Читать книгу Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi. - Kristina Kallas - Страница 10

Nädal pärast Hanoisse saabumist ärkan öösel tugeva vihmasaju peale üles. Vaatan unesegaselt kolmanda korruse hotellitoa kitsukesest aknast välja – vett sajab taevast nagu oavarrest. Õues on pime, tänavalaterna tuhmkollane tuli paistab häguselt läbi vihmaseina. Vanalinn hingab veel öövaikuses.

Jään uuesti magama, kuid juba paari tunni pärast äratab laps mind taas. Päike on nüüd juba tõusnud, kuigi teda vihmapilvede vahelt ei paista, ja nüüd hakkab ka Hanoi vaikselt tegutsema. Esimesed varajased ärganud põristavad juba kaupa täis laaditud mootorratastega mööda kitsaid tänavaid ning söögikohtade omanikud tulevad teeäärsete rentslite juurde nõusid pesema. Varahommikusel tunnil on tänaval veel võimalik eristada inimeste omavahelist juttu, sest veel pole liiklusmüra kõike endasse sulatanud.

Vaatan kella – alles pool kuus. Laps on juba ajavahest üle saanud^[1.] ja ärkab koos kohaliku päikesetõusuga. Püüan lapse enda seljas ukerdamist ignoreerida ja uuesti magama jääda. Ta on täna enne valjuhääldeid ärganud. Need lasevad oma lööklaulu valla täpselt kell kuus hommikul ja ilmselt nii mõnigi õrnema unega turist pahandab koos minuga ja keerab torisedes külge. Pean seda igapäevast ruuporitundi kommunistlikuks propagandateavituseks. (Mõned kuud hiljem kummutab kolleeg Bình mu valearusaama, selgitades, et tegemist on kõigest teadete edastamise viisiga: millises piirkonnas on Punane jõgi üle kallaste tulnud, kui mitu ohvrit on tänane päev toonud koolerapuhangule, ja miks tuleb enne söömist käsi pesta. Aga mille jumala pärast peab neid teateid kell kuus hommikul kogu ilmale kuulutama? Seda Bình selgitada ei oska.) Adriani ei ärata ei valjuhääldid, lapse kisa ega ka seljas ronimine. Magamisest ei tule siiski enam midagi välja, sest hommikuselt ergas laps ajab mu vastu tahtmist voodist välja.

Kas vihm on järele jäänud? Tuppa kostab nüüd juba vali liiklusmürin, inimeste jutud on sulandunud vaid üheks suureks võimsaks häältemereks. Kuid vihma sajab ikka veel. Hanoilased ei lase vihmast end häirida: nad on vihmakeebid endale kaitseks peale tõmmanud ja laotanud need ka müüdava kauba peale. Mina aga vaatan tänavale tekkinud veejuga juba murelikult.

„Mida me selle vihmaga küll nüüd pihta hakkame? Välja minna ei saa, seal uputab,” jagan muret Adrianiga, kes aga magab õndsat und edasi. Laps käperdab hotellitoa põrandal ja otsib endale tegevust. Järsku tunnen, et aknalauale asetatud käelaba all on märg, ning märkan ka põrandal väikest loiku – aknaraamide vahelt on vihm tuppa sisse sadanud. Õnneks on loiguke pisike. Võtan vannitoast rätiku ja kuivatan põranda ja aknalaua ära.

See, et praegusel aastaajal Hanois sajab, on minule halb üllatus. Oleme siia saabumise planeerinud just mussoonvihmadejärgsesse perioodi, oktoobrikuusse. Iseenesest meeldivad mulle need merelt puhuva tuulega kaasnevad paduvihmad – Vietnamit viimati külastades viibisime siin just märjal aastaajal. Erinevalt laialt levinud arvamusest ei saja juunist septembrini kestval mussoonperioodil päevad läbi lihtsalt katkematult. Keskpäeva paiku käib üle taeva üks umbes tunnipikkune vihmahoog, mille järel piilub taas päike pilvede tagant välja ja kraadiklaas näitab 32 soojakraadi. Mussoonvihm on jõuline, kuid samas soe ja pehme, nagu Eestimaa augustivihm. Kuid erinevalt Eesti suvest on riiete kuivatamine mussoonperioodil siiski aeganõudev, sest hoolimata soojusest ja päikesest on niiskust õhus palju. Just niiskus, mida veelgi suurendab Lõuna-Hiina mere lähedus, on see, mis teeb Vietnami troopilise kliima paljudele väljakannatamatuks.

Oktoobrinädal on olnud aga mõnusalt-parajalt soe ja päikeseline ning Hanoi elurütmiga harjumine on meil kõigil kulgenud probleemideta. Veedame päevi laisalt linnas ringi jalutades ja uue kodulinnaga uuesti tutvudes. On olnud hea rahulik aeg ja nüüd järsku see vihmasadu – jahe, katkematu. Muudkui sajab ja sajab lõpmata.

Hommikusöögiks alla fuajeesse jõudes tunnen siiralt kaasa välisukse ees kobaras seisvatele turistidele, kes vaatavad nõutute nägudega üha kestvat vihmasadu. Nemad on siia tulnud ju vaid paariks päevaks, heal juhul nädalaks, maksnud kallist hinda selleks, et vaadata ära kõik jäädvustamist väärivad kohad Hanois ja saada päikesest põletatud. Säh sulle siis sooja sügispuhkust!

Samal ajal kui hiiglastena tunduvad suurte õllekõhtudega turistid mööda hämarat hotellifuajeed rahutult edasi-tagasi tatsavad ja üksteisega elavalt vihma üle arutlevad, kükitavad nende pisikesed ja kõhnukesed vietnamlastest giidid stoilise rahuga uksepakul ja vaatavad õue. Nende näoilmest peegeldub rahulikkust, ei mingit närveerimist selle pärast, et ekskursioon on vihma pärast tõenäoliselt ära jäämas. Üks lühikeste linaste pükste ja kümne eri suuruses taskuga vestiga vanem meesterahvas, mütsilätu päikesepõletuse eest valmilt peas ja suur fotokaamera ümara kõhu peal, üritab vietnamlasest giidilt päevaplaani muutuste kohta selgitusi saada.

„Oh, küll alles ladistab!” kuulen härrasmeest tugeva prantsuse aktsendiga inglise keeles kurtmas.

Armani võltsteksade ja valge T-särgiga pisike ning kiitsakas noormees vaid muigab malbelt, noogutab peaga ja pöörab pilgu taas tänavale vihma poole.

„Mis ilmateade ka ütleb? Kaua see vihm kestab? Kas meile tuleb buss järele?”

„Homme lõppeb. Homme on päikeseline,” vastab noormees veel kord malbelt naeratades.

„Kuulsite, alles homme lubatakse vihmasaju lõppu!” hüüab turist oma reisikaaslastele prantsuse keeles üle kogu fuajee.

„Kas meile tuleb buss järele?” kordab ta seejärel oma küsimust juba nõudlikumal toonil.