Читать книгу Tõde või tegu: Stella - Kristi Piiper - Страница 5

1. OSA AASTA AEGA ÜKSI

Оглавление

Palju õnne, Stella, sa oled nüüd viieteistaastane, ütles tüdruk mõru muigega iseenda peegelpildile ning pigistas hambaharjale peaaegu tühjast tuubist väikese törtsu roosakat pastat. Möödunud oli täpselt aasta sellest, kui tema ema saladuslikult kadunuks jäi. Stella mäletas veel selgelt oma aastatagust sünnipäevahommikut, mil ta kannatamatult voodis lebades ema endale õnne soovima ootas. Ta mäletas valusalt selgelt järgmisi tunde ja päevi, mil kõik kinnitasid, et pole ema näinud ega temast midagi kuulnud, ning pikki õhtuid, mil ta aknal istus ja vaatamata süvenevale lootusetusetundele ema koju ootas. Stella oli terve see aasta salamisi lootnud, et tema sünnipäevahommikul on ema mingi ime läbi tagasi koju tulnud. Nii naiivne ja rumal, kui ta selle lootuse ise ka olevat teadis, tegi pettumus tema meele siiski mõruks.

Tookord ei osanud ei ema töökaaslased, sõbrad ega naabrid arvata, kuhu ta minna võis. Ka nende ainukesele teadaolevale sugulasele tädi Astale oli tema kadumine suur üllatus. Politsei lubas anda endast parima ja ilmselt andiski, kuid kuriteokahtluse puudumise tõttu lisati ema mõne aja pärast lihtsalt kadunud inimeste nimekirja. Vihjati, et ilmselgelt on tegu omal soovil lahkumisega. Kuid ta ei olnud mitte kellelegi midagi öelnud, mitte kuskile ühtegi jälge endast jätnud. Viimane elumärk, mis temast maha jäi, oligi tassitäis leiget kohvi köögilaual.

Vanatüdrukust tädi Asta, kes ainukese sugulasena Stella hooldusõiguse endale sai, kolis õige varsti oma sajandivanusest maamajast välja ja Stella juurde sisse. Mida aga keegi ei teadnud, oli see, et tädi Asta oli salajane alkohoolik, ning mingit hooldajat või vastutajat temast Stellale ei olnud. Asta istus päevad läbi toanurgas, pudel põues ja vahtis tuima pilguga aknast välja. Teinekord rääkis kummalist ja seosetut juttu, teinekord tundus jälle täiesti normaalne vanainimene. Kuid Stellal oli ükskõik. Tema sai iseendaga hakkama ja oli rohkem kui rahul, et see alkohoolikust vanatädi teda ei kontrollinud ega kasvatanud. Lisaks sellele oli tädi Astal üsna palju raha. Ta oli noorena Siberisse saadetud ning sai nüüd päris suurt pensionit. Stella hooldusõigust saades lubas ta seda lahkelt tüdrukuga jagada ning iga kuu alguses laekuski püsikorraldusega Stella kontole tema igakuine taskuraha, mis ei olnud sugugi väike. Stella oli igati rahul, sest temale jäi tänu tädi Astale oma kodu alles. Ja kui ta päris aus oli, siis hoolis ta tädi Astast väga ning oli talle salamisi kõige eest tänulik.

Stella tundis, et ta ei ole enam laps, kuid keegi ei võta teda veel ka kui täiskasvanut. Ta oli segaduses, vanemateta, kuid samas olukorra paratamatusega leppinud ning uue elukorraldusega harjunud. Tüdruk tundis peeglisse vaadates, et see kevad tuleb teistmoodi. Teistsugune. Eriline ja meeldejääv. Ta ei teadnud küll, mil moel, kuid see seletamatu miski oli selgelt tunnetatav.

„Ma lähen kooli, kaheni olen täna!” hüüdis Stella üle esikuläve elutuppa tädi Astale. Vastust ootamata astus ta uksest välja ja tõmbas kopsud värsket kevadist jahedat õhku täis. Ilm oli täpselt selline nagu aasta tagasi, kui ema kadunuks jäi. Päikeseline, aga karge. Lumi sulas ja esimesed kevadlilled olid juba oma pead maapinnast välja pistnud. Tee koolini kulges justkui kerges udus. Ema kadumine ja valusad vastamata küsimused tungisid esiplaanile, kuid Stella üritas neid ükskõiksusega maha suruda. Tagajärg oli uimane ja omas maailmas olek, mille tõttu ta kooli juurde jõudes isegi teda teretavat sõbrannat tähele ei pannud.

„Tsau, Stella, kuuled mind või? Mis sul viga on?” küsis Kärt silmi pööritades ja Stellat vastu õlga togides. Kärt oli slaavi verd, tumedapäine ja julge tütarlaps, kes ühegi seikluse ees risti ette ei löönud.

„Aa, tsau jah. Sorri, ma vist unine veel veits. Ma ei maganud eriti hästi. Tädi Asta jauras terve öö elutoas omaette ja ei lasknud magada. Sellepärast ma eile kooli ka ei tulnud, pidin igaks juhuks tal silma peal hoidma,” vastas Stella kiiresti.

„Aa, jõi jälle jah?” noogutas sõbranna mõistvalt.

„Jah, nagu ikka. Aga tead, ta on viimasel ajal eriti imelikult käituma hakanud ja üleeilsest ööst peale ajab ikka väga kahtlast juttu. Ma hiljem räägin sulle…” Stella kortsutas kulmu.

„Räägi jah. Ja palju, palju õnne sulle ka!” ütles Kärt ja kallistas Stellat, samal ajal poolsalaja talle jopetaskusse väikest kingitust toppides. Stella muidugi märkas seda ja tänas naerdes. Need olid tema lemmikkommid, martsipaniga.

Tüdrukud astusid koolimaja uksest sisse, läksid trepist üles teisele korrusele ja astusid lahtisest klassiuksest sisse. Klassis valitses tavapärane hommikune sagin ja lärm. Oli viimane koolipäev enne kevadist koolivaheaega ja Gert ja Steven tegid valju häälega õhtuseks peoks plaane. Steveni vanemad olid kodunt ära ja tema suur maja oli vaba. Pool klassi oli sinna kutsutud. Kärt oli oma jah-sõna juba eelmisel päeval andnud.

„Õu, Stella jõudis!” hüüdis Steven oma madalal häälel üle klassi. „Palju õnne sulle, kuuldavasti sul täna see tähtis päev! Peole tuled õhtul? Väiksed joogid, värgid-särgid. Peab kevade saabumist tähistama!”

Stella istus oma kohale ja naeratas. Steven Kann meeldis talle natuke. Tüüpiline tüdrukutelemmik – sportlik, pikk, tõmmu. Milline klišee, aga no mis sa teed, kui meeldib, oli Stella leppinud. Aga peole… Kui tädi Astal selline jauramistuur peal on, siis on vist parem, kui ta kodus püsib. Ükskord, kui Asta oli tavapärasest rohkem joonud, oli ta keset ööd hakanud ahju kütma ning siibri kinni unustanud. Stella kartis, et vanatädi võib korteri niimoodi põlema panna või mõne muu hullusega hakkama saada.

„Õhtul… Noh, ma veel ei tea, tahaks muidugi. Ma vaatan. Mis kell see on?” vastas Stella mõtlikult.

„Kell kaheksa, minu juures, Kanni kolossaalses villas! Ole kohal, Gerdil on üllatus ka tsikkidele. Ta tellis teile selgeltnägija. Tüdrukutele meeldib ju see voodoo värk. Nii et davai, ole kohal, ei mingit vastuvaidlemist! Kui sa ise sünnapidu ei korraldanud, siis nüüd tuled meie peole!” ütles Steven ülbe naeratusega ja istus kiirelt oma kohale. Õpetaja oli juba klassi ette jõudnud ja alustas tundi.

Matemaatikatund oli poole peal, kõik lahendasid etteantud ülesandeid, kui korraga maandus tema laual, otse vihiku peal, paberkuulike. Mis see siis on? Kiri kelleltki? Stella vaatas ettevaatlikult ringi, kuid keegi ei andnud pilguga märku, et see just temalt olla võiks. Vaikse krõbinaga avas Stella ruudulisele paberilehe. Sinna oli trükitähtedega kirjutatud: STELLA, OOTAN SIND ÕHTUL PEOLE. VÄGA. X

Stella vaatas veel kord salamisi ringi. Kuid kõik lahendasid vihikute kohale kummardunult ja süvenenult ülesandeid. Kes küll selle saata võis? mõtles tüdruk. Tema pilk langes peo korraldajatele. Gert kindlasti mitte, teda ei olnud keegi kunagi pikemas suhtes ühegi tüdrukuga näinud. Tal pidid linna peal omad tsikid olema, kellega aeg-ajalt kohtub. Steven? Vaevalt, miks ta peaks niimoodi anonüümselt kirjutama, tema paneks julgelt oma nime alla. Pealegi polnud ta kunagi märku andnud, et Stella talle meeldida võiks. Pigem meeldis talle Kärt. Nii vähemalt oli alati tundunud. Kes siis veel?

Korraga kohtus ta pilk Johannese omaga, aga too pillas just samal hetkel pastaka maha. Johannes oli varem Gerdi ja Steveni parim sõber, kuid mõni aeg tagasi oli miski nende vahele tulnud ning nüüd suhtles Steven rohkem Gerdiga ja Johannes hoidis pigem omaette. Keegi ei teadnud, mis neil juhtunud oli, ning kõik katsed seda välja uurida lõppesid Steveni-poolse küsijate mõnitamisega ja lõpuks ei olnud neid üritajaid enam ühtegi järel.

Stellale tundus, et Johannes võpatas, kui nende pilgud kohtusid. Kuid ta ei uskunud, et Johannes selle kirja talle kirjutas. Johannes oli Stellale mingi aeg tagasi väga meeldinud, siis kui ta eelmise aasta alguses teisest koolist nende klassi tuli. Johannes oli teistest vanem, ta oli seitseteist, sest oli vahepeal veetnud aasta Austraalias, mingis koolis, kus oli Eesti koolidest nii erinev programm, et tagasi tulnuna ei saanud ta koos oma klassiga jätkata. Kena patsiga poiss oli kohe Stella tähelepanu köitnud. Nad olid isegi korra Johannese algatusel kinos käinud, kuid kummalisel kombel peale seda kinoskäiku Johannes temaga enam ei suhelnud, isegi ei vaadanud tema poole. Stella oli veendunud, et ju ta siis lihtsalt ei meeldinud poisile. Kuid kes see siis ometi olla võis?

„Stella Suurkosk! Palun vaata oma vihikusse, mitte ringi. Kümne minuti pärast hakkad 153. ülesande vastuseid meile ette lugema, valmistu!” lõikas õpetaja Kallase range hääl Stella mõttelõnga pooleks.

Stella kummardus punastades vihiku kohale ning asus kiiruga ülesandeid lahendama. Hinded pidid korras olema. Sotsiaaltöötaja, kes tal peale ema kadumist silma peal hoidis, vaatas alati e-koolist tema hindeid ning seni kuni need korras olid, ei olnud tal Stellale ega tädi Astale midagi ette heita. Stella kartis paaniliselt lastekodusse sattuda. Tädi Asta oli küll kummaline, kuid siiski tuttav ja oma. Samuti sai ta elada oma päris kodus, kus oli alati elanud. Stella koristas, tegi süüa, hoidis eemale pahandustest – seda kõike selleks, et ta saaks oma kodus edasi elada. Ka hinded tuli maksku mis maksab korras hoida.

Peale matemaatikat tuli samas klassis inglise keel. Stella ja Kärt ei viitsinud isegi pikaks vahetunniks klassist välja minna, istusid niisama, sikerdasid märkmikesse ja kuulasid poole kõrvaga poiste lõõpimist. Simmo oli aretanud mingi labase teema, poisid grupeerisid oma klassi tüdrukuid tagumikukuju järgi.

„Hahahaa, aga Evelinil on raudselt karbikann. Vaadake ise, kui ta klassi tagasi tuleb. Laiade puusadega on karbikann kindlustatud! Liisil on purgikann, või vaidleb keegi vastu? Ta teeb jõhkralt trenni ka muidugi, suht mehine kann on!” hirnus Simmo iseenda vaimukuste üle. Kärt ja Stella pööritasid silmi. Täitsa haiged tüübid ikka kohati.

Tüdrukutel sai poiste napakast jutust siiber ja nad jalutasid kohvikusse. Järjekord oli pikk nagu alati. Sööklas lõhnas hakklihakastme ja kisselli järele. Tüdrukud võtsid ennast sappa.

„Stelts, tuled siis peole õhtul? Pliis tule, ma ei tahaks ilma sinuta minna, aga no minemata oleks ka täiega nõme jätta. Kõik lähevad ju!” nurus Kärt ja kraapis närviliselt pöidlaküünelt punast küünelakki maha.

Stella kehitas õlgu: ”Ma tõesti ei tea, kas ma saan. Näed isegi, mis olukord mul kodus on. Tead, ma helistan sulle peale kooli, vaatan, mis seis on. Tahaks muidugi tulla. Vahest ikka saan,” rahustas Stella sõbranna maha. Ta ei hakanud esialgu Kärdile tunni ajal saadud salapärasest kirjakesest rääkima. Ta teadis, et Kärt oleks sellest hullult vaimustusse sattunud ja kohe detektiivina asja uurima hakanud. Stella aga ei tahtnud hetkel endale tähelepanu tõmmata. Täna oli siiski tema jaoks eriline ja kurb päev – täpselt aasta tagasi leidis ta hommikul ärgates ennast siit maailmast täiesti üksi.

Tõde või tegu: Stella

Подняться наверх