Читать книгу Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat - Joe Abercrombie - Страница 5

„Ja olemegi tagasi.” Bayaz silmitses linna, kulm kortsus: hele, valge poolkaar laius sätendava lahe ümber. Linn lähenes aeglaselt, kuid kindlalt, sirutus Jezalile vastu, tervitas teda ja mähkis ta oma embusse. Silm seletas juba üksikasju, majade vahelt piilusid rohelised pargid, hoonetesegadikust tõusid valged tornid. Jezal nägi juba Agrionti kõrguvaid müüre, poleeritud kuplid helkisid. Kõige kohale kerkis ähvardavalt Looja Maja, kuid nüüd tundus isegi sellest tohutu suurest heidutavast hoonest õhkuvat soojust ja turvalisust.

Jezal oli kodus. Ta oli ellu jäänud. Tal oli tunne, nagu oleks see olnud sada aastat tagasi, kui ta seisis õnnetult ja masendunult üsna sarnase laeva ahtris ning vaatas, kuidas Adua kurvalt kaugusse vajub. Lainete loksumise, purje plaksumise ja merelindude kriiskamise taustal hakkas tema kõrv eristama linna kauget kõma. See tundus talle kõige kaunima muusikana, mida ta oli eales kuulnud. Ta pani silmad kinni ja hingas läbi ninasõõrmete tugevalt sisse. Lahe terav soola ja merekõdu lõhn tundus tema keelele magus nagu mesi.

„Paistab, et reis meeldis teile väga, kapten,” märkis Bayaz raske irooniaga.

Jezal sai ainult naeratada. „Mulle meeldib väga selle lõpp.”

„Pole vaja meelt heita,” proovis vend Pikk-koib. „Mõnikord võib raske reisi vilju maitsta alles tükk aega pärast tagasijõudmist. Katsumused on põgusad, kuid saadud tarkused jäävad kogu eluks!”

„Hah.” Esimene Maag kõverdas põlglikult huuli. „Reisimine toob tarkust ainult tarkadele. Rumalad muudab see veelgi rumalamaks. Isand Üheksasõrm! Kas te olete otsustanud Põhja tagasi pöörduda?”

Logen tegi vee põrnitsemisse väikese pausi. „Mul pole mingit põhjust siia jääda.” Ta vaatas Ferro poole ja see vaatas kurjalt vastu.

„Mis sa minu otsa vahid?”

Logen vangutas pead. „Tead, mis? Mul pole vähimatki aimu, kurat võtaks.” Kui nende vahel oli kunagi olnud midagi armastusetaolist, siis paistis, et nüüd on see päästmatult kokku varisenud ja morniks vaenulikkuseks muutunud.

„Noh,” ütles Bayaz ja kergitas kulme. „Kui te olete otsustanud.” Ta sirutas Logenile käe ja Jezal vaatas, kuidas põhjalane seda surus. „Andke siis Bethodile minu poolt ka paar jalahoopi, kui olete temast jagu saanud.”

„Seda ma teen, kui tema enne minust jagu ei saa.”

„Jah, ülespoole lüüa pole kunagi kerge. Aitäh teile abi eest, ja viisakuse eest. Võib-olla saate ühel päeval jälle Suurde Põhja Raamatukokku tulla ja minu külaliseks olla. Siis vaatame koos järvele ja meenutame naerdes oma vahvaid seiklusi läänes.”

„Loodan küll.” Kuid Logen ei näinud välja, nagu oleks ta suuteline eriti naerma või ka lootma. Ta nägi välja nagu inimene, kellel on valikud otsa saanud.

Jezal vaatas vaikides, kuidas köied kaile visati ja kinnitati, pikk trapp kriiksudes välja lükati ja see vastu kive kraapis. Bayaz hõikas oma õpilasele: „Isand Quai! Meil on aeg maale minna!” Ja kahvatu noormees sammus oma õpetaja kannul laevalt maha, ilma et oleks kordagi selja taha vaadanud. Vend Pikk-koib läks tema järel.

„Õnn kaasa siis,” ütles Jezal ja sirutas Logenile käe.

„Ja sulle ka.” Põhjalane naeratas laialt, ei teinud Jezali käest väljagi ja haaras ta hoopis tugevasse ja ebameeldivalt lõhnavasse embusse. Niimoodi seisid nad ühe natuke liigutava ja natuke piinliku hetke, siis patsutas Üheksasõrm talle õlale ja laskis ta lahti.

„Võib-olla me kohtume Põhjas.” Jezali hääl oli kõigist tema pingutustest hoolimata õige pisut kare. „Kui mind sinna saadetakse…”

„Võib-olla, aga… ma loodan vist, et ei kohtu. Nagu ma ütlesin, otsiksin mina sinu asemel endale hea naise ja jätaksin tapmise neile, kellel on vähem aru peas.”

„Sellistele nagu sina?”

„Täpselt. Sellistele nagu mina.” Logen vaatas Ferro poole. „Ongi siis kõik, Ferro, või mis?”

„Hmh.” Ferro kehitas kondiseid õlgu ja sammus mööda trappi maale.

Logeni nägu tuksatas. „Olgu siis,” pomises ta naise seljale. „Oli tore tunda.” Ta näitas Jezalile oma sõrmekönti ja liigutas seda. „Kui öelda Logen Üheksasõrme kohta ühte asja, siis seda, et ta oskab naistega ümber käia.”

„Mhmh.”

„Täpselt.”

„Ja-jah.” Jezal avastas, et lahkumine on kummaliselt keeruline. Nad olid Üheksasõrmega viimased kuus kuud peaaegu kogu aeg koos olnud. Algul tundis ta põhjalase vastu ainult põlgust, kuid nüüd oli tal tunne, nagu peaks ta lahkuma vanemast vennast, keda ta väga austab. Tegelikult oli tunne veel palju hullem, sest oma päris vendadest polnud Jezal kunagi eriti kõrgel arvamusel olnud. Niisiis ebales ta tekil ja Logen vaatas teda laia muigega, nagu aimaks täpselt, mida ta mõtleb.

„Ära muretse. Ma üritan kuidagi sinuta hakkama saada.”

Jezalil õnnestus samuti muie näole sundida. „Peaasi, proovi siis meeles pidada, mida ma õpetasin, kui peaksid jälle võitlusse sattuma.”

„Ma arvan, et kahjuks on see peaaegu kindel, et ma jälle võitlusse satun.”

Siis ei jäänudki Jezalil muud üle, kui selg pöörata ja trapi tärinal maale astuda, teeseldes ise, nagu oleks talle tuulega mingi prügi silma sattunud. Tundus, et kaile Bayazi ja Quai, Pikk-koiva ja Ferro kõrvale on pikk tee.

„Ma usun, et isand Üheksasõrm oskab enda eest hoolt kanda,” märkis Esimene Maag.

„Igatahes,” kõhistas Pikk-koib. „Vähesed oskavad seda temast paremini!”

Nad võtsid suuna linna ja Jezal vaatas veel viimast korda üle õla tagasi. Logen tõstis käe reelingult, et talle viibata, siis tuli mingi laohoone nurk vahele ja põhjalane kadus selle taha. Ferro viivitas hetke ja põrnitses üle õla mere poole, käed rusikasse surutud, lõualihased tukslemas. Siis ta pöördus ja nägi, et Jezal vaatab teda.

„Mis sa vahid?” Ja ta trügis Jezalist mööda ning läks teistele järele, Adua rahvast kihavatele tänavatele.

Linn oli täpselt samasugune, nagu Jezal seda mäletas, kuid ometi oli kõik teistmoodi. Hooned tundusid olevat kokku kuivanud ja armetult kobarasse tõmbunud. Isegi lai Keskmine tänav, linna võimas tuiksoon, paistis Vana Impeeriumi hiiglasuurte avaruste ja varemetes Aulcuse aukartustäratavate vaadete järel kohutavalt kokku surutud. Tohutul tasandikul oli taevas olnud kõrgem. Siin oli kõik justkui vähendatud ja mis veel hullem – siin oli ebameeldiv lõhn, mida Jezal polnud kunagi varem tähele pannud. Ta sammus, nina kirtsus, ning põikles temaga pidevalt kokku põrkavate vastutulijate voolus pahaselt vasakule ja paremale.

Kõige kummalisemad olidki just inimesed. Juba mitu kuud ei olnud Jezal näinud korraga rohkem kui kümmet inimest. Nüüd ühtäkki tungles neid ümberringi tuhandeid, kõik raevukalt oma asjaajamistele keskendunud. Nad olid pehmed, puhtaks küüritud ja maitsetult kirevate värvidega kaunistatud, nüüd tundusid nad Jezalile veidrad nagu tsirkuseartistid. Mood oli edasi liikunud, sellal kui tema Läänes kõnnumaal surmaga silmitsi oli. Kübaraid kanti nüüd teise nurga all, varrukad olid paisunud, nende lõige oli avaram, särgikraed olid aga kokku tõmbunud, nii et veel kõigest aasta tagasi oleksid need tundunud skandaalselt madalad. Jezal turtsatas vaikselt. Tundus kummaline, et selline tobedus oli teda kunagi huvitanud, ja ta vaatas ülima põlgusega, kuidas salk lõhnastatud keigareid uhkelt mööda sammub.

Nende salk aga kahanes, kui nad edasi liikusid. Kõigepealt jättis Pikkkoib nendega ülevoolavalt hüvasti, surus kõigil kätt, rääkis, milline au ja privileeg see talle oli, ning jagas lubadusi taas kohtuda, mis, nagu Jezal kahtlustas ja tegelikult ka üsnagi lootis, olid ebasiirad. Nelja Nurga lähedal suure turuplatsi juures saadeti tavapäraselt tusane ja vaikiv Quai mingit ülesannet täitma. Nii jäi Jezali kaaslaseks ainult Esimene Maag, Ferro vantsis vihaselt nende järel.

Ausalt öeldes poleks Jezalil olnud midagi selle vastu, kui nende salk oleks veel märkimisväärselt kahanenud. Üheksasõrm tõestas, et on ustav kaaslane, kuid ülejäänud kokkusobimatu seltskonna liikmeid poleks Jezal tõesti õhtusöögikülalisteks valinud. Ta oli juba ammu kaotanud lootuse, et Ferro põrnitsev soomus mõraneb ja paljastab hooliva hinge. Kuid Ferro põhjatu pahurus oli vähemalt ettearvatav. Bayaz oli tõenäoliselt veelgi kõhedusttekitavam seltsiline: pool vanaisalikku head tuju, pool kes teab mida. Kui vana maag suu lahti tegi, võpatas Jezal iga kord, oodates mõnda inetut üllatust.

Kuid praegu lobises ta üsna sõbralikult. „Kas tohib küsida, mis plaanid teil nüüd on, kapten Luthar?”

„Noh, küllap mind saadetakse Anglandi, põhjalaste vastu võitlema.”

„Arvatavasti. Kuigi kunagi ei tea, millise pöörde saatus võib teha.”

See ei meeldinud Jezalile eriti. „Ja teie? Kas te lähete tagasi…” Ta taipas, et tal pole vähimatki aimu, kust maag oli üldse välja ilmunud.

„Veel mitte. Esialgu jään ma Aduasse. Ees ootavad suured sündmused, mu poiss, suured sündmused. Võib-olla jään ma veel siia ja vaatan, kuidas need arenevad.”

„Liiguta, lita!” karjuti teiselt poolt tänavat.

Kolm linnavahti olid kogunenud räbaldunud kleidi ja määrdunud näoga kerjustüdruku ümber. Üks linnavaht oli tema kohal kummargil, kepp pihku pigistatud, ja karjus talle näkku. Tüdruk oli kössi tõmbunud. Toimuvat oli vaatama kogunenud rahulolematu rahvasumm, peamiselt töölised linnast ja maalt, kes polnud eriti puhtamad kui kerjus ise.

„Miks te ei võiks teda rahule jätta?” porises keegi.

Üks linnavaht astus hoiatavalt sammu rahva poole ja tõstis kepi, tema kaaslane aga haaras tüdrukul õlas ja lõi tema topsi jalaga ümber, nii et mõned mündid veeresid kõlinal rentslisse.

„See tundub küll liig olevat,” ütles Jezal vaikselt.

„Nooh…” Bayaz vaatas, lõug tõstetud. „Selliseid asju tuleb kogu aeg ette. Kas sa tahad öelda, et pole enne näinud, kuidas kerjust minema aetakse?”

Muidugi oli Jezal seda näinud, ja sageli, ja ta polnud selle peale kunagi kulmugi kergitanud. Kerjuseid ei saa ju lihtsalt tänavatele risuks jätta. Kuid miskipärast häiris see teda praegu. Õnnetu laps põtkis jalgadega ja nuttis ning linnavaht tiris teda selja peal veel ühe sammu edasi, täiesti mõttetu jõhkrusega. Oli ilmselge, et see pakub linnavahile mõnu. Jezalile ei hakanudki niivõrd vastu mitte nende tegu ise, vaid see, et nad tegid seda tema ees, ilma et oleksid tema tunnetele mõelnud. Mingil moel tegi see temast justkui nende kaasosalise.

„See on häbiväärne,” sisistas ta kokkusurutud hammaste vahelt.

Bayaz kehitas õlgu. „Kui see sind nii väga häirib, võta siis midagi ette.”

Vahtkondlane valis just selle hetke, et tüdruku pulstunud juustest haarata ja talle kepiga järsk hoop anda. Tüdruk kiljatas ja kukkus, varjates kätega pead. Jezali nägu moondus. Ühe hetkega oli ta rahvasummast läbi tunginud ja andnud vahimehele matsuva jalahoobi vastu tagumikku, nii et mees siruli rentslisse lendas. Üks tema kaaslastest hakkas Jezali poole tulema, kepp tõstetud, kuid vaarus kohe tagasi. Jezal taipas endalegi üllatuseks, et ta on mõõgad tõmmanud, nende häilitud terad helkisid maja varjus hämaruses.

Pealtvaatajad ahhetasid ja tõmbusid eemale. Jezal pilgutas silmi. Tal polnud olnud vähimatki kavatsust asjaga nii kaugele minna. Võtku pagan seda Bayazi ja tema jaburat nõuannet. Kuid nüüd polnud enam midagi parata, ta pidi selle lõpule viima. Ta manas näole oma kõige kartmatuma ja üleolevama ilme.

„Veel üks samm ja ma torkan su läbi nagu sea, kes sa oledki.” Ta vaatas linnavahtidele üksteise järel otsa. „Noh? Kas keegi tahab mind proovile panna?” Ta lootis kogu südamest, et keegi neist ei taha seda, kuid paistis, et tal polegi vaja muretseda. Kindlameelse vastupanuga silmitsi seistes muutusid vahid araks, nagu arvata oligi, nad püsisid Jezali mõõkade löögiulatusest väljaspool.

„Linnavahtidega nii ei käituta. Me leiame su üles, võid sellele kindel…”

„Minu leidmine ei valmista vähimatki raskust. Ma olen kapten Luthar kuninga kaardiväest. Ma elan Agriontis. Eksida on võimatu – see on see kindlus linna kohal!” Ta osutas oma pika mõõgaga piki tänavat, nii et üks vahtkondlane hirmunult eemale vaarus. „Ma olen valmis teid teile sobival ajal vastu võtma, siis võite minu eestkostjale lordmarssal Varuzile seletada, miks te käitusite nii häbiväärselt selle naisterahvaga, Uniooni kodanikuga, kelle ainsaks kuriteoks on see, et ta on vaene!”

Muidugi oli see kõne naeruväärselt ülespuhutud. Jezal avastas selle viimase osa juures, et peaaegu punastab. Ta oli vaeseid alati põlanud ja ta polnud kaugeltki kindel, et tema vaated oleksid pöördeliselt muutunud, aga ta läks hoogu ja tal ei jäänud üle midagi muud, kui uhkelt lõpetada.

Kuid tema sõnadel oli linnavahtidele mõju. Kolm meest taganesid eemale, miskipärast muiates, nagu oleks kõik läinud täpselt nii, nagu nad plaanisid, ja jätsid Jezali rahvahulga soovimatu heakskiidu alla.

„Hästi tehtud, poiss!”

„Hea, et kellelgi on julgust.”

„Mis ta ütles, mis tema nimi oligi?”

„Kapten Luthar!” möirgas Bayaz korraga, nii et Jezal, kes nüüd juba mõõku tuppe pani, võpatas ja pöördus tema poole. „Kapten Jezal dan Luthar, läinudaastase Turniiri võitja, kes äsja jõudis tagasi seiklusrikkalt reisilt läände! Tema nimi on Luthar!”

„Kas ta ütles Luthar?”

„See, kes Turniiri võitis?”

„See ta on! Ma nägin, kuidas ta Gorstist jagu sai!”

Kogu rahvasumm vahtis Jezalit päranisilmi ja austusega. Üks neist sirutas käe, nagu tahaks tema kuube puudutada, ja Jezal taganes vankudes ning oleks peaaegu komistanud kerjustüdruku otsa, kes oligi kogu selle asko põhjuseks.

„Tänan teid!” hüüdis tüdruk ülevoolavalt, inetu lihtrahva aktsendiga, mille tema verine suu veel eemaletõukavamaks muutis. „Oh, tänan teid, härra!”

„Tühiasi.” Jezal nihkus äärmise piinlikkusega eemale. Lähedalt vaadates oli näha, et tüdruk on äärmiselt räpane, ja Jezalil polnud vähimatki tahtmist mõnda tõbe külge saada. Tegelikult oli kogu rahvasumma tähelepanu kõike muud kui meeldiv. Ta nihkus neist aina eemale, selg ees, samal ajal kui inimesed teda vaatasid ja imetlevalt sosistasid, naeratus näol.

Kui nad Neljast Nurgast eemaldusid, vaatas Ferro Jezalit, kulm kortsus. „Kas sa tahad midagi öelda?” nähvas Jezal lõpuks.

Ferro kehitas õlgu. „Sa pole enam selline argpüks nagu enne.”

„Ma tänan selle eepilise kiituse eest.” Jezal pöördus pahaselt Bayazi poole. „Mida paganat see veel tähendas?”

„See tähendas seda, et sa sooritasid heateo, mu poiss, ja mina vaatasin seda uhkusega. Paistab, et minu õpetused ei olnud sinu peale täielikult raisatud.”

„Ma pidasin silmas,” urises Jezal, kellel oli tunne, et Bayazi lakkamatu õpetamine pole talle midagi andnud, „mida te mõtlesite, et minu nime niimoodi kõigile kuulutasite? Nüüd läheb see lugu üle terve linna laiali!”

„Sellele ma ei mõelnudki.” Maag muigas vaevumärgatavalt. „Mulle tundus lihtsalt, kapten Luthar, et te olete oma ülla teo eest austuse ära teeninud. Aitate neid, kellel pole nii hästi läinud, tõttate hättasattunud tütarlapsele appi, kaitsete nõrku ja nii edasi. See on tõesti imetlusväärne.”

„Aga…” pomises Jezal, kahtlustades, et teda tehakse narriks.

„Siin lähevad meie teed lahku, mu noor sõber.”

„Aa. Tõesti või?”

„Kuhu sa siis lähed?” nähvas Ferro umbusklikult.

„Mul on mõned asjad ajada,” vastas maag, „ja sina tuled minuga kaasa.”

„Miks ma peaks tulema?” Pärast sadamast lahkumist paistis Ferro olevat pahuramas tujus kui kunagi varem – ja see polnud mingi tühine saavutus.

Bayaz pööras silmad taeva poole. „Sellepärast, et sul puudub suhtlemisanne, mis on vajalik, et sellises paigas kauem kui viis minutit hakkama saada. Mille pärast siis veel? Teie lähete ilmselt tagasi Agrionti?” küsis ta Jezalilt.

„Jah. Jah, muidugi.”

„Ega siis midagi. Ma tahaksin teid tänada, kapten Luthar, selle rolli eest, mida te meie väikeses seikluses mängisite.”

„Kuidas sa julged, igavene maagiline mölakas! Kogu see ettevõtmine oli minu aja kolossaalne, piinarikas, kehamoonutav raiskamine ja kukkus tagatipuks veel ka läbi!” Kuid tegelikult ütles Jezal ainult: „Jah, muidugi.” Ta võttis vana maagi käe, valmistudes seda lõdvalt suruma. „See oli suur au.”

Kuid Bayazi haare oli jahmatavalt tugev. „Seda on tore kuulda.” Jezal tõmmati vanamehe näole korraga väga lähedale ja ta vaatas kõhedakstegevalt väikese vahemaa tagant tema sätendavatesse rohelistesse silmadesse. „Võib-olla peame varsti jälle koostööd tegema.”

Jezal pilgutas silmi. „Koostöö” ei kõlanud sugugi hästi. „Noh, siis… ee… võib-olla me… näeme hiljem?” Jezalile oleks rohkem meeldinud, kui nad ei näeks mitte hiljem, vaid mitte kunagi.

Kuid Bayaz ainult naeratas laialt, kui Jezali surisevad sõrmed lahti laskis. „Oh, ma olen täiesti kindel, et me kohtume veel.”

Päike paistis mõnusalt läbi lõhnava seedri võra ja heitis maapinnale tähnilise varju, täpselt nagu varem. Mõnus tuuleke puhus läbi õue ja linnud sädistasid puuokstel täpselt nagu alati. Vanad kasarmuhooned ei olnud muutunud, nende sahiseva luuderohuga kaetud müürid surusid kitsale õuele igast küljest peale. Kuid sellega sarnasus Jezali rõõmsate mälestustega ka lõppes. Mööda toolide jalgu oli üles roninud kerge samblakiht, lauapinnale oli kogunenud paks kiht linnuväljaheiteid, rohi oli juba mitu nädalat pügamata ja seemnepead kõrte otsas peksid Jezali sääremarju, kui ta nende vahelt läbi astus.

Kaardimängijad ise olid ammu kadunud. Jezal vaatas varjude liikumist hallil puidul ja meenutas kaaslaste naerukõla, suitsu ja kange alkoholi maitset ning tunnet, mida kaardid käes tekitasid. Siin oli istunud Jalenhorm, kes üritas paista sitke ja mehine. Siin oli Kaspa naernud naljade üle, mida heideti tema enda üle. Siin oli West tooli seljatoele naaldunud ja alistunud hukkamõistuga pead vangutanud. Siin oli Brint närviliselt oma kaarte sorteerinud, lootes suurt võitu, mida kunagi ei tulnud.

Ja siin oli olnud Jezali koht. Ta tiris tooli selle külge klammerduva rohu seest välja, võttis istet, tõstis ühe saapas jala lauale ja kallutas tooli tagumistele jalgadele. Nüüd tundus raske uskuda, et ta oli siinsamas istunud, teisi vaadanud ja plaane haudunud, mõelnud, kuidas oma sõpru kõige paremini alandada. Ta ütles endale, et ei hakka enam kunagi selliste rumalustega tegelema. Igatahes ei mängi ta rohkem kui paar ringi.

*

Kui ta oli arvanud, et põhjalik pesemine, hoolikas habemepiiramine, üksikute karvade väljakitkumine ning pikk ja tüütu juustekorrastamine tekitavad koduse tunde, siis pidi ta pettuma. Pärast neid tuttavaid toiminguid tundis ta end oma tolmustes tubades endiselt nagu võõras. Raske oli saabaste ja nööpide läikimalöömisest ja kuldpoortide sättimisest lihtsalt niisama elevusse minna.

Kui ta lõpuks seisis peegli ees, kus ta kunagi ammu oli veetnud nii palju naudisklevaid tunde, avastas ta, et tema peegelpilt on täiesti selgelt kõhedakstegev. Visserini peeglist vaatas talle vastu kõhn, tuulest ja päikesest parkunud seikleja, kelle liivakarva habe ei suutnud eriti varjata inetut armi kõveral lõual. Tema vanad mundrid tundusid kõik ebameeldivalt kitsad, kraapivalt kõvaks tärgeldatud, lämmatavalt ahta kraega. Tal polnud enam vähimatki tunnet, nagu need kuuluksid talle. Tal polnud enam tunnet, et ta on sõdur.

Pärast nii pikka eemalolekut ei teadnud ta õieti enam isegi seda, kellele ta peaks oma saabumisest ette kandma. Peaaegu kõik ohvitserid, keda ta tundis, olid sõjaväega Anglandis. Ilmselt oleks ta võinud lordmarssal Varuzi üles otsida, kui oleks väga tahtnud, aga ei saanud salata, et nüüd oli ta ohtude kohta juba nii palju teada saanud, et ei kippunud enam neile vastu tormama. Ta täidab oma kohust, kui palutakse. Kuid kohustused peavad ta ise üles leidma.

Senikaua oli tal aga muud tegemist. Juba see mõte tekitas temas üheaegselt kohutavat hirmu ja elevust, nii et ta lükkas sõrme krae vahele ja sikutas seda avaramaks, üritades survet kõris vähendada. Sellest polnud abi. Kuid nagu Logen Üheksasõrmele nii väga meeldis öelda: parem on asi ära teha kui selle hirmus elada. Jezal võttis oma paraadmõõga, aga kui ta oli hetke põrnitsenud jaburat pronksist ornamenti selle käepidemel, viskas ta mõõga põrandale ja lõi jalaga voodi alla. Proovi paista väiksem, kui tegelikult oled, oleks Logen öelnud. Jezal võttis oma rännakust kulunud ja tolmuse pika mõõga, pistis läbi vööaasa, hingas sügavalt sisse ja läks ukse juurde.

*

Tänavas ei olnud midagi heidutavat. See asus vaikses linnaosas, sumisevast ärist ja kõmisevast tööstusest kaugel. Kõrvaltänaval reklaamis noateritaja kähedahäälselt oma tööd. Tagasihoidlike majade räästaste all kudrutasid leigelt tuvid. Kusagil läheduses valjenes ja hääbus jälle kabjaklobin ja tõllarataste kolin. Kui see välja arvata, oli kõik vaikne.

Jezal oli majast korra juba mõlemas suunas mööda käinud ega julgenud seda rohkem teha, kartes, et Ardee näeb teda aknast, tunneb ta ära ja hakkab pead murdma, mis pagan tal plaanis on. Niisiis tiirutas Jezal nüüd tänava otsas ringiratast, harjutades sõnu, mida ukse taha ilmudes öelda.

„Ma olen tagasi jõudnud.” Ei-ei, liiga ülespuhutud. „Tere, kuidas läheb?” Ei, liiga igapäevane. „See olen mina, Luthar.” Liiga jäik. „Ardee… ma igatsesin sinu järele.” Liiga meeleheitlik. Ta nägi, et mingi mees vaatab teda ühest ülakorruse aknast. Ta köhatas ja hakkas kiiresti maja poole sammuma, pomisedes ikka ja uuesti: „Parem on asi ära teha, parem on asi ära teha, parem on asi ära teha…”

Tema rusikas kloppis uksele. Ta seisis ja ootas, süda kurgus tagumas. Riiv klõpsatas ja Jezal manas näole oma kõige lipitsevama naeratuse. Uks avanes ning talle vahtis vastu lühike, ümara näoga ja äärmiselt ilutu tüdruk. Kuidas asjad ka muutunud polnud, ei saanud olla vähimatki kahtlust, et see pole Ardee. „Jah?”

„Ee…” Teenija. Kuidas Jezal võis olla selline narr ja arvata, et Ardee tuleb ise uksele? Ta on lihtinimene, aga mitte kerjus. Jezal köhatas. „Ma jõudsin tagasi… see tähendab… kas Ardee West elab siin?”

„Elab küll.” Teenijatüdruk lükkas ukse niipalju lahti, et Jezal sai hämarasse esikusse astuda. „Kellest ma teatan?”

„Kapten Lutharist.”

Teenijatüdruku pea nõksatas, nagu oleks selle külge kinnitatud nähtamatu nöör ja Jezal oleks seda sikutanud. „Te olete kapten… Jezal dan Luthar?”

„Jah,” pomises Jezal midagi mõistmata. Kas on võimalik, et Ardee rääkis temast teenijatega?

„Oh… oh, kui te ootaksite, palun…” Teenijatüdruk osutas ühele uksele ja kiirustas minema, silmad suured, nagu oleks Gurkhuli keiser sisse sadanud.

Hämar elutuba jättis mulje, nagu oleks selle sisustanud keegi, kellel on liiga palju raha, liiga vähe head maitset ja selgelt liiga napilt ruumi oma plaanide täitmiseks. Seal oli mitu kohutavalt paksu polstriga tooli, ülemäära suur ja ülemäära kaunistatud puhvetkapp ning ühel seinal monumentaalne maal – kui see oleks veel suurem olnud, oleks selle äramahutamiseks tulnud sein maha lõhkuda ja osa naabermajast hõivata. Kardinate vahelt tuli kaks tolmust valguskiirt, mis panid kiiskama äärmiselt läikivaks häilitud, kuid pisut vankuva vanaaegse laua pinna. Omaette oleks iga mööblitükk veel vastuvõetav olnud, kuid üheskoos oli nende mõju üpris lämmatav. Kuid seda kõike kortsuskulmul vaatav Jezal ütles endale, et ta oli tulnud ikkagi Ardee, mitte tema mööbli pärast.

See oli naeruväärne. Tema põlved olid nõrgad, suu oli kuiv, pea käis ringi, ja iga hetkega läks see kõik hullemaks. Tal polnud olnud sellist hirmu isegi Aulcuses, kus ümberringi oli karjuv šankademass. Ta tegi toas närviliselt tiiru, tõmbas sõrmi rusikasse ja ajas jälle sirgu. Ta vaatas välja, vaiksele tänavale. Ta kummardus üle ühe tooli, et tohutut maali vaadata. Maalil lebaskles toolil lihaseline kuningas, kellel oli peas hiiglaslik kroon, tema jalge ees kummardasid ja kaapisid kintsu karusnahkadega ääristatud rõivastes isandad. Jezal arvas, et kuningas maalil on Harod Suur, kuid see äratundmine ei pakkunud talle erilist rõõmu. Selle mehe saavutused olid olnud Bayazi lemmikteemaks, mis ühtlasi oli ka kõige tüütavam teema. Jezali poolest oleks Harod Suur võidud kas või purki panna ja ära marineerida. Harod Suur oleks võidud…

„Kas sa näe…”

Ardee seisis uksel, pea viltu ja vaevuaimatav naeratuseviirastus varje täis näol. Tema tagant koridorist langev ere valgus pani tema tumedad juuksed ja valge kleidi piirjooned hõõguma. Paistis, et ta pole peaaegu üldse muutunud. Elus tuleb nii sageli ette, et kauaoodatud hetked osutuvad sügavaks pettumuseks. Ardee nägemine pärast nii pikka lahusolekut oli selles osas täiesti selgelt erand. Kõik Jezali hoolega ettevalmistatud sõnad kadusid silmapilkselt auruna õhku ja tema pea oli sama tühi kui tookord, kui ta Ardeed esimest korda nägi.

„Sa oled siis ikkagi elus,” lausus naine vaikselt.

„Jah… ee… läbi häda.” Jezalil õnnestus kohmetu naeratus näole manada. „Kas sa arvasid, et ma olen surnud?”

„Ma lootsin, et sa oled surnud.” See pühkis silmapilkselt naeratuse Jezali näolt. „Sa ei saatnud mulle mitte ainsatki kirja. Aga tegelikult arvasin ma, et sa oled mu lihtsalt unustanud.”

Jezal võpatas. „Anna andeks, et ma ei kirjutanud. Mul on väga kahju. Ma tahtsin kirjutada…” Ardee lükkas ukse kinni, pani käed selja taha ja toetus vastu ust, põrnitsedes Jezalit kogu aeg. „Polnud ainsatki päeva, mil ma poleks tahtnud kirjutada. Aga mind kutsuti laevalt ära ja mul ei olnud võimalust kellelegi öelda, isegi mitte oma perele. Ma olin… ma olin kaugel, kaugel läänes.”

„Ma tean. Terve linn sumiseb sellest ja kui juba mina olen sellest kuulnud, siis teavad seda ilmselt tõesti kõik.”

„Sa oled siis kuulnud?”

Ardee nõksas peaga koridori poole. „Ma kuulsin toatüdrukult.”

„Toatüdrukult?” Kuidas pagana moodi võis keegi Aduas olla Jezali õnnetutest seiklustest kuulnud, eriti veel Ardee Westi toatüdruk? Korraga tulvasid Jezalile pähe ebameeldivad kujutluspildid. Teenijatüdrukute summ itsitab, mõeldes, kuidas ta oma lõhutud näo pärast nuttis. Kõik, kes teistega vähegi läbi käivad, peksavad keelt sellest, kuidas armiline jõhkardist põhjalane pidi teda lusikaga toitma nagu narri. Jezal tundis, et punastab kõrvalestadeni. „Mida ta siis rääkis?”

„Oh, tead küll.” Ardee kõndis toas äraolevalt ringi. „Et sa ronisid Darmiumi piiramisel linnamüürile. Avasid keisri meestele väravad ja nii edasi.”

„Mida?” Jezal oli veel rohkem segaduses kui enne. „Darmiumi? See tähendab… kes talle seda rääkis…”

Ardee tuli talle aina lähemale ja lähemale ning Jezal hakkas aina rohkem ebalema ja kogelema, kuni jäi hoopis vait. Ardee tuli veel lähemale ja vaatas talle natuke madalamalt otsa, huuled paokil. Ardee oli nii lähedal, et Jezal oli kindel, et naine võtab ta embusse ja suudleb teda. Nii lähedal, et ta kummardus talle äraootavalt pisut lähemale, tema silmad tõmbusid pilukile, huuled kirvendasid… Siis läks naine temast mööda, nii et tema juuksed puudutasid peaaegu Jezali nägu, suundus puhvetkapi juurde, tegi selle lahti ja võttis sealt karahvini, jättes Jezali ihuüksinda vaibale seisma.

Juhmis vaikuses vaatas Jezal, kuidas Ardee täitis kaks klaasi ja sirutas ühe neist tema poole, nii et vein loksus ja kleepudes mööda klaasi külge alla voolas. „Sa oled muutunud.” Jezali kehast käis läbi piinlikkusesööst, tema käsi nõksatas vaistlikult üles, et armilist lõuga varjata. „Ma ei pidanud seda silmas. Igatahes mitte ainult seda. Ma pidasin silmas seda kõike. Sa oled kuidagi teistsugune.”

„Ma…” Kui üldse midagi muutunud oli, siis oli Ardee mõju talle nüüd tugevam kui varem. Siis polnud veel olnud kogu seda ootuse raskust, kogu seda pikka unistamist ja ootamist keset metsikut loodust. „Ma igatsesin sinu järele.” Jezal ütles seda midagi mõtlemata, siis avastas, et punastab, ja pidi üritama jututeemat vahetada. „Kas sa oma vennast oled kuulnud?”

„Ta kirjutab iga nädal.” Ardee viskas pea kuklasse, jõi klaasi tühjaks ja hakkas seda uuesti täis valama. „Vähemalt sellest ajast saadik, kui ma sain teada, et ta on elus.”

„Mida?”

„Kuu aega või natuke kauem arvasin ma, et ta on surnud. Ta pääses lahingust üle noatera eluga.”

„Kas kuskil oli mingi lahing?” piiksatas Jezal hetk enne seda, kui talle meenus, et käib ju sõda. Muidugi käisid lahingud. Ta sai oma hääle jälle kontrolli alla. „Mis lahingust?”

„Sellest, kus prints Ladisla surma sai.”

„Ladisla on surnud?” kiljatas Jezal – tema hääl tõusis jälle plikalikku registrisse. Nendel vähestel kordadel, kui ta oli kroonprintsi näinud, oli see paistnud nii enesekeskne, et võiks arvata, et ta on hävimatu. Raske oli uskuda, et keegi võis teda lihtsalt mõõgaga torgata või noolega lasta ja ta tappa, aga nii see oli.

„Ja siis tapeti tema vend…”

„Raynault? Tapeti?”

„Palees tema enda voodis. Kui kuningas sureb, valib Avatud Nõukogu hääletamisega uue.”

„Hääletamisega?” Jezali hääl tõusis nii kõrgeks, et ta tundis kurgupõhjas peaaegu okset.

Ardee valas oma klaasi juba kolmandat korda täis. „Uthmani saadik poodi mõrva eest üles, kuigi tõenäoliselt oli ta süütu, ja nii venib sõda gurkullastega aina edasi…”

„Kas me oleme gurkullastega ka sõjas?”

„Dagoska langes aasta alguses.”

„Dagoska… langes?” Jezal tühjendas oma klaasi üheainsa sõõmuga ning vahtis vaipa, üritades seda kõike pähe mahutada. Muidugi poleks teda tohtinud üllatada, et elu on edasi läinud, sellal kui ta ära oli, aga ta ei osanud tõesti oodata, et terve maailm on pea peale pöördunud. Sõda gurkullastega, lahingud Põhjas, hääletus uue kuninga valimiseks…

„Kas tahad ühte veel?” küsis Ardee ja kallutas karahvini.

„Parem vist võtan tõesti.” Muidugi olid need suured sündmused, täpselt nagu Bayaz oli öelnud. Ta vaatas, kuidas Ardee valab veini, vaadates keskendunult, peaaegu vihaselt, kuidas vein kulinal voolab. Ta märkas naise ülahuulel väikest armi, mida ta polnud varem tähele pannud, ja tundis äkilist sundust seda puudutada, sõrmed naise juustesse lükata ja teda kallistada. Suured sündmused, kuid need kõik paistsid tähtsusetud selle kõrval, mis toimus praegu siin selles toas. Kes teab, võib-olla otsustatakse paari lähima hetkega kogu tema edasine elu, kui ta suudab leida õiged sõnad ja sundida end neid välja ütlema.

„Ma igatsesin sind tõesti,” sai ta suure vaevaga suust. Armetu üritus, mille Ardee mõru turtsatusega kõrvale heitis.

„Ära ole narr.”

Jezal haaras tal käest ja Ardee vaatas talle silma. „Ma olen kogu oma elu narr olnud. Kuid praegu ma pole seda. Mõnikord seal tasandikul hoidis mind elus ainult mõte sellest, et… et võib-olla saan ma jälle sinuga olla. Iga päev tahtsin ma sind näha…” Ardee ainult vaatas teda, kulm kortsus, Jezali sõnad ei liigutanud teda põrmugi. Et Ardee tema embusse ei vajunud, oli Jezali jaoks pärast kõike seda, mida ta oli pidanud üle elama, ülim pettumus. „Ardee, palun. Ma ei tulnud siia tülitsema.”

Ardee viskas järjekordse klaasitäie veini hinge alla ja põrnitses põrandale. „Ma ei tea, miks sa tulid.”

„Sellepärast, et ma armastan sind, ja sellepärast, et ma ei taha enam kunagi sinust lahus olla! Palun, ütle, et sa saad minu naiseks!” Ta oleks seda peaaegu öelnud, kuid viimasel hetkel nägi ta naise põlglikku muiet ja sai end pidama. Ta oli täiesti unustanud, kui keeruline Ardeega vahel on. „Ma tulin vabandust paluma. Ma tean, et vedasin sind alt. Ma tulin kohe, kui sain, aga ma näen, et sul pole praegu tuju. Ma tulen hiljem tagasi.”

Ta pühkis naisest mööda ja suundus juba ukse poole, kuid Ardee jõudis temast ette, pööras võtit lukuaugus ja tõmbas selle kiiresti välja. „Sa jätad mind siia, isegi ei kirjuta mulle, ja kui sa siis lõpuks tagasi tuled, tahad sa ära minna, ilma et mind isegi suudleksid?” Ta astus vankuva sammu Jezali poole ja Jezal taganes endalegi üllatuseks.

„Ardee, sa oled purjus.”

Naine nõksas pahaselt peaga. „Ma olen alati purjus. Sa ju ütlesid, et igatsesid minu järele.”

„Aga,” pomises Jezal, kellel hakkas miskipärast natuke hirm. „Ma mõtlesin, et…”

„Just selles ongi sinu häda. Mõtlemises. Sa ei oska mõelda.” Ardee ajas ta vastu lauaserva ja mõõk takerdus nii keeruliselt Jezali jalgade vahele, et ta pidi käe laua peale toetama, et mitte ümber kukkuda.

„Kas mina siis ei oodanud?” sosistas Ardee ja Jezal tundis oma näol tema kuuma ja veinist hapukasmagusat hingeõhku. „Täpselt nii, nagu sa palusid.” Tema huuled puudutasid kergelt Jezali suud, tema keeleots libises välja ja noolis tema huuli, tema kõripõhjast kostis vaikne kurin ja ta surus end vastu Jezalit. Jezal tundis, kuidas Ardee käsi libises tema kubemele ja hõõrus teda õrnalt läbi pükste.

Tunne oli muidugi meeldiv ja kutsus esile kohese jäigastumise. Tunne oli lausa ülimalt meeldiv, kuid ka omajagu kõhe. Jezal vaatas närviliselt ukse poole. „Aga teenijad?” kähistas ta.

„Kui see neile ei meeldi, siis otsigu endale uus töö, kurat võtaks! Mina ei tahtnud neid siia võtta.”

„Kes siis tahtis… aah!”

Ardee haaras tal juustest ja pööras tema pea valusalt enda poole, nii et sai talle otse näkku vaadata. „Unusta need teenijad! Sa tulid ju minu pärast!”

„Jah… jah, muidugi!”

„Siis ütle seda!” Ardee käsi surus kõvasti vastu tema jalgevahet, peaaegu valusalt, kuid mitte päris.

„Aah… ma tulin sinu pärast.”

„No näed, ja siin ma olen.” Naise sõrmed kohmerdasid hetke Jezali vöö kallal ja tõmbasid selle lahti. „Nüüd pole mõtet enam häbeneda.”

Jezal üritas tema randmest kinni saada. „Ardee, oota…” Ardee teine käsi virutas talle põletava kõrvakiilu, nii et tema pea nõksatas küljele ja kõrvus lõi kumisema.

„Ma olen siin kuus kuud niisama passinud!” sisistas Ardee talle natuke pehme keelega näkku. „Kas sa kujutad ette, kui igav mul oli? Ja nüüd käsid sa mul oodata? Käi perse!” Ta surus käe jõhkralt Jezalile püksi ja tõmbas tema riista välja, hõõrus seda ühe käega ja surus teise käega tema nägu. Jezal sulges silmad ja hingas kiirelt läbi suu, tal olid mõttes ainult naise sõrmed.

Ardee hambad näksasid tema huuli peaaegu valusalt ja siis veel kõvemini. „Aah,” mühatas Jezal. „Aah!” Ardee täiesti selgelt hammustas teda. Hammustas jõuga, nagu oleksid tema huuled krõmpsluu, mis tuleb läbi närida. Ta üritas eemale tõmbuda, kuid laud oli tema selja taga ja Ardee hoidis teda kõvasti kinni. Valu oli peaaegu sama tugev kui jahmatus, siis aga, kui hammustamine jätkus, juba tunduvalt tugevam.

„Aahh!” Ta haaras Ardee randmest ja väänas tema käe selja taha, lükkas seda ja surus ta lauale. Ta kuulis, kuidas Ardee ahhetas, kui tema nägu kõvasti vastu poleeritud lauaplaati laksatas.

Jezal seisis Ardee kohal, jahmatusest tardunud, suus vere soolane maitse. Ardee sassis juuste vahelt paistis üks silm, mis vaatas teda tuimalt üle väänatud õla. Juuksed naise suu ees liikusid tema kiire hingamise rütmis. Jezal laskis tema käe lahti ja nägi, kuidas see liikus, nägi naise nahal tema sõrmedest jäänud erkroosasid jälgi. Ardee käsi libises alla, haaras seelikust ja kiskus seda ülespoole, haaras uuesti ja kiskus seda veel kõrgemale, kuni tema seelik ja alusseelikud olid kõik tema piha ümber kortsus ja paljas kahvatu tagumik oli Jezali ees püsti.

Nojah. Jezal võis ju olla uus inimene, aga ta oli ikkagi mees.

Iga tõukega kolksus Ardee pea vastu krohvitud seina, Jezali nahk laksatas vastu tema reisi, Jezali püksid vajusid aina allapoole ja allapoole, kuni mõõgapära hakkas vaipa kraapima. Iga tõukega kriiksatas laud vihaselt, iga korraga valjemini, justkui kepiksid nad mõne pahase vanamehe seljas. Iga tõukega Ardee mühatas ja Jezal ahhetas, mitte niivõrd mõnust ega valust, kui kehade ägedast liikumisest tulevast õhu liikumisest kõris. Kõik lõppes halastavalt kiiresti.

Elus tuleb nii sageli ette, et kaua oodatud hetked osutuvad sügavaks pettumuseks. See oli kahtlemata üks sellistest puhkudest. Kõigil nendel lõpututel tundidel seal tasandikul, surmahirmus, liikmed ratsutamisest kanged, ei olnud Jezal Ardeest unistades mõelnud mitte kiirele ja metsikule paarumisele maitsetu elutoa laual. Kui nad valmis said, pistis Jezal oma lõtvuva riista tagasi püksi, süüdlaslikult, häbiga ja ülimalt õnnetult. Vööpandla klõksatuse peale tekkis tal tahtmine näoga vastu seina joosta.

Ardee tõusis, laskis seelikud alla langeda ja sikutas need sirgu, pilk maas. Jezal sirutas käe tema õla poole. „Ardee…” Naine raputas tema käe vihaselt maha ja läks eemale. Ta viskas midagi selja taha, see kukkus vaibale. See oli ukse võti.

„Sa võid minna.”

„Mida-mida?”

„Mine! Sa said ju, mida tahtsid!”

Jezal noolis oma verist huult, uskumata oma kõrvu. „Kas sa arvad, et ma tahtsin seda?” Ainult vaikus. „Ma armastan sind.”

Ardee justkui köhatas, nagu võiks oksele hakata, ja raputas siis aeglaselt pead. „Miks?”

Jezal polnud kindel, kas ta teab seda. Ta ei teadnud enam, mida ta mõtleb või mida tunneb. Ta tahtis uuesti proovida, kuid ei teadnud, kuidas seda teha. See kõik oli nagu mingi seletamatu õudusunenägu, millest ta lootis kiiresti ärgata. „Mis mõttes „miks”?”

Ardee kummardus tema poole, käed rusikas, ja karjus talle näkku: „Ma olen üks kuradi tühi koht! Kõik, kes mind tunnevad, vihkavad mind! Isegi minu enda isa vihkas mind! Isegi minu enda vend!” Tema hääl murdus, nägu tõmbus krimpsu, ta turtsus raevust ja kurbusest. „Ma hävitan kõik, mida puutun! Ma olen kõnts! Kuidas sa sellest aru ei saa?” Ta kattis näo kätega, pööras Jezalile selja ja tema õlad hakkasid vappuma.

Jezal vaatas teda silmi pilgutades, huul värisemas. Endine Jezal dan Luthar oleks kõige tõenäolisemalt võtme haaranud, toast kibekiiresti jalga lasknud, mööda tänavat minema plaganud ja enam mitte kunagi tagasi tulnud, arvates, et tal vedas, et ta nii lihtsalt pääses. Uus Jezal aga mõtles järele. Ta mõtles hoolega. Kuid ta polnud nii vilets, et oleks jalga lasknud. Vähemalt ütles ta endale nii.

„Ma armastan sind.” Need sõnad maitsesid tema verises suus nagu vale, kuid ta oli läinud liiga kaugele, et tagasi pöörata. „Ma armastan sind ikkagi.” Ta tuli läbi toa, ja kuigi Ardee üritas teda eemale lükata, võttis tal ümbert kinni. „Miski pole muutunud.” Ta lükkas sõrmed läbi Ardee juuste ja hoidis tema pead oma rinna vastas, samal ajal kui naine nuttis ja nuuksus vaikselt, nii et Jezali eredavärvilisele mundrile tilkus tatti.

„Miski pole muutunud,” sosistas Jezal. Kuid loomulikult oli.