Читать книгу Tõde või tegu: Stella - Kristi Piiper - Страница 4

Stella ärkas oma sünnipäevahommikul vara. Ta pigistas silmad kinni ja jäi ootele. Küllap tuleb kohe-kohe emps koos koogi ja kingitusega talle õnne soovima. Nii oli juba 13 aastat järjest olnud ja kindlasti on ka täna, kui ta 14 saab. Stella teadis, et on juba suur tüdruk, kuid see oli nende väike armas traditsioon ja tal polnud kavatsustki seda vanemaks saamise tõttu lõpetada. Tüdruku tuba oli paksude kardinate tõttu hämar, kuid juba piilusid sisse esimesed päikesekiired. Kell pidi päris palju olema. Stella ootas kümme minutit, siis pool tundi, või oli see tund või isegi paar? Ta näppis rahutult oma pikka heledat juuksekiharat. Vaikselt tundis ta, kuidas jalad sunnitud lamamisest rahutuks muutuvad. Kuhu ema ometi jääb? Ta ei ole ju ära unustanud, et mul sünnipäev on, mõtles Stella kulmu kortsutades ja tegi silmad lahti.

Tuba oli järjest valgem. Stella pilk langes kirjutuslaua kohal tiksuvale ümarale seinakellale. Juba pool üksteist!

Nii kaua ei olnud ta kunagi sünnipäevahommikul ootama pidanud. Mis siis nüüd ometi lahti on?! Oleks tööpäev, oleks emal võinud varane vahetus olla, aga pühapäeval oli ta alati kodus.

Stella ajas ennast pahuralt istuli ja libistas lambavillased sussid jalga. Oli küll juba kevad, kuid ahiküttega korteri põrandad olid vaatamata esimestele soojadele päikesekiirtele hommikuti veel väga külmad. Ema tõusis enamasti vara, et kiirelt pliidi alla tuli teha, kuid toad ei läinud päriselt soojaks enne mitut tundi. Ta vedas talvel kuurist puid isegi läbi paksu lume, peaasi, et neil kodu alati mõnusalt soe oleks, vahel harva palus ka tütre appi. Sellest ajast peale kui Stella mäletas, olid nad empsiga kahekesi elanud. Seda, kes ja kus oli Stella isa, ei olnud ema kunagi öelda tahtnud.

Tüdruk hiilis kikivarvukil ukseni, surus kõrva tihedalt vastu ust ning jäi kuulatama. Mitte ühtegi häält peale elutoas seisva suure pendliga kella tiksumise ei olnud kuulda. Stella vajutas ettevaatlikult ukselingile, lükkas ukse õrna kriuksatusega irvakile ja piilus, juuksed magamisest sassis, suurde tuppa. Tuba oli tühi. Suured pruuni kattega diivanid, telekakapp, diivanilaud… Kõik nagu ikka, ainult ema ei paistnud kusagil olevat. Diivanvoodi, kus ema magas, oli kokku pandud, voodiriided korrektses kuhjas olid asetatud tugitoolile. Ema pidi olema järelikult juba ammu ärganud. Ka vannitoas ei olnud temast jälgegi. Kööki hiilides tundis Stella värske kohvi lõhna ning märkas laual ema lemmiktassi, mis oli täis jahtunud ja joomata jäänud kohvi.