Читать книгу Naiseks olemise kunst. Avasta naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma - Katrin Saali Saul - Страница 10

Ka naiselikke arhetüüpe – mis hõlmavad endas nii soojust kui elutervet jahedust, nii tarkust kui ka lapsemeelset muretust, nii sensuaalsust, kirglikku seksuaalsust kui ka perenaiselikku rahu, nii kõigutamatut väärikust kui vallatut kavalust – seda kõike õpib väike tüdruk oma emalt ja teistelt olulistelt naistelt, kes on kodus ta ümber.

Vanarahvatarkus sõnab, et tüdruku kujunemine algab päeval, mil eostatakse tema ema. Esiemadelt edasiantud eeskuju on naiselikkuse nurgakivi. Ehk siis see, mida üks naine oskab emana edasi anda oma tütrele, sõltub sellest, kuidas tema oma ema teda kasvatas.

Juba sünnihetkeks on tüdrukul üheksa kuud emaüsa kogemust, olles mõjutatud ema rasedusaegsest seisundist. Pärast sündi kujundab ema tütre reaalsuse. Ema psüühiline seisund mõjutab last sada korda enam kui teda ümbritsev füüsiline reaalsus. Paraku sõltub ema psüühiline seisund väga palju just sellest ümbritsevast reaalsusest.

Õnnelikud on need tüdrukud, kelle esiemad on olnud ühenduses oma ürgse naiseliku väega, kes hoolimata eluraskustest ja naiseks olemise valudest on leidnud ja alal hoidnud endas naiseks olemise ilu, rõõmu ja tarkust.

Ürgne naiselik vägi algab suhtumisest endasse kui naisesse. Oma väärtuse teadmisest. Eneseaustusest. Enesearmastusest. Elu armastamisest. Oma sisehääle kuulamisest. Sisemisest rahust. Rahulolust iseenesega nii kehalises, hingelises kui vaimses plaanis. Enda kauniks pidamisest sõltumata vanusest, kehakaalust ja füüsilisest vormist.

Kellegi elu pole probleemivaba. Väline maailm on stressirohke. 24/7 head tuju, muretut lusti ja lillepidu esineb harva. Kõigil on halbu aegu. Keegi ega miski pole täiuslik. Ent ometi oskavad mõned naised elada oma elu selliselt, et nad on kontaktis kõigi elutervete naiselike arhetüüpidega.

Nende tütred on näinud oma ema Tütarlapsena vallatlemas, naermas, tantsimas, liblikaid taga ajamas, lumeingleid tegemas, vaimustunult kiikumas, võilille seemnepalle puhumas. Ja veel on need tütred näinud oma ema Armastaja arhetüübi sooja, armastavat suhet oma mehega, jälginud nendevahelisi füüsilisi puudutusi. Ja tajunud, kuidas ema on Kuningannana austatud nii oma mehe, töökaaslaste kui sõprade poolt tänu ta teadmistele, sisemisele väärikusele ning oskustele. Ning loomulikult need tütred on kogenud oma ema emalikku hoolt ja nautinud kodu hubasust, mille ema perenaisekäsi on loonud. Nad on õppinud tema kõrvalt palaviku alandamise nippe, pannkoogiküpsetamise nõkse, sõprade hoidmise kunsti ja paha tuju peletamise trikke.

Mitte kõik tüdrukud pole aga sündinud hõbelusikas suus ning nii leidub ikka ja jälle justkui vanuselt ja kehalt täiskasvanud naisi, kes on aga ürgnaise olemusse pühendamata. Nende emad on ühel hetkel oma elu käigus kaotanud mingi arhetüübiga kontakti.

Põhjuseid kaotuseks võib olla mitmeid. Suurimaks neist jääb alati oma ema mõju. Seepärast kirjutangi, et esiemade eeskuju on see, mis kannab eluterveid arhetüüpe põlvest põlve edasi. Väike ilmakodanik võtab oma ema naise ideaalmudelina. Väike tüdruk võtab omaks selle, mida ta kogeb. Ta ju ei tea, et on ka muid naiseks olemise mooduseid peale oma ema eheda eeskuju.

Oleme kõik ilmselt kuulnud lugusid, kuidas vastsündinud kutsikas võib emaks võtta kassiema ning hakata tema eeskujul jäljendama arhetüüpset kassikäitumist – see ju ainuke reaalsus, mida ta kogenud on, sestap võtab ta selle ainuõigena omaks. Tüdruku alateadvuses vermub nähtud emaeeskujust naisekujund, keda ta ise hiljem alateadlikult kehastama hakkab. See naise kujund sisaldab endas kõiki naise arhetüüpe. Ent kahjuks pärandatakse edasi ka õnnetuid hoiakuid ja ebaterveid suhtemustreid. Selle pärandi taga pole vanemlikku pahatahtlikkust – ei taha ju keegi oma lastele teadlikult halba – vaid lihtne teadmatus ja oskamatus.

Näiteks eluterve Tütarlapse võib kehval juhul endas kaotada juba lapsepõlves. Kui emal pole endal olnud head kontakti selle arhetüübiga, siis ta ei salli naeru ja kilkeid ka oma tütre elus. „Pill tuleb pika ilu peale“ võib olla selle pere juhtmõte. Võib-olla on väike tüdruk pidanud kiiresti suureks kasvama, et aidata emal teiste laste eest hoolitseda. Võimalikud on ka stsenaariumid, kus ema ise on olnud abitu või õnnetu ja tüdruk on pidanud olema oma enda emale ema eest ja ohverdama oma lapsepõlvemängud. Loomulikult võib kaotamise põhjuseks olla ka hoopis isa türanniseeriv loomus. Või on selles peres pjedestaalil väärtuslikud ainult poisslapsed. Neid põhjuseid, miks naisel kaob kontakt eluterve arhetüübiga, saab lugeda pikemalt iga arhetüübi all eraldi.

Jah, tüdrukul on sünni hetkel kõik eluterved arhetüübid olemas, ent kui ta oma kujunemisaastate jooksul ema, vanaemade või teiste oluliste naise juures neid arhetüüpe avaldumas ei näe, jätab see oma pitseri ning tal on raske neid tahke enda juures välja kujundada. Õnneks mitte võimatu – on palju tublisid naisi, kes olles kogenud mingi arhetüüpse jõu puudumist (või üleküllust) oma ema juures, on teadlikult otsustanud radikaalselt temast erineda ning ise need tahud endas välja arendada. Teadlikkus on siin võtmesõna.

Naiselikkuse sünnil on isal oluline roll. Selle järgi, kuidas isa kohtleb ema ja teisi naisi, kujuneb tüdruku arvamus, kuidas mehed suhtuvad naistesse üleüldiselt. Tüdrukul on vaja mürada isaga, et tunda mängu käigus tema füüsilist jõudu, nii saab ta esimesed kogemused mehe kehast.

Kui tüdruk näeb ema silmis isa suhtes imetlust ja usub, et isa saab enamuse maailma asjadega hakkama ja teab peaaegu kõike, siis on see aluseks turvatundele, mida naine hiljem oma elu suhtes tunneb, ja annab oskuse hoiduda inimestest, kellega suhe pole turvaline. Kui isal on aega oma tütrega maailma asjade üle mõtiskleda ning kuulata tütre mõtteid ja tundeid, siis viis, kuidas isa tütre tunnetega ümber käib, loob aluse, kuidas naine end tulevikus kohelda lubab.

Vanematevahelise eheda helluse, suudlemise, kallistamise nägemine paneb aluse lapse elutervele seksuaalsusele. Kui emal on hea suhe isaga, siis soovivad tüdrukud, et nende tulevane mees oleks isa moodi.

Suhtumine oma kehasse saab samuti alguse lapsepõlvest. Ideaalis võiksid vanemad sisendada tütrele, et ta on kena. Kui tütar näeb, et ema peab end ilusaks ning isa kinnitab seda oma kiitusega, siis kasvab tüdruk harmoonilises keskkonnas. Kui ema aga ikka ja jälle väljendab rahulolematust enda peegelpildiga või, veelgi hullem, kritiseerib oma tütart tema välimuse pärast, siis selle kriitikaga on rahulolematuse seeme tütresse idanema pandud.