Читать книгу Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia - Kati Nielsen - Страница 6

2008. aasta suvel sõitsime Kopenhaagenisse ühe suuna piletitega – mina ja mu tütar Johanna. Otsus Eestist lahkuda ei tulnud kiiresti ega kergelt, seda enam, et tegin valiku ka tütre eest – seitsmeaastasel lapsel ei ole ju veel täit ettekujutust teise riiki elama asumisest.

Kopenhaagenis ei osutunudki mu suurimaks proovi­kiviks taani keel, nagu olin peljanud, vaid hoopiski hygge – elu ja oma tegemiste nautimine. Taan­lane peab head äraolemist, meeldivat suhtlemist ja hubasust olu­liseks, seetõttu ei ole taanlaste keskel elades võimalik hygge’t unustada – näiteks paha tuju või vihmase ilma korral. Peatselt juhib keegi sellele eksimusele sõbralikult tähelepanu – elu ei tohi ometi liiga tõsiselt võtta.

Johanna ehk Jojo, nagu taani lapsed teda kutsuma hakkasid, läks Kopenhaagenis teise klassi ja avastas, et Taani ja Eesti kool omavahel eriti ei sarnane. Olen Jojo mõtted kirja pannud, mõeldes lastele, kes on täiskasvanute käekõrval võõrsile kolinud. Kui palju mõtleme või on meil kolimisega kaasnevate asjatoimetuste käigus jaksu mõelda sellest, mis toimub ühest riigist teise loksutatud lapse hinges? „Lapsed kohanevad kiiresti, mis neil viga!” olen kuulnud inimesi ütlemas. Kuidas oleksime aga ise end lapseeas tundnud, kui meid justkui malenuppu ühest keskkonnast teise tõstetud oleks?

„Kõige olulisemad on inimese tunded ja vajadused. Õppe­edukus ei ole nii tähtis,” ütles mu tütre esimene õpetaja Taani koolis, kui muretsesin, kas seitsmeaastaselt kodumaad vahetanud ja võõrast keelest ümbritsetud laps uues keskkonnas ikka piisavalt hästi edasi jõuab.

„Kui inimese tunnete ja vajadustega arvestatakse, tal on hea olla ja ta on õnnelik, siis enamasti ta saavutabki edu, aga edukus ei ole omaette eesmärk,” selgitas õpetaja lahkelt, kuidas Taanis asjad käivad. Niisugune suhtumine oli hullupööra vastuolus mu seniste arusaamadega – edasijõudmine ja selle nimel tehtavad pingutused olid iseenesestmõistetavalt mu elustiili juurde kuulunud. Alles hiljem sain aru, et mulle oli pakutud võtit Taani ühiskonna ühe põhiväärtuse mõistmiseks.

Julgen väita, et hygge kui väärtus ja elamise viis on üks Taani ühiskonna alustaladest, mis väärib loorbereid taanlaste rahvuslikuks uhkuseks oleva demokraatia ja sõnavabaduse, tugeva majanduse, innovatsiooni ja teadustulemuste kõrval. Hygge aitab ebakindlas ja üha muutuvas maailmas tasakaalu hoida ning tuletab meelde, et eelkõige oleme siin ilmas selleks, et elu ja inimestevahelisi suhteid nautida.

Ka Kopenhaageni üha mitmekultuurilisem keskkond ning väikese Taani põliste elanike mõningane pelg võõrsilt sisse imbuvate teistmoodi väärtuste vastu ei ole hygge’t vankuma löönud. Pigem joonistub hygge siluett kõikide nende erinevate rahvuste kooseksisteerimise foonil välja veelgi selgemalt. Kui taanlane ütleb hygge, siis ei mõtle ta üksnes vahetut olukorda, vaid midagi, mis tuleb sügavalt südame põhjast ja lihtsalt peab kogu aeg olemas olema. Kui hygge puhul miski soovida jätab, näiteks kellegi käitumine, lükkab taanlane tasakaalu paika: „Slap nu af!” – „Võta nüüd rahulikult!”. Siis, kui õhus aimub pisutki murelikku ärevust, mis mindki enne Kopenhaagenis elamist ümbritses ja minuga siia kangesti kaasa kippuda tahtis. Võttis aega, et mõista, kuidas on võimalik elada liigse muretsemiseta, aga viimaks õppisin selle ära. Sain aru, et ei olegi tähtis saada hindeks viisi ning lakkamatult parimate saavutuste poole püüelda. Piisab sellest, kui tunneme rõõmu sellest, mida elul pakkuda on, naudime oma tegemisi ja toimetamisi ning anname oma parima. Hygge on mulle pikapeale omaseks saanud.

Ma usun, et igal linnal on igaühe jaoks varuks sõnum, mida just see inimene kuulda tahab. Meie oleme Kopen­haage­nist leidnud rahu, rõõmu ja tasakaalu. Avastasime, et Kopen­haagen on hoolimata oma keerulisest nimest lihtne ja sõbralik linn.