Читать книгу Minu Portugal. Igatsedes kadunud aega - Kaisa Masso - Страница 9

Capoeira’l on omadus inimesi liita. Pärast igat trenni läheme minu kodu kõrval asuvasse restorani, mida peavad Sandra ja tema abikaasa Walter. Brasiillastest capoeirista’d ei räägi sõnagi inglise keelt – ja nii algavad minu portugali keele tunnid.

Minuga ollakse ülikannatlikud – samm-sammult korratakse kõike viis korda üle, kuni mulle meelde jääb. Nuga, kahvel, lusikas, õlu. Tool, laud, põrand, lagi. Traditsiooniliste toitude nimetused. Siis tõmmatakse berimbau’de traat vinna ja kõlama hakkavad capoeira-laulud.

Neljapäeviti on Sandra ja Walteri restoranis Aafrika muusika õhtud – meiega liituvad angolalastest Chalo, üks Lissaboni parimatest muusikutest, ning tema sõber Capitão. Capitão taob trummi nagu noor jumal ning Chalo kitarri- ja suupillihelid soojendavad üles ka kõige külmemad südamed. Igapäevamured – tööpuudus, armetu palk, tüütud ülemused, aegunud dokumendid, tundidepikkused järjekorrad migratsiooniametis, koduigatsus – pääsevad saalitäiest südametest vabaks ja kerkivad lae alla kokku, kust magusad Angola ja Roheneemesaarte muusikahelid kannavad need õrnalt aknast välja öhe, kus need tänavalaternate säras kõigepealt kahvatuvad ja siis tähtede all olematuks haihtuvad.

Südaöö paiku, kui ülejäänud kliendid on kõhu täis söönud ning lahkunud, meil aga ammu juba tantsuks läinud, tõmmatakse akendele kardinad ette, Walter viskab kiire pilgu tänavale ja sulgeb seejärel restorani ukse. Kooritakse lagedale suitsud, piibud ja tubakas ning hakatakse pahvima. Portugalis võeti hiljuti vastu seadus, et baarides ja restoranides ei tohi suitsetada – tillukese klausliga lõpus, et iga toitlustusasutus võib ise valida, kas ta järgib seda seadust või mitte. Mulle valmistab lõbu, et paljud restoranid seepeale pühalikult suitsetamise ära keelasid, selleks et öö varjus suletud uste ja ette tõmmatud kardinate taga tossates elu põnevamaks teha.

Kui ma Capitãoga esimest korda tuttavaks saan ja too kuuleb, kust ma pärit olen, uurib ta, kas ma vene keelt ka oskan. Natuke oskan, vastan, ja seepeale jätkub vestlus vene keeles, mis mulle palju nalja teeb. Capitão on üks nendest lugematutest angolalastest, kes Nõukogude Liidu ajal kommunismi Mustale Mandrile levitamise käigus Angolast Moskvasse ülikooli läksid. Püüan süsimusta naha ja rõõmsate värviliste riietega Capitãod ette kujutada talvistel Moskva tänavatel, pruun läkiläki peas, hall kasukas seljas, vodkapudel käes ja lai naeratus näol. Päris hästi tuleb välja.

Portugallastest koolikaaslastega ma eriti ei suhtle – enamik neist on minust nooremad ning hoiavad pigem omaette. Samuti ei teki väga kontakti teiste vahetusüliõpilastega. Ilmselt tänu sellele, et kuna ainepunkte sai eelnenud aastatega Eestis kogutud rohkem kui vaja, ei ole minu kooligraafik kuigi tihe.

Portugali keel on mulle saabudes täiesti arusaamatu – kohati tundub see sarnanevat vene keelega – ilmselt suure hulga susisevate häälikute ja „õ“ tõttu, ning tänu tihedasti kasutatavale „olgu-olgule“, mis portugali keeles on tabém-tabém ja kõlab nagu „tavai-tavai“. Olgu siinkohal mainitud, et mul võtab aega kolm kuud, et teha vahet portugali ja hispaania keelel, kuus kuud, et teha vahet portugali ja Brasiilia portugali keelel, aasta, et portugali keelt soravalt rääkima hakata, ning neli aastat, et hakata tajuma ja ära tundma Portugali erinevaid dialekte (põhi-lõuna-saared jne).

Esimeste kuude jooksul on just capoeira see, mille kaudu õpin tundma portugali keelt ja portugalikeelsete maade kultuuri ning leian oma esimesed sõbrad. Minu parimaks sõbrannaks ja hingesugulaseks saab Lucie, särasilmne ja alati rõõmsameelne krussis juustega prantsuse tüdruk, kes ühel heal päeval pisikeses kodukülakeses Bretagne’is oma elu valgesse pirukaautosse pakkis ning rõõmsalt lauldes ja gaasipedaali vajutades Portugali oma isapoolseid juuri otsima roolis. Meie sünnipäevad on detsembris kahepäevase vahega – ei tea, kas tähemärgil on siin oma osa, kuid Luciega seob mind esimesest päevast peale väga soe ja usalduslik sõprus ja ühine huumorisoon. Kuigi saaksime vabalt suhelda prantsuse keeles, pursime mõlemad kangekaelselt portugali keelt – mille tulemuseks on tegelikult ikkagi prantsuse keel, ainult et portugali aktsendiga.

Sandra ja Walteri söögikoha kõrval on Roheneemesaarte restoran São Cristovão. Sinna saame me sööma minna ainult siis, kui Sandra ja Walteri restoran mingil põhjusel kinni on – muidu solvuvad nad hingepõhjani ja võib kindel olla, et edaspidi on su tellitud grillitud kalal kõrbemekk juures ning veinikann pole enam kunagi triiki täis.

São Cristovão restorani peab mitte enam esimeses nooruses caboverdelane ehk roheneemesaarlane dona Rosa. Mis puutub restoranipidamisse, siis on dona Rosal hunnik vooruseid ja ainult üks pahe – tema suur alkoholilembus. Kõik algab tavaliselt hästi. „Família!!!“^[1.] röögatab dona Rosa, kui ta mind restoraniuksel näeb, kaasas külla sõitnud sõber Kristo Eestist. „Família, ma pole sind sada aastat näinud!!! Istu siia maha, mu arm, kuidas sul läheb?“ Seejärel teeb dona Rosa asjaliku näo pähe ja kaob minema. Umbes poole tunni pärast saadab ta meie lauda paar vürtsikat krevetipirukat. Restoran on puupüsti täis ja dona Rosa muudkui toimetab, asjaliku näoga erinevaid roogi ja jooke lauale tassides. Abiks on tal kokatüdruk ja lapselaps.

Kui me oleme juba poolteist tundi tellitud toite oodanud, irvitab mu kaaslane Kristo laia naeratust ning mina süütan nälja kustutamiseks juba teist sigaretti. Dona Rosa pühib palgelt higi, vajub ühte lauda, mille ümber õhtustavad omakeskis restoranikülaliste pisikesed šokolaadisilmsed lapsed, tõmbab põlletaskust välja lahtise õllepudeli ning kustutab janu. Seejärel pühib käeseljaga suu kuivaks, tõuseb lauast püsti ning laseb rinnust kuuldavale võimsahäälse imekauni laulujoru, Roheneemesaarte traditsioonilise morna, mis räägib koduigatsusest.

„Kullakene, kui ma ükskord Cabo Verdele ära lähen, võtan sinu kaasa. Ja sinu sõbrakese ka!“ karjub dona Rosa seejärel meie laua poole. Siis tuleb tal meelde, et me mõned tunnid tagasi tellisime süüa, ning ta annab kokatüdrukule käsu toit hakkama panna, ja et oleks kähku, jalad kõhu alt välja, mis see siis olgu, família ootab siin juba kaks tundi! Lohutuseks saadab meie lauda toidu valmimise ajaks uue kannu veini. Ja seejärel kaks pitsi magusat kodus tehtud likööri, mille maitses segunevad korraga salapärased ürdid, kaneel, Roheneemesaarte magusad päikeseloojangud ja kurblik-mõrkjad morna’d. Ja vajub siis uuesti, õllepudel käes, toolile.

Kui oleme lõpetanud road – mina vürtsise kana ning Kristo küpsetatud kala banaani ja oakastme feijoada’ga, küsime dona Rosa lapselapselt arvet, sest dona Rosa ise on juba päris kustunud. Lapselaps, kes vanaema pärast ilmselgelt piinlikkust tunneb, poetab, et praegu hästi ei saa, läheb natuke aega... Ja üritab siis jokkis vanaema õlast raputades ärkvele saada. Dona Rosa pea toksab põntsti rinnalt üles ning suure ohkega hakkab ta laudlina serval pliiatsiga meie arvet kokku lööma. Sama suure ohkega tõmban mina sealt maha hunniku asju, mis meie laua asemel kõrvallaudades tarbiti, ning esitan dona Rosale oma versiooni maksta olevast summast, millega perenaine leplikult nõustub. Seejärel kallab ta meile veel kaks pitsi kuldse päikeseloojangu värvi magusat likööri ja ütleb, et see on pärit tema kodust. Siis ei taha ta meid kuidagi enam minema lasta, enne kui liksipudel tühi on. Suure kemplemise peale saame minema, kaasas dona Rosa laksuvad põsemusid ja liksipudeli lõpp, vastu-tasuks lubadus alati tagasi tulla.

Ühel pühapäeva pärastlõunal istume täistuubitud autos – capoeira-sõbrad Sapo, Miguel, Luis, Mara ja mina. Sõit kulgeb tillukeste külakeste ja lõhnavate põldude vahel.

Sihtpunktiks on candomblé-rituaal kirikus, mis on peidetud tillukesse külakesse. Aafrika animismist pärineva candomblé religiooni järgijad on nii Luis kui Sapo. Luis palub aknast mitte välja vaadata ning parem oleks tee kirikusse üldse ära unustada – seda ei ole kõrvalistel isikutel vaja teada. Minu, Mara ja Migueli kaasavõtmine on lubatud. Meil peavad lihtsalt olema seljas üleni valged riided. Sapo ütleb mulle, et ma ei muretseks – ma ei pea midagi kaasa tegema, millestki osa võtma, ma võin lihtsalt olla ja jälgida.

Ma ei ole selleks hommikuks veel candomblé kohta mitte midagi lugenud. Mu vähesed teadmised selle usu kohta pärinevad Sapolt. Mõtlen minna puhta lehena – samamoodi nagu ma tavaliselt lähen kinno või teatrisse ilma eesootava elamuse kohta midagi lugemata, et kõigepealt näha ja tunda, ning alles hiljem mõelda, analüüsida ja järeldusi teha.

„Tee mis sa teed, sa ei tohi mulle otsa vaadata. Naised ei tohi meestele otsa vaadata,“ annab Sapo mulle käitumisjuhiseid.

Kohale jõudes läheme poistest lahku. Naised ja mehed suunatakse erinevatesse majakestesse pühaks rituaaliks valmistuma. Juba üleni valges, istume Maraga riietusruumi pingil ja jälgime omavahel sõnagi vahetamata, kuidas volüümikad ja resoluutsed Aafrika mama’d endid ja tütreid lumivalgesse linasesse ja satsi mähivad. Üks vanem proua annab meile märku, kui on aeg minna. Ja suundumegi teiste järel pühamusse.

Meie Maraga võtame taas istet seina ääres pingil. Mul on hirm, aga ainult natuke. Meelde tulevad Sapo jutud tema vanatädist, kes pimeduse laskudes teatud rituaalide käigus lõikas inimestel päid maha ja neid seejärel külge tagasi pani. Sapo ei räägi sellest palju ja kui räägib, siis häbenedes. Ja mul ei ole mitte mingit põhjust teda mitte uskuda. Mõned asjad selles maailmas on lihtsalt tavaloogika abil seletamatud ja minu pärast jäägugi nad nii.

Ja siis see algab. Trumm hakkab põrisema ning pikas reas tulevad ruumi eraldi mehed ja naised. Trummi põristava preestri ette jõudes heidetakse ükshaaval kõhuli maha. Ma nean end salamisi, et ennast toimuvaga enne rohkem kurssi ei viinud. Ja samas lasen end hetkel lihtsalt kaasa viia. Jälgin naisi, kes tantsivad, kuni transsi lähevad, silmavalged pahupidi ja keha rappumas. Jälgin naist, kelle kehast raputatakse kõval häälel välja sinna endale pesa teinud kurja vaimu. Tuhat emotsiooni ja mõtet käib läbi pea. Järgnevad tunnid on intensiivsed.

Kui see kõik läbi saab ning pühakoja ees perekonnad ja sõbrad, mehed ja naised taas ühinevad, on hea, puhastunud ja vabanenud tunne. Sapo naeratab mulle ja küsib, kas ma kartsin. Ma raputan pead. Kuigi päris tõsi see pole.

Mõned kuud hiljem kutsub mu tšehhitarist ja katoliiklasest sõbranna Karin mind kaasa pühapäevaõhtusele missale. Pärast jutlust, ühist laulmist, püha veini ja leivasöömist koguneb kogudus samamoodi kiriku ette, kallistatakse üksteist, patsutatakse õlale ning soovitakse head algavat nädalat. Mul tuleb meelde candomblé-kogemus ning järsku tekib paralleel eestlaste laupäevase saunaõhtuga. Peale usu on inimestel vaja kogukonda, kellega kord nädalas kokku saada, viia läbi ühine puhastusrituaal, mille käigus jätta selja taha negatiivsed emotsioonid, väsimus, stress ja halvad mõtted. Pärast on hea ja kerge olla ning saab uut nädalat alustada hea energiaga. Sellel vajadusel on erinevates kultuurides ja usundites väga erinevad väljendused, kuid kokkuvõttes, mõtlen, on tegu väga sarnase ja üldinimliku nähtusega, mis annab lootust, usku ning tuge.

1 Família – perekond. (portugali k) [ ↵ ]