Читать книгу Minu Portugal. Igatsedes kadunud aega - Kaisa Masso - Страница 10

Lissabon on kõige mitmekultuurilisem Euroopa linn, kus ma kunagi olnud olen. Siin saavad kokku tõusev ja loojuv päike, nii otseses kui metafoorses mõttes annavad värvi inimesed kõikidest endistest koloniaalmaadest kolmelt erinevalt mandrilt: Euraasiast, Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast.

Ühtpidi väga kosmopoliitne linn – ja paradoksaalsel kombel samal ajal tillukeste bairro’de ehk külataoliste linnajagude kogum, üks rahvalikum, traditsioonilisem ja pitoresksem kui teine. Laialt lahti rulluv kaltsuvaip, kuhu on põimitud kokku kõikvõimalikud rahvused ja ühiskonnakihid – kuldniidist saab siidipael ja sellest edasi liikudes nailonniit, mis lõpuks muutub vaikselt tugevaks takuseks nööriks.

Kui kusagilt seda kirevat kudumit lahti harutama hakata, siis võiks alustada Alfamast, Lissaboni hällist vanalinna keskel. Sinna linnajakku, vanalinna südamesse, satun esimest korda, kui lähen koos Lucie ja Sapoga Tejo baari, mis asub täitsa Alfama keskel.

Tejo baar on legendaarne. Seda peab pisike säravate silmadega brasiilia vanamees Mané do Café ehk Kohviku Manuel. Mané kodanikunimi on tegelikult Jorge Carlos Amaral de Oliveira – aga Manéks kutsutakse Portugalis... Noh, peale nime Manuel lühendi tähendab see tüüpi, või nii. Mané on kirglik kunsti-, kirjanduse- ja luule- ja seltskonnalembur. Tema enda luule on täis muhedat irooniat ja südamesoojust – nagu ta isegi.

Leti taga on hull baarimees Zé, pikk habetunud prillidega veidi kõikuv kõvahäälne sell. Enamiku aja veedab Zé küll baarikülaliste seas ringi sebides, tehes kõvasti nalja, millest keegi aru ei saa, või niisama laulda üürates. Kui Zé käest tahta klaasikest märjukest osta, siis osutab too pöidlaga sõnatult leti poole – sest kui Zé parasjagu ei viitsi, siis on Tejo baaris tegelikult iseteenindus. Tuleb ronida leti taha, valida endale sobiv pudel, kallata klaas täis ning topsikusse paar münti jätta.

Tejo baari seinad on täis maale ja fotosid – alati on seal kellegi näitus – ning raamatute ja lauamängude all kuhjas vanu kiibakaid puust riiuleid. Lae alla on kleebitud elusuuruses Mané naeratav papist kujutis. Nurgas on päevinäinud klaver. Baaris lõhnab veidi niiskuse, portveini ja õlgede järele – õlelõhn toob mulle alati meelde kodutalu Muhus. Kui Tejo baari millegagi võrrelda püüda, võiks mõelda segule Kalamaja Topsist, Kuku klubist ja Valli baarist – aga lisama peab lõunamaist õrnust, soojust, ilu, lapselikku süütust ja pulbitsevaid tundeid.

Kui Mané on kohal, on Tejo baar alati pungil rahvast täis. Noored ja eakad läbisegi, silmist kiirgamas sädet ja tarkust. Mõnusad soniga habetunud vanamehed, kes õllepudelite taga ikka ja jälle valjuhäälse otse südamesse torkava fado