Читать книгу Vaikne ookean - Kai Aareleid - Страница 3

Muutus

2010 / 2009

Õhtul, kui kõik muutus, oli ta tänaval kõndides virgunud varese kraaksatuse peale. Lihtne, maine heli, sama hästi oleks see võinud olla autosignaal, kellegi naer, kaubajaamas kolinal liikvele lõnksatav rong, paneelikolksatus kõrvaltänava uue maja ehitusel, ükskõik missugune taustasüsteemist eristuv hääl, mis ei olnud mõeldud temale, aga mida ta kuulis ja mis katkestas pooleli olnud mõtte, nii et hetk hiljem ta enam ei mäletanud, mis see mõte oli – kõik need olemise tavalised katkestused.

Juba oli pime, Peterburi varajane ja niiske hilissügisene pimedus. Stella kõndis koju metroojaama vastast poest, natuke suurema ringiga kui tarvis, sest millegipärast tahtis ta enne külmade kiviseintega korterisse sulgumist veel natuke jalutada. Siis kuuliski ta äkki varest ja sekund, kaks, kolm hiljem märkas ta selles ebatõenäolises kohas, sellel ebatõenäolisel ajal Andersit, õigemini arvas märkavat, ja rõõmustas selle üle ning oli kohe ka üllatunud oma rõõmust või kergendusest, jah ennekõike kergendusest. Anders oli hommikul öelnud, et tuleb täna hiljem, parandus: hilja – nõupidamine, läheb pikalt –, ja Stella ei küsinud rohkem, sest ta teadis, et vastus on nagu ikka: sa tead, ma ei saa sulle täpsemalt rääkida.

Mees astus teisel pool teed temaga samas suunas, Stella kiirendas sammu ja mida lähemale ta jõudis, seda kindlam ta oli, et see on tõepoolest Anders. Ta tundis ära mehe hallikirju kalasabamustris palitu ja pruunid kingad, ta oli näinud, kuidas Anders neid hommikul viksis, jalg taburetile tõstetud, viuh-viuh, seetõttu ta teadis isegi, millised sokid mehel jalas on, rombimuster oli Stella silmades, kui mehe suu rääkis: hiljem, nõupidamine, pikalt.

Andersi kõrval märkas Stella heledapäist naist, punane mantel ja valgelt kumav sall – kaks võõrast näisid olevat juhtunud astuma sama sammu ja Stella otsustas, et ei hakka meest hüüdma, hüüab tänavanurgal, kui Anders peab nagunii üle tee tulema, ja siis nad kõnnivad koos koju.

Ent korraga jäi naine suure kivimaja trepikojaukse ees seisma ja peatus ka Anders. Nad vaatasid teineteisele otsa, Anders ja naine, see ei kestnud kaua, võib-olla paar sekundit, ja siis kohe hakkas naine käekotist midagi otsima ning Anders seisis tema kõrval, ootas, seisis ega astunud veel edasi.

Ikka veel ei jätnud ta naisega hüvasti, vaid oli paigal, ajas pea kuklasse ja silmitses kauni juugendmaja fassaadi – või lasi helvestel näole sadada, sest oli hakanud langema kerget lund, mis tegi selle halli linna alati natuke ilusamaks.

Vares kraaksatas uuesti kusagil päris lähedal. Stella registreeris selle heli, ent ei pöördunud vaatama, vaid jälgis endiselt Andersit ja naist, kes leidis lõpuks, mida oli otsinud, leidis võtme ja astus ukse juurde. Tema juustes oli lund, helbed olid joonistanud mantlile salliga sama värvi mustri. Naine vaatas üle õla Andersile otsa ja alles siis, pärast seda pilku – pikka pilku, mis pidi midagi ütlema või küsima, Stella ei võinud seda näha – sirutas ta võtmega käe ukse juurde. Ning kui uks avanes, astus naine sisse ja viimane, mida Stella trepikojas süttinud lampide valgel nägi, oli Andersi selg ukseavas ja siis kohe sellest seespool, Andersi trepikojasügavusse kaduv kalasabamustris selg, samal ajal kui uks aegluubis sulgus.

Hiljem ei suutnud Stella täpselt meenutada, kas ukse paugatus, selle õõnes ja raske kaja kõlas ainult tema peas või juhtus see päriselt, sest oli ka teine pildirida, kus hääled olid maha keeratud, kõik oli tumm ja valgustki oli vähemaks jäänud. Ta ei teadnud, kumb on tõsi.

Teadis ainult seda, et ta seisis teisel pool tänavat ja vahtis suletud ust, tundis, kuidas tema sisikond kokku kisub, ja püüdis endale kinnitada, et sellele kõigele peab olema mingi muu seletus, ehkki ainuüksi sõna „muu” oli selles lauses valesti, rääkimata kõigist teistest sõnadest. Ta teadis väga hästi, mida ta oli näinud, seletust ei olnud vaja – või siis oleks seletusele kuulunud kogu ülejäänud elu ja muutnud ei oleks see midagi, sest musta valgeks rääkida ei saa. On silmapilke, mis jagavad aja kaheks, ja see oli just üks niisuguseid hetki.

Kui Stella oleks pea kuklasse ajanud nagu Anders ennist, vaadanud algul välisukse kaare kohal rippuvat vana roostest söödud teraslaternat ja selle valgusvihus liuglevaid lumeräitsakaid, tõstnud pilgu mööda silmitute atlantidega fassaadi ning rohelisse võrku mässitud rõdupiirdeid, mis murenesid nagu kõik muu selles lagunevas linnas, oleks ta näinud neljanda korruse korteriaknas süttivat tuld. Ja kui ta oleks olnud lind või ingel, kes saab vabalt lennata, või kui see oleks olnud lugu, mida ta kujutleb või välja mõtleb, ja tema fantaasia oleks saanud linnule või inglile järgneda, oleks ta näinud, kuidas mees ja naine – lihtsalt mees ja naine, mitte Anders ja too võõras – seisavad keset esikut ja vaatavad teineteisele otsa, korteriuks nende selja taga on sulgunud, mantlid on veel seljas, neist õhkub külma, kuigi lumi riietel on hakanud sulama, saapad on jalas, kingad on jalas – rombimustriga sokid on jalas –, laevalgus on kollakas ja natuke kõle, linoleum esikupõrandal on vana ja kohati kummis, suur antiikpeegel lainetab ja moonutab. Ja ta oleks näinud, kuidas naine astub mehele lähemale, peaaegu tema vastu, küünitab mehest mööda ja kustutab selle neetud armutu valguse, ja rohkem ei peaks ta sellest stseenist nägema, kuigi ta ongi juba näinud kõik.

Vares hüples üsna Stella jalgade juures kõnnitee servas, Stella kuulis tema küüniseid asfalti kraapimas, lind tegi viimase hüppe päris lähedale, napsas talle silma vaadates rentslist palukese ja tõusis sellega lendu. Tiivad plagisesid eemale.

Stella pöördus minekule, tundis, kuidas seest läheb aina külmemaks ja vaiksemaks, nagu hakkaks sisemus tasapisi jäätuma. Kui selle jääpinna sisse aken puhastada, ilmuvad sealt vanad pildid. Kõik on kunagi olnud.

Entente

1987

Stella marsib koju jõudes otsejoones isa kabinetti, koputamata, seisab kirjutuslaua juurde ja küsib, püüdmatagi häält tasandada: kes need olid? Seal lõbustuspargis, kes need olid?

Ta teab vastust, muidugi teab, aga ta küsib veel kolmandagi korra: kes need olid, kuni isa võtab prillid eest (hämmastav rahu, suurepärane ümberkehastumine, ja nii kiire!) ja asetab need avatud raamatu murdekohale, enne kui köhatab.

(See köhatus, esimene paljudest, mis ennustas talle halbu uudiseid. Isa lihtsalt oli esimene, kes nii tegi. Köhatusega aega ostis.)

„Luba, ma seletan, Stella.”

„Kes need olid.”

(Isal köhatus, Stellal ainult see üks repliik: kes.)

Ema on Stella selja taha uksele tulnud. Stella keerab ümber.

„Ära sina nüüd tule siia, ma pean isaga rääkima.”

„Stella,” alustab isa.

„Ma küsisin sinult midagi,” lõikab Stella vahele. „Ema, mine sina ära, kuuled?”

„Ema ei pea kuhugi minema, Stella. Sa küsid, kes need olid. Ma ütlen. See oli sinu õde. Ja tema ema.”

Tuba jääb vaikseks nagu haud.

*

Ta oli neid näinud ja vaatama jäänud, tagantjärele oli raske öelda, mis tema tähelepanu köitis, võib-olla oli see juhus, aga võib-olla registreeris miski teadvusest väljaspool olev vea selles maastikus, rikke sellel pildil. Ta nägi tüdrukut, naist ja oma isa. Õigemini: tüdrukut, naist ja meest, nii oli lihtsam mõelda: meest. Nad astusid parajasti maha ilmarattalt, mees kõige ees, ulatades käe kõigepealt tüdrukule ja seejärel naisele. Korraks hoidsid kõik kolm üksteisel käest kinni, siis lagunes ahel laiali. Tüdruk küsis midagi emalt, naine vastas ja vaatas mehe poole. Stella ei kuulnud naise sõnu, aga nägi, kuidas tüdruk pöördus mehe poole ja ütles: „Kas tohib, isa?”

Kas tohib, isa.

Isa.

„Mul on ainult üks õde. See on Laura. Kuuled? Ainult üks,” ütleb Stella sisinal.

Tema pilk liigub lauanurgale ja peatub vanal keraamilisel vaasil. Edasi mäletab ta ainult kohinat kõrvus. Südant, mis pumpab verd, nii et valus on kuulata.

Viha.

Tugevast keraamilisest vaasist murdub ainult üks suur kild, aga seisnud lõhnaga vett pritsib igasse suunda, murdunud lilled jäävad elutult põrandaliistu äärde hunnikusse ja tume laik tapeedil levib, valgub tasapisi allapoole.

Stella on viisteist. Ta on just kaotanud süütuse. Ei, mitte selles mõttes, selleni läheb veel aega, aga midagi on põhjalikult katki rebenenud, midagi hoopis suuremat kui õrn neitsinahk, mis ei pruugi isegi valu teha, millest ei pruugi isegi verd tulla.

Viha ja pettumus.

Ema kargab püsti ja tahab kööki lapi järele joosta, aga Stella haugatab talle: „Istu!” ja ema vajubki tagasi diivanile.

„Mis toonil sa oma emaga räägid!” Isa tõstab häält.

Stella pöörab end silmade välkudes isa poole, toetab rusikad tühjaks jäänud lauanurgale ja sisistab: „Sina … sina julged minu käitumist arvustada?”

„Stella …” alustab ema. „… ta on su isa.”

„Ma ei tea,” vastab Stella. „Ma ei tunne sellist isa.”

„Mis jutt see on!” sosistab ema.

„Stella. Rahune nüüd. Ole mõistlik,” ütleb isa.

„Mis rahune? Mis mõistlik, ah?” Stella vaatab isale otsa, nagu tahaks pilgu temast läbi puurida. Isa vaatab vastu. Lõpuks ajab Stella end sirgu, laseb silmadel toas ringi käia, justkui oleks end järsku uuest ümbrusest avastanud.

„Mul on kahju, et me peame sellest niimoodi rääkima. See on lõpuks meie kahe, minu ja ema omavaheline asi,” ütleb isa.

„Mis asja? Teie kahe? Tõsi ka? Täitsa teie kahe omavaheline asi?” Stella ütleb seda sosinal, aga toon on nii terav, et sama hästi võiks ta karjuda. „Te olete ikka uskumatud. Mõlemad. Täiesti uskumatud.”

„Palun luba mul selgitada,” jätkab isa.

Ema avab suu, et midagi lisada, aga Stella lööb käed taeva poole, nüüd ta enam ei sosista.

„Olge vait! Olge mõlemad vait! Te teete kõik ainult hullemaks!” Ta hingab pahinal sisse-välja ja paneb silmad kinni.

„Korista see nüüd ära,” ütleb isa ja nõksab peaga lillede poole.

Stella teeb silmad lahti, vaatab emale-isale kordamööda otsa ja raputab pead.

„Ma austasin sind,” ütleb ta isale. „Ja sina, ema. Ma ei saa sinust aru. Miks sa teda lihtsalt maha ei ole jätnud?”

Stella keerab kannal ringi ja marsib ukse poole. Ukseavas jääb ta korraks seisma.

„Te. Te ei tea, mis te mult ära võtsite.”

Toasolijad kuulevad, kuidas ta esiku varnast mantli rapsab. Välisuks tema selja taga paugatab kinni, uksekett jääb lõnksuma.

Mees ja naine toas vaatavad teineteisele otsa. Naisel on pisarad silmas. Mees peaks püsti tõusma, naise juurde astuma, tal ümbert kinni võtma. Naine peaks talle poolele teele vastu tulema. Nad peaksid teineteisest kinni hoidma, teineteist lohutama. Seisma nagu müür, nii nagu nad on alati seisnud, sest see, mis on nende vahel, on tugevam kui mehe ammune armsam ja väljaspool abielu sündinud laps, tugevam kui kõik naise saladused, mis on toitnud tema argipäeva, aga pole mitte kunagi ohustanud nende liitu, nende entente’i, mis on olnud kindlam kui kõik muu ja mida saab kõigutada ainult surm, nii on nad mõelnud.

Aga mees ei tõuse ja ka naine ei tee algatust, mis nad keset idamaise mustriga põrandavaipa ühte seoks, mõnel neist geomeetrilistest saartest, mis naise pöörduva pilgu all laiali valguvad.

Lillevesi lehkab seinal ja põrandal, elutud lilled ja katkine vaas on pleekinud tapeedimustri taustal nagu maalimist ootav natüürmort, ukseketi lõnksumine esikus peatub, teises toas tiksub vana seinakell, naabrite juures mängib raadio või telekas, aken on kinni, õhk on otsa saamas, elud on otsa saamas. Tütar on läinud. Te ei tea, mis te mult ära võtsite.