Читать книгу Tristani ja Isolde lugu - Joseph Bedier - Страница 1

Head inimesed, kas tahate kuulda ilusat lugu armastusest ja surmast? See räägib Tristanist ja kuningatar Isoldest. Kuulake, kuidas nad suures rõõmus ja suures kurbuses teineteist armastasid ja siis ühel ja samal päeval surid, Tristan Isolde pärast ja Isolde Tristani pärast.

Ammustel aegadel valitses Cornouailles’s kuningas Marc. Saanud teada, et Marci ründavad vaenlased, tuli Loonnois’ kuningas Rivalen mere tagant talle appi. Nagu läänimees kunagi, teenis ta kuningas Marci jõuga ja nõuga nii ustavalt, et viimane andis talle vastutasuks oma õe, kauni Blanchefleuri, keda kuningas Rivalen piiritult armastas.

Ta abiellus Blanchefleuriga Tintageli lossis. Aga vaevalt olid pulmad läbi, kui saabus teade, et tema vana vaenlane hertsog Morgan on tunginud Loonnois’sse, rüüstates selle linnu, põlde ja külasid. Rivalen mehitas kiiruga laevad ja tõi Blanchefleuri, kes oli juba käima peal, oma kaugetele maadele. Ta randus Kanoëli lossi ees ja usaldas kuninganna eest hoolitsemise talliülem Rohaltile, keda kõik kutsusid ustavuse tõttu ilusa nimega – Rohalt Auhoidja. Seejärel kogus ta kokku kõik parunid ja läks sõtta.

Blanchefleur ootas teda kaua. Aga oh häda! Ta ei tulnudki tagasi. Ühel päeval sai Blanchefleur teate, et hertsog Morgan on tema mehe reeturlikult tapnud. Blanche eur ei valanud ühtegi pisarat, ei oianud, ei kaevelnud, ent ta ihuliikmed muutusid nõrgaks ja jõuetuks ja tema hing tahtis end kehast lahti rebida. Rohalt püüdis teda lohutada.

„Kuninganna,” sõnas ta, „leinamisest pole kasu. Kas ei pea kõik need, kes sünnivad, kord ka surema? Võtku Jumal vastu kõik surnud ja kaitsku elavaid!..”

Aga kuninganna ei tahtnud teda kuulata. Ta ootas kolm päeva, et oma kalli isandaga kokku saada. Neljandal päeval sünnitas ta poja ja ütles teda kätele võttes:

„Poeg, ma olen kaua tahtnud sind näha ja ma mõistan, et sa oled kõige kaunim olend, kelle üks naine on kunagi ilmale toonud. Ma sünnitasin su kurbuses, kurb on ka minu esimene tervitus sinule ja sinu pärast olen ma kurb, et suren. Ja et sa suures kurbuses oled ilmale tulnud, olgu su nimi Tristan1”

Kui ta need sõnad oli lausunud, suudles ta poega ja heitis hinge.

Rohalt Auhoidja võttis orvu enda hoole alla. Juba piirasid hertsog Morgani mehed Kanoëli lossi: kuidas küll oleks Rohalt saanud kaua rünnakule vastu panna? Ta mõtles: „Hulljulgus ei ole vägitegu,” ja alistus hertsog Morganile. Aga kartuses, et Morgan tapab Rivaleni poja, ütles ta, et see on tema laps, ja kasvatas ta üles koos oma poegadega.

Kui seitse aastat täis sai, saabus aeg, mil laps tuli naiste hoole alt ära võtta, ja Rohalt usaldas Tristani targa õpetaja, hea kannupoisi Gorvenali hoolde. Mõne aasta jooksul õpetas Gorvenal kuningapojale parunile vajalikke oskusi. Ta seletas talle, kuidas käsitseda piiki, mõõka, kilpi ja vibu, kuidas lennutada kivikettaid ja ületada hüppega laiu kraave; ta õpetas teda jälestama igasugust pettust ja reetlikkust, abistama nõrku ja pidama sõna; ta õpetas teda mitut moodi laulma, mängima har ja küttima loomi; ja kui laps ratsutas teiste noorte kannupoiste hulgas, võis märgata, et tema, ta hobune ja relvad kujutasid tervikut, mida polnud võimalik lahutada. Nähes teda nii suursuguse ja uhkena, laiaõlgsena, kitsapuusalisena, tugevana, uhkena ja vaprana, kiitsid kõik Rohalti, et tal on selline poeg. Rohalt seevastu mõtles Rivalenile ja Blanche eurile, kelle noorus ja nõtkus olid otsekui ellu ärganud. Ta armastas küll Tristanit nagu poega, ent salamahti austas teda kui oma isandat.

Ühel ilusal päeval aga rööviti temalt kogu ta rõõm, sest Norrast tulnud kaubitsejad meelitasid Tristani oma laevale ja viisid kaasa kui kena saagi. Sellal kui nad purjetasid tundmatute maade poole, pani Tristan vastu nagu püünisesse sattunud noor hunt. Aga tõsiasi, mida kõik meremehed teavad, on see, et meri sunnib äraandlikke laevu kahetsema ega aita kaasa röövimistele ja reetmistele. Tõusis metsik torm, mis mähkis laeva pimedusse ja pillutas seda kaheksa päeva ja kaheksa ööd siia-sinna. Lõpuks märkasid meremehed läbi udu kaljust randa ja karisid, mis ähvardasid laeva kiilu purustada. Mõistes, et mere mässamise põhjus oli kuri tegu – röövitud laps, hakkasid nad kahetsema, kavatsesid ta vabastada ja lasksid paadi vette, et see ta kaldale viiks. Otsekohe rauges tuul ja vaibusid lained, taevas selgines, ja sellal kui norralaste laev kaugusesse kadus, kandsid rahulikult hällivad lained Tristani paadi rannaliivale.

Suure pingutusega ronis ta kaljule ja nägi mägist ja metsast tühja maad, mis ulatus silmapiirini. Ta meel läks kurvaks, kui ta meenutas Gorvenali, oma isa Rohalti ja Loonnois’ maid, ent äkki rõõmustas ta südant jahimeeste kisa ja kära. Metsaservale ilmus kena hirv. Talle järgnesid lärmi ja jahisarve helide saatel koerakari ja ajajad. Ja kui jahikoerad olid juba kobaras end looma turja külge haakinud, vajus see mõne sammu kaugusel Tristanist maha, avaldades veel meeleheitlikku vastupanu. Üks ajajatest torkas temasse jahioda. Ja kui jahimehed saagi ümber kogunesid ja jahisarve puhusid, märkas Tristan üllatusega, et ajajate ülem tegi hirve kõrisse sügava lõike, otsekui tahaks tal pead otsast lõigata. Ta hüüatas:

„Mis te teete, auline isand? Kas siis sobib sellist üllast looma tükeldada nagu tapetud siga? Kas tõesti on siin maal niimoodi kombeks?”

„Vennas, mis sind üllatama paneb?” küsis ajaja. „Jah, ma lõikan hakatuseks hirvel pea maha, siis jagan kere neljaks tükiks ja me viime need sadulakaarte all oma isandale kuningas Marcile. Me teeme nõnda, nagu ajukütid ammustest aegadest on Cornouailles’s toiminud. Aga kui sa tead mõnda paremat kommet, siis näita; siin on nuga, vennas; me võtame meelsasti õppust.”

Tristan laskus põlvili ja tõmbas kõigepealt hirvel naha maha; siis lõikas otsast pea, jättes kaelakondi paljaks; siis tõstis ta välja rupskid, koonu, keele, suguosad ja südameveeni.

Ajukütid ja koerapoisid olid kummargil tema kohal, vaatasid ja imetlesid.

„Sõber,” ütles küttide pealik, „need on kenad kombed; millisel maal oled sa neid õppinud? Ütle, kust sa tuled ja mis on su nimi.”

„Auline isand, minu nimi on Tristan ja ma olen seda kõike õppinud oma kodumaal Loonnois’s.”

„Olgu Jumal armuline sinu isale, kes sind on nii õilsaks kasvatanud,” ütles ajukütt. „Kindlasti on ta rikas ja võimas parun?”

Aga Tristan oskas nii rääkida kui vaikida ja vastas kavalalt:

„Ei, auline isand, mu isa on kaupmees. Ma põgenesin kodunt ühe laevaga, mis siirdus kaugetele meredele, sest tahtsin teada, kuidas elavad inimesed võõrastel maadel. Aga kui tahate mind enda sekka võtta, tuleksin meelsasti, auline isand, ja õpetaksin teile teisigi ajujahi üksikasju.”

„Kulla Tristan, mind üllatab, et on olemas maa, kus kaupmeeste pojad teavad seda, millest mujal pole kuulnud rüütlite pojad. Aga tule meiega, kui soovid, ja tunne end hästi. Me viime su oma isanda kuningas Marci juurde.”

Tristan lõpetas hirve tükeldamise. Ta andis koertele südame, pea ja soolikad ning õpetas küttidele, mida jagada koertele tänuks hea jahi eest ja kuidas neid sarvehäälega kokku kutsuda. Siis asetas ta oskuslikult jagatud tükid harkidele ja andis need ajajatele kanda: ühele pea, teisele sarved ja suured leetükid; ühtedele kaelatükid, teistele kintsud, kolmandatele abatükid. Ta õpetas neile, kuidas kahekaupa reas ja kindla korra järgi ratsutada, jahisaak ilusasti harkide otsas.

Nii asusid nad sõbralikult vesteldes teele, kuni jõudsid uhke lossi ette. Lossi ümbritsesid rohumaad, köögiviljaaiad, veemängud, virsikuistandused ja põllumaad. Sadamas randus arvukalt laevu. Loss kõrgus mere kohal, ilus ja võimas, hästi varustatud kõigega, et vastu panna rünnakutele ja neid tagasi lüüa; ja tema otsekui ammustel aegadel hiiglaste kätega ehitatud peatorn koosnes suurtest ja kenasti tahutud kividest, mis moodustasid rohelise ja sinise maleruudustiku.

Tristan küsis, mis on lossi nimi.

„Hea sulane, selle nimi on Tintagel.”

„Jumal õnnistagu sind ja sinu elanikke, Tintagel,” hüüatas Tristan.

Head kuulajad, just sealsamas oli kunagi ammu tema isa Rivalen õnnelikult abiellunud Blanchefleuriga. Aga Tristan paraku ei teadnud seda.

Kui nad lossitorni jalamile jõudsid, kutsusid ajajate pasunahelid väravatele niihästi parunid kui ka kuningas Marci enda.

Kui ajuküttide ülem oli talle juhtunust jutustanud, imetles Marc ratsanike ilusat rivi, kenasti tükeldatud hirve ja ajujahi kommete mõistlikkust. Kõige rohkem imetles ta aga toredat võõramaist poissi ega suutnud temalt silmi lahti kiskuda. Kust küll tuli see kiindumus esimesest pilgust? Kuningas uuris oma tundeid ega suutnud asjast aru saada. Head kuulajad, see oli ju tema veri, mis liigahtas ja märku andis, ning armastus õe Blanchefleuri vastu, mida ta kunagi oli tundnud.

Õhtul, kui lauad olid kaetud, ilmus parunite ette üks Walesi muusik, kes oli oma ala meister, ja laulis har saatel ühe muistse loo. Tristan istus kuninga jalge ees, ja kui har mängija alustas uut lugu, ütles ta:

„Maestro, seda ilusat lugulaulu teavad kõik: kunagi lõid selle muistsed bretoonid Graelenti armastuse ülistamiseks. Selle viis on kaunis ja kaunid on ka sõnad. Maestro, teie hääl on koolitatud, see vajab head har saadet.”

Waleslane laulis laulu ära ja küsis siis:

„Laps, mida sina tead muusikariistadest? Kas Loonnois’ maa kaupmehed õpetavad oma poegi har , kannelt ja viiulit mängima? Tõuse püsti, võta see harf ja näita oma kunsti.”

Tristan võttis har ja laulis nii ilusasti, et parunid heldisid teda kuulates. Ja Marc imetles har mängijat, kes tuli Loonnois’st, kuhu Rivalen oli kunagi viinud Blanche euri.

Kui lugulaul lõppes, vaikis kuningas kaua.

„Poeg,” ütles ta lõpuks, „olgu õnnistatud maestro, kes sind õpetas, ja õnnistagu sindki Jumal! Jumal armastab häid lauljaid. Nende hääl ja nende har helid tungivad inimeste südamesse, äratavad neis kalleid mälestusi ja panevad unustama kogu leina ja ülekohtu. Sa oled tulnud selle katuse alla meie rõõmuks. Jää siia kauaks, kulla sõber!”

„Teenin teid meelsasti, kõrgeauline isand, kui teie ajukütt, har mängija ja läänimees,” vastas Tristan.

Nii jäigi, ja kolme aasta jooksul nende vastastikune hell sõprus aina kasvas. Päeval saatis Tristan Marci asjaajamistel või jahil, ja kuna ta magas koos teiste ustavate ja lähedastega kuninglikus kambris, mängis ta öösiti kuningale har , kui see oli kurb ja vajas lohutust. Parunid hoidsid teda, kõige enam aga Lidani asehaldur Dinas. Ja veel enam kui parunid ja Dinas armastas teda kuningas. Aga nende hoolitsusele vaatamata oli Tristan kurb, sest oli kaotanud oma isa Rohalti, õpetaja Gorvenali ja kodumaa Loonnois’.

Head kuulajad, kui jutustaja tahab meeldida, ei tohi ta liiga pikalt lobiseda. See on nii kaunis ja nii erutav lugu: milleks siis seda venitada? Ma jutustan lühidalt, kuidas pärast pikki eksirännakuid maadel ja meredel randus Rohalt Auhoidja Cornouailles’s, leidis Tristani, ja näidates kuningale punast granaatkivi, mille too oli kunagi andnud Blanche eurile kalli pulmakingina, ütles:

„Kuningas Marc, see siin on Tristan Loonnois’st, teie õepoeg, teie õe Blanche euri ja kuningas Rivaleni poeg. Hertsog Morgan on vallutanud tema kodumaa; on aeg, et see tagastataks õigetele omanikele.”

Ja ma jutustan lühidalt, kuidas Tristan, saanud onult rüütlite väe, purjetas Cornouailles’sse, tunnistas, et ta on oma isa järeltulija, kutsus Rivaleni mõrtsuka kahevõitlusele, tappis ta ja sai oma maad tagasi.

Siis arvas ta, et kuningas Marc ei suuda ilma temata õnnelik olla; ja et tema õilis süda leidis alati kõige õigema lahenduse, kutsus ta kokku oma krahvid ja parunid ning rääkis nõnda:

„Loonnois’ isandad, ma olen vallutanud tagasi selle maa ja maksnud kätte kuningas Rivaleni eest Jumala ja teie abiga. Seega olen andnud isale tagasi tema õigused. Aga kaks meest, Rohalt ja Cornouailles’ kuningas Marc, on toetanud orbu ja äraeksinud last ja ma pean neid mõlemaid nimetama oma isaks; kas ma ei pea samal viisil andma neile nende õigusi? Seega, mulle kui ülikule kuuluvad kaks asja: mu maa ja mu keha. Nii jätan ma Rohaltile, kes elab siin, oma maa: hoidke seda, isa, ja las teie poeg hoiab seda pärast teid. Kuningas Marcile annan oma keha; ma lahkun siit maalt, kuigi see on mulle kallis, ja lähen teenima isand Marci Cornouailles’s. Seesugused on mu mõtted; aga teie, Loonnois’ isandad, olete mu ustavad sõbrad ja peate mulle nõu andma; kui keegi teie seast arvab teisiti, siis tõusku ta püsti ja kõnelgu!”

Aga kõik parunid kiitsid ta kavatsuse pisarsilmil heaks, Tristan võttis endaga kaasa Gorvenali ja asus purjetama kuningas Marci maade poole.