Отрывок из книги
Kusagil on algused. Neid on elu jooksul mitmeid, õnneks. Kui tundub, et miski on lõppenud või untsu läinud, siis tuleb vaid uus algus üles otsida. Ehk nagu juba päris vanal ajal Seneca on öelnud: iga uus algus tuleb mõne teise alguse lõpust.
Üks uus algus minu jaoks on olnud elu Soomes. Olemuselt kirju ja segane, nagu elu ikka.
.....
Hommikul unustas Laura mu autosse koti komme, haaran sealt peotäie ja sülitan samas. Olen sattunud salmiaaki võtma. Wöakkk – vat see on üks asi, millega ma siin Soomes tõenäoliselt kunagi ära ei suuda harjuda. See lihtsalt on vastik! Soomlaste lemmikmaius lõpetab mu filosoofilised mõtelused sel kaunil kevadõhtul Helsingi lähistel, tagasiteel kodu poole Soome suhtekorraldusguru juubelipidustustelt. Reaalsus Soome kiirtee veeres on ju ka tegelikult tore sel hetkel, mis sest, et salmiaak on vastik. Mu kolleegid vahel natuke nöögivad mind selle salmiaagiga – no näiteks korraldavad peo, kus on joogiks vaid salmiaagiviin ja siis ühises toostide ütlemises tuleb see pits kohe põhjani juua – see nn pohjanmaan kautta (põhjamaa kaudu) põhjani kummutamise stiil on meie põhjanaabritelgi. Ja siis nad jälgivad kõik, väike kuratlik sädemeke silmis, kuidas ma selle salmiaagiviina pitsi kallal higistan... aga see selleks.
Õnneks saan veel auto pidama enne kiirteele käänamist ja sülitan kogu selle õuduse kaunisse Soomemaa kevadöhe. Hingan veel suure sõõmu hõrku kasepuude hiirekõrvumise lõhna, tunnen täiel rinnal rõõmu olemisest ja seda olemist ümbritsevast ilust. Valin Laura kommikotist hoolikalt mõned söödavamad kummikaru kommid, et ilge salmiaagimaitse suus veidi vähem tunda oleks, ja jätkan teed. Ees on umbes-täpselt kolm tundi sõitu. Kilomeetreid ma ammu juba enam ei loe, sest vahemaad ei loe. Loeb aeg, mis kulub vahemaade läbimiseks. See on aeg, kus saan mõelda ja olla üksi. Üksi iseenda ja oma Soomega. Üksinda omade seas. Ja mõelda oma patuseid mõtteid, mida ma eestlaste kuuldes alati enam valjusti välja ütlema ei kipu.
.....
