis ebanormaalne?”

„Ei ole, tavaliste seltskondlike inimeste puhul.”

„Nojah,” Harry hammustas Cameli suitsu filtrit. „Minu elukutse on tapmised.”

„Sa pead ikka silmas olid tapmised?”

„Las ma täpsustan, minu amet, minu eriala on tapmised. Ja see on endiselt ainus, mida ma natukenegi oskan.”

„Mida sa siis tahad?”

„Oma ametiga tegeleda, tapmist uurida.”

Hagen kergitas kulmu. „Sa tahad jälle minu alluvuses töötada?”

„Miks mitte? Kui ma õigesti mäletan, olin ma üks parimaid.”

„Ei mäleta,” ütles Hagen ja pöördus jälle akna poole.

„Sa olid parim.” Ning lisas vaiksemalt: „Halvim ja parim.”

„Ma võtaks hea meelega käsile ühe tapetud narkomaani.”

Hagen muigas virilalt. „Millise neist? Ainuüksi viimase poole aastaga on neid olnud neli. Ükski pole lahendust leidnud.”

„Gusto Hanssen.”

Hagen ei vastanud, vaatas vaid ikka veel uurivalt inimesi, kes väljas muruväljakul pikutasid. Mõtted tulid automaatselt. Sotsiaalabi kuritarvitajad. Päevavargad. Terroristid. Miks ei näinud ta selle asemel hoopis tööd rabavaid inimesi, kes lubasid endale septembripäikeses paar tunnikest puhkust? Politseiniku silm. Politseiniku kanapimedus. Ta kuulas poole kõrvaga selja tagant kostvat Harry häält.

„Gusto Hanssen, üheksateist. Politseile vana tuttav, narkoärikas ja narkar. Leiti kaheteistkümnendal juulil surnuna ühest Hausmanns gate korterist. Suri rinnas olevast kuulihaavast tekkinud verekaotusse.”

Hagen naeris laginal. „Miks sa soovid ainsat juhtumit, mis on juba lahendatud?”

„Ma arvan, et sa tead.”

„Tean küll,” ohkas Hagen. „Kuid isegi siis, kui ma oleks su jälle tööle võtnud, oleks sa saanud ühe neist teistest juhtumitest. Võmmiloo.”

„Ma tahan seda.”

„Põhjuseid, miks sa seda juhtumit kunagi ei saa, Harry, on umbes sada.”

„Näiteks?”

Hagen pöördus Harry poole. „Esimesest piisab. Juhtum on lahendatud.”

„Ja peale selle?”

„Et see ei ole mitte meie, vaid kripo juhtum. Et mul pole vakantseid kohti ja üritan hoopis neid vähendada. Et sa kuulud isikliku seotuse tõttu taandamisele. Kas ma pean jätkama?”

„Mhm. Kus ta on?”

Hagen osutas aknast välja. Üle muruväljaku pärnade kollaste kroonide taha jääva halli kivihoone suunas.

„Botsenis,” ütles Harry. „Eeluurimisvanglas.”

„Esialgu.”

„Külastamiskeeld?”

„Kes su Hongkongist üles otsis ja sulle sellest rääkis? Kas ...”

„Ei,” katkestas Harry.

„Siis?”

„Siis.”

„Kes?”

„Võib-olla lugesin ma sellest netis.”

„Vaevalt,” ütles Hagen kiretu naeratuse ja külma pilguga. „Juhtum oli ajalehes üks päev, enne kui unustati. Ja seal ei olnud ühtegi nime. Kõigest teade narkootikumide mõju all olevast narkarist, kes oli teise narkari uimastite pärast maha lasknud. Mis ei huvita mitte kedagi. Ei midagi silmapaistvat.”

„Välja arvatud see, et tegu oli kahe teismelise noormehega,” ütles Harry. „Üheksateist. Ja kaheksateist.” Tema hääletoon oli muutunud.

Hagen kehitas õlgu. „Piisavalt vanad, et tappa, piisavalt vanad, et surra. Nad oleks peale uut aastat sõjaväkke kutsutud.”

„Saad sa asja nii korraldada, et ma saaks temaga rääkida?”

„Kes sind informeeris, Harry?”

Harry sügas kukalt. „Üks sõber kriminaaltehnilisest osakonnast.”

Hagen naeratas. Seekord naeratasid ka silmad. „Oled sa alles tegelane, Harry. Niipalju, kui mina tean, on sul politseis vaid kolm sõpra. Bjørn Holm krimitehnilisest osakonnast. Ja Beate Lønn krimitehnilisest osakonnast. Nii et kumb see oli?”

„Beate. Korraldad sa siis kokkusaamise?”

Hagen oli kirjutuslaua serval istet võtnud ja uuris Harryt. Heitis pilgu telefonile.

„Ühel tingimusel, Harry. Kui sa lubad, et käid sellest loost kauge kaarega mööda. Meie ja kripo vahel on praegu vaherahu ja mul ei ole vaja nendega tülli minna.”

Harry naeratas hapult. Ta oli nii sügavale tooli vajunud, et võis uurida oma rihmapannalt. „Nii et sina ja kripo kuningas olete nüüd parimad sõbrad?”

„Mikael Bellman lõpetas kripos. Sealt ka vaherahu.”

„Saite psühhopaadist lahti? Pidu ja pillerkaar ...”

„Vastupidi,” naeris Hagen kõlatult. „Bellman on lähemal kui kunagi varem. Ta on siin majas.”

„Raisk. Siin, mõrvaosakonnas?”

„Hoidku jumal selle eest. Ta on juhtinud organiseeritud kuritegevuse osakonda juba üle aasta.”

„Teil on koguni uued osakonnad.”

„Nad koondasid suure hulga vanu osakondi. Röövimised, traficking, narko. Kõik see on nüüd organiseeritud kuritegevus. Üle kahesaja töötaja, kriminaalpolitsei suurim osakond.”

„Rohkem, kui tal kripos alluvaid oli.”

„Aga ta kaotas palgas. Ja sa tead, mida see tähendab, kui temasugused võtavad vastu halvemini tasustatud töö?”

„Nad jahivad suuremat võimu,” ütles Harry.

„Tema lõigi narkoturul korra majja, Harry. Tubli luuretöö. Arreteerimised ja haarangud. Vähem grupeeringuid ja sisemisi arveteklaarimisi. Üledooside arv nagu öeldud kahaneb ...” Hagen osutas näpuga lakke. „Ja Bellmani reiting tõuseb. Poisil on selge siht silme ees, Harry.”

„Minul samuti,” ütles Harry ja tõusis. „Botsenisse. Ma siis arvestan sellega, et vastuvõtus ootab mind külastusluba, kui ma sinna jõuan.”

„Kui oleme kokku leppinud?”

„Selge see.” Harry haaras endise ülemuse väljasirutatud käe, raputas seda kaks korda ja suundus siis ukse poole. Hongkong oli olnud hea valetamiskool. Ta kuulis, kuidas Hagen toru hargilt tõstis, kuid ukselävele jõudes pööras ta siiski ringi.

„Kes see kolmas on?”

„Mida?” Hagen vaatas telefoni, toksides seda nimetissõrmega.

„Minu kolmas sõber siin majas?”

Rühmaülem Gunnar Hagen surus toru vastu kõrva, vaatas Harryt väsinud pilgul ja ütles ohates: „Mis sa ise arvad?” Ja siis torusse: „Hallo? Hagen siin. Mul oleks vaja külastusluba. Jah?” Hagen katis käega toru. „Küll saab korda, praegu on lõunaaeg, kuid mine kella kaheteistkümneks kohale.”

Harry naeratas, lausus hääletult „tänan” ja sulges ukse enda järel vaikselt.

Tord Schultz seisis kabiinis, pani püksinööbi kinni ja tõmbas pintsaku selga. Nad olid loobunud kehaõõnsuste uurimisest. Tollitöötaja – seesama, kes ta kinni oli pidanud – ootas kabiini ees. Seisis seal nagu eksamikomisjoni liige pärast suulist eksamit.

„Tänan koostöövalmiduse eest,” ja viipas käega ukse poole.

Tord kujutles, et nad olid pidanud pikki arutelusid teemal, kas nad peaks ütlema „vabandust” iga kord, kui narkokoer märku annab, kuid narkot ei leita. See, keda kinni peeti, kes hilines, keda kahtlustati ja pandi piinlikku olukorda, oleks vaieldamatult leidnud, et vabandus on omal kohal. Kuid kas peaks vabandama selle eest, et sa teed oma tööd? Seda tuli kogu aeg ette, et koerad andsid märku inimeste juures, kes ei kandnud narkot, ja vabandamine oleks ehk tähendanud poolenisti protseduurivea, süsteemivea tunnistamist. Teisalt oleksid nad triipude järgi pidanud nägema, et ta on kapten. Mitte kolmetriibumees, läbikukkunud viiekümneaastane, kes oli jäänud parempoolsel istmel teiseks ohvitseriks, kuna oli asja enda jaoks ära sokkinud. Temal oli vastupidi neli triipu, mis andis tunnistust korrast, kontrollist, mehest, kellel oli ülevaade olukorrast ja oma elust. Et ta kuulus lennujaama braahmanite kasti. Lennuki kapten oli inimene, kes peaks kahe triibuga tollitöötajalt vabanduse saama, olgu see siis omal kohal või mitte.

„Pole midagi, hea on, et keegi teeb oma tööd,” ütles Tord ja otsis pilguga kotti. Nad olid halvimal juhul selle läbi vaadanud, koer ei olnud selle juures märku andnud. Ja metallist kapsel, mis ümbritses õõnsust, kus pakk oli, oli nagunii olemasolevate valgustusseadmete jaoks läbipaistmatu.

„Kohe tuleb,” ütles naine.

Paariks sekundiks sigines vaikus, mille jooksul nad teineteist tunnistasid.

Lahutatud, mõtles Tord.

Samal hetkel sisenes teine tollitöötaja.

„Sinu kott ...” ütles too.

Tord vaatas talle otsa. Nägi seda tema pilgus. Tundis, kuidas klomp kurgu tõusis. Kuidas? Kuidas?

„Me võtsime kõik välja, mis sul sees oli,” ütles ta. „Tühi kahekümne kuue tolline Samsonite Aspire GRT kaalub viis koma kaheksa kilo, sinu oma kaalub kuus koma kolm. Äkki sa seletad, kuidas see võimalik on?”

Tollitöötaja oli liiga professionaalne, et talle otse näkku naeratada, kuid Tord Schultz nägi ometi, kuidas võidukus ta silmis säras. Tollitöötaja kummardus kergelt ette ja tasandas häält.

„Või läheme ...?”

Harry väljus pärast lõunat Olympenist ja astus tänavale. See vana kõledapoolne kõrts, mida ta mäletas, oli üles vuntsitud Lääne-Oslo versiooniks Ida-Oslo urkast, seinal rippumas rasketes raamides maalid Oslo endisest töölislinnajaost. Mitte et see poleks oma kroonlühtritega uhket muljet jätnud. Isegi skumbria maitses hästi. See ei olnud lihtsalt ... Olympen.

Ta süütas suitsu ning jalutas politseihoone ja Oslo vangla vanade hallide kivimüüride vahele jäävasse Botsparkenisse. Ta möödus mehest, kes riputas puule üles rebenenud plakatit. Surus klambrimasina vastu saja-aastase kaitsealuse pärna koort. Ta ei näinud hoolivat faktist, et saatis korda raske seadusrikkumise, olles samas nähtav kõigist maja esiküljel olevatest akendest, mille taga asus Norra suurim politseiseltskond. Harry peatus hetke, kuid mitte seadusrikkumise takistamiseks, vaid selleks, et plakatit vaadata. See kuulutas välja Russian Amcar Clubi kontserdi Sardines. Harry mäletas nii ammu laiali läinud bändi kui ka kinnipandud kontserdikohta. Olympen. Harry Hole. Oli ilmselgelt surnute ärkamise aasta. Ta hakkas juba edasi minema, kui kuulis selja tagant värisevat häält.

„Violiini on?”

Harry pöördus. Mehel tema selja taga oli üll uus puhas G-Stari jakk. Ta oli ette kummargil, otsekui puhuks tuul selga, põlved heroiinisõltlasele sobivalt lõngus. Harry tahtis juba vastata, kui taipas, et mees oli pöördunud plakati ülespanija poole. Kuid too lahkus vastamata. Uued osakonnanimed, uued narkoterminid. Vanad bändid, vanad klubid.

Oslo vangla, rahvakeeli Botseni fassaad oli ehitatud 1800. aastate keskpaigas ja koosnes kahe majatiiva vahele surutud sissekäigust, mis oli Harryle alati meenutanud kahe politseiniku vahel olevat arreteeritut. Ta helistas ukse taga kella, vaatas videokaamerasse, kuulis vaikset surinat ja lükkas ukse lahti. Selle taga seisis mundris politseinik, kes juhatas ta trepist üles, uksest sisse, kahest politseinikust mööda piklikku akendeta külastusruumi. Harry oli siin ennegi viibinud. Siin said vahistatud lähedastega kohtuda. Ruumis oli üritatud mitte eriti veenvalt kodust meeleolu luua. Ta vältis sohvat, istus ühele toolile, kuna oli täiesti teadlik sellest, mis nende paari minuti jooksul aset leidis, kui vangistatu abikaasa või kallimaga koos sai olla.

Ta ootas. Avastas, et tal oli politseihoone külastaja märk ikka veel reväärile kleebitud, rebis selle ära ja pistis taskusse. Hirmuunenägu kitsast koridorist ja lumelaviinist oli olnud hullem kui tavaliselt, ta oli lume alla jäänud ja suu oli seda täis saanud. Kuid ta süda ei tagunud praegu mitte selle pärast. Kas ootusest? Või hirmust?

Ta ei jõudnud otsusele, enne kui uks avanes.

„Kakskümmend minutit,” ütles vangivalvur ja tõmbas ukse enda järel lukku.

Poiss, kes oli ukse juurde seisma jäänud, oli nii muutunud, et Harry oleks hetkeks juba hüüdnud, et see oli vale inimene, et see polnud tema. Poisil olid jalas Dieseli teksad ja must kapuutsiga pusa, millel seisis kiri „Machine Head”; Harry adus, et see ei olnud seotud Deep Purple’i vana albumiga, vaid – tema mõistes – uue heavy metal’i bändiga. Heavy metal oli muidugi kaudne vihje, kuid tõendiks olid põsenukid ja silmad. Täpsemini Rakeli pruunid silmad ja põsesarnad. Ta oli šokeeritud, kui sarnaseks nad olid muutunud. Poiss ei olnud küll pärinud ema ilu, ta laup oli selleks liiga esiletungiv, mis andis sünge, peaaegu agressiivse ilme, mida võimendas sile tukk, mida Harry oli alati pidanud Moskva isalt pärituks. Alkohoolikust isalt, keda poiss polnud kunagi õieti tundnud. Ta oli olnud vaid paariaastane, kui Rakel oli ta Oslosse tagasi toonud. Kohtudes siin hiljem Harryga.

Rakel.

Harry elu suur armastus. Nii lihtne see oligi. Ja nii keeruline.

Oleg. Tark, tõsine Oleg. Oleg, kes oli olnud nii kinnine, kes polnud end avanud kellelegi peale Harry. Harry ei olnud seda kunagi Rakelile öelnud, kuid ta teadis naisest rohkem, mida Oleg mõtles, tundis ja soovis. Oleg ja Harry mängimas Harry elektronmänguga Tetrist, mõlemal kindel soov teisest rohkem punkte saada. Oleg ja Harry Valle Hovinil uisutrennis, tookord, kui Olegist pidi saama pikamaa kiiruisutaja, milleks tal oli ka annet. Oleg naeratamas kannatlikult ja leebelt, iga kord kui Harry lubas, et sügisel või kevadel lähevad nad Londonisse ja vaatavad Tottenhami mängu White Hart Lane’il. Oleg, kes oli teda mõnikord isaks kutsunud, kui kell oli juba palju ja ta oli hetkeks kaotanud keskendumisvõime. Harry polnud teda peaaegu viis aastat näinud, Rakel oli ta siis Oslost ära viinud, eemale õudsest mälestusest Lumememmest, eemale Harry vägivalda ja tapmist täis maailmast.

Ja seal ta nüüd seisis ukse ees, poolenisti täiskasvanud, ja vaatas Harryt ilmetul näol. Vähemalt ei suutnud Harry tema näost midagi välja lugeda.

„Tere,” ütles Harry. Neetud, ta polnud oma häält kontrollinud, välja tuli vaid kähe sosin. Poiss arvas kindlasti, et ta on nutu äärel. Enda või poisi mõtete mujale viimiseks võttis ta taskust Cameli paki ja torkas suitsu huulte vahele. Harry tõstis pilgu ja nägi punetust, mis Olegile näkku oli tõusnud. Ja raevu. Plahvatuslikku raevu, mis lihtsalt tuli, lõi silme eest mustaks ning paisutas veresooni kaelal ja laubal, pannes need kitarrikeeltena värisema.

„Rahune maha, ma ei süüta seda,” osutas Harry seinal rippuva suitsetamist keelava sildi poole.

„Ema, eks ole?” Ka hääl oli vanem. Ja raevust kare.

„Ema mis?”

„Tema kutsuski su kohale.”

„Ei, ei kutsunud, ma ...”

„Kutsus muidugi.”

„Ei, Oleg, ta isegi ei tea, et ma olen Norras.”

„Valetad! Valetad nagu alati!”

Harry vaatas teda üllatunult. „Nagu alati?”

„Nagu sa valetasid, et oled alati meie jaoks olemas ja muud sellist paska. Nüüd on igal juhul hilja. Nii et kasi tagasi oma ... oma pärapõrgusse!”

„Oleg! Kuula mind ...”

„Ma ei taha sind kuulata! Sul pole siit midagi otsida. Natuke hilja on tulla isa mängima, mõistad?” Harry nägi, kuidas poiss ägedalt neelatas. Nägi, kuidas raev pilgus tagasi tõmbus, enne kui tuli uus pimeduslaine. „Sa ei ole meie jaoks keegi. Sa oled lihtsalt see, kes triivis mööda, oli meie juures paar aastat ja siis ...” Oleg tegi katse nipsu lüüa, kuid sõrm libises hääletult üle teise. „Läinud.”

„See pole tõsi, Oleg. Ja sa tead seda.” Harry kuulis iseenda häält, mis oli nüüd rahulik ja kindel, andes märku sellest, et ta oli stabiilne ja turvaline nagu emalaev. Kuid klomp kurgus rääkis muust. Ta oli harjunud, et teda ülekuulamisolukordades läbi sõimati, see ei mõjunud, parimal juhul muutus ta veel rahulikumaks ja analüütilisemaks. Kuid selle poisi, Olegiga ... selle vastu tal kaitse puudus.

Oleg naeris kibestunult. „Vaatame, kas see toimib taas?” Ta surus nimetissõrme vastu pöialt. „Kao minema ... nüüd!”

Harry tõstis käed. „Oleg ...”

Oleg raputas pead, lüües rusikaga enda taga oleva ukse pihta, pööramata oma öösüngete silmade pilku Harrylt.

„Valvur! Külastus on läbi. Lase mind välja!”

Harry jäi pärast Olegi lahkumist toolile paariks sekundiks istuma.

Siis ajas ta end vaevaliselt püsti ja vaakus välja päikese kätte, mis kuldas Botsparkenit.

Harry jäi seisma ja politseihoone poole vaatama. Mõtles järele. Hakkas siis arestimaja poole astuma. Kuid peatus poolel teel, toetas selja vastu puud ja pigistas silmad nii tugevasti kinni, et tundis pisaraid silmi tõusvat. Neetud valgus. Neetud ajavahe.