Читать книгу Peeglite linn. I raamat - Justin Cronin - Страница 6

Kui Peter maja poole tagasi läks, hakkas päev parajasti lõppema. Tema pea kohal murdis ennast üha sügavamaks muutuva sinise taustale ulatuvate pikkade värvisõrmede haardest vabaks Utah’ määratu taevas. Oli varasügisene õhtu – ööd olid külmad, päevad ikka veel ilusad. Ta liikus piki vulisevat jõge kodu poole, õngeritv õlal ja koer kõrval kaasa lonkimas. Kotis oli tal kaks kullakarva lehtedesse mässitud rasvast hõrnast.

Talule lähenedes kuulis ta majast muusikat. Etikul porised saapad jalast võtnud ja koti käest pannud, poetas ta ennast uksest sisse. Amy istus seljaga ukse poole vana klaveri taga. Peter nihkus talle tasakesi selja tagant lähemale. Amy keskendumine oli nii täielik, et ta ei pannud mehe sisenemist tähelegi. Peter kuulas liikumatult ja hädavaevu hingates. Amy keha õõtsus kergelt muusikaga kaasa. Tema sõrmed liikusid kärmelt mööda klahve üles-alla. Laul oli nagu puhta tunde kehastus helides. Selle käikudest kostis sügavat südamevalu, aga tunnet väljendati niivõrd hellalt, et see ei jätnudki kurba muljet. Laul viis Peteri mõtted aja tunnetamisele – see kaob alati minevikku ja muutub mälestuseks.

„Sa oled kodus.”

Laul lõppes, ilma et Peter oleks seda märganudki. Ta asetas käed Amy õlgadele, too aga nihutas ennast istmel ja kallutas näo ülespoole.

„Tule siia,” ütles ta.

Peter kummardus, et teda suudelda. Amy ilu oli jahmatamapanev ja kujutas endast verivärsket avastust alati, kui Peter tema poole vaatas. Ta langetas pea klahvide suunas. „Ma ei taipa senimaani, kuidas sa seda teed,” ütles ta.

„Kas sulle meeldis?” Amy naeratas. „Ma harjutasin terve päeva.”

Peter vastas Amyle, et laul meeldis talle; et see oli väga armas. Ta ütles, et see pani teda mõtlema nii paljudele asjadele. Seda oli raske sõnades väljendada.

„Kuidas jõgi oli? Sa olid tükk aega ära.”

„Kas olin?” Päev oli möödunud nagu paljud teisedki rahulolu uduvines. „Sellel aastaajal on jõgi nii ilus, et mul kadus vist ajaga järg käest.” Ta suudles Amyt peanupule. Amy juuksed oli hiljaaegu pestud ja lõhnasid nende taimede järele, mida ta kasutas kareda leeliseseebi pehmendamiseks. „Sa lihtsalt mängi. Ma hakkan õhtusööki tegema.”

Peter läks läbi köögi tagaukseni ja sealt õue. Aed hakkas närbuma; varsti magab ta lumikatte all ja helde saagi viimane osa on talveks hoiule pandud. Koer oli omapead hulkuma läinud. Tema käigud ulatusid kaugele, kuid Peter ei muretsenud kunagi. Koer leidis alati enne pimedat kodutee üles. Peter täitis pumba juures kausi veega, võttis särgi seljast, läigatas vett näole ja rinnale ning nühkis ennast ülalt alla üle. Künkanõlvadelt vastu peegelduvad viimased päikesekiired laotasid maapinnale pikki varje. Päeva praegune osa meeldiski talle kõige rohkem – meeldis see, kuidas asjad üksteisega ühte sulasid ja kõik õhus hõljus. Pimedus muutus sügavamaks ning ta jälgis, kuidas taevasse ilmub täht ja seejärel veel üks ja veel üks. Selle kellaaja tunne oli samasugune nagu Amy laululgi: mälestused ja igatsused, õnn ja kurbus ning millegi algus ja millegi lõpp üheks saanud.

Ta tegi tule üles, puhastas kalasaagi ja asetas pehme heleda liha koos portsu searasvaga pannile. Amy tuli välja ja võttis tema kõrval istet ning nad vaatasid, kuidas õhtusöök küpseb. Nad sõid köögis küünlavalgel forelli tomativiilude ja sütel küpsetatud kartulitega. Seejärel tegid nad pooleks ühe õuna. Nad süütasid elutoa kaminasse tule ja sättisid ennast sohvale teki alla, koer aga võttis sisse oma tavalise koha nende jalgade ees. Nad jälgisid leeke, ilma et oleksid kõnelnud. Sõnu polnud vaja, sest kõik oli nende vahel juba öeldud, kõik oli teineteisega jagatud ja teada. Mõne aja pärast Amy tõusis ja pakkus kätt.

„Tule koos minuga voodisse.”

Nad läksid küünlaid käes hoides trepist üles. Sarikate all paiknevas pisikeses magamistoas riietusid nad lahti ja pugesid vatiteki alla teineteise kaissu, et sooja saada. Koer tõi voodijalutsis kuuldavale võimsa ohke ja langetas ennast põrandale. Koer oli tubli ja vana ning ustav nagu lõvi – ta jääb neid valvates kuni hommikuni sinna. Kehade lähedus ja soojus ning ühes taktis hingamine… Peter ei tundnud mitte õnne, vaid midagi veelgi sügavamat ja külluslikumat. Ta oli kogu oma elu tahtnud, et teda tunneks kõigest üksainus inimene. Ta jõudis otsusele, et see ongi armastus. Armastus on see, kui sind tuntakse.

„Peter? Mis on?”

Oli möödunud üksjagu aega. Peteri une ja ärkveloleku vahele jäävas mõõtmeteta ruumis hulpinud mõtted olid rännanud kunagiste mälestuste juurde.

„Ma mõtlesin Theo ja Mausi peale. Tolle öö peale, kui viiruskid ründasid.” Täpipealt väljaspool haardeulatust triivis mööda üks mõte. „Mu vend ei jõudnudki aru saada, mis nad tappis.”

Amy vaikis viivu. „Noh, Peter, see olid ju sina. Sina nad ju päästsidki. Ma olen sulle rääkinud – kas sa siis ei mäleta?”

Kas rääkis? Ja mida ta selle väitega öelda tahtis? Peter viibis ju rünnaku ajal paljude miilide ja päevade kaugusel Colorados. Kuidas sai see tema olla?

„Ma olen sulle selgitanud, kuidas see toimib. See talu on eriline. Minevik, olevik ja tulevik on üks ja seesama. Sa olid seal selle pärast, et pidid olema.”

„Aga ma ei mäleta, et ma oleksin seda teinud.”

„Ei mäleta seepärast, et see polegi veel juhtunud. Sinu jaoks ei ole. Aga jõuab kätte aeg, kui see juhtub. Sa oled seal kohal, et neid päästa. Et päästa Caleb.”

Tema poiss Caleb. Ta tundis ootamatult rusuvat kurbust ning jõulist ja ihalevat armastust. Talle tõusid pisarad kurku. Nii palju aastaid. Nii palju aastaid oli möödunud.

„Aga meie oleme praegu siin,” ütles ta. „Sina ja mina selles voodis. See on tõeline.”

„Midagi sellest veel tõelisemat ei ole maailmas enam olemas.” Amy puges talle kaissu. „Ärgem praegu selle pärast muretsegem. Ma saan aru, et sa oled väsinud.”

Oligi väsinud. Nii väga-väga väsinud. Ta tundis neid aastaid oma kontides. Tema mõtteid riivas mälestus sellest, kuidas ta vaatas oma jõeveelt vastu paistvat nägu. Millal see oli? Kas täna? Eile? Nädal, kuu või aasta tagasi? Päike oli kõrgel ja muutis veepinna sädelevaks peegliks. Tema kujutis võbeles voolus. Sügavad kortsud ja rippuvad lotid, ajast tuhmunud lihavoldid silmade all ning see osa juustest, mis veel alles oli, läinud valgeks nagu lumemüts. See oli vanamehe pale.

„Kas ma olin… surnud?”

Amy ei vastanud midagi. Siis sai Peter aru, mida teine tahab öelda. Mitte seda, et ta ei sure, nagu peavad surema kõik, vaid seda, et surm ei ole lõpp. Ta jääb valvsa vaimuna sellessesamasse kohta väljaspool aja piirdemüüre. See ongi kõige võti, mis avab ukse elu kõikide saladuste vastuse juurde. Ta mõtles sellele päevale, mil ta nii väga ammu esimest korda siia tallu tuli. Kõik oli siin seletamatul kombel puutumatu, sahver oli toidukraami täis ning kardinad olid akende ees ja nõud laual, otsekui oleks talu neid oodanud. Seda see koht oligi. Tema ainus tõeline kodu maailmas.

Ta tundis pimeduses lamades, kuidas tema rind rahulolust paisub. Oli asju, millest ta oli ilma jäänud, ja oli inimesi, kes olid lahkunud. Kõik asjad on mööduvad. Isegi maa ise ja taevas, jõgi ja tähed, mida ta armastas, lõpetavad kunagi oma olemasolu. Aga seda polnud vaja karta; niisugune see elu magusvalus ilu ju ongi. Ta kujutas endale ette oma surmahetke. Nägemus oli niivõrd jõuline, et tundus, nagu ei kujutlekski ta seda, vaid hoopiski meenutaks. Ta lamab sellessamas voodis; on suvine pärastlõuna ja Amy hoiab tal käest kinni. Amy näeb välja samasugune nagu praegu – tugev ja kaunis ja täis elu. Voodist avanes vaade aknale, mille kardinad helendasid hajutatud valgusest. Ei olnud valu, oli ainult lahustumise tunne. „Peter, kõik on hästi,” ütles Amy. „Kõik on hästi, ma tulen varsti sinna.” Valgus kasvas üha suuremaks, täites esmalt vaatevälja ja siis teadvuse, ja just nimelt niimoodi valguse lainetel ta kunagi lahkubki.

„Ma armastan sind nii väga,” ütles ta.

„Ja mina armastan sind.”

„Täna oli imetore päev, eks ole ju?”

Amy noogutas tema vastas. „Ja neid tuleb meil veel palju. Terve ookean päevi.”

Peter tõmbas ta endale lähemale. Väljas oli külm ja tuuletu öö. „Laul oli ilus,” ütles ta. „Mul on hea meel, et me selle klaveri leidsime.”

Ja pärast neid sõnu hõljusid nad sarikate all oma suures ja pehmes voodis teineteist kaisutades une rüppe.

Mul on hea meel, et me selle klaveri leidsime.

Selle klaveri.

Selle klaveri.

Selle klaveri.

Selle klaveri…

Peter avastas teadvusele virgudes, et ta on alasti ja higist märgadesse linadesse mähkunud. Ta lamas viivu liikumatult. Kas ta ei olnud siis…? Ja kas ta polnud…? Suus oli selline maitse, nagu oleks ta liiva söönud. Põis oli kivikõva. Silmade taga seadis atra oma pikale vaole pohmeluse esimene torge.

„Palju õnne sünnipäevaks, leitnant.”

Tema kõrval lebas Lore. Mitte just kõrval, vaid tema ümber põimununa – nende kehad olid otsekui sõlme seotud ja higist libedad seal, kus nad teineteisega kokku puutusid. Kõigest kahe toaga osmik, mille käimla seisis maja taga õues, oli seesama, mida nad olid varemgi kasutanud, kuigi Peterile polnud päris selge, kellele see kuulub. Voodijalutsi tagant paistis suvise koidueelse valguse halli ruuduna väike aken.

„Sa pead mind vist kellekski teiseks.”

„Oh, usu mind,” ütles Lore sõrme tema rinna keskkohale vajutades, „sind ei ole võimalik kellegi teisega ära vahetada. Nii et mis tunne siis on olla kolmekümnene?”

„Nagu kahekümne üheksane, kelle pea valutab.”

Lore naeratas võrgutavalt. „Noh, loodetavasti kingitus meeldis sulle. Palun vabandust, et ma unustasin kaardi lisada.”

Ta põimis ennast lahti, keeras voodiservale ja näpsas põrandalt pluusi. Tema juuksed olid piisavalt pikaks kasvanud, et vajada kuklasse sõlme sidumist. Õlad olid laiad ja tugevad. Ta kiskus jalga määrdunud tööpüksid, ajas jalad saabastesse ja keeras siis ülakeha uuesti Peteri poole.

„Mi amigo, anna andeks, et ma plehku pistan, kuid ma pean tsisternautod liikuma panema. Ma valmistaksin sulle hommikueine, aga ma kahtlen tõsiselt, kas siin on midagi söödavat.” Ta kummardus ettepoole, et Peterit korraks suule suudelda. „Tervita minu poolt Calebit, eks ole?”

Poiss saatis selle öö mööda Sara ja Hollise juures. Kumbki nendest ei pärinud Peterilt kunagi, kuhu ta läheb, ehkki kahtlemata nad aimasid, millist laadi asju ta ajab. „Tervitan.”

„Ja järgmine kord linna tulles ma ju kohtun sinuga?” Kui Peter midagi ei öelnud, ajas ta pea viltu ja vaatas tema poole. „Või… võib-olla ei kohtugi.”

Peteril tegelikult ei olnudki sellele küsimusele vastust. Nende vahel ei olnud armastust – see teema ei tulnud kordagi jutuks –, kuid samas oli see ka midagi puhtkehalisest külgetõmbest enamat. See jäi nende kahe asja vahelisele hallile alale, olemata ei üks ega teine, ning seal see häda peituski. Lore’i seltskonnas viibimine tuletas talle meelde seda, mida tal ei saanud olla.

Lore’i nägu vajus norgu. „Noh, kurat temaga. Ja ma olin sinusse, leitnant, nii kuradima moodi kiindunud.”

„Ma ei tea, mida öelda.”

Naine ohkas ja vaatas teisale. „See vist ei saanudki pikalt kesta. Ma üksnes soovin, et mulle oleks esimesena tulnud pähe mõte sind üle parda visata.”

„Anna andeks. Ma ei oleks tohtinud lasta asjadel nii kaugele minna.”

„Usu mind, see läheb mööda.” Lore kergitas näo lae poole, tõmbas pikalt ja rahustavalt hinge ning pühkis siis riivamisi nägu puudutades silmast pisara. „Põrgu päralt, Peter. Kas sa näed, mida sa minuga teinud oled?”

Peter tundis ennast kohutavalt halvasti. Ta ei olnud seda niiviisi kavandanud. Kõigest minut tagasi oli ta veel lootnud, et nad lihtsalt triivivad kahekesi selle mis-see-nüüd-ongi vooluses, kuni kaotavad huvi või mängu astuvad uued inimesed.

Lore päris: „Küsimus ei ole Michaelis, ega ju? Sest ma rääkisin sulle, et temaga on lõpp.”

„Ma ei tea.” Peter pidas vahet ja kehitas õlgu. „Olgu pealegi, veidike võib-olla on. Kui me jätkame, saab ta sellest teada.”

„Nii et oletame, et ta saab teada – ja mis siis?”

„Ta on minu sõber.”

Lore kuivatas silmi ja tõi kuuldavale vaikse kibestunud naeru. „Sinu ustavus on küll imetlusväärne, kuid usu mind, mina olen kõige viimane asi, millele Michael mõtleb. Tõenäoliselt ta tänab sind selle eest, et sa mu tema käest ära võtsid.”

„See ei ole tõsi.”

Lore kehitas õlgu. „Sa ütled seda ainult selleks, et minu vastu kena olla. Võib-olla just nimelt seepärast sa mulle nii väga meeldidki. Aga sa ei ole kohustatud valetama – me mõlemad teame, mida me teeme. Ma räägin endale kogu aeg, et ma saan ta enda seest välja, aga muidugi ei saa seda iial. Kas sa tead, mis mind tapab? Ta ei suuda mulle isegi tõtt rääkida. Sellest kuradima punapäisest tüdrukust. Mida temas nii erilist on?”

Peter oli viivuks segaduses. „Kas sa räägid… Lishist?”

Lore silmitses teda teraselt. „Peter, ära ole nõme. Mida Michael sinu arvates seal oma tobeda laeva peal siis teeb? Aliciat pole enam juba kolm aastat, aga Michael ei saa teda ikka veel peast välja. Kui Alicia oleks senimaani kusagil siinkandis, ei oleks mul mingeid šansse. Kuid viirastusega ei olegi võimalik võistelda.”

Selle seedimiseks kulus Peteril veel hetk aega. Kõigest minut tagasi ei oleks ta arvanud isegi seda, et Alicia meeldis Michaelile; nad tülitsesid ju teineteisega nii et tükid taga. Kuid Peter teadis, et sisimas nad ei olnudki nii väga erinevad – mõlemad olid ühtmoodi tugeva tuumaga, meelekindlad ja põikpäised ega lasknud ennast käskida, kui neile mingisugune mõte pähe pidama jäi. Ja muidugi oli kõigel selja taga ka pikk ajalugu. Mida see Michaeli laev üldse tähendas? Kas see oli tema viis Alicia kaotamise pärast kurvastada? Nad kõik olid seda teinud omaenda kombel. Peter oli olnud tema peale vihane. Alicia oli nad hüljanud vähimagi selgituseta ja isegi hüvasti jätmata. Aga paljud asjad olid muutunud. Maailm oli muutunud. Nüüd tundis ta enamasti ainuüksi üksinduse valu ning külma ja tühja kohta südames seal, kus oli kunagi seisnud Alicia.

„Mis puutub sinusse,” ütles Lore randmeseljaga silmi kuivatades, „siis ma küll ei tea, kes see tüdruk on, aga tal on vedanud.”

Polnud mõtet seda eitama hakata. „Mul on tõesti kahju.”

„Nii sa oled öelnud jah.” Lore andis piinarikka naeratuse saatel pihkudega laksu vastu põlvi. „Noh, minul on ju mu nafta. Midagi enamat üks tüdruk vist küsida ei tohiks. Tee mulle üks teene ja tunne ennast sandisti, eks ole? Sa ei pea seda pikale venitama või midagi niisugust. Nädalast või kahest piisab.”

„Ma tunnengi ennast praegu sandisti.”

„Tore.” Lore kallutas ennast ettepoole, vajutas tema suule sügava pisarate järele maitsva suudluse ja tõmbus siis järsult eemale. „Üks musi tee peale kaasa. Kohtumiseni, leitnant.”

Kui Peter mööda treppi tammi harjale ronis, oli päike parajasti tõusmas. Pohmelus kündis endiselt oma pikka vagu, ja haamriga vehkides lõõskavkuumal katusel mööda saadetav päev ei tõotanud asja paremaks muuta. Veel üks tunnike magamist oleks marjaks ära kulunud, kuid pärast seda jutuajamist Lore’iga tahtis ta pea enne tööle ilmumist selgeks saada.

Üleval võttis teda vastu algav päev, mida leevendav madal pilvekiht pidi lähima tunni jooksul olematuks kõrbema. Pärast Peteri lahkumist lähetusjõududest oli tamm omandanud tema mõtetes tootemliku tähtsuse. Saatuslikule Kodumaa suunas teele asumisele eelnenud päevadel oli ta toonud siia oma vennapoja. Midagi iseäranis märkimisväärset siin aset ei leidnud. Nad olid silmitsenud avanenud vaatepilti, kõnelenud Peteri retkedest lähetusjõudude koosseisus ja Calebi vanematest Theost ja Mausist ning läinud siis alla jahutustiiki ujuma, mida Caleb ei olnud varem kordagi teinud. See oli tavaline jalutusretk, kuid ometigi oli päeva lõpuks miski muutunud. Peteri südames oli avanenud üks uks. Tollal ta seda ei taibanud, aga selle ukse taga oli uudne olemisviis, milles tuleb oletatavasti võtta enda kanda poisi isa kohustused.

See oli üks elu ja oli see elu, mida teadsid inimesed. Lähetusjõudude eruohvitser Peter Jaxon, kellest on saanud puusepp ja isa ning kes on Texase Kerrville’i linna kodanik. See elu oli nagu iga teisegi inimese elu oma rahulduste ja vaevade, tõusude ja mõõnade ning kodus ja väljaspool kodu veedetud päevadega ja ta elas seda rõõmuga. Caleb oli äsja kümneseks saanud. Erinevalt Peterist endast, kes teenis juba kaheteistkümneselt valves käskjalana, elas see poiss läbi lapsepõlve. Ta käis koolis, mängis sõpradega, tegi oma töökesi ilma erilise taganttõukamiseta ja üksnes vahetevahel kurtes ning vajus igal õhtul pärast seda, kui Peter ta magama pani, lohutavatesse unenägudesse täis teadmist, et järgmine päev tuleb täpipealt samasugune kui eelmine. Ta oli oma vanuse kohta pikka kasvu nagu Jaxonid ikka; pisipoisi pehmus oli hakanud näolt kaduma. Ta nägi iga päevaga järjest rohkem oma isa Theo moodi välja, kuigi tema vanemate teema ei olnud enam kordagi jutuks tulnud. Mitte et Peter oleks seda vältinud; poiss lihtsalt ei küsinud midagi. Kui Peter ja Caleb olid pool aastat koos elanud ja ühel õhtul malet mängisid, ütles poiss järgmise käigu juures kõheldes lihtsalt ja mitte sugugi suurema tunderõhuga kui näiteks ilma kohta järele pärides: „Kas ma tohin sind isaks kutsuda?” Peter ehmus; ta ei olnud osanud märgata, et see on tulemas. „Kas sa tahad seda teha?” küsis Peter ja poiss noogutas. „Mõhõh,” kostis ta. „Minu arvates oleks see hea.”

Ja mis puutub teise ellu, siis ei osanud Peter päris hästi öelda, mis see on, vaid teadis üksnes, et see on olemas ja leiab aset öösiti. Tema unenäod talust hõlmasid tervet sarja päevi ja sündmusi, kuid olid alati ühesuguse tonaalsusega – see oli kuulumise ja kodu tunne. Need unenäod olid niivõrd elavad, et ärgates oli tal tunne, nagu oleks ta tõepoolest teise kohta ja aega reisinud ning nagu oleksid ärkvel ja unes veedetud tunnid ühe ja sellesama mündi kaks eri külge, millest kumbki ei ole ehtsam kui teine.

Mis need unenäod on? Kust nad tulevad? Kas nad on tema enda aju toodang või pärit mõnest välisest allikast – kas või Amylt endalt? Peter ei olnud kellelegi rääkinud sellest esimesest Iowast evakueerumise ööst, mil Amy tema juurde tuli. Tal oli palju põhjusi vaikida, kuid eelkõige ei võinud ta olla kindel, et kogu lugu leidiski tegelikult aset. Ta ärkas sellesse hetke sügavast unest, Sara ja Hollise tütar oli väljas külma käes tema süles, nad mõlemad olid paksult riidesse panduna Iowa pakases taeva all, mis oli tähtedest niivõrd tulvil, et talle tundus, nagu hõljuks ka tema ise nende keskel, ja seal see Amy oligi. Nad ei kõnelnud teineteisega, aga seda polnudki vaja. Käte puudutusest piisas. Too hetk kestis terve igaviku ja samas möödus ka välkkiirelt; järgmine asi, mida Peter mõistis, oli see, et Amy oli läinud.

Kas ta nägi ka seda unes? Tõendid viitasid, et nägi. Kõik uskusid, et Amy hukkus staadionil plahvatuses, milles said surma Kaksteist. Temast ei leitud ainsatki jälge. Kuid ometigi tundus see hetk nii tõelisena. Mõnikord oli ta veendunud, et Amy on seal kusagil ikka veel olemas; seejärel hiilisid ligi kahtlused. Lõpptulemusena jättis ta need küsimused enda teada.

Ta seisis mõnda aega ja vaatas, kuidas päike oma valgust Texase küngastele laotab. Jahutustiigi pind tema all oli liikumatu ja sile nagu peegel. Peter oleks meelsasti ujunud, et pohmelust turjalt raputada, kuid ta pidi enne tööle minemist Calebi ära tooma ja kooli viima. Ta polnud küll suurem asi puusepp – tegelikult oli ta elus õppinud ainult üht elukutset ja see oli sõduri oma –, aga see töökoht oli alaline ja kodu lähedal ning kuna pooleli oli palju ehitusi, vajas majutusamet kõiki tegutsemisvõimelisi inimesi, keda tal õnnestus hankida.

Kerrville oli õmblustest ragisemas; Iowast oli siia jõudnud üle viiekümne tuhande hinge, kes rohkem kui kahekordistasid linna elanike arvu kõigest paari aasta jooksul. Nii paljude inimeste äraseedimine ei kujunenud kergeks ega olnud seda veel praegugi. Kerrville’i rajamisel oli lähtutud põhimõttest, et linlaste iive võrdub nulliga. Abielupaarid tohtisid sünnitada rohkem kui kaks last ainult kopsakat lõivu makstes. Kui üks laps ei elanud täisealiseks saamiseni, võisid nad soetada ka kolmanda, kuid ainult juhul, kui too laps suri enne kümnendat eluaastat.

Iowa rahva saabudes lendas kogu see kontseptsioon tuulde. Tekkisid toidunappus, suur nõudlus kütuse ja ravimite järele ning tervisehädad – levisid kõik haigused, mis löövad välja siis, kui liiga palju inimesi on topitud liiga vähesesse ruumi, ja pahameelt jätkus mõlemal poolel rohkem kui küllaga. Kiiruga püstitatud telklinn neelas küll alla esimesed lained, aga uute saabujate mõjul langes see ajutine laager kähku räpasusse. Ehkki paljud Iowa omad olid pärast varasemat pidevat sunnitööd suutnud vaevaliselt kohaneda eluga, milles kõiki otsuseid ei langetata nende eest – „laisk nagu kodumaalane” oli üldlevinud väljend –, kulgesid teised sootuks vastupidises suunas, rikkusid öise liikumiskeelu reegleid, täitsid Dunki lõbumaju ja mängupõrguid, jõid ja varastasid ja kaklesid ning tegelesid üldiselt amokki jooksmisega. Õnnelikud näisid linlaste hulgas olevat ainult allmaailma tegelinskid, kes tegid raha kiiresti ja palju, kaubeldes mustal turul kõigega toidukraamist kuni haavasidemete ja haamriteni.

Inimesed hakkasid avalikult rääkima kolimisest väljapoole linnamüüri. Peteri arvates oligi see pelgalt aja küsimus; kuna kolme aasta jooksul ei olnud keegi märganud ainsatki viiruskit, drakki ega uimardit, avaldati koduvalitsusele järjest suuremat survet väravate avamiseks. Sündmused staadionil olid muutunud linlaste seas tuhandeks erinevaks legendiks, mille hulgas ei leidunud kaht täpipealt ühesugust, aga isegi kõige paadunumad kahtlejad olid hakanud leppima mõttega, et oht on tegelikult möödas. Peter oleks pidanud olema esimene, kes sellega nõusse jääb.

Ta pöördus, et linna poole vaadata. Ligikaudu sada tuhat inimhinge… kunagi oleks selline arv ta jalust rabanud. Ta oli kasvanud üles linnakeses – maailmas –, kus oli vähem kui sada inimest. Värava juurde olid kogunenud töölisi põllumajanduskompleksi toimetavad autod, mis röhitsesid hommikusse õhku diislisuitsu. Kõikjalt saabusid elu helid ja lõhnad, linn oli ärkamas ja ringutas jäsemeid. Probleemid olid ehtsad, kuid väikesed võrreldes nendega, mida see vaatepilt tõotas. Viiruskite ajastu oli läbi saanud, inimkond oli tõusuteel. Vallutamist ootas terve manner ning Kerrville oli koht, kust see uus ajastu pidi algama. Nii et miks linn tema meelest siis nii armetu ja habras välja nägi? Miks tundis ta muidu igati nii julgustandval suvehommikul tammil seistes endas halva eelaimuse värinaid?

No hüva, mõtles Peter, on kuidas on. Kui lapsevanem olemine on sulle üldse midagi õpetanud, siis seda, et sa võid kui tahes palju muretseda, aga see ei muuda õrna õhkugi. Ta pidi lõunaeine kaasa pakkima, „ole siis tubli” ütlema ja päevatäie ausa ja lihtsa tööga maha saama ning kahekümne nelja tunni pärast selle kõigega uuesti otsast algama. „Kolmkümmend,” mõtiskles ta. „Ma saan täna kolmkümmend aastat vanaks.” Kui keegi oleks kümme aastat tagasi temalt küsinud, kas ta elab nii kaua, et seda päeva näeb, rääkimata juba sellest, et ta kasvatab siis poega, oleks ta küsijaid jaburaks pidanud. Nii et võib-olla see on ainus asi, millel on tegelikult mingisugune tähtsus. Võib-olla piisab üksnes sellestki, et sa oled elus ja sul on keegi, keda sa armastad ja kes sind vastu armastab.

Ta oli küll Sarale rääkinud, et ei taha pidu, kuid muidugi see naine korraldab midagi. „Pärast kõike seda, mida me oleme läbi teinud, tähendab kolmkümmend nii mõndagi. Tule pärast tööd minu juurde. Me oleme kõigest viiekesi. Ma luban sulle, et sellest ei tule midagi suurt.” Ta käis Calebil koolis järel ja läks koju pesema ning veidi pärast kella kuut jõudsid nad Sara ja Hollise korterisse ja astusid uksest sisse ja sellele peole, millest Peter oli keeldunud. Kahte tillukesse umbsesse tuppa oli topitud tosinaid inimesi: naabreid ja töökaaslasi, Calebi sõprade vanemaid ja mehi, kellega ta oli koos sõjaväes teeninud, ning kohal oli isegi õde Peg, kes naeris ja lobises oma mornhallis nunnarüüs nagu kõik teisedki. Sara embas teda uksel ja õnnitles sünnipäeva puhul, Hollis pani aga joogiklaasi käest ja andis talle matsu vastu selga. Caleb ja Kate itsitasid nii ägedalt, et suutsid ennast vaevu vaos hoida. „Kas sa teadsid sellest?” küsis Peter Calebilt. „Ja sina, Kate?” „Muidugi me teadsime!” hüüatas poiss. „Isa, sa peaksid praegu oma nägu nägema!” „Noh, sa oled kõva karistuse ära teeninud,” ütles Peter oma pahase isa häälega, kuigi temagi naeris.

Laual oli süüa ja juua, tort ning isegi mõned kingitused selliste asjade näol, mida inimesed olid saanud ise valmistada või kusagilt välja nuiata, kusjuures osa nendest oli mõeldud naljaks – sokid, seep, taskunuga, kaardipakk ja suur õlgkübar, mille Peter pähe pani, et kõik saaksid korraks mõnuga naerda. Saralt ja Holliselt sai ta nende ühiste rännupäevade meenutuseks taskukompassi, kuigi Hollis poetas talle pihku ka väikese terasplasku. „Dunki kõige värskem toodang ja midagi erilist,” ütles ta silma pilgutades, „ning ära küsi minu käest, kuidas ma selle sain. Mul on alamkihtides ikka veel sõpru.”

Kui viimased kingituspakid olid lahti tehtud, andis õde Peg talle üle suure torusse keeratud paberipoogna. Sellele oli kirjutatud „Palju õnne sünnipäevaks meie kangelasele!” ja kõik allkirjad – mõned nendest loetavad, mõned aga mitte – kuulusid vaeslaste varjupaiga lastele. Peterile tõusis klomp kurku ja ta võttis vanal naisel ümbert kinni, mis oli neile mõlemale üllatuseks. „Ma tänan teid kõiki,” ütles ta. „Aitäh kõikidele ja igaühele eraldi.”

Kui pidu otsa sai, hakkas kesköö juba kätte jõudma. Caleb ja Kate olid nagu kaks teineteisele selga vajunud kutsikat Sara ja Hollise voodis magama jäänud. Peter ja Sara istusid laua taga, Hollis aga koristas tube.

„Kas Michaelist on midagi kuulda olnud?” päris Peter Saralt.

„Mitte piuksugi.”

„Kas sa oled mures?”

Sara kortsutas järsult kulmu ja kehitas siis õlgu. „Michael on Michael. Ma ei jaga seda laeva asja ära, aga tema teeb ju seda, mida ta tahab teha. Korra ma arvasin, et Lore võib ta maha rahustada, aga see aeg on vist möödas.”

Peter tundis süütunde sähvatust. Kaksteist tundis tagasi oli ta selle naisega voodis olnud. „Kuidas haiglas läheb?” küsis ta, lootes jututeemat vahetada.

„Seal on hullumaja. Mind pandi sünnitusi vastu võtma. Paljusid ja paljusid sünnitusi. Jenny on minu abiline.”

Sara kõneles Gunnar Apgari õest, kelle nad olid leidnud Kodumaalt. Rase Jenny tulnud Kerrville’i esimese evakueeritute partii koosseisus ja jõudnud kohale parajasti sünnituse ajaks. Aasta tagasi abiellus ta ühe teise tulnukaga Iowast, kuigi Peter ei teadnud, kas see mees on ikka tegelikult lapse isa. Need asjad juhtusid üsna sageli kiiruga.

„Tal on kahju, et ta ei saanud siia tulla,” jätkas Sara. „Sa oled tema jaoks tähtis tegelane.”

„Kas olen?”

„Tegelikult oled paljude inimeste jaoks. Ma ei oska öeldagi, kui mitu korda on minult küsitud, kas ma tunnen sind.”

„Sa teed nalja.”

„Palun vabandust, aga kas sa seda õnnitlusplakatit siis ei lugenud?”

Peter kehitas kohmetult õlgu, ehkki mõneti tundis ta heameelt. „Ma olen ju lihtsalt puusepp. Kui sa tahad tõde teada, siis ei ole ma ka just liiga hea puusepp.”

Sara naeris. „Kuidas soovid.”

Liikumiskeeld oli juba ammu kehtima hakanud, kuid Peter teadis, kuidas patrulle vältida. Calebi silmad avanesid üksnes vaevu, kui Peter ta turjale tõstis ja hakkas kodu poole minema. Ta oli poisi parajasti magama pannud, kui kuulis koputust uksele.

„Kas Peter Jaxon?”

Mees uksel oli ohvitser ja kandis õlgadel lähetusjõudude paguneid.

„Aeg on hiline. Minu poiss magab. Kapten, millega ma saan teid aidata?”

Ohvitser ulatas Peterile pitseriga suletud paberi. „Head õhtut, härra Jaxon.”

Peter sulges vaikselt ukse, lõikas vaha oma uue taskunoaga läbi ja avas läkituse.

Härra Jaxon!

Kas ma tohin Teilt paluda, et Te külastaksite kolmapäeval kell 8.00 minu bürood? Teie töödejuhatajaga on jõutud kokkuleppele, et Te tohite töö kohale hilineda.

Lugupidamisega

Texase Vabariigi president Victoria Sanchez

„Isa, miks see sõjamees uksel seisis?”

Caleb oli tuppa lonkinud ja hõõrus rusikatega silmi. Peter luges läkituse uuesti läbi. Mida võib Sanchez temalt tahta?

„Oli üks tühiasi,” ütles ta.

„Kas sa oled jälle sõjaväes?”

Ta vaatas poisi poole. Kümne aasta vanune. Ta kasvas nii kiiresti.

„Muidugi mitte,” ütles ta ja pani kirja käest. „Lähme voodisse tagasi.”