Читать книгу Kagu-Aasia - Karin Dean - Страница 16

Inglane Frederick A. Neale kirjeldab oma 1852. aastal Londonis avaldatud raamatus ootamatut stseeni, mille Siiami kuningas diplomaatilisel kohtumisel eurooplastest külaliste jaoks tekitas. Nimelt esitles kuningas piiritüli Siiami ja Birma vahel. Ent ta mitte ei seletanud asjaolusid sõnades ega illustreerinud olukorda kaardil, vaid esitas diplomaatidele piiritüli kujutava maali. See oli peaministri enda poolt loodud kunstiteos – pilt, mille keskel oli punane ala, kus seisis Neale’i sõnul hõbepaberist väljalõigatud mehike, tähistades Siiamit. Pildi ülemises osas asus roheline ala, kus paiknes teine mehesarnane kuju, seekord vaevumärgatav ja väike, kelle ümber tantsisid tillukesed deemoneid meenutavad olendid. See tähistas Birmat. Rohelise ja punase tsooni vahel asuv must joon tähistas piiri, mille juures oli joonega märgistatud vaidlusalune territoorium. Ülejäänud pilt oli maalitud siniseks, tähistades ookeani. „Siiami” lähedal meres ulpis palju laevu, „Birma” juures mitte ühtki. Kuningas pidas tööd ilmselgelt kuningriigi geograafiaalase talendi ja maalikunsti väljapaistvaks saavutuseks. Uhkusega olevat kuningas jälginud ka eurooplaste ilmeid šedöövri esitamise ajal. Neale kirjutab, et eurooplased suutsid pilti nähes vaevu end taltsutada ja oma naeru viisakuse piires hoida. Šedööver tundunud neile ootamatult absurdse ja koomilisena. Auväärsete külaliste naeru võtnud kuningas aga kui vaimustuse ja imetluse tundemärki.

Seda juhtumit analüüsib oma raamatus tuntud Tai ajaloolane Thongchai (1994), märkides, et Neale ei tundnud kohalikku maalikunsti – vastasel juhul oleks ta hõbepaberist mehikeses ära tundnud taevaliku olendi thewada, kes hoidis käes kolmeharulist mõõka (mitte kahvlit, nagu kirjeldas Neale!). Thewada sümboliseeris Siiamit kui püha paika ning rivaali ja verivaenlast Birmat näidati deemonite valdusena. Ka laevad Siiami ümbruses ja nende puudumine Birma lähistel kõneleb ilmekalt sellest, kelle käes nähti võimu olevat.

Võib hoopis väita, et eurooplastel olid lihtsalt teistsugused – olgu siis tunduvalt vähem lennukad – arusaamad võimalustest piiritülide ja riikidevaheliste suhete esitamiseks. Alates 19. sajandi algusest on läänes maailmaruumi kujutatud ja esitatud piirkondlikelpoliitilistel kaartidel, kus riike esindavad ühetoonilised värviplokid ning nende territooriumide vahel on konkreetsed piirijooned. Ent ka nende kaartide mõistmiseks on vaja teada sümbolite tähendusi, ning ühe läände sattuva Siiami diplomaadi jaoks võinuks taolised kaardid jääda võrdväärselt mõistetamatuks. Läänes oli nii majandusliku, poliitilise kui ka kultuurilise elukorralduse põhiühikuks rangelt piiritletud riik, ratsionaalsusel baseeruv poliitiline üksus, mida iseloomustas suveräänne-õiguslik võimukasutus. Viimane tähendab seda, et võimu ei seostata mitte isikuga, vaid püsivate administratiivsete, sõjaväeliste ja õiguslike institutsioonidega. Võim allub reeglitele ning võimu nimel kasutatav vägivald on seaduslik. Taoline võim on kindlalt piiritletud territooriumil (juriidiliselt) ülim.

Kagu-Aasias ei saanudki lood olla samasugused kui Euroopas. Siiami kuninga esitatud kaart, millel puudusid kuningriikide piirid ja territooriumid, ei tähendanud, et Siiamis puudusid majandusliku, poliitilise ja ühiskondliku elu korraldamise oskused või teadmised rahvusvahelistest suhetest või geograafiast. Inglastele esitletud lõuendil oli Birma ja Siiami vaheliste suhete kujutamiseks valitud eksistentsialistlik budistlik kosmograafia ehk allegooria, mida inglased aga võtsid sõna-sõnalt, selgitab Thongchai (1994) kokkuvõtteks. Samas, paralleelselt eksisteeris loomulikult ka maisem maailm.

Mandrilise Kagu-Aasia maailmapilti mõjutas kuni 19. sajandi lõpuni kõige enam theravaada-budistlik kosmograafia. Selle ühe levinud versiooni, 14. sajandil Sukhothai (praegu Tai) lähistel kirja pandud Kolme maailma ehk Traiphumi kirjelduse järgi (mis põhineb palju vanematel india tekstidel) koosneb universum kolmest maailmast. Esimeseks on ihade maailm (kamabhumi), kuhu kuulub ka inimmaailm. Teiseks on taevalik maailm (rupabhumi), kus on mõned materiaalse elu jäänused. Kolmas on kõrgem taevalik maailm (arupabhumi), kus ei ole materiaalset elu. Sünni nende maailmade erinevates valdades määravad ära varasemas elus kogutud pälvimused (bun). Pälvimused suurenevad või vähenevad vastavalt tegudele, ning see määrab sünni järgmises elus. Lühidalt, praegune eksistents on möödunud eksistentsi tulemus. Praeguses elus hea olemise eest – olles lahke, vooruslik ja enese suhtes range ning mediteerides – pääseb inimmaailma, mis on parem kui kannatuste maailm, kuhu kuuluvad nii põrgu kui ka loomariik, ja kuhu satutakse halbade tegude eest. Erineva tubliduse eest meditatsioonis pääseb kas rupabhumi’sse või arupabhumi’sse. Teatud budistlikud meetodid aga aitavad vabaneda sünni-surma ja uuestisünni korduvatest tsüklitest – pääseda nendest kolmest maailmast –, et saavutada eriline seisund nibbhana (nirvaana).

Theravaada-budistlikus kosmograafias oli Maa keskuseks Meru mägi, mille ümber koondus eri ilmakaartes asuvad neli mandrit. Nende mandrite ja Meru mäe vahele jäi seitse ookeani ja mäeahelikku. Neist kõige lõunapoolsem mander oli Chomphuthawip (indiapäraselt Džambudviipa) – seal sündis Buddha ja seal asusid kõik tuntud maad. Kagu-Aasia mandrilist osa tunti Suwannaphumi (indiapäraselt Suvannabhūm) nime all.

Thongchai raamatus Siam Mapped (1994) on ajakirja Sinlapawatthanatham loal ära trükitud 1776. aastast säilinud Traiphumi kujutav kaart, mis on joonistatud tohutu suurele kohalikust paberist tehtud paanile, asudes raamatus 12 tahvlil. See kujutab Traiphumi kolme maailma, aga esitab ka budistlikke lugusid – Buddha elulugu, budistlikke legende ja budismi saabumist Suwannaphumi. Seal on piltide abil kujutatud kõikide olevuste eksisteerimist, kuigi need kuuluvad erinevatesse maailmadesse. Seetõttu ei ole need maailma geograafilised kaardid, nagu on oletanud mõned lääne teadlased, kes on pidanud kujutatut kohalike arusaamaks planeedist Maa. Thongchai kirjeldab, kuidas lääne teadlased on kõrvutanud kaardile märgitud paikasid nende asukohtadega „tõelises” maailmas ning pidanud nende mittevastavust teadmatuseks, mõistmata, et kaart võib esitada ka teistsuguseid ruumilisi suhteid. Nad ei saanud aru, kuidas Buddhaga seotud paigad võisid olla kõrvuti Lannaga (tänane Põhja-Tai), ilma et Birma seal vahel oleks olnud; või et Sri Lanka ja India olid kaardi erinevates äärtes. Ent inimmaailma materiaalsust võis ette kujutada mitmel viisil ja vormis – see oli nagunii vaid kõigest üks dimensioon kosmosest. Näiteks on Traiphumi kaardil ida üleval ja lääs all. Chomphuthawipi (kus sündis Buddha) ja Sri Lanka (mida peeti „tõelise” budismi maaks) asukohad kaardi erinevates otstes ja nende ebaõige asend Kagu-Aasia suhtes ei ole geograafilised vead. Thongchai jaoks esitasid kaardi loojad vägagi mõistetava loo budismi tekkest ja levikust – alates budismi päritolust Chomphuthawipi mandrilt ja Buddha ajastust kuni selle toomiseni Sri Lankalt Kagu-Aasiasse kahe pühaku poolt. Palju tähtsam oli vaimne, sisuline mõõde, ning oluline oli vaid seda kujutada õigesti ja üheselt. Taolises budoloogilises geograafias esitati nii ruumilisi kui ka ajalisi seoseid omavahel seotud paikade kaudu – seda ühel kaardil ja ühtse jutustusena. Näiteks Sri Lanka ja Suwannaphumi vahelisi seoseid kujutab lugu kahest pühakust. Osa kaartidel esitatust toetub koostajate teadmistele maailmast ja geograafiast, teine osa on puhtalt ette kujutatud. Need kaardid polnud mõeldud kujutama „tõelist” geograafiat. Nende raamistik on hulga laiahaardelisem kui lihtne Maa geograafia, nagu seda lääne teadlased oma kultuuriruumist lähtudes on oletanud. See paigutab kokku pisidetailid Chomphuthawipilt, Suwannaphumilt ja Sri Lankalt ühtseks kirjelduseks läbi aja.

Lühidalt, Kagu-Aasias eksisteerisid 19. sajandi lõpuni üheaegselt erinevad ruumilised arusaamad – teadmine Maa pinnast ning kosmograafia –, mille tulemuseks oligi kompleksne teadmine, kaardid ja mõttemaailm. Arusaam ruumist loodi ja muudeti tähenduslikuks pühade esemete, paikade ja lugude abil, mis vahendasid ruumi ja inimesi ning lõid erilisi ettekujuteldavaid ruume. Kaartidel olid Traiphumi kosmograafilised ideed integreeritud tõelise Maa geograafiaga, sest inimeste arusaamas moodustasid Traiphumi kosmograafia ja Maa geograafia ühe ruumilise terviku. Inimruum ja kosmograafiline ruum olid küll erinevad, ent vaid kokkupandult muutsid need tähenduslikuks tollaste inimeste arusaama ümbritsevast.

Nii nagu hõbemehikese-kujuline Siiam, esitasid ka vanad Tai kolme maailma kaardid läänemaailmale arusaamatut ruumilist maailmavaadet. Ent milline oli selles meid enam huvitav maisem maailm, inimmaailm?