Читать книгу Hotell K - Kathryn Bonella - Страница 10

Kallis, mu süda nutab. Kurat, oleksin ma vähemalt New Yorgi vanglas – aga ma olen Balil. Ma tean, et minust viie minuti kaugusel on ookean.

Minu kui surfari jaoks teeb see, et olen Balil ja juba eesukse juures on võimsad lained, asja ainult hullemaks. Ma olen vanglas – kahe minuti kaugusel oma restoranist ja väikesest basseinist, viie minuti kaugusel sõpradest ja Ku De Ta restoranist – luku taga. Tundub, nagu oleksin elusalt maetud.

See on hullumeelne, et Balil pidutsetakse iga päev, surfatakse, süüakse, võetakse ecstasy-tablett ja minnakse klubisse tantsima. Väljaspool Kerobokani vanglat asub Bali, siinpool on aga põrgu. Oled lukustatud väiksesse ruumi iga päev kella seitsmest õhtul kella kaheksani hommikul, kolmteist tundi järjest sitaks pisikeses toas. Sooja dušši ei ole, söögi eest tuleb iga päev võidelda… Kõige keerulisem siin maal vangis olemise juures on heitlus söögi pärast. Nende tehtud toitu ei tohiks keegi süüa, mina ei annaks seda isegi oma koerale.

– Ruggiero, brasiillasest vang

Brasiillasest vangi Ruggiero elutahe oli otsa lõppemas. Ta pidi K hotellist minema pääsema, selle nimel oli ta nädalaid näinud vaeva meisterliku plaani kallal. Igal ööl oli ta oma kongis valjult kitarri mänginud ja röökinud laulda „I know it’s only rock’n’roll but I like it“, vahet pidamata, nagu maniakk. Ta laulis igal öösel mitu tundi järjest, vangid teistes kongides arvasid, et ta on lihtsalt üks hull brasiillane. Tegelikult pidi lärm aga summutama helisid, mida tekitas tema itaallasest kongikaaslane Ferrari, kes aknal trelle läbi saagis.

Arreteerimise päevast alates oli brasiillasest ehitusinseneril ja surfaril Ruggierol olnud vaid üks eesmärk – saada tagasi oma vana elu. Kõigepealt üritas ta selle eest maksta, kui see plaan aga luhtus, sai mehe kinnisideeks põgenemine. Ta ei olnud rutakas, sest ei soovinud läbi kukkuda. Mees töötas sammhaaval nagu inseneritööd tehes – ja seda see ju oligi. Enne trellide kallale asumist tegi ta mitu nädalat ettevalmistusi. Kõigepealt pidi lahti saama kongikaaslastest – kuuest kohalikust, keda ta ei usaldanud. Kuumaverelise latiino jaoks polnud raske neid surmani ära hirmutada. Ta käitus nagu hullumeelne, karjus, peksis seinu ja lubas nad kõik ära tappa. Ta jätkas seda igal ööl, kuni kõik kuus palusid luba kongi vahetada.

Teesklesin hullu. Lõpuks oli kõigil kuuel nii kuradi hirm, et nad lahkusid.

– Ruggiero

Järgmiseks pidi ta hankima noa. See ei olnud väga keeruline, kuid esimene katse luhtus. Ruggiero maksis sõbrale, kes pidi tera vanglasse tooma, aga mees jäi vahele, kui sõitis mootorrattaga vangla ette ja andis kilekoti Bali kinnipeetavale, kes parajasti kõnniteed pühkis. Tavaliselt tehti nii narkotehinguid, seekord nägi aga pingil tukastav valvur kõike pealt. Ta teadis, et millegi illegaalse avastamine tähendab rahasüsti, ja kui kuulis, et tera on mõeldud rahakale lääne inimesele, konfiskeeris selle ja läks brasiillase jutule. Valvur lubas kahe miljoni ruupia (270 dollarit) eest suu kinni hoida, kuid keeldus tera siiski vanglasse lubamast. Ruggiero jaoks oli see kõigest üürike ebaõnn, kuna juba paar päeva hiljem kasutas kohalik vang salajasemat taktikat ning smuugeldas noa sisse papaia sees.

Tead, tegelikult on Kerobokan üks naljanumber – kui tahtmist on, saab siia ka elevandi sisse smuugeldada!

– Ruggiero

Ruggiero mõistis, et trellide saagimiseks on tal kaasosalist vaja. See oli õnnelik juhus, et itaallane Ferrari kinni kukkus – mees oli mehaanikuna metallvarbadega kokku puutunud. Ferrari oli olnud Balil pulmareisil ja ostnud hotelli basseini ääres väikese koguse heroiini kohalikult lapselt, mis osutus, nagu hiljem selgus, politsei seatud lõksuks. Samal hetkel, kui laps lahkus, ilmus politsei ja pulmareis läks mehele üsna kalliks maksma. Ferrari oli maksnud 70 000 dollarit ning talle oli määratud vaid neli kuud – piisav aeg, et Ruggierot aidata. Seega hakkas Ferrari trelle läbi saagima ning teenis selle eest iga päev paar triipu heroiini. Igal ööl laulsid ja saagisid Ruggiero ja Ferrari ühes taktis. Enne hommikut liimisid nad trellid tagasi paika ning jäid ootama õhtut, et tööd jätkata.

Ruggiero kulutas põgenemiseks valmistumisele umbes 18 000 dollarit, ostes Prantsuse võltsitud passi, rohelised läätsed ja pika paruka. „Nägin sellega välja nagu värdjas, aga mu tüdruk ei leidnud paremat.“ Tal oli kõik hästi läbi mõeldud, ta muretses isegi süstla maohammustuse vastumürgiga, puhuks kui kobra peaks teda rohusel alal vangla sise- ja välisseinte vahel salvama. Tal oli pikk köis, millesse olid tehtud suured sõlmed, väike haamer, et purustada müüri peale kinnitatud sakilisi klaasikilde, ning painutatud metallkandik, mida sadulana müürile panna, et klaas sisse ei lõikaks.

Ruggiero teadis, et järgmine samm pärast müürile jõudmist ja vabasse maailma hüppamist otsustab kõik. Palju vange oli veetud sisse tagasi, sest nad polnud põgenemist korralikult planeerinud. Ruggiero ei kavatsenud läbi kukkuda. Tema kaks sõpra pidid väljas ootama, et helistada, kui õhk on puhas. Vangla lähedale oli pargitud mootorratas, mille mees oli rentinud ja mille võti rippus tal kaelas nagu talisman. Sellega plaanis ta kihutada mööda Kerobokani auklikke tänavaid poole tunni kaugusel Turtle’i saare juures asuvale laevale ja jõuda Jaavale. Ta oli hoolitsenud selle eest, et kohalik piirivalveametnik lööb tema passi turistiviisa ning sissesõidutempli, nii et ta võiks Jakarta lennujaama kaudu probleemideta lahkuda. Plaan oli täiuslik.

Ruggiero oli selle võimaluse nimel palju vaeva näinud, ta vajas seda hädasti. Ta oli vanglaelust lämbumas, tema impulsiivne loomus polnud talle K hotellis just kasuks – teda oli mitu korda kõvasti pekstud. Mees lootis, et peagi on kõik möödas ja ta hingab jälle vaba elu värsket õhku. Ta oli veendunud, et on jõuludeks vaba – vaimselt oligi ta juba pooleldi vanglast väljas. Ruggiero uskus, et viimaks ometi naeratavad Bali jumalad ka temale.

Enne kui ta võis, parukas peas, kongist välja ronida, et müür metallkandikuga saduldada ja sellele purjus kauboi kombel selga hüpata, oli jäänud veel viimane asi. Ta vajas konksu, mida müüri külge haakida, et kinnitada sinna köis. Niisiis hiilis ta ühel varajasel hommikutunnil, kui korpus oli juba avatud, kuid enamik veel magas, vangla kliiniku taha ja hakkas selle katuselt saagima metall-latti, mida hiljem konksuks painutada. Ta saagis lati peaaegu läbi ja murdis siis katki. See oli viga – latt kolksatas kõvasti vastu katust. Üks kohalik vang kuulis kolksu ja pistis karjuma: „Malang, Malang [saatan, kurat].“

Üks Bali tüüp kaebas mu peale. Ta oli kõige suurem mootorrattavaras vanglas. Bali inimesed vihkavad välismaalasi, nad on kadedad. Ta oli lihtsalt üks persevest. Valvurid tulid joostes. Läksin tagasi kongi, viskasin lati välja ja peitsin mobiili. Nad leidsid lati üles. Küsisid: „Mida sa sellega teha tahtsid?“ Vastasin, et mind ähvardatakse ja see on enesekaitseks. Nad ei teadnud veel, et kongiaknal on trellid läbi saetud, sest need olid nii hästi tagasi liimitud, nad ei teadnud midagi. Aga mulle öeldi: „Sa võid kellegi selle latiga ära tappa.“ Sellest piisas. Mind pandi üksikkongi.

– Ruggiero

Valvurid viisid ahastuses ja lootuse kaotanud Ruggiero pärast peksu tikus-kongi. Nelikümmend kaheksa tundi veetis ta ilma vee ja söögita, näljane ja valudes ning jalas vaid aluspüksid. Kong oli pime, ainult üks väike aken oli kõrgel seinas. Brasiilia surfar, kes armastas elu, veini, naisi ja luulet, imestas miljonendat korda, kuidas ometi oli tema elu jõudnud sellisesse punkti.

Kukkusin ühe silmapilguga taevast põrgusse. Olin kohutavas segaduses, ei jaganud enam sedagi, kus ma olen. Ärgates mõtlesin, et – kas ma olen ikka vanglas?

– Ruggiero

Ruggiero oli aastaid elanud väga head elu, järginud oma unistusi, surfanud parimais randades ning lainetel üle maailma. Kiiresti kõnelev tumedapäine latiino oli olnud populaarne, leidnud kiiresti sõpru ja armukesi, abiellunud ning lahutanud ühest austraallannast, surfanud lõputult. Balil oli tal olnud palju tööd ja palju lõbu. Ta oli üles ehitanud tulusa äri, mis rentis ja müüs luksusvillasid peamiselt kallis piirkonnas K hotelli ümber. Äril läks hästi, aga nagu surfikultuurile kohane, oli mees ka uimastitega sõbrustanud. Aastaid oli ta pidanud surfamist üleval väikesemõõdulise uimastiäriga, võttes tavaliselt vahemehena oma osa. Korra oli ta Brasiilias nädala vangis istunud, aga altkäemaksuga välja saanud, teinekord võeti ta Heathrow’ lennujaamas lennukilt maha ja valgustati pagas läbi, kuid midagi ei leitud. Ta ei olnud muidugi mingi pühak, aga oli just hakanud kogu oma energiat legaalses äris rakendama, kui kõik lendas vastu taevast.

Ma poleks osanud uneski näha, mis Bali jumalatel mulle varuks on. Sõitsin pärast järjekordset lummavat päikeseloojangut rattaga koju ja mõtlesin parajasti, mida süüa teha, kui neli meest ratastel ja viis autos mu tee blokeerisid. Nad karjusid „Politsei, politsei!“, lükkasid mu vastu autot ja üritasid läbi otsida. Olin šokeeritud ja abitu ning mind otsitigi läbi, püksitaskust leiti väike kilekott 3,8 grammi hašišiga. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Nad läksid eufooriasse ja hakkasid üksteist kallistama, hõisates: „Näed? Mis see on? Sa lähed vangi!“

– Ruggiero

Politsei oli läbi otsinud mehe pruudi hotellitoa Kutas ning leidnud väidetavalt sada nelikümmend kuus grammi hašišit, nelikümmend kolm grammi kokaiini ja ühe rohelise ecstasy-tableti. Kohtus oli Ruggiero kogused vaidlustanud ja väitnud, et need olid palju väiksemad. Mees teadis, et asi ei ole tõendites, vaid õige advokaadi leidmises. Ta oli süsteemiga kursis ja helistas parimale läbirääkijale linnas, advokaadile, kelle klientide karistustest võisid teised vangid vaid unistada. Mees oli Ruggierole öelnud, et kolmesaja miljoni ruupia (43 000 dollarit) eest võib ta ecstasy eemaldada ja teised kogused peaaegu olematuks muuta. Nii aga ei olnud läinud. Esimese kohtumise ajal helistas keegi advokaadile ja mees lahkus, lubades tagasi tulla.

Advokaadi käigust möödus kaheksateist päeva, mis tundusid Ruggierole igavikuna. Kuna Ruggiero polnud mehega käsi löönud ja kohtupäev lähenes, astus ta kärsitusest järelemõtlematu sammu ja vahetas kaitsjat. Uus advokaat kostitas teda kohe alustuseks lubadusega, et ta on hiljemalt kuue kuu pärast vaba, ning võttis oma tasu. Järgmisel päeval naases esimene advokaat, aga oli juba hilja.

See on suurim viga mu elus. Ma taandasin hea ja jätsin alles sita mehe. Ta käis mind vaatamas ja ütles kogu aeg: „Esialgu on kõik hästi läinud,“ ning rääkis muudkui kuuest kuust ja kuuest kuust, võib-olla aastast, kui ei vea. Ja siis, just enne kohtupäeva, tuli ja ütles: „Kuule, meil on probleem.“ Mina ütlesin, et sa ju lubasid kuus kuud. Tema ütles: „Nad ei taha raha vastu võtta ja kaaluvad eluaegset.“ Mina ütlesin: „Misasja? Kas sa saaksid palun korrata?“ Ja ta kordas: „Eluaegset.“ Tundsin, kuidas maa mu jalge all kõikus. „Siiamaani oli kõik hästi, veel paar päeva tagasi – ja nüüd räägid sa eluaegsest?! Miks sa üldse minuga räägid? Kui mina saan eluaegse, saad sina surmanuhtluse, sest ma ise tapan su ära!“ Tal jätkus veel jultumust mulle öelda: „Tead, kui sa maksaksid kakssada miljonit ruupiat ühele mehele, siis saad ehk viis aastat, aga sel juhul teisipäevaks.“ Ta oli varas.

Saabus otsuse päev – üksteist aastat ning nelikümmend kolm tuhat dollarit trahvi. See oli õudusunenägu. Mida teha? Noh, ma otsustasin, et põgenen.

– Ruggiero

Ruggiero oli nädalaid ennast vana elu peale kujutanud – söönud hõrku toitu heas restoranis hulga sõprade seltsis, joonud mõnusat jahutatud veini, vaadanud ilusaid naisi ja kauneid päikeseloojanguid. Ta oli kujutlenud ideaalse laine harjal surfamist, kui lõhestad lauaga kristallselget ookeanivett, vaba nagu lind, ja vaatad üksisilmi silmapiiri. Selline oli olnud tema elu, mida ta meeletult tagasi ihkas ja mis oli muutunud kättesaamatuks fantaasiaks paralleeluniversumis – masendavalt lähedal, kõigest teisel pool K hotelli seinu. Ruggiero teadis liigagi hästi, kui lähedal see kõik oli, kuigi tema nägi vaid pimedust.

Nüüd oli mehe maailmaks hämar ja klaustrofoobiat tekitav kast nimega tikus-kong: kuum, umbne ning hingematvalt kusehaisune. Kongi nurgas asusid ainukesed mugavused: räpane, kuivanud roojaga parask ja limast roiskvett täis betoonkauss, mille kohal hõljus kärbseparv.

Tikus-kong oli jäle, lihtsalt jäle. Vetsupott oli kuivanud sitta täis. Sain teada, miks seda kohta tikus-kongiks [rotikongiks] kutsutakse. Kui hädaga auku kusin, läks kuivanud sitt pehmeks ja sealt ilmusid välja rotid, ma kuulsin neid pimedas ringi krabistamas.

– Ruggiero

See oli Ruggiero jaoks kolmas kord tikus-kongis olla, mehe kuum temperament oli teda kaks korda varemgi sinna saatnud, selle võrra oli lihtsam, et ta teadis, mida oodata. Kui ta esimest korda tikus-kongi pandi, läks mees hulluks, haaras trellitatud uksest ja raputas selle hingedelt maha. Ta oli vihane ja valudes, peksis betoonseinu ja röökis kopsupõhjast: „Türapead, laske mind välja! Kuradi türapead!“

Esimesel ööl murdsin ukse maha, see oli roostes, tead küll, raud läheb rooste – ookeani niiskus sööb seda. Muudkui painutasin seda tugevalt edasi ja tagasi. Olin maruvihane. Murdsin ukse maha. Mind peksti veel, mind peksti palju. Karjusin, mis pähe tuli… kõik elus kuuldud pahad sõnad said võimaluse. Perse, emanikkuja, sitased värdjad, moslemifanaatikud. Ma ei tea, kui palju ma seina tagusin, aga vigastasin käsi, olin hullumeelne, olin täiesti seestunud. Olin hirmuäratav.

Esimesed 48 tundi ma ei söönud. Ei joonud vett. Keeldusin nende pakutud toitu söömast. Ja siis, kolmandal päeval, nägin Benoit’d… paha-Benoit’d… hiigelsuurt tüüpi Kamerunist. Ta oli mu parim sõber… Kuulsin selle gorilla häält: „Ma tapan kõik maha, te peate talle süüa andma!“ Ta jõudis kohale, lükkas valvurid kõrvale, avas ukse ja andis mulle paar õuna, vett ja kilekoti, kuna ma keeldusin augu kohal käimast. Kasutasin kilekotti, küsimus oli aga, kuhu ma selle panema peaksin? Panin jala vastu seina, et tasakaalu hoida, ja viskasin koti väiksest aknast pea kohal välja. Kilekott maandus mošee katuse äärele ja sitt tilkus mošeesse, see oli naljakas.

– Ruggiero

Iga päev väljaheidetega täidetud kilekoti aknast välja viskamine andis mehele põgusa mässuvõimaluse, kuid peamiselt päästis vaevlemisest sitahaisuses kongis. Päevad ja ööd möödusid, nii et Ruggiero ei teadnudki lõpuks, kui kaua ta oli kongis olnud. Teha polnud absoluutselt mitte midagi, mõni päev tegi ta fanaatiliselt tuhat kõhulihast järjest. Lõpuks, olles veetnud seal üsna pika aja, avati uks ning Ruggiero sai tagasi vanglasse. Justkui mees, kes astub pärast pikka lebamist koomas esimese sammu, kõndis ta ringi jahmunult ja segaduses, silmi kissitades, sest päikesekiired pimestasid. Oli jõululaupäev.

Järgmine hommik algas üsna rõõmsalt, sest tal olid üle mitme nädala külalised ning mees sai nende seltsis süüa “lisandiga” puuviljasalatit. Ta oli närvis ja vihane, nii et viskiga puuviljasalat läks igati asja ette. Teda karistati endiselt, vahe oli lihtsalt selles, et nüüd oli ta terve päeva kinni tavalises kongis, kust sai külastusajal välja. Õnnetuseks ei saanud ta tagasi oma endisesse kongi – läbisaetud trelle polnud seni õnneks avastatud –, selle asemel visati ta kongi, kus oli kaks kohalikku. Üks neist oli üsna õõvastav, kuulus selle poolest, et oli surnuid üles kaevanud ja neid röövinud.

Pärast külaskäiku läks Ruggiero tagasi kongi, puuviljasalatist veidi vintis. See oli hea, nokastanud olek vaigistas maailmavalu. Ta tahtis langeda veel sügavamale alkoholitardumusse ja ostis kaasvangilt kasti külma õlut. Pahura, purjus ja kibedalt õnnetu mehe terav iseloom lahvatas, kui ta avastas, et äraoleku ajal oli temalt varastatud madratsi alla peidetud mobiiltelefon. Ta teadis, et seda tegi hauarüüstaja – Ruggiero sai maruvihaseks, fakt, et see jäle persevest käib ringi tema telefoniga, ajas vere keema.

Hauarüüstaja seisis juhuslikult väljas akna all, Ruggiero karjus talle: „Ma tapan su ära, kui sa kohe mu kuradi telefoni tagasi ei anna!“ Hauarüüstaja teatas, et välismaalane peab talle andma ühe külma õlle. Ruggiero läks marru: „Ma tapan su ära! Kui meid õhtul luku taha pannakse, lasen sul soolikad välja!“ Ta haaras toki ja surkis sellega trellide vahelt, üritades mehel silma välja torgata, mis muidugi ei õnnestunud. Situatsioon oli aga küps, mehed tahtsid kakelda.

Veidi enne kella poole kuuest kongide lukustamist sisenes hauarüüstaja, kaasas julgestusmeeskond. Tal polnud kavaski lasta agressiivsel brasiillasel esimesena rünnata. Vähemalt kümme meest, käes puutoikad ja puidust pink, ründasid Ruggierot korraga, tagudes teda jalgadega ja pekstes pingiga vastu pead. Mees lendas pikali, tema katsed end kaitsta olid tulutud, ta lamas verisena põrandal ja peksmine jätkus. Nad kolkisid teda seni, kuni välja ilmus tamping Ketut Dana, kes lõpetas kakluse ning päästis kahtlemata Ruggiero elu.

See, mis tol õhtul toimus, oli täielik veresaun. Nad tegid mu maatasa. Mu huuled ja nina olid puruks, pea kahest kohast lõhki. Kõik käis nii kiiresti. Nad peksid mind puutokkidega, millega aga sai, kõige hirmsam oli tüüp puupingiga. Mu ninaluu murdus mitmest kohast. Asi oli väga hull.

– Ruggiero

Valvur käskis paaril vangil tassida Ruggiero teise korpusesse üksikkongi, seal ta siis lamas oma vereloigus, nii pea kui keha veritsesid ohtralt. Poolteadvusel mees mõistis, et on raskelt vigastatud, ja nõudis jõuetult arsti. Vanglaülem tuli kongi juurde, aga seisis ainult uksel ja mõnitas teda.

Sitapea! Tal oli täiesti ükskõik, kas ma suren või ei. Ma lamasin väikeses kongis põrandal, mis oli verd täis, ja tema ütles: „Arst – jah, loomulikult kutsun ma arsti.“ Siis istus ta maha, suitsetas ja naeris.

Kas arst tuli?

Muidugi mitte.

– Ruggiero

Kuu aega hiljem sai brasiillane hulljulge põgenemiskatsega ajalehtede esikaanele. Nii kaua oli valvuritel aega läinud, et avastada läbisaetud trellid tema endises kongis. Ruggiero sai veel ühe keretäie, seekord polnud väga vajagi vaeva näha, sest vigastused eelmisest korrast polnud veel paranenud. Kuna tikus-kongid olid täis, suleti Ruggiero kinnisesse vanglatorni koos terroristide Amrozi, Mukhlasi ja Imam Samudraga, kes olid 2002. aasta Bali pommirünnnakute korraldajatena surma mõistetud. Ruggiero endine elu oli temast igaviku kaugusel.

Pane lõvi väiksesse puuri ja anna talle liiga vähe süüa – temast saab kuri lõvi. Nii juhtus ka minuga.

– Ruggiero