Оглавление
Karsten Brüggemann. Baltimaade ajalugu
Karsten Brüggemann, Norbert Angermann. Baltimaade ajalugu
Eessõna eestikeelsele väljaandele
Sissejuhatus
Keskaeg ja reformatsioon. ÜLEVAADE AJAJÄRGUST
BALTIMAADE ELANIKKOND ENNE 1200. AASTAT
SAKSA-TAANI VÕIMU VÄLJAKUJUNEMINE EESTI JA LÄTI ALADEL
LIIVIMAA 13. SAJANDI LÕPUST 16. SAJANDI KESKPAIGANI. Saksa ordu ja territooriumid. Konfliktid ja ühtsus
Suhted naabermaadega
Maamajandus ja -ühiskond
Linnaelu ja kaubandus
Kirik ja kultuur
LEEDU RIIGI TEKE JA VARAJANE ARENG
LEEDU PÄRAST 1385. A POOLA-LEEDU UNIOONI LOOMIST
REFORMATSIOON LIIVIMAAL JA LEEDUS
Murrangud ja muutused varauusajal. ÜLEVAADE AJAJÄRGUST
LIIVIMAA SÕDA (1558–1582/83)
LIIVIMAA POOLA-LEEDU VÕIMU ALL (1561–1629/1772)
ROOTSI VÕIM EESTIMAAL JA LIIVIMAAL (1561/1629–1710)
KURAMAA HERTSOGIRIIK (1561–1795)
LEEDU REAALUNIOONIS POOLAGA (1569–1795)
VENEMAA LÄÄNEMEREPROVINTSID 18. SAJANDIL
Impeeriumi ja rahvuse vahel: 19. sajand ja 20. sajandi algus. ÜLEVAADE AJAJÄRGUST
IMPEERIUMI POLIITIKA LÄÄNEMEREPROVINTSIDES JA LEEDUS. Reformid ja sõda Aleksander I ajal
Talurahva vabastamine Läänemereprovintsides
Ülestõusud Poolas ja Leedu aladel
RAHVUSLIK-KULTUURILISED EMANTSIPATSIOONILIIKUMISED
REFORMID JA VASTUREFORMID LÄÄNEMEREPROVINTSIDES
MODERNISEERIMINE JA KRIIS SAJANDIVAHETUSEL. Majanduslik areng ja sotsiaalne mitmekesistumine
1905. aasta revolutsioon Läänemere ääres
BALTIMAAD ESIMESES MAAILMASÕJAS JA VENE REVOLUTSIOONI PÄEVIL
Rahvusriik ja nõukogude vabariik: Balti riigid 20. sajandil. ÜLEVAADE AJAJÄRGUST
ISESEISVUSSÕJAD
BALTI RIIGID DEMOKRAATIA JA AUTORITARISMI VAHEL. Omariikluse rajamise põhijooned
Autoritaarsete režiimide rajamine Balti riikides
Majanduslik ja kultuuriline areng
Välispoliitilised võimalused ja võimatused
SOVETISEERIMINE, SÕDA JA HOLOKAUST „Õuduste aasta” 1940/1941
Baltimaad natsionaalsotsialistliku režiimi all
BALTI LIIDUVABARIIGID. Baltimaad hilise stalinismi ajal
Normaliseerumine „sula” ajal
Argipäev, rahulolematus ja dissidentlus hilissotsialismi ajal
Perestroika ja Balti riikide taasiseseisvumine
„Tagasi Euroopasse”: Balti riigid teel 21. sajandisse. ÜLEVAADE AJAJÄRGUST
TAGASIPÖÖRDUMINE DEMOKRAATIA JA TURUMAJANDUSE JUURDE
VENE FAKTOR
BALTI RIIGID TÄNAPÄEVAL
Allikad
Autoritest
1
2
Отрывок из книги
Eesti lugejaskond ei pruugi ehk tingimata mõista, miks seostab väline vaatleja tema maa ajalugu nii sageli kahe lõunanaabri omaga. Ajaloolase jaoks on aga selle kultuuriliselt ja etniliselt mitmekesise piirkonna ajaloo kujutamine põnev väljakutse just seetõttu, et Baltikum kui Eesti ja Läti kõrval ka Leedut hõlmav regionaalne konstrukt eksisteerib alles vaevalt sajandi (ning kirjastuste jaoks on kasu nagunii ilmselge: neil piisab kolme raamatu väljaandmise asemel vaid ühest).
Baltimaade ajalugu pakub huvi ka väljaspool Euroopat, kuna erinevate kultuuriruumide piiril paiknedes oli see ala eriti tugevalt kaasatud Euroopa suurtesse konfliktidesse – seda alates hiljemalt Liivimaa sõjast 16. sajandil kuni külma sõjani 20. sajandil. Ning kui ei kuuluta just Venemaa impeeriumi taastamise pooldajate hulka, tundub kolme sõltumatu riigi olemasolu tänapäeva rahvusriikide maailmas üsnagi sümpaatne.
.....
Kui naaberriikides Poolas ja Russi riigis lasksid sealsed valitsejad hertsog Mieszko I ja suurvürst Vladimir Püha juba 10. sajandi teisel poolel oma rahvad ristida, siis killustunud Baltikumis puudus 1200. aasta paiku tugev võim, kes olnuks kristlikust religioonist huvitatud ja suutnuks selle sisse viia. Ristiusustamise peaaegu täielik ärajäämine viis selleni, et Eestist ja Lätist, aga juba ka Leedust, said 13. sajandil lääne misjoni ja vallutusiha sihtmärgid.
1220. aastatel tekkis Liivimaale veel kaks vürstpiiskopkonda. Albert nimetas oma venna Hermanni esmalt Lihula piiskopiks ja pärast seda, kui sakslased olid Tartu vallutanud (1224), Tartu piiskopiks. 1225. aastal suutis Hermann veenda kuningas Heinrich VII andma regaale nii temale kui Albertile, nende piiskopkondi aga hakati nimetama „markideks”, niisiis keisririigi piirialadeks. 1228. aastal, pärast seda, kui Saaremaa oli alistatud (1227), lisandus Saare-Lääne piiskopkond, mis asus osaliselt saartel, osaliselt Mandri-Eestis. Ka sealne esimene piiskop Gottfried võttis oma piiskopkonna Heinrich VII-lt vastu läänina. Kõigil neil juhtudel tuli algatus läänistamiseks Liivimaa poolt ja selle tagajärjeks ei olnud Saksa riigi poolne võimuhaaramine. Hilisemad allikad aga kinnitavad, et liivimaalased pidasid end Saksa-Rooma keisririigi alamaiks ja teised võimud tunnustasid keisri ülemvõimu nende üle.
.....
