Читать книгу Kapten Hatterase seiklused - Jules Verne - Страница 11

Komandöri äraolekul töötasid mehed kõvasti, et säästa prikki jääväljade survest. Selle raske ülesande võtsid enda peale Pen, Clifton, Gripper ja Simpson, kellele tulid appi ka kütja ja mõlemad mehaanikud, sest niipea kui viimaseid katelde juures vaja ei olnud, muutusid nad uuesti madrusteks, keda igasuguse pardal asetleidva tegevuse juures võidi kasutada.

Kuid töö ei läinud nurinata.

“Mul on sellest kõigest isu otsas,” lausus Pen. “Kui jää kolme päeva pärast ikka veel ei lagune, siis mina panen käed rinnale.”

“Või paned käed rinnale,” sõnas Gripper. “Parem on neid siiski kasutada, aga tagasisõitmiseks. Arvad sa, et kavatseme järgmise aastani siia jääda?”

“Oleks tõega kurb talvitumine,” lausus Plover, “sest laev ei ole ühestki küljest kaitstud.”

“Ja kes ütleb,” sõnas Brunton, “et järgmisel kevadel on meri vabam kui praegu?”

“Järgmine kevad ei tule kõne allagi!” lausus Pen. “Täna on neljapäev. Kui tee pühapäeva hommikuks vaba ei ole, sõidame lõuna poole tagasi!”

“Õige!” sõnas Clifton.

“Nõus?” küsis Pen.

“Nõus,” vastasid ta seltsimehed.

“Tõepoolest,” lausus Waren, “kui peame niimoodi töötama ja laeva käte jõul edasi vedama, siis on juba parem vedada teda tagasi.”

“Eks pühapäeval selgu,” tähendas Wolsten.

“Antagu mulle vaid käsk ja minu katelde all on tuli,” lausus Brunton.

“Eh,” sõnas Clifton, “küll me nad juba varsti ise süütame.”

“Kui mõni ohvitseridest soovib valmistada endale seda lõbu ja talvituda siin, siis palun väga. Jätame ta siia rahumeelega; las ehitab endale lumest onni ja elab selles nagu pesuehtne eskimo.”

“Ei, seda ei ole, Pen,” sõnas Brunton. “Maha ei jäta me kedagi, kas kuulete? Pealegi näib, et kaptenit ei ole raske veenda, tal on juba üpris kartlik ilme, ja kui me talle vaikselt ettepaneku teeme…”

“Võtke arvesse,” sõnas Plover, “Richard Shandon on selgrooga mees ja mõnikord üsna kangekaelne, teda peab väga ettevaatlikult kohtlema.”

“Kui vaid mõelda,” jätkas Bolton igatsevalt ohates, “et kuu aja pärast võiksime juba olla Liverpoolis. Lõunapoolse jääala ületame kiiresti. Juuni algul on Davise väin lahti ja meil tarvitseb ainult triivida Atlandi ookeani.”

“Ja kui me saame komandöri oma nõusse ning tegutseme tema vastutusel, siis ei jää me ilma hüvitustest ning palgast. Ent kui me saabume üksinda, ei või milleski kindel olla,” lausus ettevaatlik Clifton.

“Õigesti öeldud,” sõnas Plover. “See pagana Clifton räägib nagu mõni arveametnik. Katsume nende admiraliteedihärradega mitte tülli minna, nii on kindlam, ja maha jätta ka ei maksa kedagi.”

“Aga kui ohvitserid keelduvad meile järgnemast?” küsis Pen, kes soovis oma seltsimehi äärmuseni viia.

Raske oli vastata niivõrd otsesele küsimusele.

“Eks siis näe, kui paras aeg on käes,” vastas Bolton. “Aitab juba sellestki, kui Richard Shandoni oma nõusse saame; ja minu arvates ei tohiks see raskusi valmistada.”

“Aga ühe jätan ma siiski siia,” lausus Pen kohutavate vandesõnade saatel. “Ta oleks peaaegu mu käe nahka pannud.”

“Õige jah, koera!” lausus Plover.

“Koera neh, temaga ma õiendan varsti arved.”

“Seda enam,” sõnas Clifton oma eelistatud mõtte juurde tagasi tulles, “et see koer on kõigi hädade põhjus.”

“Tema meile õnnetused kaela tõi,” ütles Plover.

“Tema meid jääpankade vahele viis,” sõnas Gripper.

“Tema kogus meie teele rohkem jääd kui sellel aastaajal iial nähtud,” lisas Wolsten.

“Tema tegi mu silmad haigeks,” lausus Brunton.

“Tema jättis meid džinni ja konjakita,” sõnas Pen.

“Tema on kõige kurja juur!” hüüdis kogu seltskond kujutlusvõime üha elavnedes.

“Kõigele lisaks on ta veel kapten,” sõnas Clifton.

“Õnnetusetooja kapten,” hüüdis Pen, kelle viha iga sõnaga põhjusetult suurenes, “sa tahtsid siia tulla ja siia sa ka jääd!”

“Aga kuidas teda kinni võtta?” küsis Plover.

“Ehee, praegu on hea võimalus, komandöri pardal ei ole, leitnant magab oma kajutis, udu on küllalt tihe, et Johnson meid märgata võiks…”

“Aga kus koer on?” küsis Pen.

“Kapten magab söepunkri kõrval,” vastas Clifton. “Kui teist keegi soovib…”

“Mina võtan selle asja enda peale,” lausus Pen vihaga.

“Aga ole ettevaatlik, Pen. Tal on kohutavalt tugevad hambad.”

“Kui ta peaks end liigutama, lõikan ta kõhu lõhki,” sõnas Pen nuga pihku haarates.

Ja ta sööstis vahetekile. Waren järgnes talle, soovides teda tema ettevõtmises aidata.

Peagi tulid nad tagasi, kandes kätel koera, kelle koon ja käpad olid tugevasti kinni seotud. Nad olid looma magamise pealt kinni võtnud, ning õnnetul koeral ei läinud korda nende käest põgeneda.

“Elagu Pen!” hüüdis Plover.

“Ja mis sa temaga nüüd peale hakkad?” küsis Clifton.

“Uputan ta ära; vaatame, kas tuleb veel tagasi…” sõnas Pen võika rahuloleva irvitusega.

Kakssada jalga laevast eemal oli hülgeauk, ringikujuline avaus, mille see kahepaikne uuristab hammaste abil, töötades alati suunaga seestpoolt väljapoole. Selle augu kaudu tuleb hüljes jääle hingama, kuid ta peab sealjuures hoolt kandma, et augu pealispind ei jäätuks, sest ta lõualuude ehitus ei võimalda tal väljastpoolt sissepoole auku uuristada ja hädaohu korral ei saaks ta siis vaenlase eest põgeneda.

Selle augu juurde suundusidki Pen ja Waren ning paiskasid koera halastamatult merre, hoolimata selle tugevast vastupanust. Augu kohale lükatud suur jäätükk sulges igasuguse tagasitee ja loom oli müüritud märga vanglasse.

“Head teed, Kapten!” hüüdis brutaalne madrus.

Mõni minut hiljem olid Pen ja Waren pardal tagasi. Johnson polnud kogu toimingust midagi märganud. Udu laeva ümber muutus üha tihedamaks ja algas tugev lumesadu.

Tunni aja pärast jõudsid Richard Shandon, doktor ja Garry “Forwardile” tagasi.

Shandon oli märganud kirdes vaba läbipääsu ja ta otsustas seda kasutada. Ta tegi vastavad korraldused; meeskond täitis need küllaldase agarusega. Mehed tahtsid küll Shandonile mõista anda, et edasi tungida on võimatu, kuid kolm päeva võisid nad veel sõna kuulata.

Osa ööd ja terve järgmise päeva töötasid saed ja laeva veeti innukalt edasi; “Forward” liikus umbes kahe miili võrra põhja poole. Kaheksateistkümnendal paistis maa – viis või kuus kaabeltaud neist eemal kõrgus kummaline mäetipp, millele ta ebatavalise kuju tõttu on antud nimeks Kuradipöial.

Siin jäid 1851. aastal “Prince Albert” ja 1853. aastal “Advance”, millel sõitis Kane, mitmeks nädalaks jäässe kinni.

Kuradipöidla imelik kuju, lage ja inimtühi ümbrus, ringikujulised suured jäämäed, millest mõnede kõrgus ulatus üle kolmesaja jala, jää praksumine, mis kaja tõttu omandas võika kõla, kõik see muutis “Forwardi” olukorra väga kurvaks. Shandon teadis, et jääst tuleb välja pääseda ja laev tuleb edasi viia. Ta arvestas, et kahekümne nelja tunni pärast võivad nad olla sellest õudsest rannikust juba kahe miili võrra eemal. Kuid sellest veel ei piisa. Ta tundis, kuidas hirm tema üle võimust võtab; olukorra ebamäärasus halvas ta tahtejõudu. Täites käsku ja tungides kaugele põhja oli ta viinud laeva äärmiselt raskesse olukorda. Laeva edasivedamine röövis meestelt viimase jõu. Nelja kuni viie jala paksusesse jäässe kahekümne jala pikkuse kanali uuristamiseks kulus üle kolme tunni. Meeskonna tervislik seisund näis halvenevat. Meeste vaikimine ja ebatavaline andumus hämmastasid Shandonit ja ta kartis, et see ennustab mõnd lähenevat tormi.

Mõistate isegi, kui suur oli Shandoni imestus, nördimus ja ahastus, kui ta märkas, et jääväljade nähtamatu nihkumise tõttu oli “Forward” ööl vastu üheksateistkümnendat kogu suure vaevaga edasiliigutud tee uuesti tagasi läinud – laupäeva hommikul asuti taas ohtliku Kuradipöidla vastas, kusjuures olukord oli veelgi kriitilisem kui enne. Jäämägede arv üha suurenes, nad liikusid udus nagu viirastused.

Shandon kaotas täielikult pea; seda kartmatut inimest ja ta meeskonda valdas ängistav hirm. Shandon oli kuulnud koera kadumisest, kuid ta ei julgenud süüdlasi karistada, kartes mässu esile kutsuda.

Ilm oli kogu päeva väga halb, tihedate keeristena õhku paiskunud lumi mässis laeva läbitungimatusse linikusse, mille aga kohati tormi-iilid lõhki käristasid, ning siis nägid hirmunud silmad maapoolsel küljel Kuradipöialt, mis seisis nagu varjukuju.

“Forward” heitis tohutu suure jääpanga külge ankrusse ning see oli kõik, mida suudeti teha. Pimedus muutus niivõrd tihedaks, et rooli juurest polnud enam võimalik näha vööris vahti pidavat James Walli.

Shandon tõmbus oma kajutisse, hing puretud pidevast murest. Doktor korraldas oma reisimärkmeid ja meeskonnast jäi osa tekile, osa ühiskajutisse.

Hetkel kui torm saavutas haritipu, paistis läbi udusse kärisenud lõhe, nagu oleks Kuradipöial omandanud hiiglaslikud mõõtmed.

“Taevane vägi!” hüüatas Simpson hirmunult taganedes.

“Mis see ometi on?” küsis Foker.

Peagi kostis igast küljest hõikeid.

“Ta matab meid enda alla!”

“Me oleme kadunud!”

“Härra Wall! Härra Wall!”

“Kõik on läbi!”

“Komandör, komandör!”

Neid hüüdeid tõid peaaegu üheaegselt kuuldavale vahimadrused.

Wall tormas ahtrisse, Shandon ja doktor sööstsid tekile ning vaatasid ringi.

Udusse kärisenud avausest paistis, nagu oleks Kuradipöial prikile tublisti lähenenud. Ta näis fantastiliselt suurena, ta harjal oleks nagu kõrgunud teine, kummulikaldunud mäehari. Oma tohutute mõõtmetega ähvardas ta priki purustada; ta kõikus, olles valmis iga hetk alla langema. Hirmuäratav vaatepilt. Kõik tõmbusid instinktiivselt tagasi, mitu madrust hüppas jääle ja eemaldus laevast.

“Tagasi!” hüüdis komandör karmilt. “Kõik kohtadele!”

“Eh, sõbrad, mis te kardate,” sõnas doktor. “Ohtu pole siin mingisugust. Vaadake, komandör, vaadake, härra Wall, see on ainult miraaž, muud midagi.”

“Teil on õigus, härra Clawbonny,” lausus pootsman Johnson, “need rumalad lasksid end hirmutada varjul.”

Doktori sõnade mõjul tuli suurem osa madruseid lähemale, hirm kadus ja nad ei suutnud küllalt imetleda seda haruldast nähtust, mis peagi hakkas hajuma.

“Või nemad nimetavad seda miraažiks!” ütles Clifton. “Küll näete, uskuge mind, seal on mängus kurat ise!”

“Pole kahtlust,” vastas Gripper.

Kuid udusse tekkinud avause kaudu oli komandör märganud päratu suurt vaba läbipääsuteed, mille olemasolu ta siiani ei aimanud ja mis viis rannikust eemale. Shandon otsustas seda soodsat võimalust viibimata kasutada. Mehed asetusid kanali mõlemasse serva, neile visati trossid ning algas uuesti laeva pukseerimine põhja poole.

Hulk tunde töötas meeskond innukalt, ent vaikides. Shandon oli lasknud katelde alla tule teha, et seda imekombel leitud kanalit igati ära kasutada.

“See on saatuse poolt läkitatud juhus,” sõnas komandör Johnsonile. “Kui me ka jõuame edasi ainult mõne miili, võib see ikkagi tähendada meie katsumuste lõppu. Härra Brunton, lisage tuld, ja kui auru surve on küllalt suur, teatage mulle. Mehed töötagu kahekordse innuga, see tasub end ära. Neil on Kuradipöidlast eemaldumisega kiire. Eks kasutagem siis seda nende soovi!”

Ent korraga jäi prikk seisma. “Mis on?” küsis Shandon. “Wall, kas puksiirtrossid katkesid?”

“Ei, komandör,” vastas Wall reelingu kohale kummardudes. “Oi, vaadake! Mehed pöörduvad ümber, nad ronivad laevale ja paistavad väga hirmunutena!”

“Mis teil ometi on?” hüüdis Shandon vööri tormates.

“Pardale! Pardale!” hüüdsid madrused kohutavas hirmus.

Shandon vaatas põhja poole ja võpatas tahtmatult.

Umbes kaabeltau kaugusel laevast jooksis kummaline, võikate liigutustega loom, aurav keel tohutute lõugade vahel; ta näis vähemalt kahekümne jala kõrgune; karvad turris, jälitas loom madruseid; ta seisatas aeg-ajalt ning ta hiiglaslik, kümne jala pikkune saba keerutas lume tihedaiks pööriseiks. Sellise koletise nägemine pani ka kõige julgemad hirmust võbisema.

“Karu!” sõnas üks.

“Mereelukas!”

“Apokalüpsise lõvi!”

Shandon jooksis oma kajutisse püssi järele, mida ta hoidis alati laetuna. Doktor haaras samuti relva ja valmistus tulistama looma, kes meenutas oma mõõtmete tõttu veeuputuse-eelset neljajalgset.

Elukas lähenes tohutute hüpetega. Shandon ja doktor tulistasid üheaegselt. Paugud tekitasid õhukihtides võnkumise ning järgnes omapärane nähtus.

Doktor vaatas tähelepanelikult ja ei suutnud hoiduda naerma pahvatamast.

“Kiirte murdumine!” sõnas ta.

“Kiirte murdumine!” hüüdis Shandon.

Meeskonna hirmukarje katkestas nende sõnu.

“Koer!” hüüdis Clifton.

“Kapten!” kordasid ta kaaslased.

“Tema, jälle tema!” karjatas Pen.

See oli tõepoolest Kapten. Ta oli oma köidikud katki tõmmanud ja teise augu kaudu välja roninud. Kiirte peegeldumine, mis neil laiustel on tavaline nähtus, andis talle hiiglaslikud mõõtmed, mis õhu võnkudes hajusid. Kuid madruste meeleolule avaldas see juhtum halba mõju, sest neil polnud vähimatki soovi seda füüsikaseaduste põhjal seletada. Sündmus Kuradipöidlaga ja koera niivõrd fantastiline tagasitulek viisid nende tuju lõplikult alla. Kõikjalt kostis nurinat.