Читать книгу Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas - Karl Ove Knausgard - Страница 7

KUI MA SIIN PRAEGU SEDA KIRJUTAN, on sellest üle kolmekümne aasta möödas. Enda ees aknaklaasil näen oma näo ähmast peegeldust. Välja arvatud silm, mis läigib, ja silmaalune, mis tuhmilt valgust peegeldab, on kogu vasak näopool varjus. Laupa vaotab kaks sügavat püstkurdu, ka kummaltki põselt suundub alla sügav kurd, kõik just nagu pimedust täis, ja kuna silmade ainitine pilk on tõsine ning ka suunurgad alaspidi, on seda nägu raske pidada muuks kui süngeks.

Mis sinna on sööbinud?

Täna on 27. veebruar 2008. Kell on 23.43. Mina, kes ma seda kirjutan, Karl Ove Knausgård, olen sündinud 1968. aasta detsembris ja kirjutamise hetkel niisiis 39-aastane. Mul on kolm last: Vanja, Heidi ja John, ja ma olen teist korda abielus, Linda Boström Knausgårdiga. Kõik neli magavad minu ümber tubades ühes Malmö korteris, kus me oleme elanud poolteist aastat. Kui mitte arvestada mõne Vanja ja Heidi lasteaiakaaslase vanemaid, ei tunne me siin kedagi. Mingi kaotus see ei ole, vähemalt minule, sest suhtlemine ei paku mulle niikuinii pinget. Ma ei ütle iialgi, mida ma tegelikult mõtlen, mitte iialgi, mida tegelikult arvan, kuid olen väga osavõtlik kõigi suhtes, kellega lobisema juhtun, tehes näo, nagu huvitaks mind nende jutt, välja arvatud siis, kui ma joon, sest siis kaldun ma teise äärmusse ja ärkan üleastumise ängi, mis on aastatega vaid kasvanud ja võib nüüd kesta nädalaid. Kui ma joon, esineb mul ka mäluauke ja ma ei anna endale enam aru oma tegudest, mis on enamasti meeleheitlikud ja nõmedad, aga vahel sekka ka meeleheitlikud ja ohtlikud. Seepärast ma ei joogi enam. Ma ei taha, et keegi mind kätte saaks, ma ei taha, et keegi mind näeks, ja nii ongi: mitte keegi ei saa mind kätte ja mitte keegi ei näe mind. See vist ongi mulle näkku sööbinud, see vist ongi mu näo nii jäigaks ja maskilikuks muutnud, et võimatu on end sellega seostada, kui ma seda tänaval mõnel vaateaknal märkama juhtun.

*

Ainuke, mis näos ei vanane, on silmad. Päeval, mil me sünnime, on need niisama selged nagu päeval, mil me sureme. Veresooned võivad neis, tõsi küll, lõhkeda ja läätsed hägustuda, aga silmade sära ei muutu. Londonis viibides käin alati vaatamas üht maali, mis mind iga kord ühevõrra liigutab. See on hilise Rembrandti autoportree. Hilise Rembrandti maale iseloomustab erakordselt lai pintslilöök ja kõik on allutatud hetkemuljele, otsekui särav ja püha ning kunstis ikka veel ületamatu – võimalikuks erandiks on see, kuhu küünib oma hilisluules Hölderlin, kuivõrd neid kahte saab võrrelda, sest kui Hölderlini keeles esile manatud valgus on eeterlik ja taevane, siis Rembrandti värvis esile manatud valgus on maa, metalli ja kanga oma –, aga just see National Gallerys asuv pilt on klassikaliselt pisut realistlikum ja tõetruum ning lähemal noore Rembrandti käekirjale. Kuid see, mida pilt kujutab, on vana. See on vanadus. Kõik näo detailid on näha, kõik elu küntud jooned hõlpsasti vaadeldavad. Nägu on kurruline, kipras ja pundunud, aja rüüstatud. Aga silmad on selged ja ehkki mitte noored, on need nagu teispool nägu ilmestavat aega. Näib, nagu vaataks meid sealt näo seest, kus kõik on teistsugune, üks hoopis teine inimene. Raske on teise inimese hingele lähemale pääseda. Sest kõik, mis puudutab Rembrandti isikut, tema kombeid ja kombetusi, kehalõhnu ja -hääli, kõnetooni ja sõnavalikut, mõtteid ja seisukohti, maneere, ihuhälbeid ja -hädasid, kõik see, mis teiste jaoks tema isiku moodustab, on ära langenud, pilt on üle neljasaja aasta vana, ja Rembrandt suri samal aastal, kui ta selle maalis, nii et see, mida teos kujutab ja mida Rembrandt on maalinud, on selle inimese olemus, millesse ta igal hommikul ärkas ja mis kohe mõttesse vajus, olemata ise mõtted, mis kohe tunnetesse vajus, olemata ise tunded, ja mille juurest ta igal õhtul uinus, lõpuks igaveseks. See asi inimeses, mida aeg ei puutu ja kust pärineb silmade sära. Erinevus hilise Rembrandti selle ja teiste maalide vahel on erinevus nägemise ja nähtud saamise vahel. Selles mõttes, et sel pildil näeb ta ennast nägemas, samal ajal kui teda nähakse, ja ilmselt oli selline pilt võimalik vaid barokiajastul, mis armastas peeglit peeglis, play within the play, lavastuslikkust ja usku kõigi asjade kooskõlla, ajastul, mil ka näpuosavus oli viidud niisugusele tasemele, kus see pole olnud ei enne ega pärast. Aga see pilt on olemas meie ajal ja näeb meie jaoks.

*

Sel ööl, kui Vanja sündis, vaatas ta meid tundide kaupa. Tema silmad olid nagu kaks musta laternat. Keha oli verine, pikad juuksed pea külge kleepunud, ja kui ta liigutas, siis roomaja aeglusega. Ta nägi välja nagu metsast tulnu, kui ta meid Linda kõhul lamades vahtis. Me ei saanud ei temast ega tema pilgust küllalt. Aga mida seal oli? Rahu, tõsidust, tumedust. Ajasin keele suust välja, läks minut, siis ajas tema keele suust välja. Iial pole mu elus olnud nii palju tulevikku kui tol korral, iial nii palju rõõmu. Nüüd on ta nelja-aastane ja kõik on teisiti. Tema silmad on vilkad ja täituvad niisama kiiresti armukadeduse kui rõõmu, kurbuse kui vihaga, ta on juba maailma asjades kodus ja võib olla nii häbematu, et ma kaotan täielikult enesevalitsuse ja karjun ta peale või raputan teda, kuni ta pistab tönnima. Aga pahatihti ta kõigest naerab. Viimati, kui see juhtus, viimati, kui olin nii vihane, et raputasin teda ja tema kõigest naeris, tuli mul üks mõte ja ma panin käe ta rinnale.

Tema süda peksis. Taevas, kuidas see peksis!

*

Kell on hommikul mõni minut kaheksa läbi. On 4. märts 2008. Istun oma töötoas, ümbritsetud maast lakke ulatuvatest raamatutest, ja kuulan Rootsi bändi Dungen, mõeldes sellest, mida olen kirjutanud ja kuhu see kõik välja viib. Linda ja John magavad kõrvaltoas, Vanja ja Heidi on lasteaias, kuhu ma viisin nad pool tundi tagasi. Akna taga suures Hiltoni hotellis, mis on ikka veel varjus, libisevad liftid kolmes klaasist fassaadišahtis kogu aeg üles-alla. Hotelli kõrval seisab punane telliskivimaja, mis on ilmselt pärit 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest, kui aknaorvade, võlvide ja kaarte järgi otsustada. Selle taga paistab jupike Magistraadi parki oma raagus puude ja rohelise muruga, seal lõpetab seitsmekümnendatest pärit hallikirju kivimaja vaate ja sunnib pilgu taevasse, mis on mitme nädala järel esimest korda läbipaistvalt sinine.

Pärast pooltteist siin elatud aastat on see vaade mulle tuttav, kõik selle ilmed päeva ja aasta jooksul, aga ma ei tunne, et oleksin sellega seotud. Ükski asi, mida ma siin näen, ei tähenda mulle midagi. Võibolla ma seda olengi otsinud, sest neostumatuses on kahtlemata midagi ahvatlevat, mida ma võib-olla isegi vajan, aga see ei ole mu teadlik valik. Kuus aastat tagasi istusin ja kirjutasin ma Bergenis, ja isegi kui ma ei kavatsenud kogu oma ülejäänud elu seal linnas veeta, ei olnud mul mingit plaani jätta oma maad ja naist, kellega ma tookord abielus olin. Vastupidi, me kujutasime ette, et muretseme lapsed ja kolime ehk Oslosse, kus ma kirjutan mitu romaani ja tema jätkab tööd raadios ja televisioonis. Aga sellest tulevikust, mis meil oli ja mis oli tegelikult vaid toonase oleviku pikendus oma igapäevaste toimetuste ja õhtusöökidega sõprade ja tuttavate seltsis, puhkusereisidega ning külaskäikudega vanemate ja naisevanemate juurde, kõike rikastamas meie kujuteldavad lapsed, ei tulnud midagi välja. Midagi juhtus, ja ühel heal päeval sõitsin ma Stockholmi, algul vaid selleks, et paariks nädalaks minema pääseda, ja siis sai sellest korraga mu elu. Selles ei vahetunud mitte ainult linn ja riik, vaid ka kõik inimesed. Kui mu tegu ongi kummaline, siis veelgi kummalisem on see, et ma selle peale sama hästi kui iialgi ei mõtle. Kuidas ma siia sattusin? Miks kõik nii läks?

Kui ma Stockholmi jõudsin, tundsin ma seal kaht inimest, ja mõlemat vaid põgusalt: Geiri, kellega olin suhelnud Bergenis paari nädala jooksul 1990. aasta kevadel, niisiis kaheteistkümne aasta eest, ja Lindat, keda olin kohanud paaril päeval ühel debütantide seminaril Biskops-Arnös 1999. aasta kevadel. Saatsin Geirile meili ja küsisin, kas võin niikaua tema pool peatuda, kuni olen endale elamise leidnud, ja ta lubas, ning sealt helistasin ja panin kahte Rootsi ajalehte üürisoovi kuulutuse. Sain üle neljakümne vastuse, millest valisin välja kaks. Üks korter asus Bastugatanil, teine Brännkyrkagatanil. Pärast mõlema ülevaatamist otsustasin viimase kasuks, kuni mu pilk langes trepikojas elanike nimetahvlile, kus seisis Linda nimi. Kui suur on säärane tõenäosus? Stockholmis elab üle pooleteise miljoni inimese. Kui korter oleks sattunud mu kätte sõprade või tuttavate kaudu, poleks juhuslikkus olnud nii suur, sest linna suurusest hoolimata on kirjandusringkonnad suhteliselt väikesed, aga see oli toimunud anonüümse ajalehekuulutuse kaudu, mida luges mitu tuhat inimest, ja kuulutusele vastaja ei tundnud mõistagi ei Lindat ega mind. Silmapilk muutsin meelt ja otsustasin, et parem oleks võtta teine korter, sest kui ma selle võtan, võib Linda ehk arvata, et ma jälitan teda. Aga see oli märk. Ja see oli täis sügavamat tähendust, sest nüüd olen ma Lindaga abielus ja ta on mu kolme lapse ema. Nüüd on tema see, kellega ma elu jagan. Ainus jäänuk varasemast elust on raamatud ja plaadid, mille ma kaasa võtsin. Kõik muu jätsin maha. Ja kui ma tollal kulutasin palju, lausa haiglaselt palju aega minevikust mõtlemisele, nagu mulle praegu tundub, mistõttu ma mitte üksi ei lugenud, vaid suisa jõin Marcel Prousti romaani „Kadunud aja otsingul”, siis praegu mu mõtetes minevikku peaaegu ei ole. Mulle paistab, et selles on oluline osa meile sündinud lastel, sest elu nendega siin ja praegu hõivab kogu ruumi. Isegi lähimineviku tõrjuvad nad välja: küsige minult, mida ma tegin kolm päeva tagasi, ja ma ei mäleta. Küsige minult, milline oli Vanja kaks aastat tagasi, Heidi kaks kuud tagasi, John kaks nädalat tagasi, ja ma ei mäleta. Väikeses argielus toimub palju, aga kõik kogu aeg ühes ja sellessamas ringis, ning rohkem kui miski muu on see muutnud minu pilti ajast. Sest kui ma varem nägin aega kui teelõiku, mis tuleb jätta seljataha, ja tulevikku kui kaugel eespool terendavat perspektiivi, mis on enamasti sirav ja mitte mingil juhul igav, siis on see nüüd eluga siin ja praegu hoopis teistviisi ühte põimunud. Kui ma peaksin seda kujutama piltlikult, siis oleks see laev lüüsis: täpselt niisama aeglaselt ja möödapääsmatult tõstetakse elu välja ajast, mida igalt poolt ühtlaselt sisse niriseb. Kui detailid kõrvale jätta, siis on kõik sama, mis alati. Ja iga päevaga kasvab igatsus silmapilgu järele, kui elu kerkib servani, silmapilgu järele, kui värav avaneb ja elu lõpuks ometi edasi liigub. Samas annan ma endale aru, et just korduvust, suletust ja muutumatust ma enda kaitseks vajangi, sest neil harvadel kordadel, kui ma neist lahkun, tulevad kõik vanad hädad tagasi. Korraga on mu taas vallutanud tont teab mis mõtted sellest, mida keegi ütles, nägi või arvas, otsekui oleksin heidetud kontrollimatusse, viljatusse, tihti alandavasse ja pikapeale destruktiivsesse tsooni, kus ma nii palju aastaid elasin. Igatsus pakku pääseda on ühtviisi tugev nii seal kui ka siin, aga erinevus on selles, et igatsuse eesmärk on tegelikult teostatav seal, mitte siin. Siin pean leidma teised eesmärgid ja nendega rahulduma. Ma räägin kunstist elada. Paberil pole see mingi probleem, seal võin ma vaevata esile manada pildi, kuidas Heidi ronib kell viis hommikul võrevoodist välja ja tatsab pimedas üle toa, et sekund hiljem tuli põlema panna ja ilmuda minu ette, kui ma uniselt silmi paotan, ja öelda „Kööki!”. Tema keel on veel talle ainuomane ja annab sõnadele tavapärasest erineva tähenduse, nii et „kööki” tähendab mustikahapupiimaga müslit. Samal põhimõttel on küünal „ta elagu!”. Heidil on suured silmad, suur suu, suur isu ja ta on igas mõttes ablas laps, aga see lihtsakoelisus ja haavamatu rõõm, milles ta oma esimesed poolteist aastat elas, on jäänud sel sügisel Johni sünnist saadik teiste ja varem tundmatute tundepuhangute varju. Esimestel kuudel kasutas ta iga võimalust, et poisile haiget teha. Küünejäljed Johni näol olid pigem reegel kui erand. Kui ma sügisel pärast nelja päeva pikkust Frankfurdi-reisi koju jõudsin, oli John nagu sõjast tulnud. See oli raske, sest me ei tahtnud Heidit poisist ka eemal hoida, niisiis pidime katsuma ta meeleolu aimata ja reguleerima tema pääsu Johni juurde. Aga ka siis, kui Heidi oli hiilgavas tujus, võis ta käsi poisi poole sähvata ja teda välgukiirusel lüüa või küünistada. Sellega paralleelselt tekkisid Heidil talitsematud vihahood, milleks ma teda kaks kuud varem võimeliseks ei oleks pidanud, samal ajal kui temas lõi välja varem niisama tundmatu solvumine: kui minu hääles või käitumises võis tajuda vähimatki karmust, laskis ta pea longu, keeras näo kõrvale ja hakkas tihkuma, nagu oleks meie silmadele mõeldud vaid viha, õrnatundelisust tuleks aga varjata. Kui ma seda kirjutan, täitub mu hing tema vastu õrnusega. Aga nii on see vaid paberil. Päriselus, kus asi on naljast kaugel ja ta seisab mu ees nii varasel tunnil, et tänavad on veel vaiksed ja maja hääletu, kibeldes rõõmust uue päevaga pihta hakata, ja mina ajan end ohates üles, panen eelmise päeva riided selga ja vean end tema järel kööki, kus teda ootab tõotatud mustikamaitsega hapupiim ja suhkruvaba müsli, ei tunne ma mingit õrnust, ja kui ta siis läheb minu meelest üle piiri, nuiab vahetpidamata mingit filmi või püüab magava Johni tuppa pääseda, ühesõnaga iga kord, kui ta keeldu ei kuula, vaid käib peale nagu uni, juhtub tihti, et mu ärritus lahvatab vihaks, ja kui ma siis temaga kurjustan ja tal hakkavad pisarad voolama, ta laseb pea longu ja keerab, õlad kühmus, näo kõrvale, mõtlen ma, et paras talle. Alles õhtul, kui nad magavad ja mina istun üleval ja mõtlen, mida ma küll teen, annan endale aru, et ta on kõigest kaheaastane. Aga siis olen ma sellest väljaspool. Kui ma olen selle sees, ei ole mul mingit šanssi. Selle sees tuleb hommik kaelast ära saada, kolm tundi mähkmeid vahetada, riideid selga toppida, hommikusööki pakkuda, nägusid pesta, juukseid kammida ja palmitseda, hambaid pesta, nääklusi ära hoida, hoope tõrjuda, kombinesoone selga ja saapaid jalga sikutada, kuni lähen, kokkupandav topeltkäru ühes käes ja teisega kaht väikest tüdrukut ees ajades, lifti, kus teel alla puhkeb tihtipeale tõuklemine ja madin, sealt trepikotta, kus ma viskan nad kärusse, tõmban neile mütsi pähe ja käpikud kätte ning veeretan nad tänavale, mis on juba täis tööletõttajaid, et toimetada nad kümme minutit hiljem lasteaeda ja saada tänu sellele viis vaba tundi, et tööd teha, kuni lastele hädavajalikud rutiinid jälle pihta hakkavad.

Mul on alati olnud suur tarvidus üksiolemise järele, ma vajan üksindust katkematute pindadena, ja kui ma seda ei saa, nagu viimasel viiel aastal, võib frustratsioon vahel paaniliseks või agressiivseks muutuda. Ja kui see, mis mind kogu täiskasvanuelu on tegevuses hoidnud – ambitsioon kirjutada kunagi midagi erakordset –, sel viisil ohtu satub, on mu ainus mõte, mis järab minus nagu rott: tuleb kohe jalga lasta! Aeg kaob käest, niriseb nagu liiv sõrmede vahelt, samal ajal kui mina teen ... kurat teab mida! Küürin põrandat, pesen pesu, valmistan õhtusööki, pesen nõusid, käin poes, mängin lastega mänguväljakul, viin nad tuppa ja võtan riidest lahti, vannitan neid, vaatan nende järele, kuni nad voodisse lähevad, panen nad magama, riputan riided kuivama, voldin riided kokku ja panen kappi, koristan, pesen lauda, toole ja kappe. See on võitlus, ja ehkki mitte kangelaslik, käib see ülevõimu vastu, sest kui palju ma kodus vaeva ka ei näeks, on toad ikka kasimatud ja segi, ja lapsed, kelle eest nende ärkveloleku igal minutil hoolt kantakse, on jonnakamad kui teised lapsed, keda ma näinud olen; vahetevahel on siin päris hullumaja, võib-olla sellepärast, et me ei suuda luua vajalikku tasakaalu distantsi ja läheduse vahel, mis on seda olulisem, mida ägedamalt temperamendid möllavad. Ja neid siin juba jagub. Umbes kaheksakuuselt algasid Vanjal ägedad tundepuhangud, mis taoti meenutasid atakke, nii et temaga oli võimatu kontakti saada, sest ta üksnes röökis. Ainus võimalus oli ta sülle võtta, kuni hoog üle läks. Mis seda põhjustas, ei olnud meil aimu, aga see algas tihti pärast seda, kui tal oli palju uusi muljeid, nagu näiteks siis, kui me olime Stockholmi lähedal maal tema vanaema pool käinud, kui ta oli pikalt koos teiste lastega olnud või kui me olime terve päeva linnas veetnud. Täiesti endast väljas, võis ta siis kõigest kõrist lohutamatult karjuda. Tundlikkus ja sihikindlus pole üldse kerge kombinatsioon. Heidi sünd ei teinud tema jaoks asja paremaks. Mulle meeldiks öelda, et ma käitusin neil puhkudel tasakaalukalt ja arukalt, aga nii see kahjuks ei olnud, sest ka minu viha ja tunded lõid nendes olukordades mässama ja lahvatasid, tihti avalikus kohas: võisin ta raevust sõgedana maast üles krahmata, kui ta mõnes Stockholmi ostukeskuses end põrandale oli visanud, nagu kartulikoti õlale heita ja teda läbi linna tassida, samal ajal kui ta jalgadega rapsis, mind tagus ja kriiskas nagu segane. Tuli ette, et ma reageerisin ta kriiskamisele nii, et lõugasin vastu, viskasin ta voodisse ja hoidsin teda seal kinni, kuni tema painaja järele andis. Ta oli veel õige pisike, kui avastas, mis mind täpselt hulluks ajab, nimelt teatud tüüpi kriiskamine, mitte nutt, nuuksumine ega hüsteeria, vaid põhjendamatud, sihipärased, agressiivsed kriisked, mis lennutasid mul katuse pealt: ropsti püsti ja krauhti vaese tüdruku juurde, et tema peale karjuda või teda raputada, kuni kriisked vaibusid ja läksid üle nutuks, keha lõdvestus ja ta suutis end viimaks lohutada lasta.

Kui ma selle peale tagasi mõtlen, on lausa hämmastav, kuidas ta, ise vaevalt kaheaastane, meie elu sel moel mõjutada suutis. Sest nii see oli, mõnda aega keerles kõik vaid selle ümber. Mõistagi ei ütle see midagi tema, küll aga meie kohta. Linda ja mina elame kaose või kaosetunde piiril, iga hetk võib pind jalge alt kaduda ja kõigeks selleks, mida väikelastega elu nõuab, peame end sundima. Plaane me ei tunne. Meile tuleb iga päev üllatusena, et õhtusöögiks peab süüa ostma. Nagu seegi, et iga kuu lõpul on vaja arveid maksta. Kui mõni ametiasutus mu pangaarvele aeg-ajalt raha ei kannaks, näiteks lepingutasu, raamatuklubi müügitulu või paar punast krossi mõne õpiku eest, või nagu nüüd sügisel teise poole välismaa honorari, mille olin täiesti unustanud, läheks asi metsa. Aga niisugune pidev improviseerimine võimendab hetke olulisust, mis võib loomulikult kujuneda täiesti ettearvamatuks, kuna miski selles ei suju iseenesest, ja kui elu paistab siis helge, mida see mõistagi sekka ka on, muutub kohalolekutunne võimsaks ja rõõm sellele vastavalt tormiliseks. Oo, kuidas me siis särame! Kõik lapsed on täis tegutsemisindu ja püüdlevad vaistlikult rõõmu poole, nii et kui mul siis on pisut enam energiat ja ma olen nendega kannatlikum, unustavad nad oma jonni või vihahoo mõne minutiga. Loomulikult on masendav, et siis, kui ma olen selle tohuvabohu keskel pisarate ja frustratsiooni sohu vajunud, pole vähimatki abi teadmisest, et lastega peab kannatlik olema. Ja kui ma juba soos olen, viib iga järgmine tegu selleni, et mind kistakse veelgi sügavamale. Ja samavõrra masendav on teadmine, et mul on tegemist lastega. Et need on lapsed, kes mind sohu kisuvad. Selles on midagi sügavalt vääritut. Niisugustes olukordades olen ma lõputult kaugel inimesest, kes ma olla tahan. Enne laste saamist ei olnud mul säärastest asjadest aimugi. Siis mõtlesin, et küll kõik läheb hästi, kui ma nende vastu hea olen. Ja nii see ju tegelikult ka on, aga mitte miski, mida ma seni näinud olin, ei hoiatanud mind ette mu elu anastamise eest, mis lastega kaasneb. Selle kohutava läheduse eest, mida nende vastu tundma hakkad, kuidas su oma temperament ja meeleolu otsekui põimub nende temperamendi ja meeleoluga, nii et sa ei saa oma halvimaid külgi enam enda teada jätta ja varjata, vaid need võtavad kuju sinust väljaspool ja virutavad sulle tagasi. Sama käib mõistagi su parimate külgede kohta. Sest kui jätta kõrvale kõige hullumeelsemad perioodid, kui sündisid kõigepealt Heidi ja seejärel John ja mil nende tundeelu, kes seda läbi tegid, nihestus sel moel, et selle kohta pole paremat sõna kui kriisiaegne, on nende elu enamalt jaolt stabiilne ja pilvitu, ja kuigi ma vahel nende peale vihastan, nad siiski usaldavad mind ja otsivad mu lähedust iga kord, kui nad seda vajavad. Kõige rohkem meeldib neile kogu perega õues ühiselt tegutseda, ja nad ei nõua midagi muud kui kõige lihtsamat, mis on nende jaoks täis põnevust: jalutuskäik Västra Hamnenisse päikesepaistelise ilmaga, algul läbi pargi, kus kepihunnikust piisab, et neile pooleks tunniks tegevust pakkuda, seejärel sadamasse vaatama purjekaid, mis pakuvad neile suurt huvi, ja siis lõunasöök mere ääres treppidel, kus me kinnitame keha sealsest itaalia kohvikust ostetud panini’dega, sest kaasaleibade peale me loomulikult ei tulnud, ja seejärel tund aega lihtsalt ringijooksmist ja mängu ja naeru, Vanja oma iseloomuliku tilpava jooksusammuga, mis on tal sestsaadik, kui ta pooleteiseaastaseks sai, Heidi alati õhinal suure õe sabas tatsamas, valmis võtma vastu tollelt pudenevaid harvu ühtekuuluvuse ande, kuni me sama teed koju tagasi läheme. Kui Heidi kärus magama jääb, läheme Vanjaga kohvikusse, ta armastab neid hetki, kui saab meiega omaette olla, joob limonaadi ning lobiseb ja pärib kõikvõimalikke asju, nagu kas taevas on millegi küljes kinni, kas miski võiks sügise saabumist takistada või kas ahvidel on luukere. Kui see rõõm, mis mind siis valdab, polegi just ülevoolav, vaid lähemal rahulolule või rahule, on see siiski puhas rõõm. Ja erilistel hetkedel võib-olla isegi õnn. Ja kas sellest ei piisa? Kas sellest siis ei piisa? Noh, kui eesmärk oleks õnn, siis piisaks. Aga minu eesmärk ei ole õnn, see pole kunagi mu eesmärk olnud, mis ma sellega pihta hakkaksin? Mu eesmärk ei ole ka perekond. Kui see oleks nii ja ma võiksin kogu oma aja ja jõuvaru selle peale kulutada, oleks see kindlasti täiesti võrratu. Siis võiksime elada Norras, käia talvel suusatamas ja uisutamas, kaasamoon ja termos kotis, minna suvel paadiga merele, käia ujumas ja kalal, telkida, sõita teiste lastega perede seltsis välismaale puhkama, elada korras kodus, veeta aega maitsvat toitu valmistades, olla koos sõpradega, olla rõõmsad ja õnnelikud. Oh, see kõlab nagu karikatuur, kuid ma näen iga päev peresid, kelle elu lastega just niiviisi sujub. Lapsed on puhtad ja ilusasti riides, nende vanemad on rõõmsad, ja kui nad tõstavadki vahel häält, siis ei röögi nad laste peale nagu poolearulised. Nad käivad nädalavahetusel väljasõitudel, üürivad suveks Normandias maja ja nende külmkapp pole kunagi tühi. Nad töötavad pangas või haiglas, it-firmas või kohalikus omavalitsuses, teatris või ülikoolis. Miks peab minu kirjanikuamet mu tollest maailmast välja lülitama? Miks peab minu kirjanikuametiga kaasnema see, et kõik meie lapsevankrid näevad välja, nagu oleksime need prügimäelt leidnud? Miks peab minu kirjanikuametiga kaasnema see, et ma jõuan lasteaeda, pilk sõge ja nägu frustratsioonist groteskseks maskiks tardunud? Miks peab minu kirjanikuametiga kaasnema see, et lapsed panevad tagajärgedest hoolimata oma tahte maksma? Kust see segadus meie elus pärit on? Ma tean, et suudan selle taanduma sundida, tean, et ka meist võib niisugune perekond saada, aga siis pean ma seda tahtma ja siis peab kogu elu keerlema vaid selle ümber. Ja seda ma ei taha. Perekonna heaks teen ma kõik, mis vaja, see on minu kohus. Ainus, mida ma elult olen õppinud, on see irinata välja kannatada ja nõnda siginev igatsus kirjutamisega ära põletada. Kust see ideaal pärit on, pole mul õrna aimu, ja kui ma seda enda ees nüüd must valgel näen, paistab see lausa perversne: miks pigem kohustus kui õnn? Küsimus õnnest on banaalne, mitte aga järgnev küsimus mõttest. Mul tulevad pisarad silma ilusat maali vaadates, aga mitte siis, kui ma oma lapsi vaatan. See ei tähenda, et ma neid ei armasta, armastan küll, kogu südamest, ent mõte, mille nad annavad, ei saa täita tervet elu. Vähemalt minu oma. Varsti saan neljakümneaastaseks, ja kui ma juba neljakümnene olen, siis varsti saan viiskümmend. Kui olen viiekümnene, siis varsti ka kuuekümnene. Kui olen kuuekümnene, siis varsti ka seitsmekümnene. Ja sellest aitab. Siis võiks hauakiri kõlada nii: Siin puhkab mees, kes oma risti kandis. See talle lõpuks surmahoobi andis. Või äkki hoopis:

Siin puhkab mees, kes leppis kõigega

ja elas sestap poole vinnaga.

Viimased ta sõnad enne pauku,

kui ta lendas surmaauku,

olid: isver, siin on külm kui Koola,

kas mõni pakuks elu soola?

Või äkki hoopis:

Siin puhkab kirjanik,

tõtt-öelda tore jõnn,

kuid oli liiga tõsilik

ja tundmata jäi õnn.

Kord sõnu täis tal oli suu,

nüüd on seal muld ja muu.

Hei, ussid-vaglad, tulge

ja seda raibet sööge,

säh, pistke pintsli silm tal,

see ammu vaikselt mulla all,

ärge nii pepsid olge.

Aga kui mul on ees veel kolmkümmend aastat, pole garanteeritud, et ma jään ikka samasuguseks. Nii et äkki pigem midagi sellist?

Kõigi meie poolt sulle, armas Jumal,

säh, võta see lõpnud kirjatsura,

Karl Ove Knausgård vedru välja viskas,

isegi kaua ta meie leiba raiskas.

Kõik sõbrad ta eemale peletas,

et olla rahus kraakjalgade ja poldiga,

madistas Pihu-Pille ja sulega,

klanis ja lakkus oma abitu stiiliga.

Siis võttis kooki, siis sügas tilu,

siis võttis kartulit, siis võttis kilu.

Siis võttis sea ja praadis vardas,

sõi nahka ja heil! röhitses hardalt.

Nats ma ei ole, aga pruun on lahe,

lähen ruunikirjale üle ja asi tahe!

Raamat tõugati tagasi ja mees pööras ära,

õgis ja röhitses ja tuult laskis pära,

vats porsus ninani, ees ootas muld,

pilk oli tige ja suu sülgas tuld:

„Mina arvasin, et tõde on kuld!”

Rasv tarretas südame ja liikmed

ja ühel päeval lõi valu sisse kui pikne:

appi, nüüd mu süda jääb seisma,

hankige elundidoonor, hüüdsin ma.

Aga arst ütles: tutkit, mees, ma su raamatut tean,

kärva nüüd, nagu rott kärvama peab.

Kas südamest käis läbi valujutt?

See ongi su ots, ja asi mutt!

Või äkki, kui veab, siis midagi vähem isiklikku?

Siin puhkab mees, kes suitsetas voodis

koos oma naisega, kes süttis samamoodi,

õieti

mitte nood kaks,

vaid peotäis tuhka, mis väljalt toodi.