Читать книгу Vaikne ookean - Kai Aareleid - Страница 2

Kai Aareleid
Vaikne ookean

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Autoriõigus tekstile: Kai Aareleid, 2021

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg

Kujundanud Mari Kaljuste

ISBN 978-9985-3-5243-4

e-ISBN 9789985353479

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Minevik ja tulevik magavad ühes voodis.

– Paavo Haavikko

Ka mina kogesin ja nägin seda kõike.

Suuri lootusi.

Uusi laagripaiku.

Öise vihmametsa ähvardavaid huikeid, sahinaid, vaikust.

Hirmu, et järgmisel päeval on kirja pandud sõnad kadunud ja tuleb otsast peale hakata.

Painajalikke unenägusid, kus hommikul on pärgamendist ja sõnadest järel ainult puru.

Vaikset kõdunemist meie ümber ja meie südames.

Peterburi tuul

2010

On aastasaja, aastatuhande hämar alguspool. Varakevadine tuuleiil keerutab Kolmainu sillalt üles liiva ja peenikest graniidipuru, piitsutab seda jalakäijatele halastamatult näkku. Emma ja Stella kõnnivad teineteise kannul kitsal kõnniteel. Emma hoiab kapuutsiäärt näo ees, Stella pea on kumaras, et liiv hammaste vahele ja silma ei läheks. Rohelise sillasepise vahelt paistab mere poole triivivaid jäälahmakaid, mille õõnes lõnksumine vastu sillasambaid kostab isegi üle liiklusmüra.

„Kuu aja pärast hakatakse sildu tõstma. Kas see jää üldse sulab ära,” ütleb Stella, aga ema ei kuule teda.

Märts on üks neid kuid, mida ta siin ei salli, kõige hullem kuu. Vanaema Helene ütles ikka, et märtsis lahkub kõige rohkem inimesi, sest peale surmaheitluse peavad nad võitlema ka looduse ja lootusetusega, suveni on veel nii pikk maa.

„Mis lahkub? Kuhu nad lahkuvad?” küsis väike Stella vanaemalt. „Millest sa räägid?”

Ja vanaema vastas, armutult ja otse, nagu ta selliseid asju ütles: surmast, surmast räägin, märts on surmakuu.

Ja tal oli õigus, mõtleb täiskasvanud Stella nüüd, vanaema ise suri ka märtsis. Võib-olla ta rääkis algusest peale iseenda surmast.

Silla otsas vaateplatvormil jäävad ema ja tütar seisma ja vaatavad tagasi.

„Hõhh. Kas siin on alati selline tuul?” pomiseb Emma.

Alati, vastab Stella mõttes. Nagu sa ei teaks. Muu võib siin muutunud olla sellest ajast, kui sina Leningradi vahet käisid, aga mitte tuul. Ja mitte valgus, see on samasugune.

Stella kehitab õlgu ja rullib graniiditeri saapatalla all.

Kunagi tähistas Leningrad Stellale kohta, mis iga natukese aja tagant neelas tema ema. Need olid aastad, kui õde Laura käis algklassides, Stella oli teismeline ja ema kirjutas väitekirja ning kaitses selle lõpuks Leningradi ülikooli juures. Sel ajal käis ema nii tihti Leningradis, et rääkis Neeva-äärse linna tänavatest ja linnaosadest sellise tuttavlikkusega, nagu oleks hoopis seal tema päriskodu ning see kodu, kus olid Stella ja väike õde Laura ja isa, oleks olnud ainult ajutine vahepeatus. Stellal oli siis tihti tunne, et kui ta sirutaks käe, et emast kinni võtta, teda enda poole tõmmata, jääks ikka natuke puudu, sõrmed ei ulatuks päriselt temani.

Ometi oli nüüd läinud ligemale kolm aastat, enne kui ema talle siia külla tuli. Alati oli leidunud mõni takistus, Stella ei olnud lõpuks enam kindel, kas need olid ainult juhused või hoopis ettekäänded. Ta ainult aimas, et oli veel miski või keegi, mis ema takistas, aga küsida polnud ta kunagi julgenud või tahtnud. Ta ei leiagi sellele õiget nime, võib-olla ei olnudki asi julgemises või tahtmises, vaid õige aeg oli mööda läinud või polnud seda kunagi tulnud.

Aga nüüd oli ta siin ja nad olid teel kesklinna, Vene muuseumi, sest just sinna tahtis ema põikpäiselt minna, kuigi Stella oli loetlenud talle kesklinna uusi muuseume ja vaatamisväärsusi, kus ema polnud kunagi käinud. „Jah, eks ma vaata,” oli ema öelnud.

„Sa ei pea minuga kaasa tulema,” ütles ta Stellale hommikul. „Ma olen hea meelega mõne tunni üksi. Vaatan rahulikult näitust. Meenutan. Sa ei pea tulema.”

Ta kordas seda erinevas sõnastuses mitu korda.

Kuid Stellal olid omad põhjused. Ta tahtis korterist välja pääseda, ta pidi välja pääsema. Hommikul, kui Ruth oli kooli läinud, lahkus tavaliselt ka tema, kuigi oma tööd oleks ta väga hästi saanud teha ka kodus. Mõnikord läks ta muuseumi. Või veetis aega mõnes raamatupoes. Lugematutes kohvikutes, nii kaua, kui tundus viisakas. Kirikutes oli hea rahulik, ainult et seal ei olnud tavaliselt kusagil istuda. Kui ilm lubas, ta kõndis. Põhiliselt istus ta raamatukogus. Et mitte olla kodus. Et mitte mõelda sellest.

„Ma lihtsalt saadan sind, Mihhailovski teatrini, kõnnin koos sinuga. Mul on vaja … asju ajada … Jah, ma ajan vahepeal asju ja pärast saame kusagil kesklinnas jälle kokku, mõnes kohvikus või …”

„Hea küll,” andis ema lõpuks alla.

Terve tee on ema olnud väga vaikne. See võib tulla ilmast või sellest, et kui sattuda nii pika aja tagant kohta, mis on kunagi olnud osa argipäevast, aga on nüüd võõraks jäänud või muutunud, haagib see meid lahti nii iseendast, ajast kui ka sellest paigast ja jätab segaduses hulpima, ja sellega saab toime tulla ainult vaikides, sest sõnu sellele pettumusesegusele igatsusele lihtsalt ei ole.

Nad kõnnivad üle Marsi väljaku, tulevad Mihhaili lossi juures üle Moika silla ja lähevad mööda Sadovaja katkist kõnniteed piki pargi varbaeda kuni Inseneri tänava nurgani. Etnograafiamuuseumi juures aeglustab ema sammu ja Stella järgib vaistlikult tema tempot. Ta teab, et muutus on toimunud ema sees, tasapisi, mida lähemale nad kesklinnale on jõudnud, ja teda ei jäta kuidagi maha tunne, et mitte ema ei ole tema külaline, vaid hoopis tema on külas emal, ainult et mitte selles ajas, vaid minevikus ja võib-olla üldse väljaspool aega.

Muuseumi väravale lähenedes jääb ema lõpuks päris seisma. Ta surub käed sügavale taskusse, vaatab läbi varbaia palee hoovi ja Stella ei ole kindel, mida ema täpselt näeb, kas muuseumiesise platsi avarust, inimesi, sammastega fassaadi või kõike kokku või mitte midagi ja tema pilk on rohkem pöördunud endasse.

Stella teab ilma ütlematagi, et siit edasi tahab ema minna üksi ning et osa temast vist ongi juba läinud, rutanud iseendast ette. Ema pilk on nii eemalolev, et Stella ei hakka üle kordama, et kolme tunni pärast siis, Dom Knigi teise korruse kohvikus, kiiret ei ole, mul on raamat kaasas, joon kohvi ja ootan nii kaua kui vaja kõigi nende habemikest vene kirjanike seltsis seal seintel, see on hea seltskond.

Ema läheb raudväravast sisse ja Stella jälgib tema eemalduvat selga, kuni see on äravahetamiseni sarnane teiste tumedates riietes inimkogudega ja kaob lõpuks kaaristu alla.

Stella läheb üle tee, pisikesse parki Mihhailovski teatri esise platsi keskel. Skväär öeldakse selle kohta. Haljasala on sel aastaajal kõike muud kui haljas – see on paljas, lage ja porikarva. Stella vaatab läbi raagus puuvõra üles, halli taevasse. Alasti okstel pole veel märgata ühtegi punga. Ta tõmbab kindas käega hooletult üle täksitud pargipingi, tõdeb selle piisavalt puhtaks ja istub.

Ta vaatab ringi. Linn. Alguses võõras, nüüd juba tuttav. Kodu. Ta on astunud üle selle piiri, kus teab juba ette, et kui tuleb ära minna, jääb ta seda taga igatsema: kunagine kodu, minevik, lõplikult läinud. Nagu varem teised linnad, kus ta on elanud, kodumaal ja maailmas. Kohad, kuhu tagasi minnes võib mõni tänavanurk oma erilise valgusega või mingis kindlas kohas muutumatuna säilinud lõhn või täpselt samasugusena korduv heli kaasa tuua terve mälestuste laviini. Kohad, kust on mindud ja millele saab ainult tagasi vaadata.

Kolme aasta eest, kui nad alles pidid siia tulema, oli kõik olnud teisiti.

„Ma kardan,” ütles Stella, kui nad olid Andersile ootamatult tulnud tööpakkumist varahommikuni arutanud. Ta pidi paari päevaga vastuse andma, koht pangafiliaalis oli vaja ruttu täita.

„Mida sa kardad?” küsis Anders.

„Seda linna,” oleks Stella tahtnud vastata, aga ta teadis, et see vastus on kahele sõnale vaatamata nii suur, et ta ei suudaks seda Andersile selgitada. See tähendas ühekorraga „see on ju vaenulikul Venemaal” ja „see linn tekitab minus ebamugavust, ta nagu teaks midagi, mida mina ei tea” ja „see linn on nii muutunud ja see ei sobi mulle”. Aga selle asemel ütles Stella hoopis: „Ma kardan, et Ruth ei saa seal head haridust, need rahvusvahelised koolid, need ei valmista ju siinsetesse ülikoolidesse astumiseks korralikult ette.”

„Ruth on tubli tüdruk, tema pärast sa küll ei pea muretsema,” vastas Anders.

Rohkem sõnadesse mahtuvaid argumente Stella ei leidnud. Enda pärast ta ju ei muretsenud, tema sai oma tõlketööd teha kus tahes. Ta vaikis, segas suhkrut oma musta kohvi sees ja jälgis tumedat keerist, kuni see paigale jäi.

„See tasub ära, igas mõttes. Meil jääb aega ringi rännata ja. Võib-olla ma saan isegi oma raamatut edasi kirjutada. Keskkonnavahetus teeb head.”

Andersi raamat. Tema ammune suur armastus, vallutusretked. Andersist oleks pidanud saama ajaloolane. Kui Stella kunagi küsis, miks ta kõigele vaatamata hoopis juristiks õppis ja panka tööle läks, keeras Anders vastuse naljaks: töö on töö ja armastus on armastus; pealegi: kõik ju lähevad panka tööle.

Ja see oli tõsi, üheksakümnendate Eestis paljud läksidki, isegi Stella jõudis kolm kuud teller olla.

Stellal oli hea meel, et Anders jälle oma raamatust mõtleb. Ta polnud enam ammu sellest rääkinud.

„Hea küll. Siis lähme,” ütles Stella lõpuks.

Anders küünitas üle laua ja suudles teda põsele. „Siis on hästi.”

„Küll meile hakkab seal meeldima. Ma luban.”

Selliseid asju ei saa lubada, sa ei saa rääkida teise eest, vastas Stella mõttes, aga ka seda ei saanud välja öelda.

Kõigele vaatamata on see linn nüüd muutunud koduks, ka talle, kuigi aeg ja põhjused on nii teistsugused kui emal. Kodu on seal, kus on su asjad ja mõned lähedased inimesed, kes sind ankrus või pinnal hoiavad – nii öeldakse. Ja nii ta tookord mõtles: pinnal, inimesed.

Kas ta nüüd, pärast kõike, mis on juhtunud, peaks sellest linnast teistmoodi mõtlema? Kas linn on süüdi selles, milliseks inimesed muutuvad? Kas koht saab olla süüdi selles, mida inimesed teineteisele või endale teevad?

Vares lendab hääletult üle Stella vaatevälja ja maandub puude alla, ajab pea viltu ning vaatab talle otsa. Stella jääb lindu silmitsema, mõne hetke vaatavad nad tõtt. Tema pilk ei lase veel varesest lahti, vares ei lase veel Stella pilku lahti. Stellale tundub, et ta tunneb linnu ära. Kas sa oled seesama lind? mõtleb ta. Vares ajab pea viltu, ei vasta.