Читать книгу Kapten Hatterase seiklused - Jules Verne - Страница 13

Meeskonnaliikmed suhtusid selle julge inimese ilmumisse mitmeti: ühed olid täiesti tema poolt, kas huvist raha vastu või lihtsalt vaprusest; teised küll nõustusid ettevõtmisega, kuid tagasid endale võimaluse protesteerida hiljem, sest praegusel momendil näis taolisele mehele vastuhakkamine raske. Niisiis asus igaüks oma tööpostile. 20. mai oli pühapäev ja meeskonnale puhkepäev.

Kapteni juures toimus nõupidamine, millest võtsid osa Shandon, Wall, Johnson ja doktor.

“Härrad,” sõnas kapten temale iseloomuliku pehme, kuid ühtlasi käskiva häälega, “te teate, et kavatsen minna poolusele; mind väga huvitaks, mida teie sellest üritusest arvate. Palun, Shandon, milline on teie arvamus?”

“Minu ülesandeks ei ole arvamust avaldada, kapten, vaid käsku täita,” vastas Shandon jahedalt.

Hatterast see vastus ei üllatanud.

“Richard Shandon,” lausus ta niisama jahedalt, “ma palun teil öelda, kas meil teie arvates on lootust edule.”

“Asjade käik vastab teile minu eest,” lausus Shandon. “Siiani on taolised katsed läbi kukkunud, loodame, et meil on rohkem õnne.”

“On. Ja teie, härrad, milline on teie arvamus?”

“Mis minusse puutub,” tähendas doktor, “siis mina arvan, et teie ettevõtmine, kapten, on läbiviidav. Ühel heal päeval jõuavad meresõitjad kahtlemata poolusele ja ma tõesti ei tea, miks meie need ei võiks olla.”

“Pealegi on meil selleks eeldusi,” sõnas Hatteras. “Me oleme teinud kõik vajalikud ettevalmistused ja me kasutame oma eelkäijate kogemusi. Lubage, Shandon, et ma siinjuures tänan teid priki varustamisel nähtud vaeva eest. Meeste hulgas leidub küll rahutuid hingi, ent neile ma panen mõistuse pähe. Üldiselt tuleb mul teile ainult kiitust avaldada.”

Shandon tegi jaheda kummarduse. Tema olukord “Forwardil”, mida ta arvas juhtivat, oli väga ebamäärane. Hatteras mõistis seda ja ei küsitlenud teda pikemalt.

“Mis teisse puutub, härrad,” jätkas ta Walli ja Johnsoni poole pöördudes, “siis julgemaid ja kogemuste poolest silmapaistvamaid ohvitsere ma poleks leidnud.”

“Võite mind usaldada, kapten, olen täiesti teie inimene,” lausus Johnson, “kuigi teie ettevõtmine tundub mulle veidi hulljulge, võite siiski lõpuni minu peale kindel olla.”

“Minu peale samuti,” vastas James Wall.

“Mis teisse puutub, doktor, siis teie väärtust ma tunnen.”

“Te ilmselt teate minust rohkem kui ma ise,” lausus doktor elavalt.

“Ja nüüd, mu härrad,” jätkas Hatteras, “poleks paha, kui te saaksite teada, millistele kindlatele faktidele tugineb mu oletus jõuda poolusele. 1817. aastal sõitis Aberdeenist pärinev “Neptun” Teravmägedest põhja poole kaheksakümne teise laiuskraadini. 1826. aastal, pärast oma kolmandat polaarretke väljus kuulus Parry Teravmägedelt ja suutis kelkpaatidel saja viiekümne miili võrra edasi tungida. 1852. aastal tungis kapten Inglefield Smithi väina suudmes laiusele 78° 35´. Kõik need laevad olid Inglise päritoluga ja neid juhtisid inglased, meie kaasmaalased.”

Siis tegi Hatteras pausi.

“Pean lisama,” jätkas ta vastumeelselt, nagu oleks tal raske sõnu kuuldavale tuua, “pean lisama, et 1854. aastal tõusis ameeriklane Kane prikil “Advance” veelgi kõrgemate laiusteni ja et tema leitnant Morton, tunginud jäälagendikele, heiskas Ameerika Ühendriikide lipu kaheksakümne teisest laiusest pisut kaugemal. Enam ma selle juurde ei tule. Kuid oluline on teada, et “Neptuni”, “Enterprise’i”, “Isabeli” ja “Advance’i” kaptenid tegid kindlaks, et neil kõrgetel laiustel algab polaarbassein, mis on täiesti jäävaba.”

“Täiesti jäävaba!” hüüdis Shandon kaptenit katkestades. “Võimatu!”

“Võtke arvesse, Shandon,” jätkas Hatteras rahulikult, ja hetkeks muutus ta pilk teravaks, “võtke arvesse, ma tsiteerisin praegu fakte ja tuginesin nimedele. Lisaksin veel, et kui komandör Penny tegi 1851. aastal Wellingtoni lahes pikema peatuse, nägi tema leitnant Stewart samuti jäävaba merd, ning et see asjaolu leidis kinnitust 1853. aastal, kui söör Edward Belcher talvitus Northumberlandi väinas, laiusel 76° 52´ ja pikkusel 99° 20´. Need faktid on vaieldamatud, oleks rumalus neid eitada.”

“Kapten,” lausus Shandon, “need faktid on siiski äärmiselt vastuolulised.”

“Te eksite, Shandon, te eksite,” hüüatas doktor Clawbonny, “nad ei ole vastuolus ühegi teadusliku seisukohaga. Kui kapten lubab, selgitan teile otsekohe.”

“Palun, doktor,” sõnas Hatteras.

“Niisiis kuulake, Shandon. Geograafia-alaste tähelepanekute ja isotermiliste joonte uurimise põhjal on tehtud kindlaks, et maakera kõige külmem koht ei asetse täpselt poolusel; ta asub nagu Maa magnetpunktki poolusest mitme kraadi võrra eemal. Brewsteri, Berghami ja mõne teise füüsiku arvutused näitavad, et meie poolkeral on kaks külmapoolust, ühe asukohaks on Aasia, põhjalaiusel 79° 30´ ja idapikkusel 120° , teise asukohaks on Ameerika, põhjalaiusel 78° ja läänepikkusel 97°. See teine meid huvitabki, ja näete, Shandon, ta asub üle kaheteistkümne kraadi poolusest madalamal. Vastake nüüd palun miks ei võiks meri pooluse juures olla niisama jäävaba nagu ta on suvel kuuekümne kuuendal paralleelil, teiste sõnadega Baffini lahe lõunaosas?”

“Sulatõsi,” lausus Johnson. “Härra Clawbonny arutab nagu selle ala eriteadlane.”

“Võimalik tõesti,” sõnas James Wall.

“Need on vaid ettekujutused ja oletused! Puhtakujulised oletused!” tähendas Shandon kangekaelselt.

“Hästi, Shandon,” jätkas Hatteras. “Vaatleme nüüd mõlemat võimalust: esiteks, et meri on jäävaba, ja teiseks, et meri ei ole jäävaba. Kummalgi juhul ei takista meid miski poolusele jõudmast. Kui meri on vaba, viib “Forward” meid sinna suuremate raskusteta, kui ta on jääs, siis proovime sõita kelkudega. Te kindlasti nõustute, et see pole võimatu: kord juba prikiga kaheksakümne kolmandal laiusel, ei tule meil poolusele jõudmiseks läbida üle kuuesaja miili.”

“Ja mis on kuussada miili,” sõnas doktor elavalt, “kui võtta arvesse, et kasakas Aleksei Markov läbis Jäämerel, piki vene keiserriigi põhjarannikut, üheksasaja miilise vahemaa koerte veetavatel kelkudel kahekümne nelja päevaga?”

“Kuulete, Shandon,” lausus Hatteras. “Öelge palun, kas inglased tohivad leppida vähemaga?”

“Kindlasti mitte!” hüüdis temperamentne doktor.

“Kindlasti mitte!” kordas pootsman.

“Teie arvamus, Shandon?” küsis kapten.

“Kapten,” vastas Shandon külmalt, “võin vaid korrata oma algseid sõnu: “ma kuulan teie käsku!””

“Tubli. Ja nüüd,” jätkas Hatteras, “mõelgem oma praegusele olukorrale. Me oleme jääs kinni, ja mulle näib, et sel aastal me Smithi väina ei pääse. Kohe näete, mis meil teha tuleb.”

Hatteras laotas lauale ühe suurepäraseima kaardi, mis anti välja 1859. aastal admiraliteedi korraldusel.

“Jälgige palun. Smithi väin on küll meie ees suletud, kuid Baffini lahe läänerannikul asuv Lancasteri väin mitte. Minu arvates peaksime sõitma piki seda väina Barrow’ väinani ja sealt edasi Beechey saareni. Purjekatega on seda teed läbitud sadu kordi, ja vaevalt et me vindiga prikil hätta jääksime. Jõudnud Beechey saare juurde, sõidame mööda Wellingtoni lahte võimalikult kaugele põhja, kanali suudmeni, mis ühendab Wellingtoni lahte Queeni kanaliga, kohani, kus nähti jäävaba merd. Praegu on alles 20. mai; kui kõik asjaolud on meile soodsad, oleme seal juba kuu aja pärast ja sealt sööstame edasi poolusele. Mis teie sellest arvate, härrad?”

“See on ilmselt ainuke tee, mida saame kasutada,” vastas Johnson.

“Tubli, seda me kasutamegi, ja juba homme. Tänane pühapäev aga kulugu puhkuseks. Teie hoolitsege, Sharidon, et mehed korrapäraselt piiblit loeksid.”

“Kuulen, kapten,” vastas Shandon, väljudes koos leitnandi ja pootsmaniga kajutist.

“Doktor,” sõnas John Hatteras Shandonile osutades. “Selle haavunud inimese hukutas liigne uhkus. Ma ei saa teda enam usaldada.”

Järgmise päeva varahommikul andis kapten käsu piroog vette lasta. Ta läks uurima basseini jäämägesid, mille laius ei paistnud ületavat kahtsada jardi. Ta märkas, et bassein ähvardab jää aeglase surve tõttu kitseneda. Müüri tuli kiiresti teha avaus, et kruustangitaolised mäed laeva ei lömastaks. John Hatterase tegevuse järgi ilmnes selgesti, et ta oli energiline inimene.

Esmalt laskis Hatteras raiuda jäämüüri astmed ja ronis jäämägede harjale. Seal selgus, et edelasse on kerge teed rajada. Tema juhatusel asuti tegema müüri keskme lähedusse sügavat puurauku. Töö kulges kiiresti ja viidi juba esmaspäeval lõpule.

Oma kaheksa- kuni kümnenaelaseid lõhkelaenge Hatteras kasutada ei saanud, taolisele jäämassile poleks need tekitanud vähimatki kahju, need kõlbasid ainult jääväljade lõhkumiseks. Seepärast laskis Hatteras paigutada puurauku tuhat naela püssirohtu. Ta arvutas plahvatuse suuna täpselt välja. Laengu kohast ulatus eemale pikk gutapertši mähitud süütenöör. Puuraugu ülejäänud osa täideti lume ja jäätükkidega; öö jooksul pidid need külma käes omandama graniidi kõvaduse. Tõepoolest, idatuule mõjul langes temperatuur kaheteistkümne kraadini (–11 °C).

Järgmisel hommikul kell seitse oli prikk auru all, valmis kasutama pisematki läbipääsuteed. Johnsonile tehti ülesandeks laeng süüdata. Süütenööri pikkus oli valitud selline, et ta põleks umbes pool tundi, enne kui tuli ulatub lõhkeaineni. Johnsonile jäi niisiis küllalt aega pardale tulekuks. Kaks minutit pärast Hatterase käsu täitmist oligi ta juba oma tööpostil tagasi.

Mehed kogunesid pardale. Ilm oli võrdlemisi selge, lund enam ei sadanud. Hatteras seisis koos Shandoni ja doktoriga ahtritekil ja luges kronomeetrilt minuteid.

Kell üksteist kolmkümmend viis kostis kume plahvatus, palju võimsam, kui oletati. Mägede siluett muutus silmapilkselt, nagu oleks leidnud aset maavärin. Tihe valge suitsupilv tõusis kõrgele õhku. Jäämüüri nõlvad muutusid pikkadest lõhedest siiruviiruliseks, kuna ta ülemine osa paiskus kaugele ja langes seejärel tükkidena priki lähedusse.

Kuid läbipääs ei olnud veel vaba; külgmistele jäämägedele toetus mitu päratu suurt jääpanka, mis rippusid pooleldi õhus. Võis karta, et nende alla langedes ummistub avaus uuesti.

Ainsa pilguga leidis Hatteras lahenduse.

“Wolsten!” hüüdis ta.

Relvameister sööstis kohale.

“Mida käsite, kapten?”

“Laadige esiteki kahur kolmekordse laenguga, ja hästi tihedalt.”

“Me, tähendab, ründame seda mäge kahurikuulidega?” küsis doktor.

“Ei,” vastas Hatteras. “Milleks? Mitte kuulidega, Wolsten, ainult kolmekordse püssirohulaenguga. Tehke kiiresti.”

Mõne minuti pärast oli kahur laetud.

“Mida ta küll ilma kuulita mõtleb saavutada?” sõnas Shandon hammaste vahelt.

“Eks näeme,” vastas doktor.

“Valmis, kapten,” hüüdis Wolsten.

“Tubli,” vastas Hatteras ja hüüdis seejärel masinistile: “Brunton, tähelepanu, võtke pisut edasi!”

Brunton avas auruventiilid ja vint hakkas tiirlema; “Forward” ligines mäeseinale.

“Sihtige täpselt läbipääsu!” hüüdis kapten relvameistrile.

Viimane täitis käsu. Kui prikk oli läbipääsust ainult poole kaabeltau kaugusel, hüüdis Hatteras:

“Tuld!”

Tema käsule järgnes kõrvulukustav pauk, ja atmosfääri võnkumisest kõikuma löönud jääpangad langesid merre. Õhukihtide liikumapanemisest piisas.

“Täiskäik edasi, Brunton!” hüüdis Hatteras. “Otse läbikäiku, Johnson!”

Johnson seisis roolil. Vindi keereldes vahutavais laineis sööstis prikk vaba läbipääsu keskele. Oli ka viimane aeg. Vaevalt jõudis prikk avausest läbi, kui vangla tema selja taga uuesti sulgus.

See oli põnev silmapilk. Ainult üks inimene pardal püsis rahulik ja kindel – kapten. Manöövrist vaimustusse sattunud meeskond ei suutnud tagasi hoida hüüdu:

“Elagu John Hatteras!”