Читать книгу Kagu-Aasia - Karin Dean - Страница 17

Tänase Kambodža territooriumilt pakub arheoloogia tõestusmaterjali paikse asustuse kohta vähemalt aastast 3000 enne meie ajaarvamist. Teada on, et umbes 500 aastat e.m.a elasid kohalikud inimesed kindlustatud asustustes, kasutasid rauast tööriistu ning kuulusid ühiskondlikku struktuuri, mida võimaldas piisav tootlikkus põllumajanduses ja loomakasvatuses.

Inimeste kogukonnad muistses Kagu-Aasias hoidsid peamiselt ulatuslike mererannikute või suuremate jõgede-järvede lähedusse. Lihtsat transporti pakkuvad veeteed mitte ei eraldanud, vaid ühendasid inimesi. Ent ka ulatuslikud mägised alad polnud inimtühjad nii suurematel saartel nagu Sumatra kui ka mandrilises Kagu-Aasias. Oluline on see, et looduslikud tingimused, mõjutades inimeste praktilist elukorraldust ja põllumajandust, viisid majanduslike-poliitiliste üksuste tekkimiseni, mis erinesid saarestike, mandriosa tasandike ja mägiste piirkondade vahel. Põhitoidu riisi kasvatamiseks olid kõige viljakandvamad vihmaperioodil üleujutatavad jõeorud ja tasandikud, ning see nõudis paikset eluviisi. Mägine reljeef võimaldas alepõllundust, mille puhul maalappe kasutati teatud aja ning jäeti seejärel sööti, et edasi liikuda viljakamatele maadele, naastes aastakümne(te) pärast, siis kuni maa viljakus oli taastunud. Seega nõudis mägine eluviis suuremat liikumist ning vajalike tarbeesemete, aga ka toidu osalist hankimist kaubavahetuse teel.

Raamatut The Emergence of Modern Southeast Asia: A New History alustab kaheksast autorist koosnev seltskond Kagu-Aasiaga pikalt tegelenud ühiskonnateadlasi (edaspidi Owen et al 2005) just peatükiga inimeste eluolust ja elatise teenimise võimalustest 18. sajandil, mil kolonialism mõjutas piirkonda veel vähe. Nad näitavad, et Kagu-Aasia põlluharijad kasvatasid ja arendasid peale riisi mitmeid teisi põllusaadusi ja puuvilju, millest peamised olid suhkur, puuvill, pipar, banaan, rambutan ja durian. Toodeti paberit ja riiet. Vaid vähesed perekonnad olid täielikult isemajandavad, peresid peeti ülal tänu mitmetele tegevusaladele ning kaubavahetusele. Riisikasvatajad olid samaaegselt puusepad, paadiehitajad (mehed) või kudujad, moeloojad ja turumüüjad (naised). Käsitöölised pidasid väikseid töökodasid tavaliselt poole kohaga, tegeledes ka muu tööga.

Kagu-Aasia külad olid omavahel ühenduses turgude võrgustiku kaudu. Külaelanikud vahetasid kaupa – osteti seda, mida ise ei osatud või polnud otstarbekas teha. Kaugematele turgudele viisid elukutselised kaubitsejad ja pakikandjad kauba müügile, sealt viidi see edasi veelgi suurematesse keskustesse või sadamatesse. Taolist sisekaubandust maksustasid valitsejad – sõduritega tolliväravad olid teelahkmetel, sildadel, turuväravates, pühakodade läheduses ja kaubateede äärsete võõrastemajade juures. Vastavalt kauba hulgale määrasid ametnikud tollimaksu suuruse.

Kagu-Aasias on traditsiooniliselt olnud suur hulk riigi ja ühiskonna suhteid vahendavaid mehhanisme. Perekond on alati olnud keskne üksus. Maaühiskonnas oli tähtis roll külavanematel ja -pealikel, kes moodustasid vaheastme külaelanike ja riigiametnike vahel ning olid tavaliselt ka mõlema poole jaoks usaldusväärsed. Ka iseseisvumise ja riikide tekke keerises säilisid taolised suhted ning sageli osalesid tavakodanikud riigiasjades just nimelt külavanemate kaudu, samas kui viimased moodustasid omamoodi kaitsevalli riigi võimu pealetungi vastu. Need suhted on ka tänapäeval mõnedes traditsioonilisemates maaühiskondades säilinud. See erineb linnastunud piirkondadest, kus riigi roll ja ametnikud on nähtavamad ja proportsionaalselt tähtsamad. Traditsioonilistes maaühiskondades – nii theravaada-budistlikes kui ka islami (malai) ühiskondades – on külavanematel endiselt tähtis roll. Nendega peavad nõu nii külaelanikud kui valitsusametnikud. Külavanemad on päritolult külaelanikud ehk siis „madalamast” klassist. Ka kloostrid, mošeed ja hiljem kirikud ning vastavad religioossed võtmetegelased on olnud traditsioonilisteks kohalike kogukondade ja riigivõimu vahel tekkivate pingete vahendajateks. Theravaada-budistlikes kogukondades oli 18. sajandiks igas külas klooster, olgu või väike ja ilma stuupadeta, kus elasid mungarüüdes mehed, kes olid otsustanud kas kogu eluks või ajutiselt pühenduda religioonile ja meditatsioonile. Ilma selleta polnud küla täiuslik, ütlevad Owen et al (2005). Nii kloostrid, mošeed kui ka kirikud on erinevatel aegadel osalenud hariduse pakkumises, kultuuri ja identiteedi säilitamises ning konfliktide puhul lepitamatute poolte, milleks olid sageli riik ja kogukond, vahendamises.

18. sajandi Kagu-Aasias lasus elanikkonnal üldiselt kohustus maksta makse ka kohustusliku töö ehk teoorjuse (teokohustuse^[1.]) korras. Näiteks Siiamis ulatus kohustuslike tööpäevade arv aastas kuue kuuni. Loomulikult võimaldasid erinevad tingimused ja olukorrad sellest teatud osal rahvast kõrvale hoiduda. Määrav põhjus teokohustuseks oli Kagu-Aasias valitsev üleüldine inimeste nappus: tööjõupuudus oli krooniline ja selle nimel toimusidki paljud sõjakäigud nii mägedesse kui ka rivaalidest valitsejate valdustesse. Piraadid ründasid laevu ja mereäärseid külasid, et inimesi hankida ja neid turgudel maha müüa. Sellegipoolest ei ole ori päris õige sõna, et kirjeldada tasuta tööjõu süsteemi. Orjus ja vabadus polnud Kagu-Aasias vastandlikud mõisted – orjus oli vaid üks rõhumisviis. Näiteks võis külaelanik hakata orjaks põhjusel, et olla kaitstud ning vabastatud maksudest – ta vaid vahetas ühe rõhumisviisi teise vastu. Olid päritud ja mittepäritud orjad, ajutised ja igavesed orjad. Kõige levinum orjuse viis oli võlaorjus – iseendid või oma perekonnaliikmeid anti orjusesse, et maksta tagasi võlg või saada raha trahvi maksmiseks mõne teo eest. Ka siin pole mõtet lähtuda lääne orjapidamisühiskondade arusaamadest, nagu need olid Kreekas või 18. sajandi Ameerikas. Võlausaldajate ja võlgnike, „kõrgema” ja „madalama” seisundiga inimeste vahel olid keerulised sidemed, mille hulka kuulusid ka mõlemapoolsed kohustused. Ent orjastamine ei lahendanud tööjõunappuse probleemi Kagu-Aasias, vaid muutus edaspidi hoopiski arengut takistavaks teguriks – siis kui orjadest tõhusamat tööjõudu Euroopa kolooniatele hakkas pakkuma Lõuna-Hiina.

Kagu-Aasia aktiivne osalus maailmakaubanduses toimis mitmeid kanaleid kaudu ja erinevate vahendajate abil. Kontaktid Hiina ja Kagu-Aasia vahel eksisteerisid juba enne meie ajaarvamist. Hiina valitsejatele pakkusid huvi troopilised saadused. Hiina dünastiate mõju Punase jõe deltaaladel (tänane Põhja-Vietnam) ulatub 1. sajandisse, millest annavad tunnistust sealt leitud Hiina päritolu adrad ja „Hiina stiilis” matmispaigad. 5. sajandil reisis hulganisti Hiina palverändureid budistlikesse pühapaikadesse Kagu-Aasias ja nad kirjeldasid oma kroonikates külastatud linnu ning piirkondi. Samas olid kontaktid Indiaga enne 4. sajandit juhuslikud pika mereteekonna ning mõlemasuunalise motivatsiooni puudumise tõttu. Sisemaa kaubanduses India ja Hiina vahel liikusid kaubakaravanid üle tänase Tai, Laose ja Myanmari vahele jääva mäestikuala. Karavane ajasid mitme erineva kultuuritaustaga kaupmehed.

Vaatamata maismaaosa vilkale kaubavahetusele olid Kagu-Aasia majandusliku kasvu mootoriks regiooni merelises osas toimivad rahvusvahelised kaubandusvõrgustikud. Kagu-Aasiast liikus läbi mereline kaubandus Araabiast, Indiast ja Hiinast, ning alates 16. sajandist meelitasid kaubanduslikud võimalused piirkonda ka esimesed eurooplased. Varajase aktiivse osaluse maailmakaubanduses tingiski just Kagu-Aasia asend Hiina ja India vahel. Pidev eksportkaubanduse kasv algas Kagu-Aasias alates 1400. aastast, mida kannustasid Maluku saarte (Vürtsisaarte) vürtsid, kuid samuti pipar ja paljud teised tooted (Reid 1990). Väliskaubanduse maksustamine – maksud import- ja eksportkaupade pealt, kingitused välismaa kaupmeestelt – oli kohalikele valitsejatele suureks sissetuleku allikaks. Maluku saartele saabusid esimesed eurooplased 16. sajandil teatud troopilisi saadusi jahtides. Sealsete Banda saarte muskaat, kaneel ja nelk rikastasid nii kohalikke valitsejaid kui ka eurooplastest kaubitsejaid ning aitasid rajada impeeriumeid ja merelaevastikke. Nende vürtside pärast pidasid inglased, portugallased ja hollandlased omavahel vürtsisõda, mille eest loovutasid hollandlased inglastele osaliselt Manhattani saare. Alates 17. sajandist tegutsesid tänase Indoneesia vetes valdavalt hollandlased, olles jõuga välja tõrjunud sinna sajand varem jõudnud portugallased.