Читать книгу Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat - Joe Abercrombie - Страница 8

Jezal lamas selili, käed kukla all, linad piha ümber. Ta silmitses Ardeed, kes vaatas aknast välja, küünarnukid aknalaual ja lõug kätele toetatud. Ta silmitses Ardeed ja tänas saatust, et mingi ammuunustatud sõjaväerõivaste kujundaja oli arvanud heaks varustada kuningliku kaardiväe ohvitserid lühikese mundrikuuega. Ta tänas saatust siiralt ja kogu südamest, sest tema mundrikuub oli ainus asi, mis Ardeel seljas oli.

Hämmastav, kuidas pärast seda mõrumaigulist ja segadusseajavat taaskohtumist oli kõik nende vahel muutunud. Juba terve nädala polnud nad ainsatki ööd lahus veetnud ja juba terve nädala polnud naeratus Jezali näolt peaaegu hetkekski lahkunud. Mõnikord kerkis see mälestus muidugi üles, kutsumata ja kohutavalt ootamatult nagu punsunud laip, mis tõuseb tiigi pinnale, mille ääres sa mõnusat piknikku pead. Talle meenus, kuidas Ardee teda hammustas ja lõi, nuttis ja talle näkku karjus. Aga kui see meenus, manas Jezal näole naeratuse, nägi, et Ardee naeratab vastu, ja suutis üsna kiiresti need ebameeldivad mälestused jälle alla suruda, vähemalt mõneks ajaks. Siis õnnitles ta ennast, et on nii suuremeelne ja ei lasknud end Ardee ühest eksimusest segada.

„Ardee,” venitas ta meelitavalt.

„Mhh?”

„Tule voodisse tagasi.”

„Miks?”

„Sellepärast, et ma armastan sind.” Imelik – mida sagedamini ta seda ütles, seda lihtsam seda öelda oli.

Ardee ohkas tüdinult. „Nii sa kogu aeg väidad.”

„See on tõsi.”

Naine pöördus ja toetus kätega vastu aknalauda, tema keha paistis heleda akna taustal tumeda siluetina. „Ja mida see täpselt tähendab? Seda, et sa oled mind nädal aega keppinud, aga pole ikka veel isu täis saanud?”

„Ma arvan, et ma ei saa sellest kunagi isu täis.”

„Nooh…” ja Ardee lükkas end aknast eemale ning tuli paljajalu üle põrandalaudade. „See ei tee vist kellelegi kahju, kui me üritame seda välja uurida. Igatahes nüüd enam mitte.” Ta peatus voodi jalutsis. „Aga luba mulle ühte asja.”

Jezal neelatas, mõeldes pabinal, mida naine võib paluda ja mida tema võib talle vastata. „Ükskõik mida,” ütles ta vaikselt, sundides end naeratama.

„Ära mind alt vea.”

Jezali naeratus muutus muretumaks. Sellele polnud nii raske jah vastata. Ta oli ju ikkagi täiesti muutunud inimene. „Muidugi, luban.”

„Väga hea.” Ardee ronis neljakäpakil voodile, pilk Jezali näole kinnitunud, Jezal aga liigutas lina all äraootavalt varbaid. Ardee istus kaksiratsi talle otsa ja tõmbas mundrikuue sirgu. „Noh, kapten, kas tunnistate mind ülevaatusel kõlblikuks?”

„Mina ütleksin…” ja Jezal haaras kuue rinnaesisest, tõmbas naise endale peale ja pistis käe kuue alla, „et te olete kahtlemata…” ta libistas pihu naise rinna alla ja silitas pöidlaga tema rinnanibu „kõige parema väljanägemisega sõdur minu kompaniis.”

Ardee surus oma jalgevahet läbi lina Jezali kubeme vastu ning liigutas puusi edasi-tagasi. „Aa, kapten on juba valveseisangus…”

„Sinu jaoks alati…”

Ardee lakkus ja imes tema suud, määrides tema näo süljega kokku, ja Jezal lükkas käe tema jalgade vahele ning naine hõõrus end natuke aega selle vastu, Jezali kleepuvad sõrmed libisesid sisse ja välja. Ardee mühatas ja ohkis ning Jezal tegi sama. Ardee sirutas käe ja tõmbas lina eest. Jezal võttis oma riistast kinni, naine vingerdas puusadega, kuni nad leidsid õige asendi, ja laskus siis talle otsa. Ardee juuksed kõditasid Jezali nägu, tema kahisev hingeõhk kõditas Jezali nägu.

Uksele koputati kaks korda raskelt ning nad mõlemad tardusid paigale. Veel kaks koputust. Ardee kergitas pead ja lükkas juuksed õhetava näo eest kõrvale. „Mis on?” hüüdis ta paksu ja kähiseva häälega.

„Mul on vaja kaptenile midagi edasi öelda.” See oli toatüdruk. „Kas ta… kas ta on veel siin?”

Ardee pilk pöördus Jezali näole. „Ma usun, et saan teate talle edasi anda!” Jezal hammustas huulde, et naeru maha suruda, sirutas käe, näpistas Ardee rinnanibu ja naine lõi tema käe laksuga kõrvale. „Kes teda tahab?”

„Rüütel-heerold!” Jezal tundis, kuidas tema naeratus haihtub. Paistis, et need närukaelad ei too kunagi häid uudiseid ja tulevad alati kõige halvemal ajal. „Lordmarssal Varuzil on vaja kapteniga kiiresti rääkida. Teda otsitakse kõikjalt üle terve linna.” Jezal vandus endamisi. Paistis, et sõjavägi on viimaks aru saanud, et ta on tagasi.

„Ütle talle, et ma ütlen kaptenile edasi, kui teda näen!” hüüdis Ardee ja sammud eemaldusid koridoris.

„Kurat!” sisistas Jezal kohe, kui oli kindel, et teenijatüdruk on läinud – kuigi sellel ei saanud eriti kahtlust olla, mis siin viimastel päevadel ja öödel oli toimunud. „Ma pean minema.”

„Kas kohe?”

„Jah, kohe, susi neid söögu. Kui ma ei lähe, otsivad nad edasi, ja mida varem ma lähen, seda varem jõuan ma tagasi.”

Ardee ohkas ja keeras end selili, Jezal aga libistas end voodilt maha ja hakkas toast oma laialipillutatud riideid jahtima. Tema särgi rinnaesisel oli veiniplekk, tema püksid olid kortsus ja kägardunud, aga need pidid asja ära ajama. Suurepärane väljanägemine ei olnud enam Jezali ainus eesmärk elus. Ta istus voodile, et saapad jalga tõmmata, ja tundis, kuidas Ardee tõuseb tema taga kükakile ja libistab käed üle tema rinna. Ardee huuled puudutasid imeõrnalt tema kõrva, kui ta sosistas: „Nii et sa jätad mu jälle üksi? Lähed Anglandi, et koos minu vennaga põhjalasi nottida?”

Jezal kummardus raskustega ja tõmbas ühe saapa jalga. „Võib-olla. Võib-olla mitte.” Mõte sõdurielust ei täitnud teda enam vaimustusega. Ta oli näinud piisavalt vägivalda ja näinud seda lähedalt, nii et ta teadis, et see on ülimalt hirmus ja põrgulikult valus. Au ja kuulsus paistsid asjaga kaasnevate riskide kõrval viletsa tasuna. „Ma mõtlen tõsiselt ohvitseriametist loobumisele.”

„Tõesti või? Ja mida sa tegema hakkaksid?”

„Ei tea täpselt.” Jezal vaatas Ardeele otsa ja kergitas kulmu. „Võib-olla otsin endale hea naise ja loon pere.”

„Hea naise? Kas sa tead mõnda sellist?”

„Ma lootsin, et sina tead ehk mõnda soovitada.”

Ardee surus huuled kokku. „Las ma mõtlen. Kas ta peab olema ilus?”

„Ei-ei, ilusad naised on alati nii kuramuse nõudlikud. Ei, ilutu nagu puupakk, palun.”

„Tark?”

Jezal mühatas. „Ainult mitte seda. Minu tühi peakolu on ju kurikuulus. Targa naise kõrval näeksin ma alati välja nagu tolvan.” Ta vedas teise saapa jalga, tõmbas Ardee käed oma keha küljest lahti ja tõusis. „Mõni suurte silmadega ja ajudeta vasikas oleks ideaalne. Keegi, kes oleks minuga lõputult ainult nõus.”

Ardee plaksutas käsi. „Muidugi, ma näen juba vaimusilmas, kuidas ta lohiseb sinu käevangus nagu tühi kleit, nagu sinu enda kiledam kaja. Aga ta võiks olla ikkagi aadliverd, eks ole?”

„Muidugi, mulle sobib ainult parim. Selles osas ei tohi mingeid järeleandmisi teha. Ja tal peavad olema heledad juuksed, mul on nende vastu nõrkus.”

„Oh, ma olen täiesti nõus. Tumedad juuksed on nii labased, nii väga mulla ja sopa ja sõnniku värvi.” Ardee väristas end. „Ma tunnen end juba selle mõtte juures määrituna.”

„Ennekõike aga,” jätkas Jezal ning lükkas mõõga läbi vööaasa, „peab tal olema rahulik ja tasane loomus. Üllatustest on mul isu täis.”

„Endastmõistetavalt. Elu on niigi raske, pole vaja, et veel naine ka probleeme tekitaks. See on nii kohutavalt ebaväärikas.” Ardee kergitas kulmu. „Eks ma siis mõtlen, kas minu tutvusringkonnas on kedagi sellist.”

„Suurepärane. Esialgu aga läheb mul vaja seda kuube, kuigi sina kannad seda palju uhkemalt, kui mina eales olen suutnud.”

„Aga loomulikult, härra kapten.” Ardee võttis kuue seljast ja viskas Jezalile, siis sirutas end voodil täiesti paljalt välja, selg kummis, käed kukla taga, liigutas aeglaselt puusi edasi-tagasi, kõverdas ühte jalga, sirutas teise jala välja ja sihtis selle suure varbaga Jezalit. „Ega sa mind liiga kauaks üksi ei jäta, mis?”

Jezal silmitses teda hetke. „Ära liiguta ainsatki tolli!” kähistas ta, tõmbas siis kuue selga, surus riista jalge vahele ja koperdas uksest välja, ise kahekorra kõveras. Ta lootis, et tema riist vajub enne lordmarssaliga kohtumist alla, kuid polnud selles päris kindel.

Jezal leidis end jällegi ühest ülemkohtunik Marovia tohutust saalitaolisest toast, ta seisis ihuüksinda keset tühja põrandat määratu suure poleeritud laua ees, mille tagant seirasid teda süngelt kolm vana meest.

Kui kirjutaja kõrged uksed kõmatusega kinni pani, tekkis Jezalil äärmiselt kõhe tunne, et ta on täpselt sedasama kord juba kogenud. Tol päeval, kui ta kutsuti ära Anglandi suunduva laeva pealt, kisti eemale sõpradest ja auahnetest plaanidest, et lähetada ta läbikukkumisele määratud ja läbimõtlemata rännakule kuskile kaugele kolkasse. Rännakule, mis läks talle maksma osa tema välimusest ja oleks peaaegu läinud maksma ka tema elu. Võis kindlalt öelda, et ta just ei nautinud jälle siin olemist ja ta lootis kogu hingest, et seekord on tulemus parem.

Sellest vaatenurgast võttes oli Esimese Maagi puudumine omajagu julgustandev, kuigi muidu polnud kolmik laua taga kaugeltki rahustav. Jezali vastas olid nimelt lordmarssal Varuzi, ülemkohtunik Marovia ning kojaülem Hof karmid vanad näod.

Varuz jahvatas parajasti Jezali suurepärastest saavutustest Vanas Impeeriumis. Nähtavasti oli ta kuulnud sootuks teistsugust versiooni seal toimunust kui see, mida Jezal mäletas.

„… suured seiklused Läänes, millega ta, nagu ma aru saan, tõi Unioonile ainult au. Eriti avaldas mulle muljet lugu teie rünnakust üle Darmiumi silla. Kas see toimus tõesti nii, nagu ma kuulsin?”

„Üle silla, lordmarssal, noh, ausalt öeldes, ee…” Ilmselt oleks Jezal pidanud sellelt vanalt narrilt küsima, mida kuradit ta silmas peab, aga tema mõtted olid liiga hõivatud Ardeest, kes tema kujutlustes alasti voodil lebas. Persse see kodumaa. Kohustused käigu põrgu. Ta võib praegu kohe ohvitseriameti maha panna ja enne tunni möödumist tagasi Ardee voodis olla. „Asi on nii, et…”

„See oli siis teie lemmik?” küsis Hoff ja pani peekri lauale. „Minule tundus kõige põnevam see jutt keisri tütrest.” Ja ta vaatas Jezalile otsa, silmis sära, mis vihjas vürtsikale loole.

„Ausalt, Teie Hiilgus, mul pole vähimatki aimu, kust see kuulujutt alguse sai. Ma võin kinnitada, et midagi sellist pole juhtunud. Paistab, et selle kõige juures on miskipärast kõvasti liialdatud…”

„Noh, üks uhke kuulujutt on ju väärt kümmet pettumusttekitavat tõde, kas te pole nõus?”

Jezal pilgutas silmi. „Noh, küllap vist olen…”

„Igatahes,” sekkus Varuz, „on Kinnine Nõukogu saanud teie tegudest kaugetel maadel väga kiitvaid aruandeid.”

„Tõesti või?”

„Palju aruandeid, mis kõik on hiilgavad.”

Jezal ei suutnud hoiduda laialt naeratamast, kuid ta pidi paratamatult ka pead murdma, kellelt sellised aruanded võisid olla tulnud. Ta ei kujutanud ette, et näiteks Ferro Maljinn tema suurepäraseid isikuomadusi taevani kiidaks. „Noh, te olete väga lahked, aga ma pean…”

„Mul on suurim heameel teatada, et tasuks teie pühendumuse ja julguse eest selle eluliselt tähtsa ülesande täitmisel on teid tõstetud koloneli auastmesse ja aukõrgendus jõustub kohe.”

Jezali silmad läksid väga suureks. „Tõesti või?”

„Just nimelt, mu poiss, ja keegi pole seda rohkem ära teeninud.”

Tõusta üheainsa pärastlõuna jooksul kahe auastme võrra oli seninägematu au, eriti kuna Jezal polnud võidelnud üheski lahingus, hiljuti ühtegi vaprat tegu sooritanud ega ülimat ohvrit toonud. Muidugi kui mitte arvestada seda, et ta pidi oma parima sõbra õe magatamise pooleli jätma. See oli kahtlemata ohver, kuid vaevalt küll selline, millega võiks kuninga soosingu ära teenida.

„Ma, ee… ma…” Jezal säras rahulolust ja ei suutnud seda varjata: uus munder, rohkem poorte ja muud sellist ning rohkem inimesi, keda kamandada. Au ja kuulsus on vahest tõesti vilets tasu, aga ta oli juba riskinud ja pidi nüüd ainult jah ütlema. Kas ta polnud siis kannatanud? Kas ta polnud siis seda ära teeninud?

Ta ei pidanud väga pikalt järele mõtlema. Ta ei pidanud peaaegu üldse järele mõtlema. Plaan sõjaväest lahkuda ja pere luua taandus korraga kaugusesse. „Mul on suurim au see ülim, ee… au vastu võtta.”

„Siis oleme me kõik ühtmoodi rõõmsad,” märkis Hoff hapult. „Nüüd asja juurde. Te kindlasti teate, kolonel Luthar, et talupoegadega on viimasel ajal sekeldusi olnud?”

Üllataval kombel ei olnud Ardee magamistuppa ühtegi säärast uudist jõudnud. „Ega ometi midagi tõsist, Teie Hiilgus?”

„Kindlasti mitte, kui lausülestõusu mitte tõsiseks pidada.”

„Ülestõusu?” Jezal neelatas.

„See mees, see Tanner…” sülgas kojaülem. „Ta on juba mitu kuud maakohtades ringi liikunud, rahulolematust õhutanud, külvanud vastuhaku seemet, ässitanud talupoegi kuritegudele nende peremeeste vastu, nende isandate vastu, nende kuninga vastu!”

„Keegi poleks arvanud, et asi läheb varjamatu mässuni.” Varuz maigutas vihaselt suud. „Kuid pärast üht meeleavaldust Kelni lähedal võttis üks talupoegade salk Tanneri julgustusel relvad ning keeldus laiali minemast. Nad saavutasid võidu kohaliku maaomaniku üle ja vastuhakk levis. Nüüd me kuulsime, et eile hävitasid nad lord Finsteri juhitud märkimisväärse väeüksuse, põletasid maha lordi häärberi ja poosid üles kolm maksukogujat. Praegu liiguvad nad rüüstates Adua poole.”

„Rüüstates?” kordas Jezal pominal ja vaatas ukse poole. „Rüüstamine” oli tõesti väga kole sõna.

„Kogu see lugu on äärmiselt kahetsusväärne,” kurtis Marovia. „Pooled neist on kuningale ustavad ausad inimesed, kelle on nii kaugele ajanud ainult maaisandate ahnus.”

Varuz kõverdas põlglikult huuli. „Reetmisele pole mingit vabandust! Teine pool neist on vargad, kaabakad ja rahulolematud. Neile tuleb rooska anda ja nad võlla tõmmata!”

„Kinnine Nõukogu on otsustanud,” pistis Hoff vahele. „See Tanner on teatanud oma kavatsusest esitada kuningale nimekiri nõudmistega. Kuningale! Ta tahab uusi vabadusi. Uusi õigusi. Igaüks olgu kaasinimesega võrdne ja muu selline ohtlik pläma. Varsti saadakse teada, et nad on siiapoole teel, ja siis tuleb paanika. Mässud talupoegade toetuseks ja mässud nende vastu. Kõik kõigub juba niigi noatera peal. Meil on käimas kaks sõda, kuninga tervis kustub kiiresti ja tal pole pärijat!” Hoff virutas rusikaga vastu lauda, nii et Jezal võpatas. „Neid ei tohi linna lähedusse lasta!”

Marssal Varuz pani käed selja taga kokku. „Selle ohu vastu saadetakse kaks Midderlandi jäänud kuningliku kaardiväe rügementi. Ette on valmistatud nimekiri järeleandmistega.” Viimase sõna juures kortsutas ta kulmu. „Kui talupojad on meie tingimustega nõus ja lähevad tagasi oma kodudesse, säästetakse nende elu. Kui see Tanner keeldub mõistmast, siis tuleb see tema nõndanimetatud sõjavägi hävitada. Laiali pillutada. Purustada.”

„Tappa,” ütles Hoff, hõõrudes oma raske pöidlaga mingit plekki laual. „Ja ninamehed Tema Majesteedi Inkvisitsiooni kätte anda.”

„Kahetsusväärne,” pomises Jezal midagi mõtlemata. Juba ainuüksi selle asutuse nime kuuldes käisid tal üle keha külmajudinad.

„Vajalik,” lausus Marovia, vangutades kurvalt pead.

„Aga kindlasti mitte lihtne.” Varuz vaatas Jezalile üle laua tõsiselt otsa. „Igast külast, igast linnast, igast talust ja igalt põllult, millest nad möödusid, on nad oma ridadesse täiendust saanud. Maa kubiseb rahulolematutest. Nad on muidugi halva distsipliiniga ja halvasti varustatud, kuid viimastel hinnangutel on nende arv ligikaudu nelikümmend tuhat.”

„Nelikümmend… tuhat?” Jezal niheles närviliselt. Ta oli arvanud, et jutt on ehk mõnest sajast ja neil pole isegi korralikke jalavarje. Siin, Agrionti kindlate müüride vahel, linna müüride taga polnud muidugi midagi karta. Aga nelikümmend tuhat väga vihast meest on päris hirmus hulk. Isegi kui nad on talupojad.

„Kuninga kaardivägi teeb ettevalmistusi – üks ratsaväe- ja üks jalaväerügement. Nüüd on puudu ainult keegi, kes neid juhiks.”

„Mhh,” mühatas Jezal. Ta ei kadestanud seda õnnetut meest, kes nende juhiks määratakse ja peab viima väed viiekordselt arvukama vaenlase vastu, metslaste karja vastu, kes on õiglustundest ja väikestest võitudest üles köetud, joobnud vihast aadlike ja monarhia vastu; kes janunevad verd ja röövsaaki…

Jezali silmad läksid veel suuremaks. „Mina?”

„Teie.”

Jezal otsis sõnu. „Ma ei taha paista… tänamatu, saate aru, aga tõepoolest… see tähendab, kindlasti on keegi, kes selleks ülesandeks paremini sobib. Lordmarssal, teie ise olete ju…”

„Praegu on keerulised ajad.” Hoff tunnistas Jezalit tõsiselt oma puhmaskulmude alt. „Väga keerulised ajad. Meil on vaja kedagi, kellel poleks… taaka. Meil on vaja puhast lehte. Teie vastate neile tingimustele ideaalselt.”

„Aga… talupoegadega läbirääkimine, Teie Hiilgus, Teie Ausus, härra lordmarssal… ma ei tea sellest teemast midagi! Ma ei tea seadustest midagi!”

„Me oleme teie puudustest teadlikud,” vastas Hoff. „Just sellepärast tuleb teiega kaasa Kinnise Nõukogu esindaja. Keegi, kellel on nendel aladel konkurentsitu kogemustepagas.”

Jezali õlale laksas raske käsi. „Ma ju ütlesin, et me kohtume pigem varem kui hiljem, mu poiss!” Jezal pööras aeglaselt pead, kohutav jahmatus kõhus paisumas, ja seal seisiski Esimene Maag, kes oli nähtavasti siiski täiesti kohal ja naeratas talle laialt kõige rohkem jala kauguselt. Tegelikult polnud eriline üllatus, et see vana kiilakas, kes armastas oma nina igale poole toppida, on asjasse segatud. Tundus, et kummalised ja valusad sündmused käivad tema järel nagu hulkuvad koerad lihuniku vankri järel.

„Talupoegade sõjavägi – kui seda saab niimoodi nimetada – on laagris linnast neljapäevase aeglase marsi kaugusel, nad on üle maa laiali ja otsivad toidumoona.” Varuz kummardus üle laua ja suskas sõrmega lauaplaati. „Te lahkute otsekohe ja panete neil tee kinni. Kõik meie lootused on teie peal, kolonel Luthar. Kas te saite korraldustest aru?”

„Jah, härra marssal,” sosistas Jezal, üritades innukas paista, kuid täiesti edutult.

„Meie kaks jälle koos!” kõhistas Bayaz. „Vaenlastel oleks targem kohe jooksu pista või kuidas, mu poiss?”

„Muidugi,” pomises Jezal õnnetult. Tal oli olnud võimalus põgeneda, võimalus uut elu alustada, ja ta oli sellest loobunud paari tärni eest mundrikuuel. Ta mõistis oma kohutavat eksimust liiga hilja. Bayazi haare tema õlal tugevnes ja tõmbas ta isalikult lähemale. Tundus, et tal pole kavas teda lahti lasta. Oli selge, et pääsu pole.

Jezal astus oma korteri uksest suure kiiruga välja ning vedas oma kasti vandudes järele. Oli tõesti kohutav karistus, et ta pidi oma pagasit ise kandma, kuid ajaga oli väga kitsas, kui ta tahab tõesti Uniooni selle enda elanike hullumeelsuse käest päästa. Ta oli ainult hetkeks kaalunud, kas mitte liduda sadamasse ja astuda esimesele kaugesse Suljukki suunduvale laevale, ning selle mõtte siis pahaselt kõrvale heitnud. Ta oli ju aukõrgenduse vastu võtnud, teades, mida teeb, järelikult ei jäänud tal praegu muud üle, kui selle asjaga lõpuni minna. Parem on see ära teha, kui selle hirmus elada, ja kõik see muu jutt. Ta pööras võtit lukuaugus, pöördus – ja põrkas plikaliku ahhetusega tagasi. Ukse vastas hämaruses oli keegi ning Jezali õud ainult süvenes, kui ta mõistis, kes see on.