Читать книгу Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia - Kati Nielsen - Страница 9

Taanlase Martini ja minu lugu sai alguse lätikeelsest märkmikkalendrist rebitud lehest ja mesilasehammustusest.

Ühel õhtul, ikka siis, kui veel Tallinnas elasin, külastasid mind Eva ja Laura – lätlased, kellega olin tutvunud ühe Küprose kõrgkooli kursusel, mis oli olnud kenaks täienduseks mu magistriõpingutele. Eva ja Laura olid tagasiteel Itaalia-reisilt minu juures öömajal, sest lend kodulinna Riiga väljus Tallin­nast alles järgmisel päeval. Jojo magas oma toas ja meie jaga­sime sohvanurgas pudelit „Cabernet Sauvignon’” veini.

„Kas sa tead seda inglise vanasõna: „All work and no play makes Jack a dull boy” – „Kui Jack ainult tööd rabab, siis muutub ta igavaks poisiks”?” teatas Eva.

„Minu arvates muutub enamik sinusuguseid töörabajaid naisi lõpuks justkui pooleldi poisiks, või siis meheks,” täiendas Laura omalt poolt. „Vaata, sa käidki juba kogu aeg pükstega! Mõni kleit kah veel kapis alles on või?”

„Noh... kaks kleiti. Ja paar seelikut on ikka ka!” püüdsin end õigustada.

Aga Laura ei teinud kuulmagi, vaid põrutas: „Sa peidad iseennast töö taha ära!”

Jätsin targu vastu vaidlemata ja nõustusin üksnes moe­pärast vastu võtma lätikeelsest märkmikkalendrist rebitud lehte, millele Eva oli kirjutanud tutvumisportaali meetic.com veebiaadressi. „See on sulle koduseks ülesandeks – sa istud nagunii kodus, kui sa just tööl või loengul ei ole,” sõnas Laura, kes ise kasutas portaali uute tutvuste sõlmimiseks. Võtsin märkmikulehe vastu, et nad mu rahule jätaksid. Mälestuseks sellest edaspidi tähendusrikkaks osutunud õhtust sain paberitüki punase veini plekiga, mis ilutses salapärase aadressi all kui püha pitser. Mõneks ajaks ununes märkmikuleht köögisahtli põhja ja ilmus siis taas päevavalgele, keelitades end kasutama, justkui pudelike sildiga „Joo mind” raamatu „Alice Imede­maal” peategelase ees laual.

Tutvumisportaalis avanes issanda loomaaed kogu toreduses. Sakslasest algklassiõpetaja, kes seadis laste intelligentsustaseme samale pulgale ahvide omaga. Elu käest kõrvetada saanud suusasportlane Austriast, kes varjus mägede vahel asuvas külakohas ning kurtis, et naised elavad üksnes linnades. Abielumehed, kes väitsid, et nende abikaasad neid ei mõista, mis andis neile põhjuse otsida „sõbrannat”. Uljad poissmehed ja isalikud vanemad härrad. Keegi oli hoolikalt ette valmistanud kahe lehekülje pikkuse monoloogi, milles valimatult kõikidele adressaatidele oma kätt ja südant pakkus. Üks rootslane kirjutas, et ta sooviks leida kedagi, kes oma pikkade küüntega ta selga kratsiks. „Küüned võiksid olla punaseks lakitud,” oli ta teksti viimistledes lisanud. Portaali filtreerival vahendusel leviv info ammendus kiiresti nagu läbi loetud ajaleht. Peale selle oli eestimaine meessugu seal väga tagasihoidlikult esindatud ja võimalik üle riigipiiride suhtlemine ei tulnud mulle tollal mõttessegi. Tellitud minimaalne kasutusaeg hakkas otsa lõppema ning olin juba oma kontaktandmeid kustutamas, kui ekraanile ilmus 38aastane taanlane Martin.

„Selline tobe lugu, et astusin mesilase peale. Nii on, kui linnainimene korraks aias paljajalu kõndida proovib,” kirjutas Martin jutu alustuseks. „Ma ei saa jalale toetuda, pikutan niisama murul. Mõtlesin, et uurin õige seda veebiaadressi, et mis see endast kujutab,” vahendas küberruum Martini sõnu läbi juulikuises palavuses väreleva õhu, Kopenhaageni kesklinna tagaaiast minu Tallinna korteri kööki.

„Ja mida sa siis oled mõelnud kogu oma ülejäänud eluga peale hakata?” päris Martin. „Millest oleks sul kahju loobuda?” Mulle meeldisid tema küsimused – ta paistis mu tunnetest ja mõtetest siiralt huvitatud olevat. Peale selle ei teinud Martin katsetki end parema ja esinduslikumana näidata. Hiljem mõistsin, et tema lihtne ja sirgjooneline olek oli ehedalt taanlaslik – temas ei olnud täiuslikkuse taotlust ja sallimatust, millega senistes suhetes ja kogu mind ümbritsevas keskkonnas kokku puutunud olin.

Hakkasin meie netikohtumisi ootama. Kirjutamine tundus vanamoeliselt romantiline ja ei olnud üleüldse kooskõlas minu arusaamadega tavapärasest suhtlemisest. Tagantjärele arvan, et tegelikult aitasid just need kirjad meil teineteist tundma õppida. Õige pea lisandusid Skype’i kaamerapilt ja rahulik madalavõitu hääl, mis oleks justkui kostnud siitsamast lähedalt, kuigi meie vahele jäi ligikaudu tuhat kilomeetrit ja kokku­varisenud Berliini müür. Ei möödunud palju aega, kui Martin Tallinna-reisi ette võttis.

2006. aasta 31. augusti õhtupoolikul leidsin end Tallinnas Liivalaia tänaval täiesti võimatust liiklusummikust, suunaga lennujaama poole. Seal haaras mind paanika, sest internetituttavaga kohtumine oli midagi niisugust, mis toimus mu elus esimest korda. Sajatasin mõttes läti naisi, veiniplekiga märkmikulehte ja seda pagana mesilast, kellest ja millest kõik alguse oli saanud, ning juurdlesin endamisi, kas ei oleks õigem Tartu maantee ja Järvevana tee ristmikul autorooli järsult paremale keerata, et võõra taanlase eest kodu kaitsvate seinte vahele oma turvalisse rutiini tagasi põgeneda. Aga oli juba hilja. Mu väikese Peugeot’ taga jauras üüratu džiip, mille roolis istuv nokkmütsiga isand närviliselt signaalitas, küljeaknast rusikat raputas ning venekeelseid vandesõnu käratas. Paremale jääv sõidurada oli umbselt sõidukeid täis pakitud ning linnast välja lennujaama poole suunduv liiklusvool surus mind üha edasi.

Pärast seda augustikuist nädalavahetust arenesid asjad nii, nagu ma uneski ette näha ei osanud. Uudishimuliku ja vallatu pilguga Martin väljus Tallinna lennujaama saabuvate lendude uksest nii sageli, kui tema töö väikese firma juhina Kopenhaagenis lubas. Kaotasime nende kordade kokkuarvamise üle viimaks järje. Mina väljusin Kopenhaagenis Kastrupi lennujaama saabuvate lendude uksest samuti üsna sageli ja nii mõnelgi korral koos tütrega. Kaks suve hiljem tuli Martin meile järele ja seekord sõitsime Kopenhaagenisse ühe suuna piletiga. Pingi alla lükatud reisikastist jälgis toimuvat pruuni- ja kollasekirju kassipoeg, sest „kui sa oled kellegi taltsutanud, siis pead tema eest ka vastutama”^[1.]

1 Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints”.[ ↵ ]