Читать книгу Peeglite linn. I raamat - Justin Cronin - Страница 8

MEHHIKO LAHT

Kakskümmend kaks meremiili Galvestoni saarest lõunakagus

Kell 04.30 ärkas Michael Fisher näole rabisevast vihmast.

Ta tõmbas ennast ahtripeegli najale istuma. Tähti ei paistnud, kuid idas hõljus silmapiiri ja pilvede vahel kitsas lõiguke punetavat koiduvalgust. Õhk oli täiesti liikumatu, kuid see ei pidanud kuigi kauaks niiviisi jääma; Michael tundis tormi juba lõhnast.

Ta nööpis lühikesed püksid eest lahti, nihutas oma vaagnaosa üle ahtri ning laskis Mehhiko lahe vetesse rahuldava mahu ja kestusega uriinijoa. Ta ei olnud iseäranis näljane, sest nälg oli üks neid asju, millest ta oli oma keha õpetanud mitte välja tegema, kuid ta kulutas viivu selleks, et alla minna, segada endale ports valgupulbrist jooki ja see kuue kõrisõlme hüplema paneva sõõmuga alla neelata. Kui ta just ei eksi – ja ta ei eksinud peaaegu kunagi –, on sellel hommikul talle üksjagu põnevust varuks; kõige parem oleks vaadata sellele näkku täiskõhuga.

Kui esimese välgu siksak silmapiiri lõhestas, oli ta tekil tagasi. Viieteistkümne sekundi pärast jõudis pika ja kõmiseva kärgatusena kohale kõu, nagu oleks mingisugune porisev jumal kurku puhtaks köhinud. Ka õhk oli lähenevale tuuleiilile viitaval korratul moel liikvele läinud. Michael lülitas automaatrooli välja ja haaras tüüripinni pihku ning sellelsamal hetkel saabus täie jõuga kohale ka kuum ja torkiv troopikavihm, mis ta üheainsa sekundiga läbimärjaks leotas. Ilma suhtes ei olnud Michaelil mingisuguseid kindlaid seisukohti. Ilm on nagu kõik muudki asjad just nimelt see, mida ta on, ja kui see ongi torm, mis ta merepõhja saadab, siis noh, ei tohiks ju öelda, nagu poleks ta seda ära teeninud.

„Kas tõesti? Ihuüksi? Selle asjandusega? Kas sa oled hulluks läinud?” Mõnikord esitati need küsimused heasüdamlikult ja väljendasid ehtsat muret; isegi täiesti võõrad inimesed püüdsid tal säärast mõtet peast rääkida. Aga enamasti oli kõneleja ta juba arvelt maha kandnud. Kui teda ei tapa meri, siis teeb seda tõke – see veepinnal ujuvast lõhkeainest blokaadirõngas, mis pidi väidetavasti ümbritsema tervet mandrit. Milline terve mõistuse juures olija saatuse niiviisi kiusatusse viiks? Ja eriti veel nüüd, mil keegi ei olnud näinud ainsatki viiruskit ringi liikumas… kui kaua… oma kolme aasta jooksul? Kas siis terve manner ei ole piisavalt suur ruum, et üks rahutu hing saaks seal ringi hulkuda?

Tõsi ta ju on, aga sugugi mitte kõiki valikuid ei tehta loogika alusel. Mõned tehakse ka kõhutundest. Michaeli kõhutunne ütles talle, et seda tõket ei ole olemas ega ole kunagi olnudki. Ta näitas keskmist sõrme ajaloole, mille jooksul inimkond oli sada aastat öelnud: „Mina küll mitte, mitte mingil juhul, minge teie ilma minuta edasi.” Kas nii, või mängis ta vene ruletti. Mis ei olnud tema perekonnalugu arvestades sugugi välistatud.